Читать книгу Vaikus - Endo Shusaku - Страница 6

Pax Christi! Kristus olgu kiidetud!

Ma juba kirjutasin, kuidas me eelmise aasta kümnenda kuu üheksandal päeval Goasse ning selle aasta viienda kuu esimesel päeval Macausse jõudsime. Meie kaaslase Juan de Santa Marta jõud kustus kannatusterikkal teekonnal täielikult, tal tõusis sageli malaariapalavik. Mina ja Francis Garrpe aga tundsime end kohalikus misjonäride koolis teretulnuna ning olime täis energiat edasi minna.

Kuid kooli juht, siin juba kümme aastat resideerinud isa Valignano, oli algul täielikult meie Jaapanisse sõidu vastu. Oma sadamale avanevas toas rääkis ta: „Jaapanisse misjonäride saatmine tuleb lõpetada! Portugali laevadega merele minemine on äärmiselt ohtlik. Seda tehes tuleb teil juba enne Jaapanis randumist mitmete raskustega vastamisi olla.“

Tema vastuseis oli igati mõistetav, sest lisaks sellele, et Jaapani valitsus, kes kahtlustas portugallaste võimalikke seoseid Shimabara mässuga ja katkestas 1636. aastast alates igasugused kaubandussuhted meie riigiga, ilmusid Macaust Jaapanisse suundudes kohale protestantidest inglaste sõjalaevad, mis meie laevade pihta tule avasid.

„Kuid Jumala abiga saab meie salajane laevaleminek olema kahtlemata edukas,“ ütles Juan de Santa Marta innukalt silma pilgutades. „Kristlased seal maal on hetkel ilma preestrita naguo mapead vänderdav lambakari. Keegi peab minema ja julgustama neid, et usu tuluke ei kustuks.“

Sel hetkel isa Valignano näoilme muutus. Ta ei öelnud midagi, kuid kahtlemata oli ta kuni selle päevani palju pead vaevanud enda kui ülema kohuste ja Jaapanis olevate õnnetute kristlaste tagakiusamise üle. Seepärast vana preester lihtsalt vaikis, küünarnukid laual ja pea käte vahel.

Kauguses paistis Macau sadam, meri oli õhtupäikesest punane, džonkid hulpisid siin ja seal nagu mustad plekid.

„Lisaks on meil veel üks kohustus. Me peame oma õpetaja isa Ferreira käekäigu järele pärima.“

„Ferreirast ei ole pärast seda midagi kuulda olnud. Teated tema kohta on hägused. Kuid meil ei ole praegu mingit plaani kindlaks teha, kas teave vastab tõele või mitte.“

„Aga on ta ikka elus?“

„Isegi see pole kindel,“ ütles Valignano pead tõstes ja ohkas siis sügavalt. „Kuni 1633. aastani regulaarselt saadetud sõnumid lõppesid järsku. Võib-olla ta suri õnnetult, võib-olla on ta uskmatute juures vangis, või (nagu teie ette kujutate) sai temast auväärne märter, võib-olla on ta elus ja tahaks sõnumeid saata, kuid ei leia selleks võimalusi – me ei oska praegu midagi öelda.“

Sel hetkel ei piiksatanud Valignano midagi kuulujutuna levivast infost, et isa Ferreira oli uskmatute piinamisele alla vandunud. Nii nagu meie, ei tahtnud ka tema oma vana sõbra kohale tumedat varju.

„Enamgi veel…,“ jätkas ta justkui rõhutades, „hetkel tegutseb Jaapanis kristlastele äärmiselt ebameeldiv inimene. Tema nimi on Inoue.“

See oli esimene kord, kui me kuulsime Inoue nime. Valignano rääkis, et Inouega võrreldes oli endine Nagasaki magistraat Takenaka, kes samuti kristlaseid massiliselt tappis, siiski vaid raevukas ullike.

Et meelde jätta inimese nimi, kellega me lõpuks Jaapanisse jõudes eeldatavasti kohtume, korrutasime me seda harjumatu kõlaga nime mitu korda. I-NO-U-E.

Viimase Kyūshū jaapanlastest kristlaste poolt saadetud sõnumi põhjal teadis Valignano magistraadi tegemiste kohta palju. Inouest, nimelt, sai pärast Shimabara mässu inimene, kelle juhtimisel kristlaste rõhumine reaalselt ellu viidi, ent erinevalt oma eelkäijast Takenakast oli tema kaval kui madu ning pani osavate meetoditega kristlasi, keda seni ei olnud ähvardatud ja piinatud, ükshaaval usust taganema. „Kahjuks,“ lisas Valignano, „oli see mees kord isegi meiega sama usku ja ristitud.“ Küllap annan sellest tagakiusajast veel hiljem teada…

Lõpuks andis mõistlik ülem meie (eriti Garrpe) palvetele alla ning me saime loa salamisi Jaapanisse minekuks. Viimaks oli täring mängu visatud! Jaapanlaste ristiusku pööramiseks ja Issanda kiituseks olime leidnud mooduse, kuidas Itta saada. Küllap ootas meid ees veel hullem ja ohtlikum tulevik kui see, mida me juba ümber Aafrika Indiasse sõites tunda saime. Aga „kui nad teid taga kiusavad ühes linnas, siis põgenege teise.“ (Matteuse evangeelium) Mu südames kumisesid sõnad Johannese ilmutusraamatust: „Sina, meie Issand ja Jumal, oled väärt võtma austust ja au ja väge.“ Need sõnad tuli endaga kaasa võtta, kõik muu ei omanud tähtsust.

Nagu ma juba varem mainisin, asub Macau hiiglasliku Zhū Jiāngi jõe suudmes. See on ühele lahe suudmes asuvale saarele ehitatud linn, mis, nii nagu enamus ida linnasid, ei ole ümbritsetud müüriga. Nii jääb täiesti arusaamatuks, kus on linna piir – kõik hiinlaste majad on justkui hall tolm siin-seal laiali. Elanikke öeldakse siin olevat kakskümmend tuhat, kuid see on ilmne liialdus.

Igatahes, ükskõik millist meie maa linna Te ka ette ei kujutaks, erineb Macau nendest. Ainus, mis meile siin kodukanti meenutab, on keset linna rajatud kuberneri residents, portugali stiilis laohooned ja munakivisillutisega teed. Kahurid patareis on suunaga lahele, kuid õnneks ei ole neid tänase päevani kasutatud.

Suur osa hiinlastest meie õpetust kuulda ei võta. Selles mõtteso n Jaapan tõepoolest, nii nagu püha Francisco Xavier oli öelnud,

„kristluse jaoks kõige sobilikum maa Idas“. Ometi, kuna Jaapani valitsus keelas oma laevadel välismaale seilata, siis, iroonilisel moel, said Macaus resideerivad portugali kaupmehed kogu KaugIdas toorsiidiga kauplemise monopoli enda kätte ning kui eelmise ja üleeelmise aasta sadama koguimpordi väärtus oli 10000 serafini, siis selleks aastaks oodatakse väärtuse tõusu 40000 serafinini.

Täna on mul teile suurepärane uudis. Eile kohtusime lõpuks ühe jaapanlasega. Varem oli Macaus päris palju Jaapani usuinimesi ja kaupmehi käinud, kuid nüüd, nn suletud riigi ajal, kui sellistele külastustele lõpp tehti, naasid needki vähesed, kes olid siia jäänud, oma kodumaale. Isegi Valignano väitis, et Macaus ei ole jaapanlasi, kuid täiesti juhuslikult saime teada, et siin, hiinlaste seas, elab jaapanlane.

Eile, keset vihmasadu, läksime me hiina linnaossa otsima laeva, millega salamisi Jaapanisse minna. Pidime leidma ühe laeva ning kapteni ja madrused. Vihm Macaus tegi selle armetu linna veel närusemaks. Nii meri kui linn ligunesid halluses, hiinlased kössitasid oma hurtsikutes, poristel tänavatel polnud inimhingegi. Vaadates neid tänavaid, jäin miskipärast inimelule mõtlema. See tegi meele kurvaks.

Kui jõudsime hiinlase juurde, keda meile oli tutvustatud, ja talle oma vajadustest rääkisime, ütles ta kohe, et Macaus on üksj aapanlane, kes tahab kodumaale naasta. Tema poeg läks meiep alve peale jalamaid jaapanlast kutsuma.

Kuidas küll kirjeldada jaapanlast – esimest, keda ma oma elus kohtasin? Komberdades ilmus tuppa üks joobunud püksikandja. Räbalaisse riietunud Kichijirō nimeline mees võis olla kakskümmend kaheksa või kakskümmend üheksa aastat vana. Kui ta lõpuks meie küsimustele vastata suutis, saime teada, et ta on Nagasaki lähedal oleva Hizen’i piirkonna kalamees. Ta oli Shimabara mässu eel merel hätta jäänud ning Portugali laev korjas ta üles.

Võimalik, et see oli tema joobnud oleku pärast, kuid tema silmad näisid petlikud. Meiega rääkides pööritas ta neid korduvalt.

„Kas sa oled kristlane?“

Kui mu kolleeg Garrpe seda küsis, jäi mees nukralt vait. Miks Garrpe küsimus teda õnnetuks tegi, ei osanud me arvata. Algul ei tahtnud ta sellest rääkida, kuid viimaks hakkas mees, meie õhutusel, jutustama Kyūshūl toimunud kristlaste kiusamisest. Ta oli oma silmaga näinud, kuidas Hizen’i alal Kurasaki külas suurmaavaldaja käsul kahtekümmend nelja usklikku vees piinati. Kristlased seoti madalasse merevette torgatud puidust sammaste külge ja jäeti sinnapaika. Tuli tõusulaine. Vesi tõusis nende jalgevaheni. Aegamööda muutusid vangistatud jõuetuks ning surid umbes nädala pärast meeletus agoonias. Kas see ei olnud mitte Rooma keiser Nero, kes sellise jõhkra piinamisviisi peale tuli?

Vestluse ajal märkasime me hämmastusega, kuidas, kirjeldades seda õõvastavat vaatepilti, Kichijirō nägu moondus, kuni ta lõpuks oma suu kinni pani. Ta käed värisesid, justkui oleks mingi kohutav mälestus teda kummitama tulnud. Võimalik, et nende rohkem kui kahekümne inimese seas oli ka mõni tema sõber või tuttav. Ning võib-olla olime vajutanud sõrmega haavale, mida ei oleks tohtinud puutuda.

„Nii et sa siis oled ikkagi kristlane,“ küsis Garrpe kangekaelselt.

„Kas pole?“

„Ei,“ raputas Kichijirō pead. „Es ole.“

„Kuid sul on soov Jaapanisse tagasi minna. Meil on õnneks raha, et osta laev ja koguda kokku meeskond. Nii et kui sul on tahtmine meiega koos Jaapanisse suunduda, siis…“

Nende sõnade peale selginesid sakest joobnud kollaka jaapanlase silmad ning, endiselt toanurgas põlvitades, pomises ta justkui ennast välja vabandades, et kuna ta tahaks kodukülla maha jäänud vanemaid ja õdesid-vendi näha, sooviks ta meiega kaasa tulla. Alustasime koheselt selle ujeda mehega läbirääkimisi. Kergelt räpases ruumis lendas kärbes sumisedes ringi. Põrandal veeres Kichijirō tühjaks joodud sakepudel. Igatahes oli meil teda vaja. Kui me kord Jaapanisse jõuame, ei suuda me paremal ja vasakulgi vahet teha. Me peame ühendust võtma kristlastega, kes meid ära peidaks, keda usaldada saaks. Tema oleks meile esmaseks teejuhiks.

Kichijirō istus, käed põlvede ümber, pilk seina poole, ning mõtles pikalt meie tingimuste üle, kuid jäi lõpuks nendega nõusse. Tema jaoks oli see piisavalt ohtlik ettevõtmine, kuid küllap taipas mees, kui ta selle võimaluse praegu mööda laseb, siis ei saa ta enam Jaapanisse.

Tänu isa Valignanole oli meil lootus üks suur džonki saada. Ent kui haprad ja viljatud on inimese plaanid! Täna jõudis meieni uudis, et valged sipelgad olid laeva läbi närinud. Rauda ja pigi on aga siin üsna keeruline hankida…

Kirjutan iga päev mõned read, mistõttu näib, nagu oleks tegemist sissekannetega mõnes dateerimata päevikus. Siiski, palun, olge kannatlik ja lugege. Nädal tagasi rääkisin, kuidas valgeds ipelgad meie laeva läbi närisid, kuid tänu Jumalale, on vist leitud meetod, kuidas sellest raskusest üle saada. Plaan on laeva siseküljed kinni lüüa ja siis Taiwanile seilata. Ning kui see hädapärane laev veel vastu peab, siis lähme sealt otse Jaapanisse. Palume Jumala kaitset, et me võimaluse korral Ida-Hiina meres tormi tunda ei saaks.

Täna tuleb mul kirjutada kurvast sündmusest. Nagu Te juba teate, kaotas Santa Marta pikal ja piinarikkal teekonnal jõu ning jäi malaariasse. Nüüd on ta taas meeletus palavikus ja külmavärinates ning magab parasjagu ühes misjonäride kooli ruumis. Te ei oska ette kujutadagi, kui kohutavalt kõhnaks on jäänud tema kunagine jõuline keha. Ta silmad punetavad, pilk on hägune ning tema laubale asetatud rätik muutub hetkega kuumaks nagu oleks tulisesse vette kastetud – sellises olekus Jaapanisse minek on lihtsalt mõeldamatu. Isa Valignanogi ütles, et kui me teda siia ravile ei jäta, siis ei anna ta ka ülejäänud kahele luba teele minekuks.

„Me lähme ees minema. Teeme ettevalmistused nii,“ ütles Garrpe Marta lohutamiseks, „et võiksid terveks saades meile järele tulla.“

Tol hetkel ei osanud keegi ennustada, mis saama hakkab? Võib-olla elab tema selle kõik üle, samas kui meid, nii nagu teisi usklikke, võetakse uskmatute poolt kinni.

Lohkus ja lõuani habetunud põskedega Marta vaatas vaikides aknast välja. Õhtupäike akna taga uppus justkui sume punane klaaskera sadamasse ja merre. Küllap teate Teie, kes Te teda nii kaua tunnete, mida me ametivend tol hetkel mõelda võis. Päevale, mil me Teie ja piiskop Dasco poolt õnnistatuna Tajo jõe suudmelt teele asusime? Pikale ja piinarikkale teekonnale? Laevale, kus käisid ringi janu ja haigus? Mille nimel me seda kõike küll talume? Miks me üldse sellesse idamaisesse murendatud linna tulime? Meie, preestrid, oleme üks õnnetu liik, kes on sündinud siia ilma vaid teiste inimeste teenimiseks. Pole kedagi, kes oleks nii üksik, kui preester, kes oma töö mahtu ei mõõda. Eriti Marta, kes on Goasse saabumise hetkest alates innukalt pühendunud püha Francisco Xavieri austamisele. Ta käib iga päev selle Indias surnud pühamehe haual palvetamas, et me ikka Jaapanisse jõuaksime.

Palvetasime iga päev, et ta kiirelt haigusest paraneks, kuid haigus ei tahtnud kuidagi taganeda. Ent Jumalal pidi ju ometi inimeste jaoks olema palju parem saatus kui meie oma teadmises seda ette näha suutsime. Kuna meie teele asumiseni on veel kaks nädalat, siis küllap teeb Issand oma kõikvõimsa imeväega nii, et kõik asjad loksuvad kenasti paika.

Ostetud laeva parandamine edenes ootuspäraselt. Uued lauad, millega valgete sipelgate kahjustustest tekkinud lauad üle löödi, näisid täiesti teistsugused. Loodame, et isa Valignano abiga leitud kakskümmend viis hiina meremeest viivad meid vähemalt Jaapani lähedastele vetele. Hiina meremehed näevad küll haiglaselt kõhnad välja, nagu poleks nad mitu kuud süüa saanud, kuid nende traatjate käte jõud on üllatav. Need kõhnad käed kannavad vabalt isegi raskeid toidukaste. Nende käed on kui rauast ahjuroobid. Nüüd jäi vaid oodata seilamiseks vajalikku tuult.

Ka jaapanlane Kichijirō oli hiinlaste sekka sulandunud, kandis asju laevale, aitas neil purjeid parandada. Meie aga kasutasime juhust uurida selle jaapanlase iseloomu, kelle kätes võis olla meie edasine saatus. Praeguseks oleme aru saanud, et ta on riukalik, ning et see riukalikkus tuleb mehe kaasasündinud nõrgast loomusest.

Ühel päeval nägime me juhtumisi järgmist vaatepilti. Kui hiinlasest järelevaataja pilk Kichijirō peale langes, teeskles tooi nnukalt töötegemist, kui aga järelevaataja eemale läks, hakkas ta kohe laisklema. Algul ei öelnud teised meremehed midagi, kuid lõpuks kaotasid nad kannatuse ja hakkasid teda noomima. Oleks asi sellega piirdunud, poleks midagi olnud, kuid meie üllatuseks lükkasid kolm meremeest ta pikali ja tagusid teda jalgadega, mispeale jaapanlane kahvatus ning palus rannaliival põlvitades kõige inetumal moel andeks. Selline käitumine oli kaugel kristlikust kannatlikkusest, pigem oli tüüp lihtsalt üks argpüks. Ta tõstis näo rannaliivalt ja karjus midagi jaapani keeles, omal nina ja põsed liivaga koos, sülg suust välja tilkumas. Ma vist sain aru, miks ta meie esimesel kohtumisel jaapani kristlastest rääkides ootamatult vait jäi. Võimalik, et rääkides kõike seda, kartis ta omaenda sõnu. Aga olgu sellega kuidas on. Me sekkusime asjasse ja rahustasime selle ühepoolse kakluse maha. Sellest ajast alates naeratab Kichijirō meile truualamlikult.

„Oled sa ikka tõepoolest jaapanlane?“ küsis Garrpe põlgusega, mispeale Kichijirō teatas üllatudes, et muidugi on. Garrpe oli ehk liialt kergeusklikult uskuma jäänud misjonäre, kes rääkisid jaapanlastest kui „rahvusest, kes surma ei karda“. Ühelt poolt on jaapanlasi, kes, jalad pahkluuni merevees, ei muuda isegi pärast viiepäevast piinamist oma printsiipe. Kuid on ka Kichijirō taolisi argpükse. Ja sellise mehe kätte pidime me end Jaapanisse jõudes usaldama. Ta oli lubanud meid kokku viia kristlastega, kes meile peavarju pakuks, kuid praegu ei ole ma üldse kindel, kui palju seda lubadust uskuda.