Читать книгу Vaikus - Endo Shusaku - Страница 5

Rooma Kirikuni jõudis teave, et Portugali jesuiitide ordu poolt Jaapanisse saadetud isa Cristóvão Ferreira taganes pärast Nagasakis anazuri-piina kogemist usust. Isa oli üle kahekümne aasta Jaapanis viibinud ning oma superio kõrge positsiooni tõttu olnud juhiks nii preestritele kui tavausklikele.

Kirjad pühalt isalt, keda oli õnnistatud erakordse usulise andekusega ning kel õnnestus isegi kristlaste tagakiusamise ajal Kamigata aladel misjonitööd jätkata, nõretasid alati vankumatust usust. Keegi ei suutnud uskuda, et selline inimene oleks, ükskõik mis olukorras, Kirikut reetnud. Pigem leidus nii Kirikus kui jesuiitide ordus palju neid, kel tekkis küsimus, kas uudis pole mitte paganlike hollandlaste või jaapanlaste väljamõeldud vale. Rooma Kirik oli misjonäride kirjade põhjal muidugi teadlik Jaapanis läbiviidava misjonitöö keerukusest. 1587. aastal, kui Jaapani regent Hideyoshi muutis eelkäijate poliitikat ning alustas kristlaste tagakiusamisega, hukati esmalt Nishizaka künkal Nagasakis kokku kakskümmend kuus preestrit ja usklikku, misjärel algas üle kogu maa kristlaste kodudest väljatõstmine, nende piinamine ja massiline tapmine. Ka Tokugawa shōgun jätkas sama poliitikat, andes 1614. aastal korralduse kõik kristlikud vaimulikud maalt välja saata.

Misjonäride teadaannete kohaselt aeti sama aasta kümnenda kuu kuuendal ja seitsmendal päeval rohkem kui seitsekümmend preestrit, kelle hulgas oli ka jaapanlastest vaimulikke, Kyūshū saarele Kibachisse kokku, lükati viie Macausse ja Manilasse suunduva džonki peale ning saadeti maalt välja. Olid vihmased päevad. Meri oli hall ja tormine, kui vihmas ligunevad laevad abajast neeme poole suundudes horisondilt kadusid.

Vaatamata karmile väljasaatmiskäsule jäid kolmkümmend seitse preestrit, kelle süda ei lubanud sealseid kristlasi hüljata, siiski salaja Jaapanisse. Ferreira oli üks nendest varjatult tegutsevatest preestritest. Oma kirjades andis Ferreira ülemale pidevalt teada kinnivõetud ning hukatud preestritest ja usklikest. Endiselt on säilinud tema 22. märtsil 1632. aastal Nagasakist padre visitador André Palmeirole saadetud kiri, milles ta annab tollasest olukorrast ammendava ülevaate.

Eelmises kirjas andsin ma Teile teada kristlaste olukorrast siin maal. Jätkan nüüd sealt, kust enne pooleli jäin. Kõik on päädinud uute piinamiste, rõhumiste ja kannatustega. Tahaksin alustada 1629. aastal usu tõttu kinni nabitud viiest palvevennast; need olid Bartolomeo Gutierrez, Francisco de Jesus ja Vicente de San Antonio Püha Augustinuse ordust, Ishida Antonio meie enda ordust ning frantsiskaani ordusse kuuluv isa Gabriel de Santa Magdalena. Nagasaki magistraat Takenaka Uneme sundis neid usust taganema, naeruvääristas meie püha õpetust ja selle järgijaid, hävitades nii usklike julgust. Kuid üsna varsti mõistis Uneme, et sõnadega isade meelekindlust ei kõiguta. Nii otsustaski ta kasutusele võtta uue piinamisviisi, milleks polnud muud kui „Unzen’i põrgu“ tulisesse vette kastmine.

Ta andis käsu viia viis preestrit Unzen’i mäele ning hoida neid kuumaveeallika tulises vees seni, kuni nad oma usust taganevad, kuid neil surra lasta ta ei lubanud. Lisaks viiele preestrile pidi piinamisele viidama ka Antonio da Silva naine Beatrice da Costa ja tema tütar Maria, kes samuti, vaatamata pikale veenmisele, polnud nõus usust loobuma.

Kaheteistkümnenda kuu kolmandal päeval asuti Nagasakist Unzen’i poole teele. Kui naised kandetooli ja viis meest hobustele pandud, jätsid nad inimestega hüvasti. Vähem kui ljöö kaugusel olevasse Himi sadamasse jõudes seoti nende käed kinni, pandi jalad ketti ning lükati laeva peale. Seal köideti nad ükshaaval kindlalt parda külge.

Õhtul jõudsid nad Obama sadamasse Unzen’i mäe jalamil. Järgmisel päeval tuli neil mäkke ronida. Mäel pandi kõik seitse eraldi väikestesse hurtsikutesse, kus nad olid nii päeval kui ööl – käed ja jalad endiselt ahelates – valvurite valvsa pilgu all. Uneme mehi oli palju. Kordnikega olid kaasas ka ametnikud, kes karmilt nende üle valvet pidasid. Kõik mäkke viivad teed olid samuti korravalvurite kontrolli all ning ilma ametniku loata oli keelatud seda teed mööda minna.

Järgmisel päeval algas piinamine. Kõik seitse veeti, üksteise järel, muust rahvast eemale ja tiriti aurava allika kaldale. Neile näidati sealt kõrgele tõusvaid kuumi pritsmeid ning soovitati enne eesootavat kohutava kehalise valu kogemist loobuda Kristuse õpetusest. Külma tõttu näis aurav veekogu hirmuäratav ning kõigest selle vaatamisest piisanuks teadvuse kaotamiseks – kui just Jumalalt abi ei saanud. Kuid kõik, saades tuge Jumala armust, näitasid üles imelist julgust, öeldes, et eks piinake meid, kui tahate, meie ei tagane õpetusest, millesse usume. Kuulnud seda vankumatut vastust, kiskusid ametnikud vangidel riided seljast, sidusid neil käed ja jalad nööriga kinni ning hakkasid igale neist umbes pool toopi mahutava kopsikuga kuuma vett peale valama. Aga seda ei tehtud mitte ühe sahmakaga, vaid veel lasti tilkuda läbi kopsiku põhja tehtud aukude, et piin ikka piisavalt pikk oleks.

Kristuse kangelased kannatasid seda kibedat valu, lihastki liigutamata. Vaid nooruke Maria vajus meeletust valust kokku. Seda näinud ametnikud karjusid: „Taganes! Ta taganes usust!” Seepeale kanti noor neiu hurtsikusse ja lubati järgmisel päeval Nagasakisse saata. Maria aga eitas usust lahtiütlemist ning nõudis, et teda koos ema ja teistega edasi piinataks, kuid teda ei võetud kuulda.

Ülejäänud kuus jäid veel kolmekümne kolmeks päevaks mäkke. Selle aja sees piinati isa Franciscot ja Antoniot, nagu ka Beatrice’i, igaühte kuus korda kuumas vees. Isa Vicente’i piinati neli, isa Bartolomeod ja isa Gabrieli kaks korda.

Kõige kauem piinati just Antoniot ja Franciscot ning Beatrice’i. Eriti aga Beatrice da Costat, kes naisena näitas kõikvõimalikest piinamistest ja ähvardustest hoolimata üles julgust, mis oli vankumatumgi kui mõne mehe oma. Teda mitte ainult ei hoitud kuumas vees, vaid pandi ka pikaks ajaks väikese kivi otsa seisma, samal ajal teda sõimu ja alandusega üle valades. Ametnikud muutusid üha pöörasemaks, kuid naine ei kohkunud tagasi.

Teisi, kes olid nõrgad ja haiged, nii karmilt kannatama ei pandud. Oli ju magistraat soovinud, et neid mitte ei tapetaks, vaid usust taganema sunnitaks. Seepärast saadeti isegi üks arst mäkke nende haavu ravima.

Lõpuks sai Uneme aru, et tema nendest jagu ei saa. Vastupidi, kuna tema alluvad, nähes pühade isade julgust ja väge, teatasid, et enne kuivavad Unzen’i kõik allikad ja tiigid kokku, kui need oma meelt muudavad, andis Uneme käsu isad Nagasakisse tagasi tuua. Esimese kuu viiendal päeval käskis Uneme Beatrice da Costa paigutada ühte kahltase kuulsusega majja, viis preestrit aga kohalikku vangimajja. Nad on ka praegu seal vangis. Ent lõppkokkuvõttes on kõik olnud abiks meie püha usu laiadesse massidesse viimisel, usklike julgustamisel – töötanud vastu türanni plaanidele!

Rooma Kirik ei suutnud uskuda, et sellise kirja kirjutanud isa Ferreira oleks, ükskõik mil viisil piinates, lahti öelnud Jumalast ja Kirikust ning uskmatutele alla andnud.

1635. aastal kogunesid Roomas neli preestrit isa Rubino juurde. Viis preestrit kavatsesid iga hinna eest kristlust taga kiusavasse Jaapanisse minna, et läbi viia varjatud misjon ning heastada apostaat Ferreira Kiriku au mustamine.

Esimese hooga ei võitnud nende tormakas plaan Kiriku autoriteetide poolehoidu. Mõistes küll nende entusiasmi ja apostellikku vaimsust, ei olnud ülemad teab mis vaimustatud uute preestrite saatmisest sellisele ohtlikule uskmatute maale. Teisalt, Jaapan oli idamaa, kus Francisco Xavierist alates oli korralik kristluse seeme mulda pandud, mistõttu ei saanud sealseid usklike juhita jätta, neid hüljata. Samuti tõdeti, et tollase eurooplase silme läbi ei olnud Ferreira usust tagamine selles maailma äärel olevas väikeriigis mitte ainult tema isiklik tagasilöök, vaid kogu Euroopa usu ja mõtteviisi alandav läbikukkumine. Selline arusaam jäi lõpuks ka peale ning pärast arvukate raskuste ületamist anti isa Rubinole ja veel neljale preestrile luba teele asuda. Samal ajal plaanisid ka Portugalis kolm preestrit Jaapanisse minna, tõsi, hoopis teistel kaalutlustel. Nemad olid Ferreira õpilased, kes olid kunagi Campolide vanas kloostris tema käe all teoloogilist haridust saanud. Ei Francisco Garrpe, Juan de Santa Marta ega ka Sebastião Rodrigues ei suutnud uskuda, et nende õpetaja Ferreira oleks ülla märtrisurmaga vastanduses uskmatute ees lömitanud nagu koer. Ses mõttes olid enamus Portugali vaimulikke noorte preestritega nõus. Nende idee oli minna Jaapanisse, et oma silmaga tõele otsa vaadata. Nii nagu Itaalias, nii raputasid ka Portugalis ülemad esmalt pead, kuid lõpuks vandusid noorte entusiasmile alla ning andsid loa minekuks ohtlikule misjonile Jaapanisse. Oli aasta 1637.

Niisiis, kolm noort preestrit hakkasid pikaks reisiks ettevalmistusi tegema. Sel ajal sõitsid itta suunduvad Portugali misjonärid tavaliselt India alusel esmalt Lissabonist Indiasse. India laeva teele asumine oli tollal Lissabonis üks meelierutavamaid sündmusi. Kolm meest kujutasid elavalt ette nende jaoks otsekui maailma lõpus olevaid idamaid ning päris maailma servale jäävat Jaapanit. Rullinud maakaardi enda ees lahti, laius nende silme all Aafrika, Portugalile kuuluv India ning seejärel arvukad saared ja Aasia riigid. Jaapan näis kui väike tõuk maailma idaserval. Sinna jõudmiseks pidi kõigepealt Goasse saama ning pärast seda veel pikka aega merel seilama. Seepärast oli Francisco Xavierist alates Goast saanud itta suunduvate misjonäride värav. Seal oli kaks Saint Paulo usuteaduste instituuti, kus itta misjonitööle suunduvad euroopa preestrid said Aasiast tulnud tudengite kaudu teada maade kohta, kuhu nad suundumas olid. Goa oli paik, kus misjonärid pidid kuus kuud või koguni aasta ootama laeva, mis viiks nad maale, mis oli nende sihtpunktiks. Kolm preestrit üritasid olukorrast Jaapanis võimalikult palju teada saada. Õnneks olid alates Luís Fróisist paljud portugali preestrid Jaapanist informatsiooni saatnud. Nende põhjal oli teada, et uus shōgun Iemitsu oli kasutusele võtnud veel rangemad rõhumismeetodid kui tema vanaisa ja isa. Alates 1629. aastast oli olukord eriti karm Nagasakis, kus magistraat Takenaka Uneme käsul lisaks metsikule ja julmale, lausa ebainimlikule piinamisele kristlasi ka kuuma vette kastes usust taganema sunniti. Juttude kohaselt võis sellise piina ohvreid päevas olla isegi kuni seitsmekümne inimese ringis. Kuna ka isa Ferreira oli sarnast teavet kodumaale saatnud, siis pidi sellel tõsi taga olema.

Igal juhul tuli noortel preestritel arvesse võtta, et pärast pikka ja piinarikast reisi võis neid ees oodata julm saatus.

Kuulsas kaevanduslinnas Tascos sündinud Sebastião Rodrigues oli usuinstituuti astunud seitsmeteistkümneselt. Lissabonist pärit Juan de Santa Marta ja Francisco Garrpe olid Rodriguese sõbrad just Campolide usuinstituudi õpingute ajast. Kõik kolm mäletasid elavalt nii selles vähetähtsas instituudis iga päev laua taga istumist kui ka neile teoloogiat õpetanud isa Ferreirat.

Nüüd elab isa Ferreira kusagil Jaapanis. Kas tema selgete siniste silmadega malbelt särav nägu oli muutunud pärast jaapanlaste käes piinlemist? Rodriguese ja tema kaaslaste jaoks tundus võimatu, et Ferreira näkku oleks ilmunud alandus. Nad ei uskunud, et Ferreira hülgas Jumala ja heitis kõrvale oma lahkuse. Rodrigues tahtis kindlapeale koos oma kaaslastega Jaapanisse minna, et saada kinnitust Ferreira elule ja saatusele.

1638. aasta kolmanda kuu kahekümne viiendal päeval asus India laevastik Belemi kindlusest kostvate püssipaukude saatel Tajo suudmest teele. Piiskop João Dasco õnnistusel olid kolm preestrit astunud „Santa Isabella“ pardale, millel oli ka laevastiku komandör. Kui laevastik kollasest jõesuudmest sinisesse keskpäevasesse merre jõudis, viskasid nad end tekile pikali ning vaatasid kuldses säras sillerdavaid neeme ja mäge, põllumeeste majade punaseid seinu ja kirikut. Tuulega kandus tekile laevu teele saatva kirikukella kaja.

Ida-Indiasse jõudmiseks pidid nad sõitma ümber Aafrika. Kolm päeva pärast teele asumist sattus laev Aafrika läänerannikul tugeva tormi kätte.

Neljanda kuu teisel päeval jõudsid nad Porto Santo saarele, sealt edasi mõne aja pärast Madeirale. Kui laev kuuendal Kanaari saartele saabus, hakkas ohtralt vihma kallama, samas tuult ei olnud. Hoovus kandis laevastiku 3°~5° põhjalaiusele, Guinea lahele.

Tuuletutel hetkedel oli palavus väljakannatamatu. Kõigele lisaks pääses kogu laevastikus valla haigusepuhang, seda ka „Santa Isabella“ pardal. Tekil või naridel lebavate haigete arv hakkas sajakonnale lähenema. Rodrigues ja ta kaaslased jooksid koos meeskonnaga haigete vahet ning aitasid neil aadrit lasta.

Seitsmenda kuu kahekümne viiendal, Püha Jaakobuse päeval, sõitis laev ümber Hea Lootuse neeme. Sel päeval tabas laeva taas meeletu torm. Laeva mast murdus ja kukkus meeletu matsuga tekile. Kui Rodrigues, tema kaaslased ja isegi haiged üritasid ühisest hirmust ajendatuna eespurje üles tõmmata ning kui puri lõpuks lahti päästeti, sõitis laev rifi otsa. Poleks teine laev appi tulnud, oleks „Santa Isabella“ võib-olla uppunud.

Pärast tormi vaibus tuul taas. Mastipuri näis jõuetuna, vaid selle pigimust vari laskus tekil justkui surnutena lebavate haigete nägudele. Päevast päeva katsid palavad päikesekiired ilma ühegi laineta merepinda. Pikaleveninud merereisiga kaasnes ka toiduja veepuudus. Lõpuks, kümnenda kuu üheksandal päeval, jõuti siiski sihtpunkti Goasse.

Goas said preestrid täpsemat infot Jaapani kohta. Neile räägiti, et aasta tagasi tõstsid 35000 kristlast Shimabaras mässu ning pärast võitlust shōgun’i vägedega tapeti kõik: vanad ja noored, mehed ja naised. Mässu tagajärjel ei olnud piirkonda praktiliselt inimese varjugi jäänud, ellujäänud kristlasi aga aeti taga. Kõige enam vapustas Rodriguest ja ta kaaslasi hoopis uudis, et mässu tõttu oli Jaapan katkestanud igasugused ärija kaubandussidemed nende kodumaa, Portugaliga, mistõttu olid ka kõikidel Portugali laevadel keelatud Jaapanis randuda.

Viimaks jõudsid kolm preestrit, kes olid teada saanud, et nad oma maa laevaga Jaapanisse ei pääse, masendunud meeleolus Macausse. See linn oli Kaug-Idas Portugali tehingute paik, samas ka Hiina ja Jaapani vahelise kaubanduse baas. Nad otsustasid siia oma õnne ootama jääda. Ent sealne padre visitador Valignano hoiatas koheselt kolme preestrit. Isa ütles, et misjonitöö Jaapanis on nüüdseks välistatud ning tema ei kavatse enam ühtegi misjonäri, ükskõik kui ohtlikul moel, sinna saata.

Püha isa oli juba kümme aastat tagasi Jaapanisse ja Hiina suunduvate usupropaganda tegijate harimiseks Macaule misjonäride kooli rajanud. Ja mitte ainult – kristlaste tagakiusamisest alates oli kogu Jaapani jesuiitide ordu juhtimine tema käes.

Isa Ferreira kohta, keda kolm meest Jaapanisse otsima minna tahtsid, teadis Valignano rääkida järgnevat. 1633. aastast alates on teated varjatud kristluse levitamisest olnud rabavad. Nagasakist Macausse saabunud hollandi meremehed, kel oli sidemeid Ferreiraga, andsid teada, et ta on kinni võetud ja jalgupidi augu kohale riputatud. Kõik sellele järgnenud teave tema kohta on olnud ebaselge ning millegi kindla välja uurimine on samuti võimatu, sest Hollandi laev oli Ferreira piinamispäeval Jaapanist lahkunud. Ainus kindel asi oli see, et Ferreira käis uue magistraadi, Chikugo isanda Inoue juures ülekuulamisel. Isa Valignano seisukoht oli olnud kindel – sellises olukorras ei saa Macau misjon lubada preestrite Jaapanisse minekut.

Täna võime me Portugali „Välisriikide ajaloo instituudi“ raamatukogus lugeda mõningaid säilinud Sebastião Rodriguese kirju, millest esimene algab just sellega, mida tema ja ta kaaslased kuulsid Valignanolt.