Читать книгу Valged varesed - Ene Hion - Страница 6

Ma ütlen veel üks kord

KUIDAS ALUSTADA, kui olen pika mõtlemise järel otsustanud ümber jutustada ühe omaenda raamatu?

„Ära alusta sõnaga mina,” on soovitanud kogenud meister.

„Ära ole vanamoodne,” hoiatab noor kolleeg.

Ja ma alustan … minaga.

TEAN, POLE MINU EGA KELLEGI TEISE SÜÜ, et käesoleva raamatu tegelaste saaga on jäädvustamata, kuigi see on ehe tükk meie kirjust ajaloost. Üritasin aastate eest lugu raamatusse raiuda, aga pean ausalt tunnistama, et ei saanud hakkama. Palun vabandust, aga ma polnud osanud näha ja veel vähem aru saada, mis toimus ekstreemsesse olukorda sattunud väga noorte inimeste kogukonnas, mis õnnemäng nende elu oli. Esmapilgul on jutt täiesti arusaadavatest asjadest: aususest ja valelikkusest, pettumustest ja lootustest. Kuid lihtne on see kõik tõesti vaid esmapilgul. Ükski asi pole tegelikult nii lihtne, hea või halb, nagu esimese hooga paistab, ükski juhus pole kunagi vaid juhus.

Pean jõu kokku võtma ja ammuse loo läbi kirjutama, et vabaneda sissekasvanud sõjakoormast, mis istub vist kõigis sõjaaja lastes. Olin kümneaastane, kui sõda algas. Enamik inimesi elab oma elu ära mõtlemata, et on võimalikud sündmused, mis ei sobi sirgjoonelisse elumustrisse.

Siin on lugu lastest, kes kistakse ajaloo pöördelisel hetkel elu hammasrataste vahele. Käib Teine maailmasõda. Aastal 1941 evakueeritakse sadakond eesti last Venemaale. Aeg on heidutav, aateline, kangelaslik, surmatoov, kuritegelik, aga neile lihtsalt lapsepõlv.

SATTUSIN RAAMATU TEGELASTEGA KOKKU AJAL, mil rahvas laulis öistel laulupidudel, maa oli vabadusihast tiine, meedia kees poliitikast. Kuues meel ütles, et sellest inimlaste peal läbiviidud ebatavalisest eksperimendist ei saa mööda minna. Salvestasin, korjasin kokku ja panin kirja, mis sest, et tol hetkel tundus lugu mulle endalegi minevik, mil juba hall habe suus. Mis sest enam rääkida?! Taasehitatakse iseseisvat riiki, mõtteis on homne päev, uhkus Eesti üle jne.

Tegin asjaosalistega raadiosaateid, mis olid eetris üle 20 aasta tagasi. Raamatu kirjastamine käis alles sovetlikult, võttis aega, aga tehtud siiski sai.^[1.] Kohusetundest talletasin ka selle osa materjalist, mis siis tundus kasutu, tühine või vildak.

Ilmunud raamatu väärtus oli dokumentaalsus, suurim puudus aga kiirustamine. Aeg polnud veel küps, oli keeruline aru saada, millised on head ja millised halvad päevad. Kas päästeti või represseeriti, õpetati või loputati, keelitati või sunniti? Ja samas on loos kuhjaga koomikat. Ilma huumorita oleks nendega juhtunut võimatu seedida.

Teadlased ei tarvitse uskuda iga inimese tõestisündinud lugusid. Need ei pruugi kokku sobida üldteada faktidega. Mina siiski usun, et kõigel kunagi meiega juhtunul on tähendus. Oleneb sellest, kuidas rääkida. Niisiis otsustasin nende sõja(aja)laste loo jutustada veel üks kord.

Peaaegu kõik käesoleva loo tegelased kõnnivad nüüd juba taevastel jahimaadel. Pole enam ahjusooje jutustusi, mida varem võis labidaga kokku ajada. Pole ridagi kuskilt juurde võtta.

Toonaseid tegelasi oli üle 130, võib-olla isegi üle 150. Peaasjalikult lapsed ja juhuse tõttu nende saatusega seotud kümmekond täiskasvanut. 4–16-aastased lapsed. Missugune olite teie nende vanuses? Aga tegemist pole telefoniraamatuga ja siin ei saa olla ülemäära palju osalisi. Seepärast võib loo igas tegelases olla midagi mitme reaalse isiku saatusest. Reaalsetest isikutest õnnestus kirjutajal taaskohtuda vaid kolmega. Sõjas – mitte lahingutes, vaid sõjas kui seisundis – võib inimene saada kangelaseks, jääda iseendaks, aga võib osutuda ka närukaelaks. Kohutav aeg võib viia eneseohverduse, kuid ka alatuseni. Need põlvkonnad, kes on astunud lavale pärast suurt sõda ja kes ise pole sõda näinud või tajunud, sõjast eriti ei kirjuta.

Esimesest ilmasõjast on möödas sada aastat, teisest kolmveerand sajandit. Palju vett on merre voolanud. Kuid rahva mälus elavad sõjad millegipärast väga kaua. Inimmälu on arhiividest tugevam. Sõjad võivad mälus küll segamini minna – et mis vahet neil on –, aga mällu jääb see, mis puudutab üldinimlikku. Mitte lahingud, võidud ja vallutused. Meelde jäävad meesteta külad, koduta lapsed, mäng eluga, eneseavastamine ja -ohverdamine, kastanite tulest väljatoomine ja inimesed, kes oleksid võinud, aga ei sihtinud relvaga, inimesed, kes ei tulistanud, ei tapnud.

Siin on kirjas tõestisündinud episoodid. Tegelaste jutustusi on tihendatud, nimed muudetud. Sündmuskohad on koos ajaga tundmatuseni muutunud. Ajaloo enda muutumisest ei maksa rääkidagi. Võiksin kujutleda ennast kirjanikuks. Aga seda ma ei ole. Saan esitada vaid ajakirjaniku fiktsiooni, lootes aidata ajalugu tema õilsas missioonis näha suuri sündmusi tavaliste, sõna otseses mõttes väikeste inimeste seisukohast.

1 Ene Hion, Saatust ei valita. Intervjuud, meenutused, dokumendid, fotod. Tallinn, Kirjastus Olion, 1990. [ ↵ ]