Читать книгу Valged varesed - Ene Hion - Страница 8

HIIGLASLIKUL ELEKTRONTABLOOL LENNUTERMINALI lae all on kellaaeg 7.00. Vilguvad sekundid, liiguvad minutid ja tunnid … liiguvad ka põrandad, trepid ja jalgteed. Liuguvad uksed, avanevad kauplused, kohvikud, ajalehe- ja meenekioskid, teenindussaalid ja reisijasõbralikud supermugavad ooteruumid. Tohutus klaasist ooteruumis on valmis pagasikärud, ratastoolid ja tõukerattad. Tehismaastiku kohal hõljub isikupäratu taustmuusika …

Terminali hiigelhalli keskel on kohtumiskoht, meeting point. Sammas, mis kõrgub üle inimeste peade. Triibuline, et hästi silma hakkaks. Nagu sebra. Ei, sebra on musta-valgekirju, meeting point aga puna-valge nagu pidžaama või madrats või Ameerika lipp. Peaasi, et kõik reisijad näevad, kus neid võidakse oodata.

Inimesed sagivad siia-sinna või ootavad kõigutamatus rahus oma reisijasaatust. Keegi lamaskleb ootesaali tugitoolis, kustunud piip suus. Keegi toetab selga vastu seina ja lehitseb raamatut. Turneele kaasavõetud koer magab peremehe jalge ees. Keegi joob baarileti ääres kohvi. Kellelgi on ees viski- või konjakiklaas, lugemata ajaleht kaenla all. Laps limpsib jäätist. Daam korrastab meiki. Keegi ostab lilli. Keegi mängib malet. Keegi koob salli. Noormees süütab isoleeritud klaaskabiinis sigareti. Anonüümne keskkond, filtreeritud õhk – klassikaline mittekoht. Tähtis pole mitte koht, vaid meeleseisund, milles viibitakse.

Nüüdisinimesed tahavad üha rohkem vahetada asukohta, liikuda ikka kiiremini, viibida järjest enam virtuaalsuses. Maailm, mille kõik kohad on omavahel seotud, tundub kahanevat aina pisemaks. Etnograafid väidavad, et moodsad inimesed on kõik omavahel sarnased küsimuste poolest, mida nad esitavad. Aga nad ei sarnane hoopiski vastuste poolest, mida esitatud küsimustele annavad. Inimesed paistavad mittekohtades ühetaolised, kuid ometi on nad üksteisele võõrad, tunduvad lausa osavõtlikkust tekitavalt üksildased, kogukonnavälised. Nad ei märka tuhandeid sagivaid omataolisi enda ümber, kes omakorda ei märka neid. Kuskil siinsamas on päriselu patu ja lunastuse, leidmiste ja kaotuste, reetmise ja truudusega.

Laest põrandani ulatuvad aknad avavad vaate lennuväljale. Balzacliku vanuse ületanud naine^[1.], pealaest jalatallani hallis, on peatunud akna ees. Tal on õrn nägu, väike suu, näo ümber peaaegu valged juuksed. Ta laseb pilgul käia mööda aknast paistvat panoraami.

Lennuväljal ei näi lõppu olevat. Lage, päratu suur betoonist väli. Silmapiir on tühi, kuigi kostab üha tugevnevat reaktiivmootorimürinat. Vinesse mähkunud päikesest kihutab maandumisrajale võimas reisilennuk. Väljasirutatud šassii pressib rattad maha, need tõusevad veel korraks, laskuvad uuesti, hüplevad õhk-maa, õhk-maa, rahunevad siis ühtlaseks maandumismanöövriks ja lennuk keerab tohutu kere terminali poole. Hiiglane veereb madalalt möirates akende poole.

Daam hallis toetab pea vastu klaasi ja suleb silmad …

SÕJALENNUKITE RIVI PILVITUS SUVETAEVAS. Äkitselt eraldub reast hävituslennuk ja ründab raudteel veerevat rongi. Seda veab vana auruvedur, üsna samasugune, nagu oli too, mille rataste alla viskus anna Karenina. Ainult et sellel raudruunal siin on otsaesisel viisnurk. Viisnurga keskele on naelutatud sirp ja vasar. Raudteerong on hea sihtmärk. Lennuk sööstab otse veduri poole. Kõrvulukustav vinguv heli. Valang pardarelvadest. Trasseerkuulide helkivad jooned. Plahvatus.

Rongis on kaubavagunid, lahtised platvormid ja mõni tahmunud akendega reisivagun. Akende kohal veerennid, millel seisab kiri CCCP. Akendest vahivad välja uudishimust pärani silmadega lapsed. Rong möödub parasjagu kõrvalteel seisvast purustatud ešelonist. Vagunijäänused, rattad, kastid, mingid kaltsud. Eredas päikeses säravad tagurpidi paiskunud lapsevankri nikeldatud vedrud. Õhus lendlevad suled. Üle kõige kumab sinine, täiesti pilvitu suvetaevas.

Lennuk ripub rongi kohal. Kuulivalangust pihta saanud vedur aeglustab käiku. Liigub veel vaid kobamisi. Eri vanuses lapsed ja täiskasvanud hüppavad alles veerevatest vagunitest raudteetammile, pudenevad põõsaste ja kruusahunnikute vahele. Pikeeriv lennuk otsekui jälitab neid. Vagunitrepi juures üritab umbes kuueaastane tüdruk karumõmmile ja väikesele õele liiva peale kraapida. Tüdrukul on mängukaru kramplikult näpus, enda järel veab ta väikest õde.

Tüdrukutest vanem noormees karjub:

„Jookske! Miks te mänguasja peidate, varjake ennast!”

Poiss lükkab tüdrukuid kivide vahele varjule.

„Kõhuli, käed pea peale!”

„Meie ema jäi vagunisse. Peame teda ootama!”

„Tulge!” karjub poiss.

Karumõmmiga tüdruk ei nihku paigast ega lase lahti õest, kes pööritab uudishimulikke silmi siia-sinna nagu kass saba.

„Selle karu saatis mulle seltsimees Stalin. Ma pean teda kaitsma.”

„Rumal jutt. Stalin ei tea sinust midagi.”

„Kasvataja ise ütles, et Stalin saatis. Kasvataja andis karumõmmi minu hoole alla.”

Poiss tirib tüdrukuid jõuga raudteest eemale. Paarkümmend meetrit tagapool on kuulipildujavalang raudteerööpa üles kiskunud.

Ešelonist väljahüpanud poisid ja tüdrukud poevad peitu, kuidas keegi oskab. Kuid lapsed on lapsed – nad on pigem uudishimulikud kui hirmunud. Vahivad, pea kuklas ja suu ammuli, lennumasinate rodu.

„Vene omad!”

„Ei ole, vaata risti!”

Tiibadel on selgesti näha must rist valges sõõris. Pikeeriv pommituslennuk Ju-87, välksõja sümbol. Uus rünnak, vingumine, mürin. Suuremad poisid roomavad liiprite küljest lahtimurdunud rööbast uurima. Täiskasvanud on ärevil ja närvis. Mees, kelle silmi sõõritavad terasraamidega prillid ja kelle pintsaku peale on tõmmatud sõduririhm, käsib kükitada põõsaste vahele, ise heidab sinnasamasse maha, hoiab kümne küünega kinni kulunud portfellist. Tema kõrval püsib väheldane naisterahvas, kes on valmis täitma mehe korraldusi ka siis, kui neid ei anta. Plahvatuse löögijõud vajutab nad kõik vastu maad. Käib päris ehtne sõda.

Lennuk tõstab nina ülespoole, teeb tiiru rongi ja inimeste kohal. Põgenikud lamavad kivide ja põõsaste vahel varjul, pea maas. Väiksemad lapsed kükitavad kasvataja kõrval nagu tibud hauduva kana ümber. Väike tüdruk, kellel närvid vastu ei pea, kukub lõugama.

„Tasa, ole hästi tasa, et lennuk ei kuuleks, et ta meid üles ei leiaks.”

Väike poiss, näost valge, oksendab kasvatajale sülle.

„Tasa, tasa,” sosistab kasvataja rahustavalt.

Nähtavasti ei pea lennuk relvastamata rongi ja kaitsetuid reisijaid vääriliseks sihtmärgiks, vihiseb veel paar korda üle taeva ja eemaldub.

Inimesed hakkavad ennast tasa ja targu liigutama. Vedurimehed kogunevad raudteetammile, kus rööbas on kannatada saanud. Õiendavad kangi ja haamriga. Purustus ei näi väga ohtlik. Sõduririhmaga vöötatud mees tõuseb püsti, kohendab ninale vajunud prille, uurib katkist akent ja kuuliauke vaguniseintes. Käed värisevad pisut, kui ta võtab taskust portsigari, õngitseb paberossi kummipaela alt välja ja koputab vastu kaant. Lastele annab mees viipega märku: neil tuleb veel varjul püsida, lennuk võib tagasi tulla.

Kui rööpapaar on käepäraste vahenditega lapitud, käsutab ešeloni pealik rongi ronima.

„Ärge kaasas olnud asju maha unustage!”

Väljas on imekaunis ilm. Keskpäev on tulvil lõhnu, mesilasi ja kellukeste helinat. Raudteeäärses võpsikus on mustikaid. Marju aetakse peoga näost sisse. Tüdrukud tahavad lilli korjata. Lapsed on tüdinud umbsest rongist. Vastumeelselt kogunetakse vagunite juurde.

Vagunitrepil seisab ees mängukaruga tüdrukute ema Maria.

„Oodake natuke! Praegu ei tohi sisse tulla!”

Vaguninurgas on pingi ette riputatud voodilina. Midagi on juhtunud. Raudteelane jookseb veeämbriga. Oh taevas, õhurünnaku ajal on rasedal naisel juhtunud nurisünnitus …

Vedurimees nõuab, et ešelon peab kohe edasi sõitma:

„Me jääme teistele rongidele ette! Meil pole aega!”

Sõduririhmaga mees nühib prille, vaatab küsivalt naisterahva otsa enda kõrval. Kuidas toimida, kui keegi on kaotanud sündimata lapse? Naisterahvas kehitab õlgu, mis peab tähendama, et kõik, mis peab juhtuma, juhtub ju niikuinii. Ja mees kordab korraldust:

„Viivitamatult rongi ronida.”

Vedurimehele rohmab ta hoiatavalt:

„Aga sõitke ettevaatlikult!”

Vedurimees on irooniline:

„Ettevaatlikult? Kas meil on aega ettevaatlikkuseks?”

Selle koha peal sobiks tsiteerida laulu „Meil on aega veel”, aga seda hakatakse laulma alles XXI sajandil. Praegu on XX sajandi esimene pool, aasta 1941, sõjasuvi.

Karumõmmiga tüdruk keerab pea viltu, heidab vagunitrepil silmanurgast pilgu sinna, kuhu kadusid tiivulised sõjamasinad, lohistab kõrvupidi järel karumõmmi, teise käega sikutab väikest õde. Noormees müksab tüdrukuid julgustavalt:

„Olete ikka elus või?”

Tüdrukud teevad noormehele nägusid, krousivad põlglikult suud.

Kaks viimast, kes ennast raudteetammilt vagunitrepile hiivavad, on poiss ruudulise soniga ja noormees seljakotiga.

Vedur annab pikalt vilet. Rong logiseb kolisedes üle lapitud koha raudteel.

Vagunis on istmete vahel virnas kohvrid, korvid, kotid, kastid – lastekodu vara. Ešeloni juht, toosama ümarate prillide ja sõduririhmaga mees, on portfellist võtnud paberid ja pliiatsi. Ta liigub piki vagunit edasi-tagasi, otsides kohta, kus ennast sisse seada.

Selles täistuubitud vagunis on kõik viimseni truualamlikku pruuni värvi. Seinad, lagi, põrand, kahekordsed narid. Lae all veel kolmas korrus, pakiriiulid. Õhus püsib kivisöe, higi ja kemmergu hais. Vahekäigu lõpus on tualettruum. Pikkupidi on vahekäigus eriti kitsad narid ja tillukesed laealused aknad. Küljeli lamades on sealt võimalik välja vaadata. Avaneb raudteeäärse tahmase maastiku naturaalne panoraam.

Lapsed istuvad naridel kägarassetõmbunult tihedasti koos. Kõik on läbielatud õhurünnakust elevil. Tüdrukud sosistavad omavahel. Poisikesed kirjeldavad üksteisele häälekalt, kui selgesti nad lennukeid nägid ja kuidas kuulid vihisesid, kui lähedal neist keegi pihtasaamisele oli.

„Minu ninast läks kuul nii ligidalt mööda, et tundsin lõhna!” – „Mina oleksin võinud kuuli kinni püüda, aga ta keeras ära!” – „Mina igatahes oleksin nendest paremini märki tabanud!”

„Ütle päriselt, kas sa oskad lasta?”

SÕDURIRIHMAGA PEALIK – kõik on juba aru saanud, et tema on ülemus – pole ilmselt harjunud lastega suhtlema. Ta on pigem arveametniku moodi. Ajamata habemetüügas on punakas, pintsak – võib-olla kunagine leerikuub – õlgadest kitsas, paar nööpi puudu, rihm hoiab hõlmu koos.

Tema nimi on Jaan Kaev, ta on eestirootslaste järeltulija, kuid sündinud

Krimmis. Vene tsaar asustas XVIII sajandil üle tuhande rootsi soost Hiiumaa talumehe Ukrainasse. 1920. aastal opteerus Kaevude perekond Eestisse. 1940. aastal sai Jaanist nõukogude aktivist. Sõja alguses astus Kaev hävituspataljoni ja seal jõudis temani ENSV Hariduse Rahvakomissari korraldus toimetada Eesti lastekodude kasvandikud läheneva rinde eest Nõukogude tagalasse.^[2.]

Ta peaks teadma, et Euroopas on juba olemas sõjale jalgu jäänud laste evakueerimise pretsedent. Nimelt otsustas Hispaania vabariiklik valitsus kodusõja ajal (1936–1939) lahingute piirkonda jäänud lapsed ümber asustada. Stalin teatas viivitamatult, et Nõukogude liit võtab kodusõja orvud enda juurde. Venemaa lastekodudesse toimetatakse üle kolme tuhande 5–13-aastase hispaania lapse.

Hispaania vabariiklased kaotasid sõja. Võitjaks tulnud kindral Francisco Franco nõudis interneeritud lapsi tagasi. Sellest keelduti, kuulutades, et laste väljaandmine reaktsionääridele on lubamatu. Stalini kummaline žest lõi Euroopa pahviks. Kui algas teine maailmasõda, hispaania lapsed nii-öelda riigistati, neile anti Nõukogude kodakondsus. Nad pidid elama uue identiteediga, uue nime all, uues keeles. Neist sooviti kasvatada salarinde võitlejaid.

Orbude juhtumit peetakse Hispaania kompartei tolleaegse peasekretäri José Díaz Ramose enesetapu põhjuseks. Tema oli kinnitanud, et lahingute lõppedes naasevad välismaa lastekodudesse saadetud lapsed kodumaale. Venemaalt ei toodud kedagi tagasi. Laste hulgas oli ka Ramose poeg. Alles pärast Stalini surma jõudis neist mõni jälle kodumaale. Hispaania orbude lugu äratas nii mõnegi Euroopa sotsialisti. Üks neist, George Orwell^[3.], sai Hispaania kodusõjas nägijaks. Temale kuulub mõttekäik:

„Kes kontrollib minevikku, see kontrollib tulevikku. Kes kontrollib olevikku, see kontrollib minevikku.”

Jaan Kaev peaks teadma, kes kontrollib riiki, milles ta elab. Ta peaks teadma, kindel see – ta peaks teadma, et evakueerimine võib tähendada ja nähtavasti tähendabki laste küüditamist. Kuid alguses ei tule Kaevule represseerimise mõte pähegi. Kahtlused tekivad hiljem. Kaevul on taskus jõuline dokument. Ta võtab selle välja ilmse rahuloluga. Tunnistus või volitus, nagu kirjas on öeldud, koosneb vaid ühest lausest.

Документ представляет товарищ, который является представителем уездного исполнительного комитета по эвакуации детей вайвараского детского приюта и начальствующего, а также и служащего состава Нарвского приюта, при чем он имеет право дать надлежащие распоряжения администрациям все... приютов и другим должностным и частным лицам СССР.

Püüdkem volituse teksti tähelepanelikult uurida, et mõista, mida õieti on öeldud. Ühelt poolt kohustab dokument Vaivara ja Narva lasteasutuste juhte totaalselt alluma paberi ettenäitajale, võimu poolt volitatud isikule. Samas annab paber õiguse jagada korraldusi niihästi konkreetsete asutuste personalile kui ka üldse kõigile riigiametnikele ja eraisikutele. Volituse segane lause kätkeb müstilist võimu. Võib kindel olla, et mitte ainult volituse ettenäitaja ise, vaid ka need, kellele seda paberit nina ette torgatakse, tunnevad lilla vapijäljendiga templi ees aukartust. Pidagem meeles, et hirmkauge itieelse ajastu maagiline jõud pole mitte digiallkirjal ja PIN-koodil, vaid vapikujutisega pitseril ja keerukal allkirjal. Stalini impeeriumis on dokumendil hüpnotiseeriv mõju.^[4.]

Kaev saab 15 000 rubla sularaha transpordikulude katteks. Laste toitlustamiseks eraldatakse kast konserve, kaks kotti leiba ja kott rukkijahu. Olukord on ettearvamatu. Kaev püüab ennast jäigalt kehtestada, kuigi ta on silmanähtavalt närvis. Lapsi kõnetab ta poolsõjaväelikus stiilis, veendumusega, mida saab endale lubada vaid täielik võhik. Mehe habetunud nägu on tähtis ja ülemuslik. Prillid säravad suursuguselt. Ta seisab keset vagunit nagu komandör.

„Seltsimehed! Esiteks ma tahan öelda ...”

Jutt venib ja venib. See, millest ta räägib, jääb kirjeldamatult arusaamatuks. Ta kinnitab, et Euroopa rahvad vaatavad lootusrikkalt Punaarmee poole. Lõpuks jõuab Kaev käesoleva momendi juurde.

„Seltsimehed, kasvandike kontingent on käesoleval momendil täielikult minu alluvuses. Kasvatajad, kes on meiega kaasa tulnud, alluvad samuti otseselt mulle. Esimese katsumuse, õhurünnaku, oleme koos läbi teinud. Oleme kandud esimese ohvri. Loodan, et ohvreid enam ei tule, sest me eemaldume rindejoonest. Võib-olla jäi mõni laps õhurünnaku tõttu rongist maha. Meil puudub täpne nimekiri. Pean saama ülevaate kollektiivist. Abiliseks ja raamatupidajaks on meiega kaasas minu abikaasa, tema nimi on Elsa.”

Jaan Kaev peab väga tähtsaks korrektset asjaajamist ja arvab, et kedagi võib huvitada, miks temal perekonnaliige ühes on – äkki arvatakse, et see on korruptsioon –, ja ta ruttab selgitama:

„Mul on eriluba ametlikult registreeritud abikaasa evakuatsiooni kaasa võtta.”

Elsa püüab lastele naeratada. Tema naeratuses on midagi uudishimu ja hämmelduse vahepealset nagu inimesel, kes pole harjunud tegelema lastega.

Elsal ja Jaanil on kahe peale kaasas üks kohver. Elsa varustuses on muuhulgas paar õmblusnõela. Hiljem selgub, et Elsa õmblusnõelad on ainukesed terve kogukonna peale. Ühe neist toob Elsa Eestisse tagasi.

Elsa ja Jaan elavad koos kuni mehe surmani. Oma lapsi neil ei ole. Saatus ei võta vastu kutseid koduvisiitidele, kuid just sellele abielupaarile teeb saatus üllatuse – määrab neile fortuunarolli rohkem kui saja sõjale jalgu jäänud lapse elus.

„KUHU ME SÕIDAME?” Küsija on üle neljakümne mees, ta nimi on Rolf, ta on ühe evakueeritava lastekodu majandusjuhataja. Korraarmastaja inimesena peab ta oma kohuseks vastutada talle usaldatud vara eest. Ta on tulnud lastekoduga kaasa vastutustundest, mitte käsu korras. Rolfi arglik naine hoidub mehe seljataha. Naine muretseb, kas ta tohib kaasa reisida. Ta langetab lõua rinnale, räägib vaoshoitult:

„Ma ei võta palju ruumi ja suuri pakke mul ka pole. Pakkisin kaasa ainult Rolfi uue mantliriide ja perekonna pildialbumi. Mõtlesin, et fotosid korrata ei saa. Palun luba oma abikaasast mitte maha jääda.”

Jaan Kaev noogutab ülemuslikult ja jätkab kõnet:

„Meie sihtkohaks on Kesk-Venemaa, Uljanovski linn Volga jõe ääres.”

Rolf üritab midagi küsima hakata, kuid teised ei lase tal seda teha. Kõik tahavad ise küsida.

„Millal meid koju tagasi tuuakse?”

„Kas seal Volga ääres hakkame koos elama?”

„Minu vend jäi rongist maha, kuidas ma ta üles leian.”

„Vanaema ei tea, et meid ära viidi, kas te teatate talle, kus me oleme.”

„Kus me magame?”

„Kuidas me süüa saame, kas varastame?”

Viimase küsimuse esitab jultunud silmadega poisiklutt. Kaev heidab talle kurja pilgu ja katkestab sõnapealt küsimustevooru.

„Asume koostama evakueeritute nimekirja.”

Elsa sätib ennast kompsude otsa istuma, seab valmis paberilehe ja pliiatsi.

Mängukaruga tüdrukute ema Maria hakkab seletama, kuidas tema oma lastega on sellesse rongi sattunud. Vanem poeg oli suveks antud karjapoisiks. Seal, kus too talu asub, käivad lahingud. Maria mees sai Narva jõe kärestikus ränga vigastuse, sattus pooleks aastaks haiglasse. Vaevalt ta üldse teab, mis nende perega praegu toimub. Ka Maria endaga juhtus õnnetus – käsi jäi Kreenholmis kudumismasina võlli vahele. Ja just siis algas sõda.

Keegi tõi Mariale haiglasse sõnumi, et tema kodus on tulekahju. Maria tormas, käsi kaelas, haiglast koju. Naabrid ütlesid, et Maria neli järelevalveta jäänud last viidi lastekodusse, aga et lastekodul on käsk Venemaale sõita. Maria krahmas kohvri, toppis sinna, mis põlevas majas ette juhtus, ja sööstis raudteejaama. Nägi vaguniaknast kahe tütre ehmunud nägu, jõudis vaevu kohvri vagunisse virutada ja hüppas ise juba liikuva rongi viimase vaguni trepile. Lapsed tirisid ta sisse.

Maria tütar, pruntis suu ja suurte öökullipojasilmadega tüdruk, hoiab ikka veel karumõmmi kaenla all. Ta on kohe hakkamas ema juttu täiendama.

„Palun kirjutage üles – meie pere elas Jaanilinna vaestemajas. Me olime üksi kodus. Minu vennad mängisid toas tikkudega. Maja läks põlema. Me ronisime aknast välja ja tuletõrjuja viis minu, mu kaks venda ja noorema õe lastekodusse.”

Tüdruk osutab oma väikesele õele, kes on vaevalt kolmene ja istub siinsamas, ning kahele poisile, kes eemal ülemisel naril jalgu kõlgutavad.

„Kas te teate, et seltsimees Stalin saatis mulle mängukaru?” küsib tüdruk tähtsalt huuli torutades.

Tüdruku küsimuse peale kergitab Kaev kulme. Nimekirja koostav naine teeb oh ja ah ja vaatab mehele otsa. Kas seda kirjutada?

„Mis su nimi on?” küsib mees tüdrukult asjalikult.

„Elo,” vastab tüdruk ja tahab kohe edasi jutustada.

„Elo, pea meeles, Stalin on kõigi laste parim sõber.”

Mehe märkus kõlab pateetiliselt, aga võib-olla on see hoopis nali. Ta tõstab nimetissõrme püsti. Sellega on Elo etteaste lõpetatud. Ta on seletanud rohkem, kui temalt oodatakse. Kaev pole harjunud, et keegi julgeb pikalt oma läbielamisi paljastada, ja kuigi tüdruk on tõepoolest suurepärane, lükkab Kaev ta siiski kõrvale, annab sõna järgmisele lapsele.

Järgmine on kleenuke ja vanainimeselikult tõsise näoga tüdruk. Tal on seljas tumesinine valge kraega kleit. Silmad on heledad, siirad ja tõsised. Tüdruk jutustab endast kangesti ametlikult, kuigi ta pole palju üle kümne aasta vana. Tema isa on inglise laeva kapten. Kui sõda algas, ei pääsenud isa enam Eestisse ja vanaema – ta on väga vana ja haige – andis tüdruku lastekodusse.

Järgmisena pannakse nimekirja tüdruk, kes on juba mõne aasta koolis käinud. Juuksed on tal paelaga patsi põimitud, nina otsustavalt püsti, ta kannab prille, seljas on madrusekleit. Niisugused kleidid tulid Euroopas moodi just enne teist ilmasõda ja püsisid repertuaaris sõja lõpuni, Jaapani kapituleerumiseni. Praegu ei tea nad keegi, mis nendega juhtuma hakkab, mitte keegi. Aga see väike prillidega tüdruk on harjunud kõige pärast muretsema, vastutust kandma. Vastutustunne hõõrub teda nagu kivi kinga sees.

„Kui Punaarmee Eestisse tuli, määrati mu isa vabriku direktoriks. Emale see ei meeldinud ja isa läks meie juurest ära. Mina jäin isa juurde. Aga ema tegi mulle kingitusi. Kui algas sõda, viis isa mu lastekodusse, et kui tema endaga midagi sõjas juhtub, mina üksi ei oleks. Mul on kaasas ristimiskleit, mille ema mulle ostis.”

Tüdruk kohendab ninale vajunud prille ja istub pingile, silmis vanainimeselik mure. Ta on laps, aga ta on juba tunda saanud, mida võib tähendada poliitiline konflikt. On asju, millest on parem mitte mõelda, isegi mitte teada.

Jutustamiskord on kümneaastase poisi käes, kes tunnistab, et tema ei tea ei oma õiget sünnipäeva, ei sünnikohta, ei vanust. Leitud laps. Ei, sugulasi tal pole. Tal on kitsuke nägu, silmades kullaterad, ripsmed plikalikult pikad, aga küüned lihani ära näritud.

Jaan Kaev pöördub kasvataja poole, kes lamab kahvatuna pingil laste selja taga. Naisel oli äsjase rünnaku ajal nurisünnitus. Tõmmu, tumedajuukseline, 24-aastane. Ta nimi on Alma. Ta on näoga seina poole, huuled veretud.

Kaev istub kohmetult tema kõrvale. Mees avastab, et Alma on kehvast enesetundest hoolimata väga ilus. Naine ise ei näi seda teadvat. Temas on midagi, mis tekitab Jaanis seletamatut erutust. Kaev ei tunnista seda kellelegi, ka iseendale mitte.

„Minu abikaasa sai kohe sõja alguses surma,” ütleb Alma, „nüüd olen ilma ka meie lapsest. Mees ei saanudki teada, et ma ootasin meie esimest last. Kogu aeg mõtlesin, millal talle öelda. Veel mitte. Millal on õige hetk öelda? Veel mitte ja … ei jõudnudki öelda. Sõda rikkus kõik ära.”

Kaev hõõrub kohmetult suuri, merelooma loibade moodi käsi. Alma noogutab sõnatult, siis ütleb:

„Olen pikka aega lastekodus töötanud, lapsed on minuga harjunud. Meil on siin mitu kasvandikku, kelle päritolust keegi kuigi palju ei tea. Nad toodi meile kohe sõja alguses kusagilt leedu–Poola piiri äärest. Mina juhtusin tööl olema, võtsin nad vastu.”

Alma viipab oma hoolealuste poole.

Pikakoivaline ja intelligentne juudi poiss. Intelligentsus on näha helesinistest silmadest ja pikkadest sõrmedest. Otsaette on kirjutatud, et tal on olnud hea lastetuba. Ilmet ehib silmaga nähtav mõistus. Kuid mõistusel on imelik omadus – võib teha kartlikuks.

Mustlaspoiss seevastu on julge, kuigi võib-olla mitte eriti arukas. Ta jälgib keskendunud pilguga, kuidas nimekirja koostaja pliiats paberil liigub.

Nari ees maas joonistab põrandale kriiditükiga pilte Alma kolmas hoolealune, väike patsidega plika. Silmis pole ei valu ega lootust, üldse midagi. Alma ütleb:

„Ta tundub küll vaevatud nagu lastud vares, aga usun, et sellest tüdrukust saab tõeline kunstnik.”

Almal on ka hiljem alati mõnigi lastud vares tagavaraks.

Kaev läheb küsitlemisega edasi. Õde ja vend Rakverest. Vend on vaikne ja vaoshoitud. Õde seevastu seltsiv ja ettevõtlik. Ta on kohemaid valmis jutulõnga kerima.

„Isal oli vasak käsi haige. Roos oli talle kätte löönud. Ta pidi leivatehase väravast mööda minema. Tehase õues olid punaarmeelased. Tunnimees arvas, et isa tahab tehasesse tungida. Ruki verh! isa tõstis ühe käe, haiget kätt ei saanud ta sirgeks ajada. Sõdur tulistas. Isa sai surma. Isa surm mõjus emale nii, et paari kuu pärast läks ta isale järele.”

Vanem vend sikutab õde kleidisabast – aitab küll!

„Ah, poisid on nii algelised, nad ei taipa midagi,” pobiseb tüdruk, aga jääb siiski vait.

Kaev pöördub seitlisse kammitud juuste ja viigipükstega linnapoisi poole. Väga säravad silmad, väga naiivne ilme. Niisugused näod lähevad varsti moest ära. Poiss on lastekodus olnud alles lühikest aega, ta ei tea, kes on ta saatusekaaslased ja mis koht lastekodu üleüldse on. Teiste jutustusi kuulab ta, suu ammuli. Aga ka tema oma lugu on jahmatav.

„Kui venelased tulid ja minu ema läks parteikomiteesse tööle, sai isa kohutavalt vihaseks. Ta võttis püssi ja lasi ema maha ja siis lasi maha ka iseenda. Ema maeti punases kirstus ja orkester mängis. Kuidas isa maeti, ma ei tea.”

Kaevu Jaan vaatab traagilise saatusega poissi, nagu vaadatakse imelikku lindu. Nimekirja koostaja Elsa on vapustatud. Ta kuuleb siin laste juttudest palju niisugust, mille pärast ta võiks päris läbi olla. Elsa vahelduvate näoilmete äramõistatamiseks pole suurt psühholoogiannet vaja. Tema nägu on avatud raamat. Millegipärast on selles raamatus rohkem enesehaletsust kui kaastunnet. Elsale on arusaamatu, miks poiss, kes peaks karjuma ahastusest, räägib häbelikult muretsedes, et kas tema nii tavaline lugu on üldse rääkimist väärt.

„Oh armas aeg. Kohutav! See käib üle mõistuse,” ohkab Elsa.

Paar väiksemat last hakkab valjusti nutma. Kogukas kasvatajanna Meeri, kes on traagilist perekonnalugu tähelepanelikult kuulanud, võtab poisikese käe oma pihku. Meeril on anne olla õigel hetkel õiges kohas. Ta on nagu võti, ta oskab uksi avada.

EELMISTEST TUBLISTI VANEMAD NOORMEHED on ennast sisse seadnud lae alla kitsastele pakiriiulitele. Rõhutavad, et nad pole lapsed, hoiduvad väikestest eraldi. Nägus noormees võtab initsiatiivi enda kätte, alustab vabalt ja omamehelikult.

„Ma olen Enn. Minu vanem vend läks vabatahtlikult Punaarmeesse. Meie isa lasti selle eest metsas maha. Mina ja noorem vend käisime isa püstoliga haarangul.”

„Sul on relv?” küsib Kaev jahmunult.

Poiss pole seda tüüpi, kes laseb ennast rööpast välja lüüa. Ta räägib häirimatult edasi, et kui ema teada sai, kuidas poisid luuramas käivad, saatis ta nad lastekodusse metsavendade eest varjule. Enn on too poiss, kes oli õhurünnaku ajal hoolitsenud Elo ja tema õe eest.

On näha, et Ennul on oma kaaskonna seas eriõigused. Tema iseloomul on ka mitte väga veetlevaid külgi, kuid need selguvad alles hiljem. Oma seltskonda on Enn kogunud poisid, kes on kuulekad, kes tunnetavad temas jõudu. Käest kätte käib salamahti süüdatud pabeross. Suitsu varjatakse varrukas, tuhk poetatakse põrandale. Nad on uljad, isegi sõjakad. Relvi ei paista neil küll olevat, aga tegelikult Ennul ikka on. Tukk on tal tuulepluusi ja särgi all püksivärvli vahel.

Ennu kamba lähedal on koha sisse võtnud kaunis plikaohtu slaavitar, kes kannab lillelist lühikest suvekleiti ja valgeid tenniseid. Pehmed õlad ja ümar tagumik nagu Veenuse kujul. Väga kenake ja natuke kergemeelne. Vilkad silmad vajavad vaid väikest sädet, et süttiks ilutulestik. Neiu jutustab innukalt, et kui tema isa ja ema surid, saatis ristiema tema foto Austraaliasse kooliraha teenima. Aga siis tulid venelased, kool, kus tüdruk välismaalt saadetud raha eest õppis, pandi kinni. Ristiema andis 15-aastase tütarlapse lastekodusse kasvataja abiliseks.

Nimekirja koostamine kestab tunde. Ikka uued näod, lood, juhtumid, keerdkäigud ja sekeldused, mis neid siia kokku on toonud. Pikkamööda reisiseltskond rahuneb, erutus vaibub. Kõhud on küll tühjad ja vett on jaopärast, kuid uni tuleb peale.

Ülemiselt narilt ronib alla tüdruk, kes ütleb, et tema võõrasema on evakueeritud Volta tehasega Venemaale Uljanovski linna.

„Te saate seal kokku,” lohutab Kaev.

Ta ei aima, et see on tühi lootus. Tegelikult kihutab ešelon Uljanovskist peatumata läbi. Aga Kaev on nõukogude inimese musternäide ja ta on kohustatud igas olukorras uskuma helgesse tulevikku.

Ärevast päevast väsinud kogukond heidab naridele pikali. Kõrvuti magavad küüditatute ja küüditajate, linnaametnike ja maainimeste järeltulijad, vanemateta orvud ja jõukate perekondade pärijad.

Täiskasvanutel und ei ole. Kasvataja Meeri silitab magavatel lastel pead ja sosistab loitsu, mida kuuleb ainult ta ise. Ema Maria silmad on suletud, meelekoht toetub vastu vappuvat vaguniakent, vigane käsi paelaga kaelas.

Maria toetab vigastatud käe kohvrile. Noor lesk Alma kallutab pea Maria õlale ja suleb silmad. Mõtleb, et talle on praegu kõik ükskõik. Jaan uurib taskulambi valgel oma pabereid. Elsa on seersandi kombel ta kõrval igipõlises ootava abikaasa poosis. Kasvataja Meeri hoiab süles magavat väikelast. Majandusjuhataja Rolf tukub püstijalu, toetudes vaid ühele jalale. Teine jalg on kastil, kus ta hoiab leivavaru ja jahukotti. Käsi on põlvel, lõug toetub rusikale. Antiikmõtleja poosis Rolf tundub kindel nagu vaikses vees põhja lastud ankur. Rolfi naine on ennast mehe kõrval kerra tõmmanud.

Suuremad poisid on kolinud vaguniesikusse ja ajavad seal vaiksel häälel juttu. Enn kisub vaguniukse lahti, istub trepiastmele. Ta tunneb särgi all sooja metalli. Surub küünarnuki tugevasti vastu külge. Teda erutab relva puudutus. Püstoli raskus annab aimu, mis jõud relval võib olla. Enn lausa kibeleb püstolit teistele näitama, aga ta ei tee seda.

Vaguni vahekäigus longib ringi öökullipojasilmadega Elo, kes otsib, kellega veel suhelda saaks. Lõpuks jääb ka tema naride vahele tõstetud kohvril magama, karumõmm kaenlas, pea noorema õeraasu põlvedel.

Rattad teevad ra-ta-taa …

ÖÖPIMEDUSE VARJUS HIILIB KAKS POISSI tühjaksjäänud vaguniesikusse. Neil paistavad tõsised plaanid olevat.

„Oled valmis?”

„Rohkem kui valmis.”

Poisid kangutavad ukse lahti ja pudenevad vaikselt raudteetammile. Oeh!

Nad liibuvad vastu maad nagu kassid. Rongi eemaldudes veeretavad nad ennast teeäärsesse põõsastikku, vaatavad, kuhupoole rööpad viivad, ja võtavad suuna rongile vastassuunas – tagasi Eestisse. Üks vinnab seljakoti õlale, teine tõmbab soni üle kõrvade. Ruudulisel pealael turritab läikiv nööp.

Lõpuks on kätte jõudnud selle nii pika päeva lõpp. Aga lugu alles algab.

1 Honoré de Balzac, Kolmekümne-aastane naine. Stseenid eraelust, tõlkinud Olli Olesk. Noor-Eesti, 1928; võrguteavik: Futu Print, 2014. [ ↵ ]

2 Eesti laste evakueerimisest 1941. aastal on kirjutanud Alo Lõhmus: Nõukogude okupandid küüditasid sadu lastekodulapsi Venemaale. (Postimees 11.11.2006.) [ ↵ ]

3 Inglise kirjanik ja kriitik George Orwell (1903–1950) oli noorena vasakpoolsete vaadetega, osales Hispaania kodusõjas, tema teosed paljastavad nõukogude režiimi ja totalitarismi. [ ↵ ]

4 Brežnevi impeeriumis asendub stalinlik templiga paber kõvakaanelise nahktõendiga. Korotška’d ehk koorikud on Venemaal käibel ka tänapäeval. [ ↵ ]