Читать книгу Valged varesed - Ene Hion - Страница 9

Rööpad

LENNUJAAMA PÕRANDANI ULATUVA AKNA JUURES SEISEV NAINE saadab silmadega järjekordset stardiks valmistuvat lennukit. Ta keskendub, pea viltu, masina õhkutõusmisele. Lennukirattad kisuvad end stardirajalt lahti, kuid puudutavad veel ja veel kord maad: õhk–maa dialektika. Veel mõni silmapilk, ja siis on rattad tõesti maast lahti – lennukit kannavad tiivad. Naine jälgib taevatõusvat lennukit nii pingsalt, just nagu pürgiks ta ise vabaks maa külgetõmbejõust, just nagu oleks tal pilet mingisse teise aega, pahupidi ruumi.

Saatnud lennuki silmadega kaugusesse, pöördub naine akna juurest eemale, läheneb meeting point’ile, infotöötaja pöördub tema poole professionaalse plastnaeratusega:

„Saan ma teid aidata, mam?”

„Kas on teateid lennuki kohta, mis pidi väljuma Buenos Airesesse? Tabloolt on näha, et lennuk viibib. Kui kaua võib aega minna?”

Ametnik uurib enda ees olevaid ekraane ja seletab, et praegu pole võimalik tolle reisi saabumise ja seda enam tagasilennu aega täpselt öelda. Ta võib soovi korral lennujaamast lahkuda, jätta oma kontaktandmed ja teda informeeritakse, millal on õige aeg tagasi tulla. Aga kui mõne teise lennufirma ladina-Ameerikasse suunduval reisil on vabu kohti, võib avaneda võimalus varem välja lennata.

„Ma ei lähe lennujaamast ära. Ootan siin. Ma tulen Eestist, Tallinnast. Soovin, nagu juba ütlesin, lennata Buenos Airesesse, aga ma ei ole endas väga kindel. Kui ma lennujaamast lahkun, ei tarvitse ma uueks ürituseks jälle valmis olla.”

„See on teie valik. Kui teie lend viibib kauem kui 12 tundi, see tähendab, et kui väljalend ei toimu kuni kella 19.00, võite pileti tagasi müüa ja reisist loobuda. Palun jälgige teateid. Millal te kavatsete Euroopasse naasta?”

„Mul on üheotsapilet.”

Tablool tiksuvad sekundid, minutid … Ootaja meelest vilguvad tulesekundid väga pikkamööda. Aeg venib.

15-AASTANE KOSTJA SEISAB ÜKSI TÜHJAL PERROONIL ja vaatab lahkuvale ešelonile järele. Ta on lastekodu kingsepa õpipoiss ja tal on korraldus valvata majja mahajäänud kraami.

Tegelikult oli Kostjal juba kevadel käes käsk Punaarmeesse aega teenima asuda, aga komisjon andis sügiseni ajapikendust. Et tal kuskile minna polnud, kauples end tööle lastekodusse.

Nii juhtubki, et kui lastekodu ära viiakse, jääb Kostja vahti pidama. Ta arvab, et lahkujad on mõne nädala või hiljemalt kuu aja pärast niikuinii tagasi, sõda kuidagimoodi lõpeb ja elu kulgeb vanaviisi edasi.

Paar tundi pärast ešeloni ärasõitu ilmub lastekodusse salk hävituspataljoni mehi. Salga komissar, nähes majas asju, mis on ešelonist maha jäänud, tuleb mõttele need lastekodule järele toimetada. Rinne läheneb, komissar ei taha mingil juhul eesliinile sattuda. Lastekodu vara päästmine on suurepärane ettekääne jalga lasta. Relva ähvardusel rekvireerib komissar maanteel sportauto, tõstab tagaistmele kasti laste kraamiga ja tuiskab siidsalli lehvides Venemaa poole.

Mõne tunni pärast vallutab tühja lastekodu järgmine väesalk – süütajate komando.

„Me täidame Stalini käsku! Vaenlasele ei tohi midagi maha jätta.”^[1.]

Mehed panevad Kostja silme all lastekodule tule otsa. Mõisahoones paiknevas lastekodus on 55 tuba. Paari tunniga on järel vaid korstnad ja kelder.

Purjus hävitussalklane küsib Kostjalt:

„Kas siin üles puua kedagi ei ole?”

Kostja teeb suu lahti ja paneb kohe kinni.

Hävitussalklane ütleb:

„Sina, poiss, oled vaba.”

Enne kui Kostja plehku panna jõuab, tulevad sakslased.

„Kes sa oled, mis sa siin teed?”

Kostja kuulatakse üle ja määratakse tööteenistusse. Ta saadetakse Poolasse labidatöödele.

Pärast Stalingradi lahingut, kui Wehrmachtil on värskeid jõude hädasti vaja, hakatakse Kostjat keelitama vabatahtlikult saksa sõjaväkke astuma. Kostja isa on venelane, ema sakslane.

„Näita tegudega, poiss, kelle poolt sa selles sõjas oled.”

RÕÕMSAMEELNE VIRUMAA TÜDRUK MERCEDES, gaidijuht koolis, kus lastekodukasvandikud olid õppinud, veedab suvevaheaega koos klassivendadega. Mercedese klassi poisid on pannud plehku Punaarmee mobilisatsioonipunktist. Nad otsustavad üldist segadust kasutades omal käel seiklema minna. Lõbusad vandersellid hakkavad liikuma rinde ees Narva poole. Mercedes on saanud 17-aastaseks. Ta arvab, et paaripäevane põnevusmatk sõpradega oleks väga lahe.

Ivangorodis peab Punaarmee patrull noored seiklejad kinni. Dokumentide kontroll.

„Desertöörid!”

Edasi seiklevad nad loomavagunis püssimeeste valve all. Vagun on puupüsti täis. Pole võimalik ei lamada, ei istuda. Uksed lukustatakse väljastpoolt.

Dno jaamas pommitavad saksa lennukid raudteed. Pommitavad samad lennukid, mis eelmisel päeval olid rünnanud lastekodu ešeloni. Õhtupimeduses avatakse vaguniuksed ja vangid lastakse välja. Mitte vabadusse, vaid tappi, jalgsi, konvoi saatel. Liigutakse öösiti, päeval kästakse varjuda metsatukkades. Keegi ei tea, kui kaugel sakslased on. Punaarmee üksused taganevad. Sajab vihma, riided ligunevad läbi, kingad libisevad pigimustas poris.

Alles augusti algul jõuavad nad sihtkohta, tööpataljoni Põhja-Uuralis.

Samasse kanti satub ka lastekodu abikasvataja Hillar, kes oli Punaarmeesse mobiliseeritud. Mis seal salata, tema aastakäik täidab oma kohust nii, nagu keegi oma kohusest aru saab. Hillar ei põgene mobilisatsioonipunktist. Ta suunatakse Tallinna sadamasse, paigutatakse koos teiste mobiliseeritud Eesti poistega laevale.

Kunda lahes satub laev vööripidi miini otsa. 18-aastase poisi esimesed karmid sõjakogemused. Laev hakkab vajuma. Pardal on haavatud, palju naisi ja lapsi. Ründelennuk Messer peab neid oma surmavaenlasteks ja pikeerib uppuvat laeva. Selles ongi sõja traagika, et kui sa ka ise ei tulista, sind tulistatakse niikuinii.

Laeval algab paanika. Emad, lapsed süles, hüppavad ahtrist vette. Aga laevakruvi töötab.

Osa päästepaate läheb ümber. Hillar leiab ennast veest. Lennuk on ikka veel pea kohal ja aina tulistab. Kaater korjab Hillari veest välja. Kuid ka kaater saab tabamuse ... Koidu ajal päästetakse Hillar teist korda. Ta on elus!

Eestist mobiliseeritud mehi veetakse nagu vange põhjapiirkonna tööpattidesse.

LASTEKODUVAGUNIS käib ettearvamatu, kuid ometi juba rutiinne elu. Tüdrukud mängivad loksuva vaguni vahekäigus tüütuseni keksu, põrkudes ühest seinast teise. Ülemistel naridel taovad suuremad poisid kaarte, teevad mängus häbitult sohki ja klaarivad vahekordi. Väiksemad vahivad tahmastest vaguniakendest välja, nina litsutud vastu vappuvat klaasi. Aknapilust pressib sisse veduritossu. Poisikesed, ninad tahmased, käed mustad nagu korstnapühkijatel, püüavad lendlevaid sädemeid.

Prillidega tüdruk näitab väikestele pilte vanast kulunud lehtedega pildiajakirjast Kõigile. Ajakirjas on uhkesti riietatud laste paraadfotod. Pildiallkiri on: Meie perekondade väikesed käskijad. sõna käskija peale on tüdrukud täielikus hämmingus.

„Kuidas lapsed saavad olla käskijad?”

„Enne sõda olid lapsed käskijad,” seletab prillidega tüdruk. Tüdruku nimi on Eeva.

„Mis on enne?”

„Enne on see, mis oli enne algust. See on alati ilus.”

Eeval on enamasti asjade kohta oma arvamus.

Kasvataja Alma loeb vaguni teises otsas väikestele ette. Almal on kaasas kolm raamatut: „Tasuja”, „Libahunt” ja tollal alles päris värske teos, Ameerika naiskirjaniku Pearl Bucki äsja eesti keelde tõlgitud romaan „Hea maa”. Peale Alma raamatute teeb selle imekspandava reisi kaasa ka romaan „tema ametlik mõrsja”, mis reisib kasvataja Meeri kohvris. Armastusromaanidel on sõjaajal tohutu menu. À propos, tänases Eestis võiks vast niisugust kõrvulukustavat menu võrrelda Erik Tohvri romaanide või näiteks Daniel Glattaueri moodsa lembejutu „Hea põhjatuule vastu” menuga. Meeri lemmikraamat on sõja lõpuks kapsaks loetud. Meeri on romaanile paberi ümber pannud ja kirjutanud kaanele igaks juhuks teise nime, „Kevade”. Ta arvab, et lasteasutuses oleks nii sobivam. Lugemisvara on vähe, niisiis on raamatud meie loos teatud mõttes hieroglüüfid.