Читать книгу Minu Kanada - Ene Timmusk - Страница 5

„Meie õnnitleme, meie õnnitleme sünnipäevalast! Ja talle palju soove, just neid me täna toome...”

Seda õnnesoovilaulu ei laulda veel minu lapsele, kes sündimist ootab. Olen päeval küll juba oma mehele Tomile tööle helistanud ja palunud tal igaks juhuks koju tulla. Samas ei taha ma haiglasse minekuga kiirustada. Eelmisest korrast on meeles pikk voodis lamamine ning ootus.

Veelgi enam meeldiks mulle koju jääda, kuid sellist võimalust aastal 1997 veel ei pakuta. Alles mõne aasta pärast antakse Kanadas ämmaemandatele suuremad õigused. Nüüd saavad nad tulevastel emadel ise silma peal hoida ning riskivaba raseduse puhul sünnituse kodus vastu võtta.

Ainuke võimalus laps kodus ilmale tuua oleks asjaga nii kaua venitada, kuni kiirabi on vaja majja appi kutsuda. Kuid nii julge ma ka pole. Meenuvad lehest loetud juhtumid, kuidas sünnitaja pole õigel ajal haigla poole hakanud sõitma ja nõnda sünnib uus ilmakodanik lausa autos või taksos. Toronto-suuruse linna puhul võib taoline asi väga kergesti juhtuda, eriti tipptundidel. Maanteed muutuvad selleks ajaks nagu pikkadeks parkimisplatsideks, kus on mitu rida teosammul liikuvaid autosid üksteise sabas kinni. Ainult tiivad aitaksid sealt välja tulla.

Kujutan ette kõiki neid inimesi, kes autodes omas keeles Toronto liiklust kiruvad. Ma pole kunagi proovinud kokku lugeda, mitut erinevat keelt olen kuulnud. Milline keelekeskkond õieti minu tulevast last ees ootab?

Meie räägime Tomiga peaaegu alati eesti keeles. Paljud meie sõbrad ka. Niipea aga, kui oma turvalisest eestluse-ringist välja astume, peame inglise keele peale üle minema. Arst, kes minu lapse südamelööke läbi mingi keerulise aparaadi kuulab, nii et terve tuba kajab, räägib loomulikult inglise keelt.

„Väikesel tüdrukul on tugev süda!” kiidab ta iga kord. Mulle meeldib see kiitus.

Mõnikord kuulen siin Kanadas enda ümber keeli, mida ei suuda ühegi rahvusega kokku viia. Kujutan ette, et see maailm võiks lapse jaoks tunduda täpselt nagu teleris jooksev „Star Treki” sari, kus hästi palju erinevaid olevusi kokku saavad. Tomile meeldib „Star Trekki” vaadata ja ma tõmbun alati tema kõrvale diivanile kerra, et oma jalad talle kerge massaaži ootuses sülle torgata.

Torontosse on tulnud inimesi igast maailmanurgast ja nad räägivad puha omas keeles. Kanada valitsus seletab kannatlikult, kui uhked me peame olema kõigi kultuuride ja kommete üle, mis siin maal rõõmsalt kõrvuti eksisteerivad. Mõnikord võrdlevad nad Kanadat lõunanaabri USAga, mida nimetatakse suureks rahvaste sulatuspotiks – uustulnukad sulpsavad sisse ning hüppavad ühendriiklastena sealt välja. Kanada poliitika on täpselt vastupidine: see ei takista kellelgi rahvuse eripära säilitada, pigem pannakse siin õlg alla.

Eestlasi on Kanadas üle kahekümne tuhande, aga mitte kõik ei oska enam eesti keelt. 2006. aasta rahvaloenduse andmeil on eesti keel esimeseks keeleks vaid kaheksa ja poole tuhande Kanada eestlase jaoks. Paljud on oma keeleoskuse suhtes tagasihoidlikud ja arvavad, et enam nad keelt ei oska.

„Mina ei räägi öiget eesti keelt,” ütleb Eesti Majas mulle kord üks härra, kes on läbi ja lõhki ehtsa eestlase moodi, pikka kasvu ja heledate juustega, lõua otsas pisut punakas lühike habe. „Mu keel on täiesti rooste läinud!”

„Ei ole ühti,” naeran lõbusalt vastu. „Ainult kölab see eesti keel, nagu seisaks mu vastas saarlane. Kõik käändelõpud on isegi täpselt paigas!”

Mehe näole ilmub lai naeratus, tal on hea meel kiidusõnu kuulda. Kindlasti on tal järgmine kord palju julgem tunne oma esivanemate keeles vestelda. Huvitav, kuidas minu tütar hakkab tulevikus eesti keelt rääkima ja kas ta peab end eestlaseks või kanadalaseks?

Minu ja Tomi elu Kanadas saab alguse päris tükk aega tagasi. Oleme külla sõitnud minu onulastele Rootsis ning otsustame mitte enam tagasi Nõukogude Eestisse minna: Tom ei taha okupatsiooniarmee ridades teenida. Rootsis võtab elamisloa kordaajamine väga kaua aega, saadan igaks juhuks oma Kanada vanatädile kirja küsimusega, millised on kolimise võimalused sinna suurde riiki. Ootame päris kaua vastust ja jõuan hakata kahtlustama, et kiri on kaduma läinud. Mõtlen, kas oleme äkki oma pärimisega millegi väga ebaviisakaga hakkama saanud. Otseselt abi ma ju ei palunud...

Mul on natuke kahju, sest olen saanud päris hästi läbi selle armsa vanatädi Vaikega, keda ma pole küll ihusilmaga näinudki, kuid kelle kirjadest on õhkunud palju soojust ja muret meie käekäigu pärast.

Kui kiri viimaks kohale jõuab, kukume peaaegu istuli.

„Tom! Me saime Vaikelt kirja!”

„Kas sa tegid juba lahti? Mis ta kirjutab?”

„Ma ei tea, aga vaata, kui imelikult suur ja paks see on!” Istun laua taha ja lõikan ettevaatlikult ümbriku lahti. Vaatame imestunult teineteisele otsa, sest lisaks kirjale ilmuvad välja ametliku väljanägemisega dokumendid.

„Olete kui kaks vaeslast võõral maal. Peate aga üksteisele abiks olema, siis on kergem,” kirjutab Vaike. „Meie arutasime omavahel läbi ja saadan Kanadasse tuleku kutsekirja, mis tuleb Kanada saatkonda Stockholmis edasi toimetada. Aadress on juures. Kõige suurem tänu läheb Virvele, kes Torontos paberid käima pani!

Kanada eluviis on palju erinevam Euroopa omast, aga olete noored ja küllap harjute. Torontos on palju eestlasi ja see teeb kohanemise kergemaks. Vaatame ka töökohta, aga te peate arvestama lihtsama ametiga alguses. Ega meil kellelgi siia tulles kerge olnud.”

Me ei oska tükk aega üllatusest sõnagi lausuda. Inimesed, keda me õieti näinudki pole, mis sest, et nimeliselt sugulased, on nõnda palju valmis meie heaks tegema!

Umbes pool aastat hiljem seisab meie passide vahel dokument, mis annab loa kõige varaga, mis enam-vähem kolme kohvrisse mahub, üle ookeani kolida. Kui USAsse rändajate unistuseks on roheline kaart, siis Kanadas püüeldakse ‘landed immigrant’-staatuse poole. Kuigi ametlikult enam seda sõnaühendit ei kasutata, on see rahva hulgas endiselt levinud ja isegi valitsuse trükistes lipsab ‘maabunud immigrant’ aeg-ajalt sisse.

Oleme kolides pisut kurvad, sest Rootsi on Eestile ikkagi palju lähemal ning on meile koduseks saanud. Kanadast aga ei tea me suurt midagi. Nüüd on mõnevõrra ootamatult tekkinud võimalus seda kauget riiki tundma õppida.

Kuus aastat hiljem ongi kätte jõudnud see sünnipäevalaulune reedeõhtu, mil istume altnaabri auks kaetud peolauas. Mahedalt suvises soojuses on laua ümber kogunenud peamiselt minusuguseid hiljuti Eestist lahkunud noori. Huvitav, kuidas nii erinevate taustadega inimesed on siin kokku saanud ja sõbrunenud? Olen kindel, et Eestis elades poleks minu tutvusringkond nõnda laiaks ja mitmekesiseks kujunenud.

Esitan intrigeeriva küsimuse: „Millised on Kanada eestlased võrreldes eestlastega Eestis?”

Hetkeks võtab laua ümber võimust vaikus ning siis on mul raske järgnevast jutuvadast sõnu kinni püüda.

„Kokkuhoidvad ja ühistegevad!”

„Sõbralikumad!”

„Patriootlikumad ja tolerantsemad!”

„Vanamoodsad!”

„Traditsioone ülistavad!”

„Kodueestlased ei pea väliseestlasi eestlasteks!”

„Väliseestlased vaatavad kodueestlastele ülevalt alla!”

„Paindlikud ja arusaavad!”

„Ei aja uhkust taga!”

„Suured lubajad, kuid vekslid jäävad lunastamata!”

„Ühiskond on Eesti vähendatud koopia!”

„Tead, ma ei tunnegi veel neid nii palju,” ütleb viimaks aasta tagasi Kanadasse kolinud noor naine, kes on saanud väärt töökoha ühes suures kindlustusfirmas. „Aga tänu eestlaste väga heale, tööka rahva mainele siin Kanadas olid mul kõik uksed alati valla, nii et suur aitäh neile.”

Nõnda palju erinevaid vaatenurki, kuid kõigest kumab läbi mõte, et tegelikult oleme üsna sarnased oma heade ja halbade külgedega, ei tähenda, kuspool ookeani elada. Mina olen aga kindlasti palju tolerantsemaks muutunud kõige ja kõigi suhtes ning aastatega on eestilik ning rahvuslik mulle väga tähtsaks saanud. Kindlasti palju rohkem kui elades Eestis, kus see ju lausa käe-jala juures oli.

Nii me lobiseme, kuni perenaine toob välja suure valge vahukooretordi, keskel üksik põlev küünal. Kaunistuseks kuhjatud maasikad levitavad ahvatlevalt magusat lõhna. Ja nõnda kõlabki hämarduva Kanada taeva all sünnipäevalaul, mis pole eestlastele nii tuttav. See on hoopis laenatud rootslaste käest.

Eestlased, kes kunagi viiekümnendatel Rootsist siia kolisid, tõid kaasa viisi ning eestikeelsed sõnad. Mulle meeldib see laul väga oma kiire rütmi ja särtsakusega, mis on erinev meie tavalisest „Ta elagust!”. Mitte kõik kohalikud eestlased ei tunne seda rootsi lugu ning pidulikel juhtudel lauldakse kohustuslikus korras „Elagu”-laul ka ära. Päris naljakas, kuidas üks kanadalasest külaline imestab kord: „Millest küll teie guu-laul räägib?” Mul võtab moment aega, et aru saada, mida ta sellega mõtleb.

Olen õhtuni vastu pidanud, kuni otsustan minna tuppa ja visata pikali. Trepist üles kõndides ütlen oma sündimata lapsele tõsise häälega: „Oota veel natuke! Ära kiirusta! Kes siis 13. kuupäeval oma elu alustada tahab? Pealegi on homme minu õe sünnipäev. Mõtle, kui tore! Saad seda oma tädiga ühel päeval tähistada!”

Leban vaikselt ning kuulan sünnipäevaliste lõbusaid hääli, mis akna tagant aiast minuni kostavad.

„Ma arvan, et nüüd on aeg minna,” sosistan Tomile kõrva, kui ta tuleb pärast keskööd vaatama, kuidas end tunnen.

Tom läheb pisut ähmi täis. Aitab mu autosse ning juba sõidamegi minema.

„Kas sa võtsid ikka koti kaasa?” tuleb mulle meelde.

„Mis koti?...” imestab Tom. „Ah... Oh... Õigus jah! Me peame tagasi minema!”

Sumedal suveööl annavad vaid tänavalambid valgust. Õhk on kuumusest ja niiskusest raske. Unne vajunud linnas astuvad vaid mõned üksikud inimesed kärmelt kodu poole. Igatsen vahel taga Eesti valgeid öid, kui õieti aru ei saanud, millal uus päev koitis.

„Talvine pimedus ei häiri mind üldse. Sellega olen harjunud. Mõnus on end diivanil kassina kerra keerata ning raamat kätte võtta,” seletan vahel oma vanemale töökaaslasele, kes ei suuda aru saada, kuidas inimesed Eestis talvel täielikku masendusse ei lange. „Mul tuleb depressioon siinses suvises pimeduses,” ütlen poolnaljaga.

Meie auto vurab kärmelt mööda teed. Tom proovib mitte liiga tugevalt gaasipedaali vajutada ning uurib pidevalt, kas kõik on korras. Ta tahab olla esimene, kes oma tütrele otsa vaatab, kuid seda kindlasti mitte meie autos.

„8 naela ja 50 sentimeetrit!” hõikab keegi ruumisügavusest. Minu jaoks kõlab imelikult, et kaal ja pikkus erinevates mõõdusüsteemides kirja pannakse. Kuigi toidupoed kaaluvad oma tooteid naeltes, pole ma siiani sellega õieti harjunud. Ilmajaam teatab temperatuure Celsiustes ja retseptiraamat jagab juhendeid Fahrenheitides. Kaugused on kilomeetrites ja pikkused jalgades ning tollides. Ei tea, kas kusagil mujal leidub maad, kus valitseb selline segapuder?

Pärast mõningat solgutamist võõraste käte vahel, mille kohta laps oma arvamist kõva kisaga avaldab, saan viimaks tüdruku enda sülle. Nutt lõigatakse kui noaga katki. Ta maigutab pisut roosinupuna punast suud ning paneb silmad rahulolevalt kinni.

Järgmise päeva veedame veel haiglas. Uksed on kuni kella üheksani õhtul külalistele valla. Imestan, kuidas nad oma tänavariietuses vabalt sisse jalutavad. Ei mingeid erilisi susse või valvet, kes millal tuleb. Isad võivad isegi ööseks jääda, kuigi ega neile voodit selleks anta. Olen Eestist kaasa toonud mälestused haiglatest, milles valitseb palju rangem kord. Tahtmatult piilun kartlikult ringi, kas keegi ei tule äkki pahandama, miks eeskirju rikutakse.

Kanadas on tervishoid eranditult kõigile elanikele tasuta, kuid see ei tähenda, et haiglas võiks liiga pikalt olla. Juba järgmise päeva hommikul saab Tom meid koju viia. Ma ei kurvasta, sest kodus on ilmselt niikuinii palju parem.

Lapse jaoks on autosse pandud tool, mis ei ole tema jaoks kindlasti nii mõnus kui emme süli.

„Ära nuta, pisike!” lohutan tüdrukut, kui ta hakkab rahulolematult vigisema. „Varsti oleme kodus!”

Tom sõidab kohalt ära ja me kuuleme mingit kolksatust.

„Mis see oli?” muretseb ta.

„Keegi ajas ehk midagi õues maha,” oskan ainult arvata. Tahaksin juba kiiresti oma mõnusasse voodisse puhkama saada.

„Sada ja tuhat sarvilist!” pidurdab Tom auto seisma ja hüppab välja. Proovin aknast vaadata, mida ta seal auto taga askeldab, aga juba teeb Tom ukse lahti ning auto täitub lillelõhnaga.

„Vabandust!” ütleb ta häbelikult. „Ma panin lillekorvi katusele. Ainult pott läks nüüd katki...”

„Pole häda midagi,” võtan asja rahulikult. „Niikuinii oleks ma selle niru poti asemele uue ja ilusama muretsenud.”

Näen, et tal on hea meel, et ma asjast suurt numbrit ei tee.

Lapse sünd toob esile kahetised tunded. Hoolimata sellest, et vastsündinud lapsukest ei saa tervitada meie vanemad kaugelt Eestist, on mul hea meel, et mu ümber on nii palju häid sõpru ja tuttavaid, kes väga kokku hoiavad, ning et kohalik eesti ühiskond, kuhu minu lapsedki nüüd kuuluvad, edasi kestab. Südamepõhjas olen siiski nukker, sest igatsus Eesti järele ei kao ilmselt kunagi.