Читать книгу Minu Kanada - Ene Timmusk - Страница 8

Kanadasse asunud eestlase edaspidine elukäik sõltub kindlasti sellest, kuhu täpselt elama on satutud. Toronto on paljude jaoks loomulik valik oma mitmesuguste võimalustega ning erinevate rahvusgruppide keskustega.

Teine suurem Kanada tõmbenumber on kindlasti Briti Kolumbias asuv Vancouver, kuhu viimastel kümnenditel on kolinud hulgaliselt Aasia immigrante ja näpuotsaga eestlasigi. Mahe kliima ning imekaunis loodus võimsate mägede ning ookeaniga on meelitanud mitmed minu sõbrad Torontost ära. Vancouveristki leiavad nad üsna tugeva eestlaste keskuse.

„Vancouveri eestlased on palju sõbralikumad ja võtavad võõra kergemini omaks,” väidab Anu, kes on sündinud ja üles kasvanud läänerannikul, kuid mõnda aega Torontos elanud. Nüüd on ta uuesti kodulinnas Vancouveris tagasi ega igatse sugugi Toronto järele.

Toronto on suurlinn, kuid siinses eesti kogukonnas elades tekib tunne, et olen hoopis sattunud Eesti väikelinna, kus kõik risti-läbi üksteist tunnevad. Varsti saan aga aru, et näiliselt ühtlane eestlaste kogukond polegi nõnda üksmeelne. On neid, kes teadlikult eemale hoiavad, kuid teisest küljest ka neid, kelle elu on väga tihedalt eestlusega seotud.

Olen lugematuid kordi kuulnud kohalike eestlaste hulgas levinud naljalugu meie rahva erimeelsustest: pane kaks eestlast ühte tuppa ning tunni aja pärast on nad kolme erineva komitee liikmed. Organisatsioone, seltse ja klubisid on igale maitsele ja huvile, omal ajal oli neid veel rohkemgi. Isegi kaks ajalehte tegutsesid pikka aega kõrvuti, kuni üheksakümnendate lõpul lugejate arvu pideva vähenemise tõttu ühineti: „Vabast Eestlasest” ja „Meie Elust” sai praegune ajaleht „Eesti Elu”.

Ma olin enne Kanadasse tulekut alati arvanud, et väliseestlased on tugevalt ühe mütsi all, toetades vaba Eesti ideed ning tegutsedes selle nimel. Mis mind aastal 1991 Kanadasse saabudes kõige rohkem üllatab, on arusaamine, et kuigi kõigil on silme ees sama siht, esineb kaks teravalt eristatavat suunda. Ühed peavad lausa reetureiks neid kohalikke eestlasi, kes nõukogude ajal Eestit on külastanud, teiste jaoks on täiesti loomulik oma esiisade maaga kontakti hoida. Muidugi on viimastel palju parem arusaamine nõukogudeaegsest elust ja nende käest olen kuulnud pooliroonilist seletust, kuidas mõned jagasid kodueestlased kaheks: sugulasteks või kommunistideks.

„See on kõik lavastatud,” ütleb Hannes, kelle juures me esimesel aastal elame. Vaatame parasjagu ameeriklaste tehtud saadet eestlaste pingutustest äsja vabanenud Eestis. „Nirud riided on selga pandud! Ja kõik sõnad on ette öeldud!”

Parasjagu näidatakse intervjuud ühe vanema mehega, kelle näol sügavad vaod ja üll kulunud kuub. Ta meenutab omaaegseid igapäevaseid probleeme võõra võimu all, kui poodi minnes vaatasid vastu pooltühjad letid ning kauba saamisel oli tutvustel oluline roll.

Olen Hannese naiivsuse peale natuke pahane, kuid ma ei taha vaidlusesse laskuda ning lahkun toast. On selge, et nii mõnedki Kanada eestlased ei suuda ette kujutada olusid, mis Eestis nõukogude võimu ajal valitsesid. Enam ma ei imesta, miks mõned on otsustanud vaikselt kõrvalseisjana elada.

Eesti vabanemisega 1991. aasta teisel poolel toimub siiski kannapööre ning need, kes polnud aastakümneid oma kodumaa pinnal kõndinud, kiirustavad nüüd Eestit üle vaatama. Nii mõnigi tögab teist ja meenutab lubadusi tagasi Eestisse elama minna, kui riik vabaks saab. Mõte on ilus, kuid teostamine mitte alati kõige kergemate killast, kui pere ja lähedased ei taha sarnasest ideest sugugi kinni haarata. Unistada on kena, kuid reaalsus on hoopis midagi muud.

Eks meiegi arutame tagasimineku üle. Hinges valitseb aga ebakindlus: kas tõesti jätab suur Venemaa nii kergelt väikese Eesti rahule? Jõuame otsusele, et peame ikka vähemalt Kanada kodakondsuse kätte saama. See annaks ehk pisut kindlust, kui Eestis jälle midagi hullu juhtuma peaks. Teisalt teame, milline raske majanduslik olukord valitseb Eestis. Ja kuigi meil endil pole oma Kanada-elu alguses ka mitte väga kerge ning rahakotid on üsna tühjad, saame ikkagi pisut toeks olla oma lähedastele, kes peavad kodumaal hakkama saama.

Siinses eestlaste kogukonnas saab nüüd suure hoo sisse pakkide saatmine Eestisse. Kui varem kasutati tavalise posti teenuseid, siis nüüd tekivad mitmed väikefirmad, mis ainult sellega tegelevadki. EERO (organisatsioon, mille eesmärgiks Eestit ja eestlasi aidata) korraldab pakkide saatmisi mitu korda aastas, et näiteks pühadeks kodumaal midagi lauale oleks panna. Eesti Maja parkimisplats kihab kogumispäeval kui sipelgapesa.

Kuid ajad muutuvad ning panganduse arenguga Eestis eelistatakse nüüdseks asjade asemel pangaülekandega raha teele saata.

„Mõtle, ma saatsin oma vennapojale raha ja ta ostis endale mingi uhke stereosüsteemi,” pahandab üks vanahärra. „Mina saadan raha, et neil oleks toitu lauale panna, ja nemad kulutavad selle tühja-tähja peale!”

„Saatsin pakke ja nüüd raha, aga nad ei kirjuta ega helista mulle, kas kõik on kätte saadud!” ütleb teine. „Mul ei ole nende tänu vaja, tahan lihtsalt teada, kas midagi kaduma ei ole läinud...”

Kuulan neid ning tahaks häbist silmad maha lüüa. Tunnen end ebamugavalt nende rahvuskaaslaste pärast, kes ehk liialt enesestmõistetavalt kingitusi vastu võtavad.

Millises ringis ühe Torontosse saabunud eestlase elu hakkab kulgema, oleneb väga palju nendest, kes sind siin ees ootavad või vastu võtavad. Vanatädi Vaike poolt kiidetud Virve, kellest meie Kanadasse tulekul kõige suurem abi oli, kutsub mind kohe korp! Filiae Patriae ridadesse, loomulikult sinna, kus ta ise liige on.

Korporatsioonid käivad koos Tartu Kolledžis, mis on ehitatud arhitekt Elmar Tampõllu eestvedamisel ühele Toronto peatänavatest. Keldrikorrusel asuvad väikesed korporatsioonide ruumid koos saaliga, raamatukogu ja arhiiv. Mööda Bloori tänavat lääne poole kõndides jääb juba kaugelt silma klaasija betoonitriibulise kastina taeva poole kõrguv hoone, mille eesukse kõrval seinal suurte tähtedega kirjutatud Tartu. Paljud tudengid Eestist peatuvad just selle maja ühiselamus. Koht on väga hea, sest ülikool ning kesklinn on jalutuskäigu kaugusel.

Tartu-nimel on sügavam tähendus, sest õppimist ja teadmiste omandamist hoitakse siingi kantsis kõrgelt hinnas. 1986. aastal saab tänu Tartu Kolledžile Toronto Ülikool endale Eesti õppetooli, mis sajandivahetusest alates kannab Elmar Tampõllu nime. Loetakse Baltimaade ajalugu ning õpetatud on ka eesti keelt ja kirjandust. Kuid kahjuks ei ole õppurite hulgas eriti palju eesti päritolu tudengeid, peamiselt ikka eurooplased või põhjaameeriklased.

Filiae Patriaes tutvun veel ühe korporatsiooni uustulnuka ehk „rebasega”, kes on samamoodi hiljuti Eestist tulnud. Rohkem noorema põlvkonna esindajaid ma esimesel koosviibimisel ei näegi. Eks neid ikka ole, praeguste liikmete lapsed, kuid mitte väga palju. Peamisteks eestvedajateks on ikkagi vanemad olijad.

Ma näen, kui head sõbrad on mu korporatsioonikaaslased, kui hästi nad üksteist tunnevad, ning saan aru, miks vastupidiselt tavapärasele tudengiorganisatsioonile on meie korporatsioonist saanud mõnus koosolemise koht nii noorematele kui vanematele, kellel õpiaeg ammu möödas. Samas peetakse kinni vanadest traditsioonidest ning kommetest. Virvest saab minu akadeemiline ema ning värvide saamiseks pean koostama referaadi, mille teemaks valin üsna loogiliselt Tartu Ülikooli kogemused. See on eriti põnev nendele, kes ise kunagi selles kõrgkoolis õppisid.

Ühel jõulueelsel koosolekul tuleb jutuks jõuluvana leidmine. Tavapäraselt on langenud kohustus „rebaste” peale. Sel aastal on valik üsna kesine, sest uusi liikmeid on vaid kaks, kusjuures kumbki meist ei kipu esinema. Küsimus ripub raskelt õhus.

„Ma olen nõus!” otsustan endalegi üllatuseks. Mis seal ikka! Kümneaastaselt olin teada saanud suure saladuse, kui avastasin ema poolt kappi peidetud jõuluvanariided. Sealt pärineb minu esimene kogemus jõulutaadi rollis, kui mängisin pisikese tüdrukuna veel väiksemale naabripoisile jõuluvana. Ega seekord või asi keerulisem olla! Virve tunnistab hiljem, et tal oli väga hea meel, kui oma nõusoleku andsin.

Õigel päeval panen selga lühikese punase jaki, mille alla Virve aitab mul suure padja siduda. Näen nõnda päris kõhukas mehike välja, eriti kui valge habe ning juuksed mütsi all saavad paika pandud.

„Hüüa ‘ho-ho-hoo’, kui sisse tuled,” jagab ta õpetusi.

„Miks...?”

„Jõuluvanad ju räägivad nii!” ei saa Virve minust aru. Vist ainult Kanada jõuluvanad, mõtlen ja proovin kingikotti endale selga upitada. Aga tulutult, sest see on raske. Nõnda astun kotti kaasa sikutades korporatsioonide vappidega ehitud suurde saali. Lehvitan laudades istuvatele peredele ning hõikan kõva häälega: „Kas siin ka häid lapsi leidub?”

Lapsed, kes järjest minu juurde tulevad, on väga toredad. Mõni esitab lausa keerulise klaveripala või laulab ilusti. Kolm ülikondades ja lipsuga venda deklameerivad pika luuletuse jõuludest. Kui kingikott tühi, kutsun kõik lapsed ühisesse ringi ning me mängime „Kes aias?”. Kõigil on väga lõbus.

„Veel üks kingitus on vaja üle anda,” ütleb Virve mulle natuke hiljem vaikselt. „Jõuluõhtu korraldajale.”

Ja meie korporatsiooni vilistlane, pisikest kasvu Helmi, tulebki peaaegu lapselikult tippides mu juurde ning ma võtan jõuluvanana ta hetkeks oma põlvele. Ta on hämmastavalt kerge.

„Hästi tehtud!” sosistab ta mulle kõrva. „Nüüd me teame, kes jõuluvana osa tulevikuski endale saab.”

Korporatsioone on Kanada Eesti kogukonnas mitmeid ning vahel peetakse mõned üritused koos. Näiteks veebruarikuine küünlapäev ning 1989. aastal alustatud Akadeemiliste Kanada Eesti Naiste (AKEN) organisatsioon, mis järgmised kakskümmend aastat korraldab maikuu esimesel laupäeval Vana-Andrese kirikus väljamüüki ehk basaari. Selle jaoks kogutakse eestlaste käest nendele mittevajalikku kraami ning müüakse heategevuse eesmärgil kõigile, kes aga uksest sisse astuvad.

Sellised müügid ei ole Kanadas sugugi ebatavalised. Enamasti peetaksegi neid soojemal ajal kirikutes, koolides või mujal. Võiks öelda, et need on suured kirbuturud.

Võtan päris mitmest basaarist osa nii sorteerijana kui müüjana. Mõned korrad küpsetan keeksi letile, kuhu teisedki oma küpsetisi annetanud on. Hiljem, kui mul on lapsed ning ma laupäeviti enamasti tööl olen, jään kahetsusega sellest kõigest eemale. Jõuan veel ainult imetleda neid, kellel on viitsimist ja jõudu nõnda pikalt asja edasi vedada.

Kõige rohkem meeldis mulle müüjana rahva hulgas olla. Alguses ikka pisut kallimat hinda küsides ja siis rõõmsalt tingides. Minu kõrval on kord korporatsiooniõde, kes tahab kõik hästi odavalt ära anda. Läbimüük on hea, kuni üks ostja jääb talle väga imeliku näoga otsa vaatama: „Kui palju need kampsunid maksavad?” uurib ta veel kord üle.

„15 senti tükk!”

„50?” pakub ostja, arvates, et ta valesti kuulis.

„Ei-ei! 75 senti!” tõstab mu kaaslane kiiresti hinda. Isegi niipidi võib vahel tingida.

On ka neid, kes küsivad liiga kõrget hinda. Minule jääb see arusaamatuks, sest kui uksed kinni lähevad, siis peab järele jäänud asjad taas kokku pakkima ning minema toimetama. Mida rohkem ära saab antud, seda lihtsam. Kuid inimesi on isesuguseid.

„Ja mis sina arvad, mida sa teed siin!” tuleb minu juurde tüsedusele kalduv ja kulmu kortsutav naine, käed pahaselt puusale seatud.

„Müün...” ei ole ma kindel, millega ta täpselt rahul pole.

„Sellise hinnaga ei teeni me mitte midagi!” pragab ta kõva häälega. Mul on hea meel, et enamik mu ümber tunglevatest ostjatest eesti keelest aru ei saa. „Lõpeta kohe see ära ja küsi korralikku hinda!”

„Just nii, proua!” tahaks talle lausa kulpi lüüa. Karm proua kõnnib torisedes eemale, aga jätkan müüki vanaviisi. Ma ei proovi kraami niisama ära anda, kuid olen pigem rahul sellega, kui letile peaaegu midagi järele ei jää. Usun, et tulu on täpselt sama, ainult temal on hulk kraami alles.

Viimasel tunnil müüaksegi mõne dollari eest kilekotte, mida võib siis kõigega täita, mis aga sisse mahub. Ma kahtlustan, et mõned ootavadki seda hetke, kuigi samas võid parematest asjadest nõnda ilma jääda. Seesama pahandav proua käib ostjate vahel ringi ning kamandab neid kotte mitte liiga täis toppima!

Omamoodi kurb on see osa müügisaalist, kus on välja pandud Eestist toodud nahast esemeid ja linaseid linikuid. Keegi on need kunagi suure hoolega oma Kanada sugulastele valinud ning nüüd seisavad nad kurvalt vanakraami hulgas. Nende kõrval on reas tuttavad suveniirid, mis tõenäoliselt Eesti-reisidelt mälestuseks kaasa toodud, kuid millele enam oma kodus kohta pole leitud.