Читать книгу Minu Kanada - Ene Timmusk - Страница 7

Esimestel päevadel ootavad meid olulised toimetused oma uuel kodumaal.

Teeme avalduse tervishoiukindlustus- ehk OHIP-kaardi saamise jaoks. Selgub, et kanadalastele on meditsiiniabi riigi poolt tasuta (pole isegi visiiditasu!) hoolimata sellest, kas oled palgaline või kodune. Kuid hambaravi ja silmakontrolli eest tuleb oma taskust dollareid välja käia. Enamasti on olemas töö kaudu eraldi kindlustused, mis katavad osaliselt või täielikult ka sellised kulud.

Teine käik viib meid sotsiaalkindlustusnumbrit (SIN) saama. SIN annab õiguse kohe tööle asuda, aga ka vajadusel töötu abiraha paluda, kui näiteks tööandja otsustab, et sinu teenuseid enam vaja pole. Isegi vastsündinud lapsega koju jääjale jagab riik toetust läbi samade kanalite nagu töötu abiraha puhul.

Muidugi tähendab see ka tähtsat kohustust teenitud palga pealt makse maksta. Selleks võib iga maksuaasta lõpus minna mõne raamatupidaja juurde, kes kõik numbrid õigesse järjekorda seab, või võib proovida ise sellega hakkama saada. Mina olen alati eelistanud viimast, kuigi ei jõua ära kiruda kogu süsteemi, sest Kanadal on veel pikk tee minna, et Eestile elektrooniliste kanalite kasutamise osas järele jõuda. Ma ei ole põhimõtteliselt nõus kellelegi maksma teenuste eest, mis minu meelest peaksid riigi poolt tasuta kättesaadavad olema.

Kui seisame SIN-kaardi järjekorras, küsib keegi meilt ootamatult midagi võõras keeles. Selja taga näeme kahte noormeest, kes kordavad oma küsimust. Äkki taipan: nad räägivad meiega poola keeles. Meie ei saa nende jutust aru ja nemad meie ingliskeelsest vastusest! Väga koomiline!

Kui viimaks ametniku juurde jõuame, ajab temagi meid poolakatega segamini. Hiljem vabandab end välja kehva geograafiaga kooli ajal; ja pealegi olevat tema meelest eesti keel väga sarnane poola keelele. Filoloogina tahaksin jagada seletusi keelte eripärast, kuid hoian suu siiski kinni. Vähemalt ei pea ta meid venelasteks, kuigi ma ei saa öelda, et poolakaks tituleerimine rõõmustaks mind rohkem – eestlaseks olemise uhke tunne on meil kõvasti sees ja pole siiani kuhugi kadunud.

Samasugust segiajamist tuleb teinekordki ette. Kuid ma ei tohiks imestada: Torontos ja linna ümbruses elab üle kolmesaja tuhande poolaka. Ja eks paljud neist olegi pikad ja heledate peadega nagu meie ning räägivad kanadalaste jaoks imelikus keeles.

Koos äärelinnaelanikega mahutab Toronto üle viie miljoni inimese. Võimas keskus meelitab oma mitmekülgsete võimalustega ligi hulgaliselt nii teisi kanadalasi kui ka immigrante kõikvõimalikest maailmanurkadest. Selle sajandi esimesel kümnendil ületas väljaspool Kanadat sündinud Toronto elanike arv viiekümne protsendi piiri! Torontolaste endi hulgas käib ringi legend, et ÜRO on nimetanud nende linna maailma kõige multikultuursemaks. Kas ta nüüd just tipus seisab, kuid kindlasti tippude hulgas. Tänaval jalutades on pilt päris kirju, kuid ajapikku tuleb harjumine ning ma ei proovigi enam vastutulijate sünnimaad ära arvata.

Taoline kirev seltskond saab omavahel üllatavalt hästi läbi. Enneolematult vahva tunne on käia ringi suuremate jalgpallivõistluste ajal. Tänavanurkadel müüakse erinevate riikide lippe, mis kinnitatakse autode külge, et oma poolehoidu (või päritolu) näidata. Koos istutakse pubides ja vaadatakse võistlust, et siis hiljem koju sõites tuututamisega rõõmu väljendada. Siiani on käitutud väga viisakalt ning mingeid suuremaid vastuolusid pole tekkinud.

Kui pärin oma Eestist Kanadasse kolinud sõprade käest, mis neile siin meeldib, jookseb kõigi vastustest läbi üks sarnane joon – tolerantsus üksteise suhtes, olgu need siis erinevad elanikkonnakihid, rahvad või rassid.

Selle peale tuleb meelde minu kanadalasest sõbranna Ruby jutustatud lugu. Kord lendasid Rubyle USAst sõbrad külla. Koos käidi kunstimuuseumis ja pärast seda juhatas ta külalised ühte suuremasse restoranide ketti kuuluvasse söögikohta „Swiss Chalet”, mis on kuulus oma heade kanaroogade poolest.

„Kas sa oled kindel, et siin on turvaline?” pöördus proua Ameeriklane väga murelikult Ruby poole.

„Miks siin ei peaks turvaline olema?” ei saanud mu sõbranna nii imelikust küsimusest aru ning piilus söögisaali poole: kas seal on toimumas rööv või kaklus? Midagi sellist ei paistnud, ainult lauad olid tihedalt inimesi täis ja õhus hõljus mõnus küpsetatud kana lõhn. Ning siis süttis arusaamise tuluke – peaaegu kõik restoranis olid mustanahalised! Parasjagu oli Torontos käimas Kariibi mere saarte elanike alustatud Caribana festival, mis toob augustis alati kohale hulgaliselt osalejaid ja pealtvaatajaid nii lähedalt kui kaugelt.

„Loomulikult on siin turvaline!” teatas Ruby pisut pahase tooniga ja sammus, pea püsti, kättenäidatud laua suunas. „Mille pärast siin muretsema peaks?” esitas ta trotslikult küsimuse ning prantsatas toolile.

Ameeriklased heitsid ettevaatlikke pilke kaassööjate poole ning järgnesid Rubyle, kuigi oli ilmselge, et nad oleks eelistanud pigem kas või McDonald’sisse minna, peaasi, et seal ainult suurem protsent valgeid inimesi oleks. Kui Ruby püüdis seletada, kuidas ta ei oska nimetada ühtegi Toronto piirkonda, kuhu on parem oma nina mitte pista ning et Toronto on Kanada üks kõige turvalisemaid linnu, ei mahtunud kumbki väide külalistele kuidagi pähe.

Muidugi ei ole Toronto päris prii vargustest ja tapmistest ja pettustest, kuid vaevalt on maailmas ühtegi nurgakest, mis oleks neist täiesti vaba. Nagu mu paljudes erinevates kohtades elanud sõber kord ütles: „Terves maailmas on inimesed põhiolemuselt ühesugused... Keegi pole parem ega halvem, on vaid erinevad ümbrused ja kombed.”