Читать книгу Kui Raudpea tuli - Enn Kippel - Страница 4

See oli teisel jaanilaupäeval pärast suurt nälga, millal Issanda aastaid kirjutati 1699, kui Jõhvi kirikumõisa õuest väljus ratsanik koos jalakäijaga. Seadnud oma sammud suurele Narva postteele, hakkasid nad liikuma ida poole. Peatselt pöördusid nad aga Jõhvi mõisa põldude vahelisele teerajale, mis loogeldes ning kõverikke tehes kulges läbi viljaväljade eemal asetsevasse metsa. Need õhtused teeleasujad olid Jõhvi kihelkonna kiriksand ning hingekarjane Toomas Knieper koos oma noore köstri ning sulase Hinnoga.

Olgugi et kauguses lõid juba jaanituled kumades loitma ning küladest kuuldus tüdrukute ja poiste huikamisi ning vallatut naeru, liikusid õpetaja ja köster nii suure vaikimise ja tõsidusega edasi, et isegi suveõhtune külanoorte laululust ei suutnud tuua nende südamesse rõõmu. Kiriksand, kelle vahakollast silmnägu lõhestasid suuservade juurest sügavad uurded, vahtis kogu aja oma pruuni viltmütsi serva alt uurivalt ringi, kuna aga hobuse kõrval sammuv köster, toetudes jämedale kadakast malgale, vahtis oma jalgade ette maha, nagu ei teeks see täna õhtul ettevõetud pikk teekond talle mitte rõõmu.

Jaaniõhtud oli tõsiseil kiriksandidel oma koguduse pärast alati kõige enam muret, sest siis talurahvas, tulles jaanitulede ümber kokku, püüdis seal salaja ka väärjumalale ande tuua. Ja seepärast vihkasidki mõned hingekarjased jaaniööd, pidades seda pahareti pühaks ning öeldes, et mõistmatu maarahvas jookseb tühiste jaanitulede ümber kokku nõndasama nagu meeletu elajaski tikub tagasi põlevasse lauta, kust ta on alles vitsahirmuga välja aetud.

Kuid tema, Toomas Knieper, tahab oma karja eest täna öösi hoolega valvel olla ning tema eest ohverdada oma unegi, ning mitte elada ainuüksi oma kasude pärast, nagu seda teeb ta ametivend — Vaivara kihelkonna kiriksand Jakob Gnospelius, kes seega ei käi mitte mööda usuisa jälgede sirget rada.

Aga mitte ainuüksi rahva ebausk ei tikkunud nüüd rikkuma Toomas Knieperi puhast karja, vaid viimasel ajal oli hakanud end jällegi liigutama teine ning palju salakavalam ja vägevam vaenlane — Rooma paavst, kes oma salajaste käsilaste kaudu püüdis maarahvale õpetada katoliku usu pööraseid kombeid, mida rahvas tihtigi segi ajas oma ebajumalate teenimisel tehtavate tembutustega.

„Eks näe, kas paavstlik haputainas veel tänaselgi õhtul meie kihelkonnas käärib?!” sõnas äkki sadulas istuv õpetaja.

Enne aga kui köster jõudis seepeale midagi kosta, andis Toomas Knieper ise ka vastuse:

„Paavstlikud jõledused on nüüd nagu vihased marukoerad asunud igal pool järama meie usuisa tohter Martin Lutheri õpetust!”

Mets, milles nüüd hingekarjased liikusid, muutus järjest ikka hõredamaks, kuni tast jäi järele ainult mehekõrgune lepavõsa, mille tagant kostis merre ruttava Pühajõe tasane kohin. Liikunud läbi võsa ja räga sadakond sammu veelgi edasi, ronis õpetaja sadulast, andes oma hobuse ratsmed köstrile hoida. Siis hakkasid nad pikaldaselt tasa hiilides lähenema võsaservale, kust võis silmata jõeäärsel lagendikul asetsevat suurt muistset ohverdamise kivi, mille ümber mullusel jaaniõhtul olevat kogunenud kokku palju maarahvast väärjumalate teenimiseks, nagu seda salaja oli hiljem õpetajale kõrva sosistatud. Ja nüüd siis oli Toomas Knieperil kange tahtmine ning lust säärast ebajumala­teenistust oma ihusilmaga näha ning esimese käsu vastu eksijaid tabada teolt.

Eha ei jõudnud loodekaares veel kustuda, kui juba ohvrikivi äärde hakkas hiilides tulema inimesi, kes, kandes kokku hagu ning puurisu, süütasid kivi äärde tule. Praginal hakkasid siis kuivanud oksad põlema, kuna vuhisev leek kargas hagude vahelt välja nagu ahnesti limpsiv punane keel. Kokkutulnud inimesed asusid aga suures poolkaares istuma ümber kivi ja tule, jättes eneste keskele paarikümne sammu laiuse sõõri.

Nüüd astus inimringist esile kolm lesknaist, kelle näod olid pearättidega nii hoolikalt varjatud, et võidi näha ainult nende vilkuvat silmapaari. Sammunud kaasitades ja paavstiusu kombe järgi enese kohal ristimärki tehes kolm korda ümber kivirahnu, istusid lesed selle tulepoolse serva juurde maha. Nüüd toodi tule juurde üks halvatud jalgadega naine, keda ta tütar kandis kolm korda ümber kivi, kusjuures tõbine hoidis kummaski käes üht põlevat vahaküünalt, mille alumised otsad olid muljutud inimese jala kujulisiks. Kui siis tõbine asetati tule äärde istuma, tõusis sealt üks leskedest, kes, võtnud talt mõlemad jalakujulised küünlad, ulatas need oma kaaslasile, ja siis hakkasid nad kõik kooris hüüdma:

„Aita, püha Jaanike!”

Pärast jalutu äraviimist astus kivi juurde laia pihaga tüdruk, kes, kurtes, et lendva vaevab ristluid, ulatas püsti seisvale lesknaisele tükikese vaha. Soojendanud seda vahatükki tulel, venitas lesknaine ta pikaks õhukeseks paelaks, laskis tüdrukul avada seelikunarid ning mähkis siis vahapaela ta puusade ümber. Seejärel täitis tüdruk kaasatoodud lähkrist lesknaiste ja ka oma kannu õllega, ja siis hakkasid nad kõik neljakesi, hoides õllekannu käes, sammuma ümber kivi, ise seejuures kogu aja kummardades ning hüüdes kooris:

„Aita, püha Jaanike, aita…!”

Nüüd haaras võsas varitsev hingekarjane köstri käe ning seda tugevasti surudes sosistas:

„Tunned sa seda tüdrukut?”

Et tüdruk oma nägu polnud varjanud, nagu seda olid teinud teised jaanitulelised, siis tundis Hinno temas kohe Ronga veski tüdruku Maare, kes möldri abivaimuna käis mõisas talguteol. Kuid imelikul kombel ei söandanud ta seda nüüd oma isandale ütelda.

„Vaata hoolega — sul silm noorusest terane!”

Hinno vaatas ning kõhkles, kuid siis, tihkamata oma leivavanemat petta, tunnistas talle, et see tüdruk on Ronga möldri ümmardaja.

„Jumal tänatud, siis üks patuori on juba teada!”

Kui lesknaised olid koos tüdrukutega käinud kolm korda ümber kivi, siis üks neist võttis ta keha ümbert vahapaela, laskis tüdrukul seda korra suudelda ja viskas selle siis tulle. Seejärel laskis lesk haigel tüdrukul rüübata paar sõõmu õlut, siis teha enese kohal kolmekordse ristimärgi, ja lõpuks, kõndides ise ümber kivi, valas ta sellele kolm korda õlut.

„Lendva, mine välja Maare ristluist, mine välja!” hüüdsid nüüd lesed, ja tõstnud oma õllekannud suu juurde, hakkasid nad jooma.

Kui siis tüdruk pärast sääraseid posimisi hakkas leskede juurest eemalduma, hüüdis üks neist talle järele:

„Kui tervis tagasi tuleb, ära siis Jaani unusta!”

Nüüd tuli kivi juurde vaeseid tõbiseid ühtepuhku aina juurde; kel neist valutas pea, sellele mähiti vahapaelad ümber kaela, kukla ja otsmiku; kes aga oli raiumisel vigastanud käe, see pidi palvetades hoidma põlevat vahaküünalt haigel kohal. Samuti kogunes sinna palju ka neid, kes eelmisel aastal olid Jaani abiga pääsenud tõve küüsist ning tulid nüüd tooma talle tänuohvriks vahaküünalt, mille asetasid kivile põlema.

„Vaata, Heinrich, vaata — kui palju on põrguvürst jõudnud meie kihelkonnast enesele ohvreid koguda,” sosistas Toomas Knieper suurest erutusest võbisedes ja surus tugevasti köstri karedat kätt, „seepärast ongi kirik jäänud tühjaks ning hingekarjase laud lagedaks, et kihelkond kummardab ebajumalaid!”

„Aita, püha Jaanike!” kuuldus jällegi leskede hüüd.

Nüüd aga ei suutnud hingekarjane Toomas Knieper enam jääda rahulikult luurama, sest ta südamesse oli voolanud palju tigedat sappi ning ülemäärast viha, mis sundis teda köstrilt haaratud malka pea kohal keerutades tormama võsast:

„Hurjah, peletisi, — siis nõnda teenitegi Jumalat?!”

See oli jaanitulelistele nagu selgest taevast kärgatanud Issanda vihane pikne: inimesed jooksid robinal võssa, haiged ning tõbised komberdasid hirmunult laiali, jalutud roomasid puhmaisse — kõik nad püüdsid pugeda vihase kiriksandi eest peitu, kusjuures mõnigi neist sai talt tugeva matsaka malgaga selga, nii et pidi hädaga oigama. Ja nõnda jäigi ohverdamispaik lagedaks, kuna aga hingekarjane, joostes ümber jaanitule, kisendas malka keerutades valgesse öhe:

„Elate päevast päeva paganlikus väärjumala teenimises ega tea teie midagi Jumalast ja ristiinimese palvest, vaid saadate oma elu nagu meeletud lojused hukka!”

Hirmunud talurahval polnud nüüd enam mahti jääda kuulama oma hingekarjast, vaid igaüks püüdis pageda nii kiiresti kui suutis, et mitte talle kätte jäädes sattuda ränga karistuse alla. Nad olid küll hoolikalt varjanud pearättidesse ja karvamütsidesse oma silmnäo, mõni aga määrinud selle koguni tahmaga mustaks, et raske oleks teda tunda, kuid mine sa tea, õpetaja silm on terane nägema…!

Et kedagi ei jäänud kiriksandile vihalahutamiseks kätte, siis hakkas ta seda tigedamini tallama nüüd tuld: ainsa jalahoobiga paiskas ta põlevad tukid laiali ja sõtkus siis jaluli neil otsas.

Talutades käekõrval oma isanda hobust, ilmus nüüd ka köster lagendikule, kus Toomas Knieper, ikkagi veel tallates hõõguvaid tuletukke, hüüdis talle nõnda:

„Ja sina, Heinrich, oled tõesti nuhtlemise väärt: jääd rahulikult säärast jõledust pealt vahtima ega rutta oma hingekarjasele appi, kui tema peab saadanaga rasket heitlust!”

„Isand, hobune jäi võsas jalgupidi kinni…” kogeles köster.

„Kui loom on meeletu, siis ometi ei tohi seda olla sina, kellele koos kristliku vagadusega olen õpetanud ka tarka meelt!”

Seistes norguspäi ning kuulates oma isanda noomimist, tundis Hinno, et õpetajal on õigus, sest mis oleks Toomas Knieperita saanud temast, üksikust mahajäetud orvust — ainult mõisas teolkäija ning põline sulane, kuna aga nüüd oskab ta lugeda, kirjutada, seletada katekismust, pidada kogudusele eestpalveid ja isegi laulda koraale.

„Oled noor ning Jumala armust on sul tugevad ihuliikmed — seepärast oleksid pidanud võtma neist minu rõõmuks kas või ühegi kinni!”

Köster vaikis, suutmata midagi kosta.

Kuid pagemine öö varju ei päästnud veel kõiki süüdlasi hingekarjase viha eest, sest mõnda neist võttis ta nüüd nõuks veelgi tabada, kindlasti aga Ronga möldri ümmardajat. Ja roninud sadulasse, haaras õpetaja köstrilt ratsmed ning kihutas piki jõekallast edasi, kuna aga Hinno hakkas tal sörkides kannul jooksma.

Peatselt jõudiski Toomas Knieper Ronga veskini, mille suur vesiratas oli pandud seisma, kuna aga vahutav vesi tormas kohisedes üle suletud paisu. Samal ajal olid jõeäärses lepikus linnud juba ärkamas, idakaares kumas peatselt saabuv agu, putukad sumisesid õhus ja kaugelt väljade tagant kuuldus ikkagi veel külanoorte kilkamisi ning tralli — see oli jaaniöö. Ainult Jõhvi kihelkonna hingekarjane Toomas Knieper ei tundnud sellest suveööst mingit rõõmu, sest ta õiglases vihas mässav ning raevutsev süda oli kaotanud oma rahu.

Kui siis hingekarjane koos köstriga astus möldri lahtisesse õue, tormas seal õuekoer suure ning vihase lõrinaga neile vastu; kuid vaevalt jõudis Hinno kätt sirutades ütelda talle paar suksutavat sõna, kui koer kargas saba Uputades ta najale püsti.

„Muri, Muri!” sõnas köster, silitades koera, kes püüdis lakkuda ta kätt.

Astunud mõne sammu edasi, nägid tulijad imestudes, et mölder Ronga Tehvan istub särgiväel saunaläve-esisel raiepakul ning põletab suures piibus tubakat, mida võidi ainuüksi Narva kaupmeestelt saada.

„Kas sinule, Tehvan, polegi pärast päevatööd kosutav unerahu magus, et raiskad magamise aega raiepakul istudes?” sõnas Toomas Knieper, jättes seekord ütlemata tervituse, mida ta vahel veskisse tulles oli alati teinud.

Mölder, kelle habemekarvades polnud nüüd pärast saunaskäimist enam märgata jahutolmu, võttis suust oma suurekahalise piibu ning kostis hingekarjasele nõnda:

„Egas ma ometi naine ole, et raiepakul istumisest võin jääda sigimatuks,” ja ta pistis piibu tagasi hambaisse.

„Ära topi suhu seda saadana ohverdamise panni!” põrutas nüüd õpetaja tigedalt, „selle suu läbi öeldud sõnu ei võta ma mitte kuulda!”

Uuesti võttis mölder Tehvan piibu suust, koputas selle vastu kivi tuhast tühjaks, puhus ta lirisedes läbi ja siis, istudes saunaukse pakule, jättis oma senise istekoha õpetajale. Kuid Toomas Knieper ei näinud istekoha pakkumist märkavatki, vaid, seistes ikka edasi, hakkas ta noomivate sõnadega kõnelema:

„Eks ole see sina, Tehvan, kes sa käid igal pühapäeval truilt kirikus kuulamas jumalasõna ning võtad igast armulauast osa, sina, kes sa sundimiseta oled alati toonud mulle oma külimitu.”

Vaikides kuulas Tehvan ega saanud mitte säärasest kõnealgusest aru.

„Ja seepärast küsin ma nüüd sinult,” jätkas hingekarjane, „et kui oled tõsine kristlane, kelleks olen sind ikka pidanud, kuidas tihkad sa siis ebajumala kummardajale oma katuse all varju anda?” Tõstes pea, jäi mölder arusaamatult vahtima oma hingekarjast, kelle sõnad tundusid talle täna tõesti imelikena; kuid samas vilksatas ta peas mõte, et vahest on õpetaja tulnud oma külimitule lisa pressimla. Ja juba otsiski ta keelele teravamaid sõnu, et anda säärasele ahnele tahtmisele õige paras vastus; kuid nüüd heitis õpetaja mõistukõnelemise kõrvale ning, jutustades lühidalt, mida ta jaanitulel oli näinud, nõudis ta möldrilt, et see kutsuks oma ümmardaja ta juurde.

Mõtlikult imes Tehvan oma vargsi suhupoetatud piipu, enne kui võttis sõnada:

„Eks inimene, sattudes oma tõve pärast ahastusse, otsi abi siit ja sealt!”

„Väärjumal ei võta kelleltki tõbe, sest ta ise on olnud ning on igavesti surnud!” kostis hingekarjane ägedalt. „Ja seepärast, kui tahad veel olla tõsine kristlane, siis pead mind kuulama ning tooma selle patuorjuses vaevleva inimhinge minu ette!”

Nüüd tõusis Tehvan jalule, ajas oma laiaõlgse keha hästi sirgu, nii et ta ihuliikmed raksatasid, ning sõnas nõnda:

„Sina, kiriksand, oled küll karjaseks koguduses ning kirikus, kuid omas majas olen mina peremees ning karjane!”

„Ei,” kostis Toomas Knieper, sundides jääma end rahulikuks, „sina oled siin ainult leivavanem, kuid karjane olen mina kogu oma kihelkonna igas majas, sest ainuüksi mina pean iga hukkaläinud hinge eest Jumalale aru andma!”

„Imelikud on su sõnad, õpetaja,” ütles mölder uuesti istudes, „nüüd on su hool hingede pärast suur, kuna aga näljaajal, millal inimesi suri leivapuudusel metsades ja teedel nõnda palju, et mõned kihelkonnad jäid neist hoopis lagedaks, polnud hoolitsejaid kuskil näha!” ja Tehvani hääles tundus etteheitvat kibedust.

„Olen ainult hingekarjane,” lausus Toomas Knieper, „ihutarviduse muretsemine on leivavanemate hool.”

„Aga kui nälja-aastail pilluti inimesi jumalasõnata aukudesse või koguni kandsid hundid neid mööda maad-ilma laiali, eks siis seega läinud nende hinged hukka; kuis annad sa aga nende eest nüüd Jumalale aru, sest ometi kuulusid neist paljud ka sinu karja!”

„Jäta oma sõgedad sõnad,” kostis õpetaja kannatamatult, „need on sul aina tigedusest kargamas keelel!” ja ta nõudis jonnakalt, et mölder tooks oma ümmardaja ta ette.

„Oma teovaimu sinu meelevalda ma küll ei anna,” ütles nüüd Tehvan tõsiselt, „kui mõisatöö on toonud ta kontidesse häda, siis ainult saks on selles süüdi, kui ta teoori oma ihulikus kitsikuses otsib vanadelt mälestustelt abi.”

„Vanad mälestused,” kisendas nüüd jumalasulane vihast välkuvat pilku poolpimeda taeva poole tõstes, „vanad mälestused, mille pärast unustatakse isegi kristlik matusepaik ning püütakse surnuid matta salaja võssa!”

„Võssa maetakse seepärast, et hingekaijased hoolivad oma kogudusest vähe!”

„Kuidas vähe, kas mina ei ole praegugi sellepärast siin…?”

„Praegu küll, aga mida kostis kiriksand siis, kui teda kutsuti Jäävälja kadunud manulisele viimast jumalaarmu andma?!”

„Mina…?”

„Kas õpetaja ei ütelnud siis nõnda, et selleks pole tal aega, sest peab minema pulma!”

Toomas Knieper vaikis, kuna aga Tehvan jätkas:

„Ja kui siis surija lasknud teda uuesti kutsuda, kas siis hingekarjane ei kostnud nõnda, et tee on halb ning seepärast andku surija end ilma armuleivata Jumala hoolde. Ja seepärast ärgu siis kiriksand nüüd nurisegu, et seegi mees on maetud kalmutisse!”

Hingekarjane vajus raskesti ohates raiepakule, kuna aga köster, seistes oma okslikule malgale toetudes keset õue ikka edasi, ei võtnud kõnelusest osa.

Toomas Knieper, olles möldri sõnadest sügavasti vapustatud, ei suutnud algul lausuda enam sõnagi, kuna aga Tehvan käänas nüüd jutuotsa veidi teisale:

„Kõik see, mida õpetaja tänasel jaanitulel võis näha, pole muud kui naiste tühised posimised, mida aga keelata ei suuda keegi, sest salaja posiksid nad siis ikka. Ebajumalaid aga minu majas ei teenita — käin kogu perega alati kirikus, maksan õpetajale oma külimitu ning igal söömaajal pean Issanda tänupalve.”

Toomas Knieper ainult ohkas.

Nüüd kriuksahtas sauna kõrval asetseva aida uks, mille paotatud serva vahelt hakkas terane silm õues olijaid piiluma — see oli möldri tütar Imbi, kes suviti magas aidas. Kogu selle tänase õhtu oli ta asjatult oodanud Hinnot, kes oli lubanud viia teda Alajõe külarahva jaanitulele. Ja nüüd vahtis Imbi imestudes, et miks köster nii hiljaks jäädes tuleb veel pealegi koos õpetajaga.

Jällegi kriuksahtas aidaukse roostetanud sagar, ja Imbi tõmbus kohmetudes tagasi — õues olijad võivad teda märgata! Kuid isa märkaski teda, sest ta hüüdis:

„Imbi, kui sa veel ei maga, siis too külalistele kapatäis õlut!”

Köster köhatas, kuna aga aidast kuuldus põrandalattide naginat, seejärel vaadist voolava õlle mulksumist ja sorinat, ja siis aidaukse avanedes ilmuski sealt möldri ainus tütar Imbi, kes kandis vahutavat õllekannu käes. Ta heledad linalaksed juuksed olid punase paelaga kuklasse kokku köidetud, kuna aga seljas kandis ta triibulist pihtseelikut ja kitsaste niuete ümber korisevaid vasest rõhusid.

Võttes tütrelt õllekibu, sõnas Tehvan naljatades:

„Aga Imbi, sa oled end täna nii toredasti ehtinud, nagu ootaksid kosilasi tulema!” ja ulatanud õllekannu õpetajale, hakkas see suurte sõõmudega isukalt juues niisutama oma kõnelemisest kuivanud kurku.

Jäädes langetatud pilguga isa ja külaliste ette seisma, ei julgenud Imbi kellelegi otsa vaadata; talle tundus, nagu suudaks isa, õpetaja ja Hinno, kõige enam just Hinno, aimata ta praegusi mõtteid, mille pärast ta tundis nüüd häbi. Ka Hinno, riivanud teda ainult korra pilguga, vahtis nüüd enese ette ning uuristas kepiotsaga maad.

Kiites möldri vägevat jooki, ulatas Toomas Knieper õllekannu tagasi Tehvanile, kes seda omakorda köstrile andes sõnas:

„Noh, Hinno, olgugi et sa oled nüüd köstri seisuses, kuid egas sa seepärast põlga veel vana Tehvani õlut,” ja ta pilgutas noorele köstrile kavalasti naeratades silma.

„Ainult ühe sõõmu võid rüübata, Heinrich, ainult ühe…!” hoiatas Toomas Knieper, kellele möldri õlu oli tundunud liialt kangena.

Tõstes kannu suu juurde, nii et see varjas õpetaja eest ta nägu, heitis Hinno vilka pilgu lahkuvale Imbile järele.

„Aga seekordne õlu on sul tõesti vägev!” ja hingekarjane matsutas suud.

„Kui vili on rammus, eks siis ole õllelgi rohkem jõudu,” kostis Tehvan.

„Eks möldri mativili ole alati kõige rammusam, sest selle võtab ta oma käega ise; hingekarjasel tuleb aga leppida sellega, mida talle kokku veetakse,” kurtis õpetaja. „Mullu sügisel toodi mulle maksuvilja seas koguni säärane külimit otri, millelt enne seda oli salakavalal kombel kuumutades võetud idanemise vaim, nii et, need maha külvanud, jäigi mul nüüd osa põldu kesaks.”

„Säärane tegu oli tõesti õel!” ja Tehvan raputas pead.

„Nüüdne maarahvas on nii õel, nagu ta pärast paganluse põlve pole kunagi olnud!”

„Eks seda ole sakstegi seas palju!”

„Kuigi on, siis saks talitab ikkagi avalikult, talupoeg teeb aga halba salakavalal kombel!”

„Ega saksal pruugi salatseda — tal on ka avalikuks kiusamiseks voli!”

„Olgugi et talupojad on nüüd muutumas jällegi paganaiks,” sõnas õpetaja, jättes täheldamata Tehvani sõnad, „pani Jumal siiski oma otsatu helduse läbi nende põldudel uuesti vilja kasvama, millega ta on toonud õnnistust ka sinu veskile!”

„Eks see ole nüüd õnnistuseks ka hingekarjaste lauale, sest suurel näljaajal jäi nendegi külimit tühjaks,” arvas Tehvan.

„Jah,” nõustus Toomas Knieper, „Issanda veskid jahvatavad imelikult ning peenelt: kui ta meilt midagi võtab, siis annab ta selle hiljem mitmevõrra tagasi, nõnda et meie ei tohi tema tahtmise üle kunagi nuriseda, vaid peame ehtima end südamliku helduse, alanduse, tasaduse ja pika ning kannatliku meelega!”

Nüüd kuuldus hingekarjase kammitsasse pandud hobune valjusti hirnahtavat, nagu tahaks ta oma isandale meelde tuletada, et aeg on minna puhkama.

„Jää siis jumalaga, Tehvan!” sõnas Toomas Knieper tõustes ning ulatas möldrile käe.

Samal ajal, millal öised külalised lahkusid Ronga veski õuest, piilus Imbi neile aidaukse vahelt järele; kui siis õpetaja hobuse taga sammuv köstergi oli kadunud teekäänaku taha, hakkas ta eneselt võtma ehteid ning asetama neid kirstu, ise seejuures paaril korral ohates:

„Oh Hinno, Hinno…!”

Ja jällegi kerkis Imbi silme ette pühapäevane kirik, milles näeb ta ainuüksi teda, kuuleb, kuis ta peab kogudusele eestpalvet ja laulab koraali. Ja uuesti näeb nüüd Imbi, kuidas jumalateenistuse lõppedes sammub Hinno kirikuliste seas korjanduskotiga ringi, kogudes sellesse jumalalaeka heaks ande. Kui ta seejuures juhtub rahakorjamisega sattuma mõnele tukkuma jäänud kirikulisele, siis raputab ta selle silmnäo ees oma pika ridva otsas rippuvat korjanduskotti nii ägedasti, et selle külge kinnitatud kuljuste ning korinate võigas kõlin sunnib tukkuma jäänut jahmudes ärkama, mida nähes on Imbi pidanud tihtigi südamest naerma. Jõudes aga rahakorjamisega temani, tilistab Hinno oma korjanduskoti kellukesi alati nii mahedasti, nagu oleksid need puhtast hõbedast. Ja kui siis isa on heitnud oma tiburahakese korjanduskotti, tänab Hinno ikka neid mõlemaid, noogutades seejuures peaga kõige enam just Imbile, nagu polekski ta ainult möldri tütar. Kuid siiski, turgahtas nüüd Imbile mõttesse, olgugi et ta isa pole muud midagi enamat kui ainult mölder, pole ta ka siiski mitte tühine mõisaori, vaid on pooleldi vaba mees.

Ja kuis oli nüüd Imbi oodanud seda jaanilaupäeva õhtut, selleks end ehtinud, ning ta süda ärevusest põksunud sees, kuid nüüd…! Ja nukrasti mõlgutelles sulges ta kirstukaane.

Äkki aga kostis aidaukse tagant tasane kobin, ja siis kuulis Imbi isegi sosistatavat oma nime.

Hinno, see on ju tema ise! Ja Imbi ruttas avama ust.

„Imbi!” sosistas nüüd Hinno aita astudes ning surus ta mõlemaid käsi.

„Hinno, sa tulid tagasi!” ja Imbi hääles tundus rõõmu.

„Jah, Imbi, kuid sa ei tea, kuis mu süda kisendas sinu pärast sees! Aga ma ei tohtinud varem tulla, sest pidin aitama õpetajal püüda äraeksinud karja.”

„Ütle, Hinno,” sõnas nüüd Imbi, tuletades meelde oma isa ümmardajat, „mida võtab õpetaja nõuks meie Maarega teha, kas paneb ta kirikutulba alla?”

„Sellest polnud meil kõnet, kuid jääme lootma, et sinu isa eestkostmise pärast ei hakka ta teda häbiga nuhtlema.”

„Aga Maarel on ikka päris tõsine tõbi küljes, sest vahel panevad seljavalud teda lausa kisendama!”

„Olgu tõbi nii kuri kui tahes — egas Jaani kummardamine seepärast aita!” kostis Hinno tõsiselt.

„Siiski,” arvas Imbi, „vahel olevat tast ikkagi abi, ja mõnikord on Jaan pannud isegi tüdrukuid mehele…!” libisesid sõnad nagu pooleldi kogemata üle ta huulte.

„Aga Imbi,” naeratas nüüd Hinno, „mis läheb meile korda Jaan — meie asi on ju ometi tematagi kindel…!”

„Ega mitte mina…” kogeles Imbi, langetades seejuures häbeliku punaga kattuva näo, „ma ei usugi seda…”

„Meie tahtmine on ju ikkagi kindel,” kordas Hinno, „ning jääb nõnda, et mihklipäeval tulen sulle kosja, kui ainult su isa võtab mind vastu?!”

„Sind ta võtab alati…!”

„Siiski,” naeratas Hinno, „veski Imbil on ju ennegi käidud kosjas, kuid isegi rikkaid kosilasi olevat Ronga Tehvan saatnud naeru ning pilkega tagasi.”

„Sind ta juba tagasi ei saada!” kinnitas Imbi.

„Kust sinagi seda tead?!”

„Ta ise ütles nõnda!”

„Imbi,” ja Hinno surus tüdrukut vastu ennast, „siis sina võtsid temaga seeüle juba kõnelda, Imbi…!”

Kogu idakaar oli täis punast kuma ning päike hakkas tõusma, kui Hinno ruttas üle väljade mööda lähemat teed tagasi kirikumõisa. Ta ei tundnud hommikust kastet, mis, tungides läbi tallukate, tegi märjaks ta jalad, ega kuulnud ka odrapõllul üksikult kisendavat rääku, sest nüüd mõtles ta ainult veski Imbile, kelle ta sügisel võib oma naisena koju viia. Ta ei kuulnud ka küladesse tagasipöörduvate jaanituleliste hõiskamist ning tralli ja nende torupillide vägevat jõrinat, ega pannud ka tähele taevaserval tõusva päikese mängu, sest nüüd hõiskas ta hing ning kõrvus aina kumises: Imbi, Imbi…!

Siis aga märgates, et ta samm on nihkunud õigelt rajalt kõrvale, mõtles Hinno naeratelles: tüdruku kallistused viivad mehelt mõistuse hullemini kui viin!

Jõudnud tagasi kiriku juurde, ei läinud Hinno veelgi magama, vaid, hulkudes mööda kirikumõisa põldusid ringi, hakkas ta valima seal parajat paika, kuhu võiks ehitada uue köstrimaja, lootes saada selleks õpetajalt tagasi tükikese endist köstrimaad.

* * *

Jaaniööl polnud mitte ainuüksi õitsilised oma karjadega väljas, vaid siis ei tulnud enam ei noorele ega vanale und silma. Ja seepärast ruttas nüüd määratul hulgal peremehi, manulisi, sulaseid, naisi ja tüdrukuid Alajõe küla karjamaale, kus pärast päikese loojenemist hakkas suur jaanituli loitma. Seejuures oli enamik naisi ja tüdrukuid triibulisis seelikuis, kandes kaelas säravaid litreid, sõlgi ja helmeid, niuete ümber aga korisevaid rõhusid ja õlgadel peenest villast kootud kirjalisi linikuid. Jaanitulelistest kuhjusid tüdrukud nagu kartlikud hirved ühte trobikonda kokku, taamal külitasid jällegi pereisad, rüübates kadakapuust kannudest õlut ning vaadates noorte vallatlemisi pealt; poisid aga, koondunud ise trobikonda kokku, hakkasid tüdrukute nähes üksteise ees oma rammu ning kangusega hooplema.

„Jaan on tulnud, Jaan…!” kuuldus nüüd kõikjal ülemeelikut hõiskamist.

Peatselt hakkasid ka torupillid jorisema, ja siis tantsiti karutantsu — raskelt ning paigal tammudes, sest talurahva pihad olid kanged.

„Tantsige pealegi karutantsu, tantsige — vaata et viimati tulebki teine puistama kaera!” kuuldus vanemaid inimesi hoiatavat, sest mesikäpp olevat juba säärane metsaline, et kus temast aga on juttu, seal ta ka ennast näitab.

Kuid nüüd ei pandud säärast manitsust ning tarka nõuannet tähele, vaid uhuti tantsu torupillitaadi lugude saatel ikka edasi. Osa külapoisse vedas vägikaigast, teised pildusid kurni ja veeretasid ratast, kuna aga üks osa pikutas laiseldes maas.

Ka Ronga veski sulased Aabu ja Rain olid tulnud külarahva jaanitulele, kus nad nüüd teistest veidi eemaletõmbunult külitasid karjamaal. Kuid ka külarahvas ei otsinud nendega suurt sõprust, kõige enam just Rainiga, sest et ta oli tüdruku poeg, kes tulnud oma emale teotuseks ilmale.

Sõnatult pikutasid nad nüüd teineteise kõrval, ajades haigutades pärani oma suu.

„Jaan on käes, tunahomme on ta läinud — ja siis algavad mõisas heinatalgud,” sõnas Aabu, kel veskiteolisena tuli talgute puhul käia ka mõisas.

Kostmata sõnagi, vahtis Rain eemal asuvaid külatüdrukuid, kelle seas ei paistnud talle ühtki, kes oleks ka peretütre Imbi väärne, olgugi et ka neil oli palju ehteid küljes.

„Aabu, parem lähme tagasi koju!” sõnas Rain pärast vaikimist.

„Ei — külarahvas hakkab siis viimati veel naerma…”

„Kunas meie nende naeru oleme kartnud?!”

„Seepärast pikutamegi veel!”

Ja veskipoisid külitasid edasi, kuni nad lõpuks jäid norisedes magama.

„Veskipoisid magavad, magavad!” kuuldus nüüd külapoisse irvitavat. „Või nemad tulevad jaanitulele magama!”

Nüüd tehti maha suur lõkketuli, millesse veeretati põllukivi, kuna aga paar poissi, laskudes kõhuli maha, hakkasid mühisedes puhuma tulle, et kivi läheks kiiremini kuumaks.

„Täna saab nalja!” kilkas seda nähes mõisa sepapoiss, kelle külarahvas oli ristinud Nõgikikkaks.

„Pea suu, Nõgikikas,” kurjustati, „ajad oma kisaga veskipoisid enneaegu jalule!”

Kui siis kivi oli aetud peagu hõõgumiseni kuumaks, lükati ta kurnide ja kaigaste abil tulest välja ning veeretati magavate veskipoiste vahele otse nende näo ette. Ja siis uuriti veel kord õige hoolega, et kas nad ikka tõeliselt magavad.

„Magavad, magavad,” sosistati üksteist rahustades, ja siis, avades oma kaatsade puupöörad ja tinanööbid, hakkasid nüüd külapoisid kordamööda soristama tulikuumale kivile, mis särises ning hakkas haisedes aurama.

Ka eemal seisnud külapoisse ruttas vahtima säärast nalja, kusjuures igaüks neist püüdis lasta särtsuvale kivile oma sorina. Ja nüüd kuuldus ümberringi rõkkavat naeru, mis meelitas ka tüdrukuid tulema kihistades lähemale.

Esimesena avas oma silmad Rain, ja siis kargas jalule ka Aabu, kes tormas külapoistele suisa kallale, lüües esimeses vihahoos mõned neist pikali maha. Kuid nüüd vajus külapoiste trobikond omakorda talle peale, virutades kaigaste ja kurnidega. Uuesti kerkis aga Aabu tugev teomeherusikas, lüües nägusid lõhki ja pekstes hambaid puruks. Ka Rain sööstis pimedas vihahoos nagu tigestunud sõnn teotajaile kallale, lüües ja saades ise veel valusamaid hoope vastu. Seejuures lärmasid kaklejad nagu vihaselt purelevad koerad.

„Või minu näole tulete reostama!” kisendas Aabu, keerutades rusikat.

Küll ruttas nüüd habemikke ja auväärseid peremehi lahutama tüli, öeldes, et ärgu möldri sulased kurjustagu ühti, sest säärane olevat ju ammune pruuk, et kui keegi jääb jaanitulel magama, siis tehakse talle leili; kuid neid ei pandud nüüd üldises rüsinas tähelegi ning paljud neist said seejuures koguni häda.

Lõpuks ei jäänud Tehvani sulaseile enam midagi muud kui otsida põgenemises pääsu; kuid esialgu ei aidanud seegi, sest külapoisid, olles takjaina kannul, jagasid neile selja tagant hoope. Ja nii joosti — Aabu ja Rain lõõtsutades ees, külapoiste kari kisades ja vandudes taga.

Kui siis külapoisid olid tagaajamisest tüdinedes jäänud kaugele maha, sammusid Aabu ja Rain teineteisele najatudes pikkamisi kodu poole, olles räbaldunud ja väsinud. Kodus kükitasid nad puheldes ja ähkides jõekaldale, hakates loputama oma veriseid haavu ja vorpe.

„Võtame peremehe püssi ja lähme tagasi!” ütles Rain.

„Tänaseks jäägu tasumata,” arvas Aabu, „kuid selle eest peavad külapoisid tundma veel häda!”

Peksasaamine ei vihastanudki veskisulaseid nii hullusti kui neile osaks saanud teotus, mida tasumata ei tohi jätta.

Kui nad siis magama heitmiseks olid minemas lakka, jäi Raini pilk peatuma talli taga algavale rohumaale, millel võis märgata kitsast kastesse tallatud rada; ja ta ei suutnud hoiduda hüüdmast:

„Vaata, Aabu, — keegi on käinud öösi veskis!”

Heitnud pilgu rohumaale, urahtas Aabu:

„Eks ta ole ehalise rada,” ja heites siis hoolimatult käega, ronis redelit mööda lakka.

„Kes, kelle juurde…?” mõtles nüüd Rain, jäädes redeli alumisele pulgale seisma. „Maare on ju haige, nii et egas ometi Imbi…!” ja suutmata lõpuni mõtelda, läks ta tasaste sammudega hiilides aida juurde, asetas kõrva vastu selle ust, kuulatas, ja siis end uuesti sirgu ajades sosistas ta vaikselt:

„Magab!”

Eemaldunud aidast, ei suutnud aga Rain veel nüüdki ronida lakka, vaid, seadnud sammud tagasi rohumaa äärde, hakkas seal ta pilk seirama kaugusse kulgevaid öise külalise jälgi. Ja siis enesele märkamatult hakkas ta liikuma mööda seda tundmatust ehalisest tallatud rada ikka edasi, kuni ta lõpuks jõudis kirikumõisa alla välja.

Siis köster oli see…!

Liikumatult seistes vahtis Rain ainiti kirikumõisa poole, ise sosistades:

„Köster, siis ikkagi köster…!”

Tulles lonkival sammul üle väljade tagasi veskisse, raevutses aga ta südames pahameel: köster, köster käis Imbi juures ehal!