Читать книгу Kui Raudpea tuli - Enn Kippel - Страница 6

Sügisel, millal kõik viljad olid põldudelt koristatud ja inimesed lahkunud väljadelt, lendlesid seal veel ainult mustad kaarnad kisades ringi, kuna aga vinguvad põhjatuuled kihutasid tumedaid vihmapilvi üle maa.

Nüüd aga oli mõisnik rõõmus, sest ta aidad olid pungil täis müügivilja, kuna ka talupojal polnud enam endist muret, sest kui ta piskuga ajab läbi ning segab vilja hulka hästi palju aganaid, siis suudab ta oma peret kuidagi türbeldi ületalve ikkagi toita.

Veskites oli nüüd möldritel aga päris kibedasti tööd, sest olgugi et peagu igas talus ning peres vuristati käsikivi, toodi palju leivavilja ka möldritele jahvatada.

Mihklipäeva eelõhtul lõpetas Ronga Tehvan oma veskis juba enne pimeduse saabumist töö, olgugi et seejuures ootas tal palju viljatündreid jahvatamisel järge ning mitmedki veskilised pidid seekord tühja vankriga tagasi koju pöörduma. Kuid et köetud saun ootas sedapuhku vihtlejaid, siis lükati veskirattale pärss peale ning pandi vesi paisude taha kinni nagu ratsahobune kammitsasse puhkama.

Ja peatselt kostiski otse jõekaldal asetsevast möldri saunast meeste puhklemine, ähkimine ja vihtade sahin, kuna aga leili visati seal nii ägedasti, et aur tungis katuseunkaist pahisedes välja. Kui siis juba küllalt oli viheldud, jooksis Tehvan koos oma sulastega saunast välja, karates punetava ning aurava ihuga otsemaid jõkke, kuna aga veski naispere — Imbi ja Maare — läks nüüd omakorda vihtlema.

Parajasti kui Tehvan oli jõest tulles jõudnud rõivastuda ning, istudes laua ääres, kustutas õllega oma janu, kihutas kaks ratsanikku veski õue, kus, karates sadulaist, hakkasid nad köitma oma hobuseid lasilate külge. Tulnukad olid kihelkonna auväärsemaid mehi — kiriku vöörmünder ja köster.

Vöörmündril oli seljas tumedate võrelite ja vasknööpidega ilustatud lühike lambanahkne kasukas, kuna aga köster kandis musta tinanööpidega ääristatud vammust, jalas nahkseid kintskaatsasid ja kaela ümber punast rätikut. Et parajasti oli neil kosjatee jalge all, siis olid ka nende hobuste sabad köidetud ilusti punti.

Pistnud kirjud käpikud vöö vahele, hakkas vöörmünder, kellel puusal rippus kakukott, lahti köitma sadula kaare küljest suurt lähkrit, milles loksus haljas viin.

„Elias, sa kui isamees mine nüüd esimesena sisse ja kõnele!” ütles Hinno läve juures kahtlevalt peatuma jäädes.

„Kui sul mõrsjaga on kaup kindel, siis lähme juba mõlemad!”

„Kunagi sai selle üle ikka kõneldud…”

„Kui on kõneldud, ei siis ole palju vigurdamist enam vaja, lähme!”

Pühkinud künnisele visatud kuuseokstes jalad porist puhtaks, astusid kosilased tarre, mille eeskambrit valgustas ahjuäärsel pilakul põlev pird, kuna aga Tehvan ise istus piipu suitsetades õllekannu taga.

Teinud kummarduse, tahtis nüüd vöörmünder hakata vana kosimise kombe järgi kurtma oma tedrekadumise lugu, kuid parajasti kui ta oli köhatamisega puhastamas selleks oma kurku, võttis Tehvan ise ootamatult sõna:

„Ennäh Eliast, kas juba jälle tuled viljakoormaga veskile?”

„Tee viib ju veskist mööda,” kostis vöörmünder, langetades viinalähkri põrandale, „kuid seekord ei tule ma sulle tooma, vaid tahan koguni viia!”

„Eks veskist viida alati, ainult pisut vähem kui sinna tuuakse,” kostis Tehvan naeratades ja surus siis külalisil kätt. „Kuid sa oled tulnud koguni koos köstriisandaga, ja pealegi olete veel kirikurõivais…!”

Kuid nüüd ei pidanud vöörmünder säärasele kavalale vigurdamisele enam vastu, vaid ta hakkas kohe pajatama:

„Olime köstriisandaga jäneseid küttimas, ajasime ühte taga, lasksime tiivast vigaseks, ja siis ta mait lendas otsemaid siia veskisse, kuhu tulimegi teda tabama.”

„Egas jänesed ometi lenda,” naeratas Tehvan, kuna aga vöörmünder märkas nüüd kohmetudes, et, alustades kosjajuttu, ajas ta tedre- ja jäneseloo segamini.

„Aga ei sellest ole häda, aru saame ikkagi,” heitis Tehvan käega, „kui ta siia tuli, eks siis vaadake ise järele!”

Kergendusohkega hingas vöörmünder — nüüd oli ta isamehekohustest see kõige tähtsam osa kosimisel möödas. Samal ajal Hinno, kes seisis mütsi näppude vahel keerutades kogu aja keset põrandat paigal, ei osanud teha muud kui iga ütluse puhul nõusolevalt pead noogutada.

„Eks siis otsige ise,” kordas Tehvan, „kuid kõigest, mida veskist viiakse, võtab mölder oma mati!”

Nüüd võttis isamees oma puusal rippuvast kakukotist paari kortli suuruse savipudeli ja asetas ta Tehvani ette lauale, ise sõnades:

„See olgu matiks!”

„Või koguni saksa viinaga tahate hakata jootma,” ja haarates pudeli, hakkas Tehvan uurima selle imelikku kirja.

Et aga Tehvan ei pidanud kunagi pikka aru ning teades, et need kosjad on just Imbi tahtmise järgi, siis lõi ta vastu lauaserva pudelilt kaela ning tõstis ta suu juurde.

„Jook on tõesti tore, kuid et talupoja suu pole selle jaoks loodud, siis pean haljast viina enamaks!” ja Tehvan asetas pudeli tagasi lauale.

„Ka haljas viin on meil olemas,” lausus vöörmünder hooplevalt ja, tõstnud viinalähkri lauale, hakkas kangutama sellelt prunti.

„Küll-küll… seda on juba näha! Aga noh, mis teist siis enam kauem vaevata — toogem jänes või teder, kumb ta teil oli, tarre ning olgu ka teie vaeval ometi ükskord lõpp!” sõnas Tehvan, kutsudes külalisi tagakambrisse, kus süütas lambarasvast valatud küünla.

Et aga kosilased ei osanud kuskilt hakata peretütart otsima, siis ütles Tehvan eestoas pirde kiskuvale sulasele:

„Rain, ae, mine hõika Imbi saunast tuppa!”

Kuuldes Imbi nime, näis Rain nagu virguvat unest ega osanud midagi ette võtta, enne kui leivavanem oli oma tahtmise talle korranud; alles siis ajas ta end jalule ja, väljudes toast, läks pikaldaste sammudega sauna juurde, kus hakkas põrutama rusikaga vastu ust.

„Jumal… mis see siis tähendab!?” ja saunas soikus vihtade sahin.

„Imbi,” hüüdis nüüd Rain käredasti, „köster tuli sulle kosja!”

Saunast kostis tasane karjahtus, ja siis jäi seal kõik vaikseks.

Samal ajal oli tares alanud Tehvani ja isamehe vahel jutt tänavuaastasest põllusaagist, kuna aga Hinno, istudes sellest osa võtmata, piilus vaikides ringi vahtida; ta pilk peatus korraks suurtel kudumistelgedel, millel veel praegugi oli linane kangas peal, siis nägi ta ukseäärsel seinal pooleldi valmiskootud kirjalist vööd, nurgas asetsevat viipsikut ja suurt vasega naastutatud kirstu. Tehvani sängi kohal seinal rippus aga suur pikatoruline ränilukuga püss, mille ta oli ostnud rannameestelt, kes neid Venemaale minevalt hukkunud kaubalaevalt olid saanud ligemale kolm tuhat toru. Möldri jõukusest andis head tunnistust seegi, et ta tagakambri aknalükatit kattis klaas ja mitte härja- või seapõis, ja et ta toad olid pealt kaetud kisklaudadest laega.

„Aga see kosjaviin on siiski hea,” kiitis Tehvan savipudelist uuesti rüübates, „päris kahju kohe, et mul pole rohkem tütreid — siis oleksin võinud säärast viina veelgi juua!”

„See on Reinimaa viin,” seletas nüüd Hinno, „õpetaja ise andis ta omast keldrist.”

„Kas sa kuuled, või koguni kirikumõisa keldrist teine pärit!” naeratas Tehvan. „Ja nüüd siis tahad selle asemel viia kirikumõisa mu tütre?”

„Jõuluks,” kostis Hinno, „olgugi et köstrimajaga loodan alles kevadel valmis saada.”

„Nojah, eks ma siis tule oma sulastega teile ehitamisel appi,” ja nüüd maitses Tehvan ka haljast viina, rüübates seda suurest härjasarvest. „Köstril peabki olema tubli emand, kelleks Imbi on nagu loodud; ta mul ainuke laps, pesamuna, ning vanal Tehvanil on ikka ka natuke vägevust ja vara,” ja rüübanud veel ühe sarvetäie haljast viina, sõnas ta, lüües enesele vastu rindu: „Teie ärge arvake, et tänase kosimisega tulite tegema mulle au, ei — Imbi polegi vähemat väärt!”

„Tõsi, Tehvan — oled kangemaid mehi kogu meie kihelkonnas,” kiitis vöörmünder omakorda takka.

„See polnud hooplemiseks,” seletas nüüd Tehvan, „mina tühiste sõnadega ei karga ega tohletanud sarvedega ei puskle!”

„Tõsi seegi, Tehvan, tõsi…!” kiitis jällegi vöörmünder.

Et aga aeg venis pikale ning Imbit polnud veelgi näha, siis Tehvan, muutudes veidi rahutuks ning tahtes kiiremini lõpetada seda pikalevenivat kosimist, hõikas eeskambrisse:

„Rain, Rain, ae — kas sa käisid Imbit kutsumas?”

„Raini pole kambris,” kostis seepeale lavatsil lebav Aabu. „No mine siis sina ja kiirusta tüdrukut — kaua ta end aidas ehib? Ja pealegi pole tal vaja kuigi suuresti hakata end ehtima, sest küllap köster on näinud teda ennegi!”

„Küll, küll…!” kohmas seepeale Hinno.

Kui siis Aabu tuli tagasi, teadis ta pajatada, et Imbi on veel ikkagi saunas, kust ta ei tahtvatki enam välja tulla.

„Mis peiardamine see siis on?” tusastus nüüd Tehvan. „Sa mine ütle talle, et köstriisand on siin ning soovib temaga kõnelda!”

Uuesti läks Aabu urisedes välja.

Kambrisse aga tekkis pinev vaikus. Kosilased veeretasid näppude vahel kübaraid ja köhatasid tasaselt. Lõpuks tõstis vöörmünder pea ning, matsutades oma kortsudega piiratud karvadeta huuli, sõnas:

„Aga tänavu tõusis ka oder lihavana, nii et maarahvas peaks nüüd kindlasti kosuma!”

„Küllap ta siis kosub.”

„Ja ka möldritel on seega rohkem leiba!”

„Kui põld õnnistab, eks teda ole siis kõigil — on veskitel jahvatada ja ka inimesi läheb siis rohkem paari, nii et kirikisandadki saavad sellest oma jao.”

„Ja tõbigi ei hakka siis nii kurjasti külge!”

„Eks tõbi ole ikka nälja sõber!”

Nõnda isamehega juttu puhudes mõtles aga Tehvan kogu aja, et peaks nüüd Imbi ometi ükskord tulema. Ja kui siis uuesti kolksatas eeskambri uks ning saunaleitsakust punetav Maare astus tarre, hüüdis tagakambrist Tehvan:

„Kas Imbi…?”

„Imbiga on jälle kuri lugu,” kostis Maare, „ta on läinud lausa sõgedaks — vingub laval ega taha tulla enam saunast välja!”

„Mis lori see on?” ja Tehvan kargas püsti. „Mine ja ütle talle, et isa kutsub kambrisse!”

„Jah, peremees, kohe lähen ja ütlen!” kostis Maare, kadudes toast.

Hinno muutus näost kahkjaks, kuna aga vöörmünder, neelatanud kuuldavalt, hakkas rahutuse vaigistamiseks jätkama endist juttu:

„See on tõsi, et tõbi on nälja sõber, kuid vahel hakkab ta ka täie kõhu puhul külge!” Ja et mitte anda vaikusele maad, jutustas ta õhinal, kuis alles selsamal kevadel kolanud halltõbi Alajõe külas ringi. „Minugi kadunud õele ei andnud teine armu; ta põgenenud teise eest küll aita varjule, kuid hall tulnud talle sinnagi järele ja, jäädes uksel seisma, hõiganud äkki: memm, tule anna lastele nisa! Nii kui ta kadunuke siis kirstu tagant tõstnud pea, olnud halltõbi teisel kohe seljas ega jätnud enne murdmist, kui oli võtnud talt hinge!” ja ajades end siis tahapoole sirgu, nii et ta seljaluud roksahtasid, sõnas vöörmünder selle loo lõpetuseks: „Ise oma käega lõin mina veel talle kadunukesele hingekella!”

Kuid ei Tehvan, tema ise ega ka Hinno mõtelnud praegu sellele loole, sest kõiki neid oli vallanud ärevus, et miks laseb Imbi kosilasil nii kaua oodata.

Lõpuks aga ei jätkunud Tehvanil enam kannatust — ta kargas laua äärest raksatades püsti ning tõttas sauna, kus Imbi, istudes kägardunult laval, nuuksus nutta.

„Imbi,” lausus Tehvan karedalt, „miks ei kuula sa oma isa sõna?”

Imbi ainult nuuksus vastuseks.

„Tule nüüd kambrisse,” ja isa hääl muutus mahedamaks, „köster tuli sulle kosja, tahab teha sind köstriemandaks!”

„Ma ei taha köstrit, ei taha, ei lähe talle ega ka kellelegi,” kostis nüüd Imbi peagu kisendades, „kui aga sunnid, siis jooksen jõkke!”

„Aga Imbi, olen siis mina sind sundinud? See olid ju sina ise, kellelt enam muud ei kuulnud kui köster ja köster! Kui sa aga nüüd teda enam ei taha, siis saadame ta minema!”

Seisnud veel veidi nõutult nutva tütre kõrval, pöördus siis Tehvan äkki ümber, tuli läbi madala saunaukse pooleldi pugedes välja ja, lüües selle enese järel kolksatades kinni, läks tagasi tarre.

„Palju maksab su kosjaviin?”

Kosilased vaatasid imestudes esmalt Tehvanile ja siis teineteisele otsa.

„Palju maksab?” kordas Tehvan.

„Õpetaja nagu korra ütles, et terve taalri…” kogeles Hinno, kuna vöörmünder noogutas kinnituseks:

„Seda võib ta maksta!”

Sõnatult avas nüüd Tehvan oma kuue rinnaesise pöörad, võttis põuest rihmapidi kaelas rippuva kukru, nööris selle suu lahti ja, võtnud sealt ühe hõbedase taalri, asetas selle köstri ette lauale. Kosilased olid aga imestusest keeletuks muutunud ega osanud ütelda mitte üht sõna.

„Kosilast ei võeta vastu!” ütles nüüd Tehvan lühidalt.

Hinno kahvatus, kuna vöörmünder, muutudes näost tulipunaseks, ei suutnud enam lausuda ühtki mõistetavat sõna. Tehvan ise jäi aga vaikides keset tuba seisma ega andnud enam kosilasile mingit seletust.

„Imbi, kus on Imbi?” hüüdis Hinno esimesest üllatusest toibudes. „Seda tahan ma tema enese suu läbi kuulda!”

„Säärane on tema enese tahtmine!” kostis Tehvan.

„Tahan kõnelda temaga, tema enesega…!”

„Hinno, ära end niipalju alanda,” ütles nüüd vöörmünder, surudes köstrile ta kübara pähe, „parem lähme juba kohe minema!”

Ja nad lahkusidki vimmas­turjalistena toast.

Kui siis häbiga tagasisaadetud kosilased olid karanud oma hobuseile, ei suutnud neist köstri oma liikuda paigast — ta tagumised jalad olid ohelikuga kokku köidetud.

„Oh Imbi, Imbi, miks sa mind nõnda vihkad!” ägas Hinno, karates sadulast ning hakates lahti päästma oma hobuse jalgu.

Samal ajal, millal köster vabastas köidikuist oma hobust, piilus Rain aidanurga tagant ning kihistas omaette tigedasti naerda.

Jõudnud veskist veidi eemale, peatas vöörmünder hobuse, et köstrit järele oodata; ja siis, pööranud sadulas ümber, viibutas ta veski poole sajatades rusikat:

„Oled uhke, Ronga Tehvan, uhke oma rikkuses, kuid pane tähele — uhkus käib ikka enne langust!”

Hinno aga, olles nüüd ülemääraselt nukker, ei suutnud lausuda sõnagi; ta tundis, kuis mingi tuikav tume valu kerkis hingepõhjast üha kõrgemale, pannes kipitama kurgulae. Seejuures pidi ta ühtepuhku neelatama, et mitte puhkeda koguni nutma. Ühtlasi oli talle see aga suureks mõistatuseks, et Imbi, tema Imbi lükkas kosjad tagasi.

Kosilaste lahkudes veskiõuest vahtis Imbi läbi paotatud saunaukse pimeduses neile järele, ise seejuures sosistades: „Hinno, jää jumalaga, Hinno!”

Ja siis, istudes põrandale laotatud õlgedele, jäi Imbi ainiti vahtima kustunud koldesse, kus liimakate ning söeebemete all hõõgus veel mõni üksik süsi.

Südame värisedes meenutab ta jällegi seda koledat ööd mõisa rehes. Ja nüüd peab ta koguni hakkama veel oma südame all kandma sellest tundmatust õelast hingest sigitatud last! Ja siis Hinno, miks pidi ta teda veel nägema, olgugi et eemalt, ainult ukse vahelt piiludes… „Oh Jumal, Jumal, mis olen ma teinud, et nõnda rängalt karistad!” mõtles ta ägades.

Sääraste purevate mõtetega kauem üksinda viibides oleks Imbi võinud tõesti muutuda meeletuks, kuid nüüd tuli Maare tagasi ta seltsi, hakates pärima:

„Miks sa ei võtnud köstri kosjasid vastu?”

„Oh, Maare, ära päri!”

„Ja ometi olid sa südamega tema küljes kinni!”

„Ma olen seda nüüdki!” ja uuesti nõrgusid Imbil pisarad silmist. „Miks sa siis ta tagasi lükkasid?”

„Ära päri, Maare, ära päri…!”

„Kui sellest on sul parem, ega mul siis pruugi pärida,” kostis Maare, kuna aga ta käsi haaras Imbi piha, „kuid ma näen, et miski on õige rängasti rõhumas su südant!”

Ja nüüd, mitte suutes kauem oma murekoormat üksinda kanda, avas Imbi Maarele oma südame, millelt valu voolas nagu paisu tagant lahtipääsenud vesi suure kohinaga, kahanedes ning tuues talle veidi kergendust; seejuures võttis ta aga Maarelt lubaduse kõigest sellest vaikida.

„Ja kes ta siis oli?”

„Ma ei tea — rehealune oli pime!”

„Siiski,” kostis Maare, jäädes mõtlema, „ei ole mõisas hullemat jäära kui Juhkum ise — tema olevat juba mitmed abivaimud ära karanud!”

Seda kuuldes hakkas Imbi jubedusest lõdisema, kuna aga ta kokkutõmbunud huuled muutusid sinkjaiks.

„Aga kosjad oleksid sa võinud ikkagi vastu võtta, egas köster sellest midagi tea!”

„Kuigi ta ei tea, ega ma siis ometi tohi tuua talle võõrast last ilmale!”

„Polegi vaja tuua!” naeratas Maare kähisedes ja kargas jalule.

Siis heitnud eneselt ürbi ja haaranud kibu, hakkas ta pilduma särtsuvale kerisele vett, nii et õige peatselt oli saun tulikuuma leilileitsakut otsani täis.

„Mine lavale!” andis nüüd Maare Imbile nõu, haarates ise viha.

Kui siis Imbi oli ta tahtmise täitnud, hakkas Maare teda vihtlema, tehes seda nii suure ägedusega, et Imbi ihu muutus lausa punaseks.

„Kannata veel, küll siis saad häbist lahti!” ja Maare pildus uuesti kerisele vett ning soputas jällegi vihta.

„Aga Maare, miks sa mind nii koledasti vihtled?”

„Ära päri, kas sa siis ei tea, et kuum leil ja viht annavad abi — säärast tarkust olen õppinud oma emalt!”

Suutmata Maare sõnu täiesti mõista, laskis Imbi end ikka edasi vihelda, olgugi et kuum leitsak põletas teda nagu tuli. Kuid nüüd oli ta ihuliku kitsikuse ning häda vastu päris tuim.

Lõpuks heitis Maare viha kõrvale ning, vajudes kogu oma raskusega Imbi rinnale, hakkas muljuma ta keskkeha.

„Ai, Maare, sa teed ju häda!”

„Kannata,” ähkis Maare, „kannata, küll siis saad tast lahti, enne peab ainult ihu minema muljumisest siniseks, nõnda nagu seda alati ütles mu kadunud ema!”

Närides huuli, pani Imbi tekkivale südamepööritusele vastu.

Ajanud end siis sirgu, võttis Maare uuesti viha, murdis selle tüükast rao ning hakkas seda hammaste ja küüntega koorima. Alles nüüd, mõistes Maare tahtmist, kargas Imbi kisades lavalt:

„Maare, sina, sa tahad teda siis tappa, tahad, et peaksin laskma tappa ta omaenese ihus!” ja heitnud enesele ürbi, jooksis ta nuttes tarre, kus, vajudes kummuli oetile, surus näo põhkudesse, tahtmata inimesist enam kedagi kuulda ega näha.

Pärast kosilaste lahkumist oli aga Tehvan nii imelikus tujus, et, juhtides rattale kohiseva vee, pani ta veski uuesti käima. Ja kui siis pirrutulega valgustatud pooleldi pimedas veskis mühises vesi põranda all ja jahvatuskividest pöörles isakivi mürisedes emakivil, pannes värisema isegi jämedad palkseinad, suutis Tehvan kõige juhtunu üle hakata paremini mõtlema. Ta nüüdses meeleärrituses oli veskikivide mürin, millega ta oli juba lapsepõlvest alates kokku kasvanud, paratamatult vajalik, sest kõike seda kuuldes suutis ta rahulikult mõlgutada oma mõtteid.

Pannud suitseva piibu hambaisse, istus Tehvan ettejuhtuvale pakuotsale, kuna aga järeletulnud sulased hakkasid puistama kolusse teri ning täitma jahuga tühjenenud kotte.

Õieti polnudki ta tütre üle pahane, et see nii sõgedast meelest lükkas köstri kosjad tagasi. Köster muidugi arvas, et seega teeb ta talle teab kui suurt au, kui viib ta tütre oma emandana kirikumõisa. Kuid nüüd pidi ta nägema, et Tehvani majas ei himustatagi teistsugust seisust, kui seda on talupoja oma. Ainult seepärast oli ta nende kosjadega päri, et nõnda oli Imbi ise tahtnud. Et ta aga nüüd ütles temast lahti, siis Tehvani süda oli selle poolest päris rahulik. Küll juba tema ise leiab talle paraja kosilase, jah, küllap ta juba leiab, las aga tuleb selleks aeg!

Ja koputanud piibu tubakatuhast tühjaks, saatis Tehvan sulased puhkama, jäädes ise jahvatama. Ta töötas kogu pimeda öö ja ka järgmise päeva tagantotsa, sest sel aastal olid põllud kandnud rikkalikult vilja, mis nüüd ootas jahvatamisel järge.