Читать книгу Kui Raudpea tuli - Enn Kippel - Страница 5

Rukkilõikuse lõppedes algas mõisades rehepeks, mis paiguti kestis kuni jõulukuuni. Sel sügisel oli aga Jõhvi mõisa põld andnud koguni üpris rohket saaki, nii et mõisa rehetoa tahmunud parred aina kaardusid rukkivihkude raskuse all, kuna aga viljasarjajad pidid olema õige nobedad, et oma päevatööga jõuda õhtuks valmis. Ja nüüd, millal kogu päeva põldudel orjanud teolised ja abivaimud olid öösiseks viljapeksuks pöördumas rehealusesse tagasi, oli viltusuuline rehepapp kaunikesti mures, et viimati jäävadki sarjajad neile jalgu, nii et ta pidi nüüd ühtepuhku sõnadega ergutama:

„Rutake, sarjajad, tehke nobedasti ja ruttu!”

Ikka ägedamini ning kiiremini raputati rehealuse värava kohal laes rippuvat suurt sarja, kuna abivaimud kühveldasid nobedasti tündreisse viljateri või jällegi ajasid hoolega aganaid kuhja.

Kui siis viimane kühvlitäis eelmise peksu vilja oli läbi tuulatud, raputas sarjaja ka oma habeme aganaist puhtaks, võttis oheliku küljest rippuva sarja ning koristas maast oma jalgealuseks olnud kallakpingi, tehes seega rehealuse uute ahete mahalaotamiseks lagedaks.

Ja nüüd täitus suur mõisa rehealune põldudelt tulnud väsinud teoliste ja abivaimudega, kes hakkasid parsilt langetama viljavihke ning neid kuivatustoast välja pilduma. Teised käed olid aga nobedad neid vastu võtma ning rehealuse kõvaks tallatud savipõrandale maha laotama, tehes seda nõnda, et viljapead jäid põranda keskkohas vastamisi kokku ning tüükad väljapoole. Kuna Jõhvi mõisa rehealune oli nii suur, et selle ühest seinast teiseni oli raske kuulda kõneleva inimese häält, siis ahete mahalaotamine võttis rehelisilt üsna palju aega, nii et rehepapp pidi tihti oma manitseva sõnaga ja kilter vemblaga appi tulema.

Kogu seda tööd tehti pirrutule valgusel, milleks kaks poisikest oli rehe all kogu öö läbi asetamas pilakule pirde; ja kui vahel juhtuski, et ka neid hakkas kiusama uni, siis peletas selle kilter või kuhjas oma vemblaga neist eemale.

Kui siis ahted olid maha laotatud, pistis rehepapp nõgisest rehetoa ukseavast oma karvase pea ning hüüdis:

„Eks alustagem pihta!”

Teolised ja abivaimud, haaranud seina äärest oma koodid ning vardad ja pindad, jäid ootama kupja käsku. Parajasti kui kubjas Juhkum pidi töölesundimiseks avama oma tugevaist habemetüükaist ümbritsetud suu, jäi ta pilk peatuma ühel uuel abivaimul, ning naeratades sõnas ta:

„Näh-häh-hee, või veski Imbi tulnud kah mõisa teole!” Et aga keegi ei lausunud seepeale sõnagi, siis ta jätkas: „Või siis Ronga Tehvan on ükskord ometi kah vaeseks jäämas, nii et ei suuda enam palgata abivaimu ning peab saatma tütre mõisa,” ja nuusanud nina, ütles ta lõpetades: „Küll me siin võtame rasvad ja uhkuse, küllap juba võtame…!”

Mitte isa sundimise järgi, nagu seda arvas kubjas, vaid ainuüksi enese tahtmisel oli Imbi tulnud abivaimuna mõisa, et lasta valude käes oigaval Maarel kas või paar päeva puhata kodus, lootes, et küllap ta siis saab tõvest kergemini jagu. Ja mida see mõni teopäev Imbile ka teeb, ta isegi tahab rahvale näidata, et ta suudab ka kõige raskemaga toime tulla. Ja nüüd, seistes suures reheliste ringis ning hoides varta tugevasti pihus, ootas temagi käsku peksu alustamiseks.

„Rehi lahti!” hõikaski nüüd kubjas, „koodid ja vardad, alustagem tööd!”

Nüüd algas määratu mütsumine, vopsimine ja sahin, kuna aga pahmast tõusev tolm tegi niigi kasinalt valgustatud rehealuse veelgi pimedamaks. Seejuures langesid vardad, pindad ning koodid vaheldumisi kolksudes ikka üksteise järele, nii et kui üks peksja ta tõstis, siis vastas seisja lõi. Peksmisel liikusid rehelised päripäeva ümber rehealuse edasi, ise kogu aja leelutades ning lauldes.

Kui juba mitu ringi oli nõnda pekstes kõnnitud nii päri- kui ka vastupäeva ning viljapead kolgitud teradest tühjaks, siis, najatanud pindad ja vardad seina äärde, hakati rehealusest kandma põhku väljas asetsevasse suurde õlerõuku, kuna aga uued ahted puistati maha.

„Kärmesti ja ruttu!” sundisid rehelisi kubjas ja kilter, kuna aga rehepapp võttis sõnada:

„Olgem nobedad — siis saate maitsta veel koidueelset und!”

Mõisades oli säärane komme, et kui peksjad jõudsid rehega enne päikesetõusu valmis, siis lubati neil viimane pimeduseaeg enne põlluleminekut rehealuses pahnalademel suikudes mööda saata; ja seepärast siis püüdsid rehelised alati sundimatagi rutata. Kuid sellest hoolimata pidid kilter ja rehepapp oma harjunud kombe pärast neid ikkagi sundima, ja kubjas vahel keerutama isegi piitsa.

Nobedasti liikusid abivaimude käed, raskesti painutasid teolised selga, kuna aga nende laul muutus kord-korralt ikka nukramaks, kusjuures mõni ümises vaikset laulujoru ajades koguni nõnda:

Eks ole Jõhvi mõisa Teiste mõisade vahelta. Häda hüüab, piitsa plaksub, Nuttu kuulda nurmealta!

Juba kolmas ahe oli maas, kuid partel polnud viljal veel lõppu.

Imbi sirutas väsinud selga, milles ta alles nüüd tundis tummalt tuikavat valu, kuna aga pea oli tal täis rasket unevaeva. Alates päikesetõusust oli ta tõuvilja kokkupanemisega küürutanud mõisaväljal, ja nüüd siin pimedas rehealuses peksnud juba esimese kukelauluni, kuid veelgi ei antud puhkamiseks mahti. Ent sääraseil väsimuse puhkudel, mõteldes oma Hinnole, sundis ta ennast ikka uuesti takka, et kelgi poleks pärast põhjust ütelda, nagu kosiks Hinno enesele laisa naise. Kuid siiski on mõisatöö ülemääraselt raske, oi-oi kui raske — egas Maarel asjata pole piht paistes ning sooned valu täis.

„Sa, Imbi, viska vart nurka ning mine pikuta ivakene aega pahnal — näen, et sinu kont pole mõisatöö jaoks loodud,” ja ülemkubjas Juhkum osutas pimedas rehealuse sopis asetsevale põhulademele.

Alles nüüd märkas Imbi, et ta käed ei liigugi, et ta seisab koguni paigal, kuna aga teised rehelised, sammudes temast mööda, jätkavad oma tööd. Ka sundija sõnadest ei saanud ta enne hästi aru, kui see haaras ta randme ja ütles pooleldi käskides:

„No mine, mine — mina annan sulle selleks loa!”

Korra valdaski Imbit kiusatus minna ja suikuda põhkudel, kuid siis uuesti mõteldes Hinnole, kes peab saama ometi virga naise, kohendas ta oma pearätti ning asus uuesti teovaimude ringi.

Nõgine ning peagu pime rehealune oli katusest põrandani täis õietolmu ja tahmast pirrusuitsu. Kuid teolised, olles kõige sellega harjunud juba emaihust tulles, ei osanud peale magamise soovidagi muud.

„Viimane ahe!” hüüdis rehepapi viltune suu, „kui nüüd olete nobedad, siis jääb teile ivake aega ka puhkamiseks.”

Ja närbunud teoorjad peksid viimase ihurammuga, olgugi et väsimus kippus neid juba murdma. Nüüd ei kuuldunud enam kellegi suust ka laulu, sest pikapeale toob seegi väsimust, olgugi et ta algul võis anda isegi veidi virkust. Väsimusest kukkus mõnigi reheline komistades otseti maha, vahel sattudes seejuures koguni naabri koodihoobi alla. Kuid ikka ja jälle tõusti jalule ning rühmati töötada edasi.

Enamasti oli siin talusulaseid, manulisi ja abivaimudeks tulnud tüdrukuid koos; kõik nad olid saadetud siia taludest täitma orjusega maksumäära, nii nagu seda vakuste järgi taludelt nõuti — kas hobuse- või jalapäevi, igaühelt ta tündrimaade suuruse kohaselt.

Lõpuks oli siiski, enne kui hommik jõudis koita, ka viimne ahe pekstud. Põhk kanti kähku välja, kuna aga põrandal lükati aganane vili koomale. Piiludes rehevärava vahelt laotust, leidis kubjas, et rehelised võivad nüüd heita piskuks puhkama, sest idas polnud veel märgata päikesekuma.

Koodid ja vardad visati väsinud kätest ning poisid ja tüdrukud ruttasid rehealuse nurgas asetsevale põhulademele puhkama. Sulased ning poisid vajusid kohe norisedes magama, kuna aga tüdrukuist abivaimud jäid oma moonakottide kallale nokitsema; võtnud nende ümbert pikad peened rihmad, hakkasid nad enne magama heitmist oma reisi tugevate ning mitmekordsete sõlmedega kokku köitma, et keegi ei suudaks neid lausa une pealt salaja ära naerda, sest orjamisest väsinud abivaim magab ju nii raskesti, et ta tihti ei suuda märgatagi, kui teda tullakse teotama.

Olles esmakordselt mõisas rehel, polnud Imbil kõigest sellest aimugi, nii et ta heitis kohe põhkudesse pikali. Ja olles siis juba suikumas, kuulis ta äkki sosistatavat oma nime:

„Imbi! Imbi, kas sa oma reisi magama heites ei köidagi kokku?” Säärasest jutust algul mitte aru saades tõstis Imbi pimeduses pea.

„Ole hoolas ning köida kokku,” õpetas nüüd Imbi kõrval lamav Lamboja talu manulise tütar Madli, „poistelt pole meil karta häda — nemad on samutigi väsinud nagu meie, kuid kubjas — see luurab alati abivaimude seas ringi nagu varssa varitsev hunt!”

„Aga mul pole ju, millega köita!”

„Kui pole,” kostis Madli, „siis sa ei tohiks uinuda!”

„Ega ma siis uinu…”

„Ja kui juhtub tikkuma ligi ning tahab teotada, siis hüüa mind appi,” sõnas Madli.

„Jah, küllap ma seda teen, kuid katsugu ta aga…!”

Peatselt oli pilkane pime rehealune täis norskepõrinaid — peale rehetoas ahju ees konutava rehepapi magasid nüüd kõik; ainult kinnisilmi lamav Imbi oli hirmuga ärkvel. Et tõrjuda pealetikkuvat und, mõtles ta nüüd kogu aeg Hinnole, kes mihklipäeval tuleb talle kosja. Südame värisedes ning põksudes ootab ta seda päeva, olles kirikukatsumise kartusel jõudnud õppida Hinno kingitud katekismuse peagu kaanest kaaneni pähe. Ja talle näib, nagu tunneks ta veel nüüdki Hinno kätt oma pihal, kuis ta tema ümbert kinni hoides sunnib teda katekismusest peatükke enesele ette lugema, üteldes, et Imbi kui tulevane köstriemand peab lugemises olema kihelkonnas esimene. Imbile aga tundub, et täna ta ei tule lugemisega kuigi hästi toime — ta silmad kipitavad, sest need on täis aganatolmu. Hinno aga on täna nii imelikul kombel järelejätmatu, nõudes ettelugemist, ta surub teda üha tugevamini, süleleb ja muljub, rõhub…

„Hinno!” karjahtab Imbi kohkudes, kuid samas suleb Hinno suudlusega ta suu, nii et ta ei suuda isegi küsida, et miks Hinno põsk on täna nii karune.

„Hinno, see polegi sina!” karjahtab siis Imbi, avades pilkases pimeduses silmad.

Küll vähkreb ning väänleb nüüd Imbi, küll püüab ta teotaja küüsist pääseda, kuid oh häbi ja häda — tal ei jätku selleks jõudu!

„Appi, appi!” karjub Imbi.

Kuid teolised on orjusest väsinud, rehepapp peagu kurt, nii et tüdruku appihüüdeid ei kuule keegi; pealegi surutakse pihutäis põhku vägivaldselt ta suule. Veel rabeleb ta teotaja käes, veel pingutab oma kasinat jõudu, kuid siis on kõik hilja — ta naerdakse ikkagi ära!

Kui siis Imbi lõpuks teotatuna pääseb, tormab ta valjusti nuttes rehealusest välja, kuna aga kubjas Juhkum sõnab talle irvitades järele:

„Soo, nüüd on sel uhkel sälul rauad all!”

Imbi aga jookseb sihitult mõõda nurmi ja tühja kesa, kuna sügisene tuul sasib ta lahtiläinud juukseid, mis nüüd, tungeldes otsmikule, katavad ta silmi. Valge pearätt on tal seejuures nihkunud kuklasse, kuna aga silmis läigib segane meeleheide.

„Jõkke, jõkke kogu oma häbiga!” mõlgub Imbil peas veel ainus mõte, ja ta hakkabki jooksma kodu juurest kulgeva Pühajõe poole.

Vahepeal on saabunud hommik — pilvis ja tuuline, nukker sügisene hommik. Taevast hakkab aga piserdama vihma, nagu nutaks ta koos Imbiga, kes väsinult variseb kummuli märjale kesale.

„Oh jumal, Jumal!” ägab nüüd Imbi, „miks ei andnud sa mulle oma abi!”

Ja uuesti ruttab ta jõe poole, et end ahastusest kiiremini päästa.

„Jumalaga, Hinno, isa — siinses maailmas ei näe ma teid enam!” ja ta kargabki vette.

Kuid Pühajõgi on madal — kuskilt ei ulatu ta tal üle puusade. Küll viskub Imbi vette, haarab vahel ka põhjamudast kinni, kuid ikka kerkib ta nägu pinnale. Olgugi et jõevesi on külm, tundub see nüüd talle nii kuumana, nagu viibiks ta praegu saunalaval.

Pikkamisi hakkab ta aga jahtuma, kusjuures mõttedki muutuvad selgemaks; ja nüüd tulevad Imbile meelde kunagi kirikus kuuldud sõnad, et ainult Jumal, kes on andnud inimesele elu, tohib selle talt ka võtta.

Ei, see oleks suur patt, mõtleb siis Imbi ja tuleb veest. Tal hakkab nüüd isegi häbi oma nurjatust soovist, ja jõudnud kaldale, kukub ta seal põlvili ning palub härdasti Jumalalt oma sõgedat tahtmist andeks.

* * *

Imbi lamab tagakambris paksude villvaipade vahel, kuhu ta on pärast kuumas saunas leilitamist asetatud. Kuulatades nüüd läbi palkseina kostvat veskirattale tormava vee kohinat ja veskikivide tumedat jahvatusmürinat, kumisevad Imbil veel nüüdki kõrvus toast lahkunud isa sõnad:

„Eks ma keelanud sul minemast, sest mõisatöö on raske — mõis ei halasta kunagi!”

„Mõisatöö on tõesti raske,” mõtleb Imbi kibedusega, kuid selle oleks ta kannatanud välja, aga mõisal pole halastust…! Ja puhkedes nutma: „Oh isa, isa — kui sa seda teaksid…!” Kuid Imbi ei tihka seda talle ütelda, ei — mitte kunagi!

„Aga Hinno!” turgahtas siis juba mitmendat korda Imbil, kuid ikka ei suutnud ta temast rohkem mõtelda. Ta ihu hakkas lõdisema, kuna silmi pimestasid pisarad, mis, voolates mõõda põsevagusid alla, kadusid ta lahtiseisse juustesse.

Pisut rahunedes võttis Imbi oma oeti peatsist Hinno kingitud maarahva katekismuse ning hakkas seda sirvima. Olgugi et ta luges sealt lehekülgede kaupa peatükke, ei pannud ta loetust midagi tähele, sest kõik ta mõtted olid nüüd puseriti peas, mis aina huugas: oled teotatud, ära naerdud ja Hinnostki maha jäetud! Ja asetanud siis lahtilöödud katekismuse rinnale, ristitas Imbi käed ning palus härdasti Jumalat, et see halastades teda kutsuks ta enese juurde taevariiki, kus on igavene rahupõli.

Juba kolmandat päeva lamas Imbi oetil, vahel sonides, vahel aga olles selge mõistuse juures. Vahel tundis ta külma, vahel oli tal aga nii kuum, et pidi pilduma eneselt vaipu; öösiti äratas ta aga tihti õudse kiljumise ning kisaga majakondsed jalule, kusjuures Tehvan, olles tütre tervise pärast suuresti mures, ei tihanud neil puhkudel magama heita.