Читать книгу Suure nutu ajal - Enn Kippel - Страница 4

Nelipühal Anno Domini 1575, millal juba neljateistkümnendat aastat oli Harjus ning Tallinnas maaisandaks Rootsi kuningas, toodi Tallinnasse rõõmustav sõnum, et kuninga komissarid olevat sõitnud Viiburisse moskoviitidega rahu sobitama

Neilsinastel rahupäevadel jõudsid Breemeni ja Lüübeki kaupmeeste laevad täie lastiga Tallinna reidile, kus hakkasid maha laadima soola, rauda, vaske, tina, lõuendit, damasti, kamlotti, atlassi, sametit, kalevit ja muud tarbevara, aga samuti ka Kreeta viina, nimetusega Malvaasia vein, millest nimekamad tallinlased olid tundnud kibedat puudust. Kaubakoormate vedamisel tekkis nüüd sadama pulvärkidel, naelakoja ümbruses ja laastatud Roosiaia kõrval rüselemine ning armetu möll, nagu oleks tige moskoviit tulnud jällegi kiusama Tallinna. Aga seda nuhtlust ning rasket katsumist ei mõtelnud Jumal tallinlastega veel mitte ette võtta, vaid tema armust ja tahtmisest kandis meri ikka uusi rikkusi ning imesid Eestimaa randa.

Koos kaubalastiga tõid Lüübeki laevad seekord Tallinna reidile palju meretaguseid leigareid, silmamoondajaid, tuntseldajaid, tilpajaid, tantsutare, tuleõgijaid, ratsutajaid, loomataltsutajaid, pillimehi ja palju muid sarnaseid vigurvänti, kes oma telgid, palaganipalakad ja loomakuudid lõid Gertrudi kalmistu ja Papagoiaia vahekohta otse Renteni torni alla üles ning asutasid sinna oma kireva laagri. Veiderdamisega tahtsid nad juba kohe pihta alata, kuid et parajasti oli kolmainujumalapäev, mida tõsisel kristlasel ei kõlba tühise töö ja veiderdamise vahtimisega hukka saata, siis raad ei andnud neile selleks luba. Nüüd valisid nad oma etenduse algamiseks ühe argipäeva, millega ka raad oli lahkesti nõus, sest siis olid sellid ning ametimehed oma töö juures kinni ega pääsenud tulema seesugust patuteenistust vahtima.

Säärast komejanti ning maailmaimet ep olnud tallinlased näinud enam ammu – viimati õndsa ordumeistri Hermann von Brügeney valitsemise lõppaastail, millal Itaalia köietantsijad olid käinud näitamas oma kunsti. Seepärast ei tihanud nüüd kodus ja töötubades püsida enam keegi: paljud meistrid ning magistrid jätsid oma tööd ning toimetused sellide hoolde, võtsid oma emanda ja tütred, et rutata nendega Rannavärava poole; sellid usaldasid töö terasemaile õpipoistele ja tõttasid tagant järele; need aga, visanud tööd ning toimetused nurka, pistsid salaja plehku, millest hiljem tekkis palju pahandust ning tüli, nii et peaaegu kõik töökojad olid täis koledat kisa ning nuttu, kui õpipoisse valjusti nuheldi.

Ja ruttas nüüd mööda Pikka tänavat kasimatuid ning kriimsilmseid õpipoisse, nõetunud sepaselle, elajaverega määrdunud lihunikmeistreid, jahuseid pagaripoisse, käratsevaid magistreid ja palju teisi ausväärseid tallinlasi oma emandate, tütarde ja mamslitega. Aga ka magistraat ja isegi palju kuulsa päritoluga aadlikke, kellele Tallinn oli andnud ajutist või pikemaajalist peavarju, ei tihanud jääda komejandist eemale.

Gertrudi kalmistu ääres tegid veiderdajad koos oma elukatega seesugust lärmi, et tuleb tõsiselt imestada, miks surnud oma haudades ei ärganud. Kuid mitte ainuüksi veiderdajad, vaid ka neid vahtima tulnud auväärsed kodanikud ep olnud seekord sugugi targemad: rüselesid seal meistrid omavahel, sellid tülitsesid sellidega, kuna õpipoisid sikutasid üksteisel tigedasti karvu, et kiskuda teist elukapuuri juurest eemale ja astuda ise asemele. Ja oli sinna kokku kantud igasuguseid maailma elukaid: karusid, lõukoeri, pärdikuid, paabulinde, sarvikuid, raipekulle, lendmadusid ja palju kõike muud, millele ristinimese keel ei oska anda õiget nime.

Nüüd oli kodanike emandail paslik juhus kollitada nende elukatega oma sõnakuulmatuid lapsi, kellele nad ütlesid, et sarnaseid peletisi vedavat Peltsebul põrgus oma lõa otsas ja et sealt olevatki nad inimeste karistamiseks lahti lastud. Kuid seesugune jutt kollitas emandaid enam kui nende lapsi, sest elukad, tehes jäledaid hääli, ajasid neil endil ihukarvad jubedusest püsti.

Kuskil mõigas tserberi-taoline lõukoer, keda purjus lihunikusellid malgaga torkides õrritasid; teisal narrisid õpipoisid pärdikuid, pildudes neid kividega ja näidates neile keelt. Linnud – küll rohelised, punased ja sinised, sädistades ja tehes mitmesuguseid hääli, laulsid igaüks omal viisil.

Teisel pool loomapuure kisendas väntorel, keerleval karusselil kiljatas mamsleid ja kilkas neitseid, kuna puuhobuseil ratsutas õpipoisse ja selle, aga ka mõni hakkajam meister ei pidanud seda lõbutsemist paljuks ja näitas oma ratsutamiskunsti.

„Kunstratsutajad!“ karjus kuldvõrelitega ilustatud sametkuueline veiderdaja palagani lävel, kuna ta paklaga täidetud punase torukübara küljes rippusid hõbedased kuljused, mis igal pearaputusel aina tilisesid.

„Kunstratsutajad, akrobaadid ja köietantsijad, kelle sarnast tervel Liivimaal varem kunagi ep ole nähtud!“ karjus ta oma kanges võõramaises murrakus. „Astuge sisse, kodanikud, astuge julgesti, ainult üks killing, ainult üks…!“

„Näitame tuleõgijat, kodanikud!“ karjus teisal tilpaja, „tuleneelajat, kes õgib Peltsebuli väävlituld, ilma et see suudaks kõrvetada ta suulage. Tulge, vaadake ja aidake imestada, missuguseid asju sünnib patuses maailmas!“

„Seitsmepäine lendmadu!“ kostis kuskilt palaganide ja loomakuutide vahelt.

„Näitame põrgut, kui maksate ainult ühe krossi!“ karjus rändmunk võidu komejanditajatega oma telgi lävel. „Näete, kuis põrgukatel tossates keeb, näete oma silmaga, kuidas karvane Peltsebul tõstab ahinguga väävlipajast patuseid ja õgib…!“

Selles inimrüsinas sammus auväärse mündimeistri ehk rae rahataguja Christoffer Schenkenbergi noorem poeg Ivo, keda vastlatega oli löödud selliks. Säärane keigarlik imede-maailm oli Ivole, kes kasvanud kristlikus karskuses ning vagaduses, uudiseks; peletislike põrguloomade, vigastatud värdjate ja rabelevate raisalindude nägemine täitis ta vagase südame jahmatava värinaga.

Praegu, millal Ivo oli astunud tuleneelaja telgist, oli ta pea täis segaseid ja kentsakaid arutlusi ning mõtteid: seesugune tuleneelamine on ainult tühipaljas vigur, sest kuidas suudab ristiinimene võtta elusalt tuld suhu „Aga vahest ep olegi ta ristiinimene, vaid on pagan?!“ mõtles ta siis kohmetudes. Kuid kes ta ka ep oleks, siiski pidi ta nõustuma, et näidendi vaatamine oli päris huvitav ning mõnus, nii et ta ei tundnud siis isegi oma rosettkrae ebamugavat hõõrumist kuklal.

Olgugi, et täna oli ainult argipäev, oli Ivo kui meistri poeg tulnud kodunt oma tuliuues sellikuues, mille hõlmu palistasid ülekullatud vasksed nööbid.

„Loomataltsutajad! Kodanikud, tulge oma ihusilmaga imestama!“

Ivo astuski loomataltsutaja palagani, mis punase vaheriidega oli jagatud kaheks. Ja oli sellesse palagani uudishimu kokku kandnud palju logelejaid raesõdureid, aga ka auväärseid ametimehi, mamsleid, tüdrukuid ning neitsisid, aadlikke ja mitteaadlikke, ühtekokku nii palju, kui sellesse suurde telki mahtus.

Kui siis punane eesriie nihkus kõrvale, nägi Ivo karja pärdikuid, kes, olles rõivastatud karratatud kuubedesse, astusid nagu inimesed; kui neil paharetitunnusena taga ep oleks olnud vibelevat hända ja jalgadel nii ohtrat karvakasvu, siis oleks kindlasti võidud pidada neid Mooramaa lasteks. Nad jõid peekrist viina, vaidlesid pärdikute keeles, millest ristiinimene ei suutnud aru saada, virutasid üksteisele vastu vahtimist ja näitasid irvitades keelt. Nii tegid pärdikud kodanikele palju mõnusat nalja, pakkusid sündsat ajaviidet ning lahutasid nende meelt.

Kui pärdikud kõik oma vigurid ning tembutused olid teinud, siis pidi tulema Hommikumaa tantsuta, nagu sellest teatas üks mooramaalasest heerold.

Esmalt ilmusid kaks kriimsilmalist mustlaspoissi, kes maha istudes najatusid vastu telgi tugiposti ja hakkasid punnispõsi puhuma pikki peenikesi vilespille, mis kiunusid ja vingusid, kui puhujate sõrmed nende augukesil nobedasti sibasid. Üks kiprasnäoline roheliste kaatsadega küürakas värdjas, võtnud vilepuhujate jalgade juurest aset, hakkas lusikataoliste puunuiakestega põristama väikest vasikanahkset trummi. Kui siis jällegi nihkus laest rippuv punane vaip, nähti tippamisi astuvat tantsutari, kelle ilmumine ajas raesõdurid kihama. Ta mustad juuksekiharad olid kardpaelaga kuklasse kokku köidetud ja jalataldate all olid tal hõbekõredega ilustatud servadeta kingad; ta reisi katva punase narmasrüü ülemine serv küündis vaevu varjama ta tõmmunahkset kõhtu, kuna rindu katsid tal kaks vaskset kausikest, mis peente ahelatega olid osavasti kinnitatud keha külge.

Et Ivo ep olnud varem kunagi näinud nii katmata naist, siis hakkas tal nüüd selle vahtimisest häbi ja ta langetas laud. Kuid ka auväärsete kodanike emandad pidid selle liiderlikkusele ahvatleva tüdruku ilmumisel põlastades pöörama oma silmnäo, sest säärast katmatust tuua päise päeva ajal vooruslike abielumeeste silmade alla, see on ju südamerõõmuks saadanale enesele!

Ka raatmanid ning pürjermeistrid, langetanud kombekohaselt pea, tihkasid ainult kübara serva alt piiluda mustlastüdruku patuseid ahvatlusi.

Kui vilepuhujate sõrmed hakkasid väledamini sibama, trumminahk ikka ägedamini põrisema küüraka puuvasarate hoopide all, ja kõrisema hõbedasi kuljuseid, siis hakkas tõmmunahkse tantsutari ihu äkki värisema, ta puusad väänlema, kuna ta ise painutas ennast maani; ja ep olnud tal seejuures ei mingit häbi, vaid tal näis isegi olevat tahtmine ning himu enese katmatust näidata.

Olgugi, et seesuguse liiderlikkuse üle kuuldus palju nurinat, ei läinud ükski raatmanest näidendi jätkamist keelama ega tulnud ka keegi kodanikest sellest palaganist välja, vaid raesõdurid hakkasid koguni säärast himuorjusele ahvatlevat etendust nähes hirnudes naerma.

Segastatud tunnetega vahtis nüüd Ivogi; olgugi et ta oli algul langetanud laud, kuid pärast kerkisid need kui iseenesest ja ta põlev pilk kiindus ikka enam ja enam sellesse väänlevasse tüdrukusse, nagu oleks see oma silmalaugude moonutamisega kiskunud teda enese külge.

Tasaseks pikaldaselt tasaseks jäi lõpuks tantsutari väletasti-tippiv samm, mis viis teda aeglaselt seina äärde, kus ta jäi ühe värviliste viguritega ilustatud kirstu juurde seisma; samas soikus trummipõrin ja ainult viled vingusid edasi. Nüüd kummardus tantsuta kirstu kohale, kergitades sellelt kaane ja venitas sealt välja ilge eluka – jäledalt suure jutilise mao, kes oli jämedam kui härja pärasoolikast tehtud verimauk. Edevasti naeratades tõstis tantsuta selle latsutava roomaja oma õlgadele ja andis talle suud! Karjahtas emandaid, kiljahtas mamsleid, kuna Saiakangi-aluse auväärse pagari Teigelmülleri emand pidi jahmatusest saama enneaegse sünnituse, sest nii jube oli ristiinimesel säärast jõledat etendust näha.

Tahes-tahtmata pidid nüüd raatmanid Hans Vangersen ja Jakob Bochdan koos linna pütteliga katksetama etenduse, sest muidu oleksid vihale õrritatud meistrite emandad selle õuduse ja hirmuorjusele ahvatleva tüdruku koos ta ilge elukaga lõhki kiskunud.

Maole – sellele jumalat äraneetud elukale tihkas see noor paganatüdruk suud anda, mõtles Ivo põlgusega; kuid samas tekkis temas hirmus kahtlus, et vahest ep olegi see madu, vaid ainult nõiduseväega uinutatud ja siis roomajaks moondatud inimene, sest sääraseid jubedaid lugusid juhtuvat maailmas küllalt.

Aga veel ep olnud täitnud Ivo imetlemise mõõt, veel kõlises tal kukrus münte, mida ei prassinud ta kunagi maha, nagu tegid seda ammumeistri sellid; pidades karskust, ei juhtunud müntijail kunagi sellipäevi, pealegi nõudis nende amet kainust, ja Ivo isa, rae mündimeister Christoffer Schenkenberg ei sallinud joomareid oma majas. Nüüd aga ei teadnud Ivo, millest tekkis tal seesugune rahuldamatu uudishimu, mis kiskus teda ühest palaganist teise; oli see salajane ning põgus lootus näha veelgi kuskil mõnda pooleldi katmata neitsit? Kuid ei, sääraseid tüdrukuid ei taha ta enam näha…

„Näitame põrgut!“ katkestas Ivo mõtiskluse röökiv munk, kelle peakoti alt ahnesti piilusid tumedad silmad. „Ainult üks kross ja te pääsete põrgusse, kus kuulete hirmsat hammaste kiristamist, oigamist ja tunnete kõrbeva inimliha haisu. Teie näete põrguvalu, millest võite jutustada veel oma lastelastele, ja seda kõike ainult ühe krossi ehk kahe killingi eest!“

Ja Tallinna auväärt kodanikke koos nende emandatega trügis põrguuksel, et oma ihusilmaga näha seda ristiinimestele nii jubedat paika, mida neid juba lapsepõlves oli vitsahirmuga õpetatud kartma. Nüüd aga oli võimalus seda näha ainult tühise krossi eest, ilma et oleks tarvitsenud seejuures kõrvetada enesel näppugi, nagu kinnitas seda põrgupalagani uksel seisev munk. Ja paljud emandad viisid sinna isegi oma lapsi, et nad, teades, millised kannatused neid ootamas, ei eksiks ristiinimese teelt.

Ka Ivol tekkis tahtmine minna põrgupalagani; seejuures puperdas ta süda üsna valjusti, sest temagi oli teinud oma eluajal pattu, jootes õndsa kaalumeistri Brünni emanda kirju kuke õllepäraga purju ja viilides siis teravaks ta kannused, millega see sõgestunud kukk tegi linna kanakarjas suurt laastamist ning kahju. Olgugi et seesugune patt lasus Ivo hingel, ometi kinnitas ta süda, et ega säärast õpipoisi tempu ei arvestata ikkagi pärispatuks. Nii surudes oma südamekartuse vaprasti maha, astus Ivo põrgutelki, kus ta tundis vänget väävlihaisu ja kuhu valgus pääses ainult läbi laes oleva kitsa pilu.

Nüüd kuhjus sinna rahvast – nii selle, meistreid, õpipoisse, emandaid, mamsleid, ja neitsisid, aadlike ja mitteaadlike. Vaatamata seisusele ja ametile, tõugati ning suruti neid külg külje kõrvald tihedasti kokku ja pandi seisma silmnäoga vastu punaseid klaasruudukesi, mis olid keset palagani asetsevas tumedas seinas. Ja kodanikel tuli seada koonud hästi lähestikku kokku, et läbi klaasi piiluda kas või ühe silmaga, sest põrguvalu nähatahtjaid oli liialt palju, nii et telgiseinad suruti väljapoole punni; seejuures kolksatas vaatamishimuliste päid tihtigi kokku, kuid nüüd ei võetud seda teps mitte hädaks. Ivol kukkus peast kübar, kuid seda ep olnud tal mahti hakata otsima, sest seina tagant kostiski juba hirmus hammaste kiristamine, röökimine, oigamine ja ahelate kõlin. Pikkamisi muutus klaasitagune valgemaks, nii et võidi näha lõõmavat tuld, millel vaevlesid pilkajad; suure väävlipaja kohal rippusid aga abielurikkujad – naised juukseid- ja mehed jalgupidi, kuna raisalinnud nokkisid neil silmi peast. See põrgu näis olevat küll ainult pilt, nagu neid müütas isa Christoffer Ebling oma raamatukaupluses, kuid palju suurem ja mitmeti jubedam: kolm suurt tserberit ehk põrgukoera purelesid lõa otsas ühe varga sääreluu pärast ning kiskusid seda igaüks enese poole, kuna sarvikud oma pikkade küüntega uuristasid vale ning pettusega elanud inimeste reieluudest üdi.

Ivo tundis, kuis kellegi pehme käsi haaras hirmunult ta randme ja surus seda tugevasti, nii tugevasti, nagu oleks põrgupiin hakanud sellele kartlikule inimesele külge.

Põrgutules oli näha palju mehi ja naisi, kellest mõrtsukaid aeti piitsadega suurde madudega täidetud koopasse. Autute ja petjate inimeste silmadese valati vedelat väävlit, kuna valetunnistajad, põlvitades kuumal tuhal, pidid lakkuma tuliseid põrgukive. Rikkaid ja jumalakartmatuid sunniti palja ihuga püherdama teravatel ränikividel; liigakasuvõtjad asusid aga põlvini järves, mis oli täidetud keeva pori, vere ja mädaga. Himude orje pilluti kõrgendikult alla kuristikku, kust neid piinajad viisid jällegi üles ja viskasid siis uuesti alla; selle mäe kõrval asetses tulejärv, milles ahastasid ebajumalate kummardajad. Jumalateotajaid aga praeti pannil ja küpsetati varrastel, kust neid karvase kõhuga Peltsebul ehk põrguvürst ise aplasti õgis.

Seesuguste põrgujubeduste nägemine oli ristiinimesele vägagi vajalik, sest see kosutas ta hinge ning kinnitas usku. Härdameelsemad emandad ei suutnud rahulikult vaadata kõiki neid jubedaid kannatusi ja nad puhkesid kuuldavalt nutma.

Kui põrgupiinad uuesti kadusid pimedusse ja kodanikud hakkasid rüsinal liikuma ukse poole, siis kummardas Ivo, et tõsta oma mahasõtkutud kübarat; kuid samas ta tundis, et ikkagi veel hoiab kellegi pehme käsi ta randmest kinni. Nüüd pöördus Ivo ümber ja nägi imestudes, et temast kinnihoidja on keegi neitsi, keda ta Tallinnas varem kunagi ep olnud näinud.

„Ah, ep olegi isa…!“ kogeles tundmatu ja vallandas Ivo käe.

Juhmilt põrnitsenud, pöördus Ivo kähku, et üles tõsta oma kägarakstallatud kübar, kuna palaganist väljuv inimrüsin kandis neitsi tema silmist eemale. Kui lõpuks Ivo palaganist pääses, siis nägi ta, et toosama tundmatu neitsi seisis loomakuutide vahel ja vahtis otsides ringi. Tahtmatult jäi Ivo seisatama ja hakkas teda salamahti piiluma; ta pani tähele, et neitsi rühtjas keha oli ülalt kaetud sinise sametpihikuga, kuna ta puusade ümber laotus roheline hõlmik, mille parempoolne külg oli sõltustega sõlmitud. Tuulepuhangud sasisid ta kokkuköitmata tumedaid juukseid, mis aeg-ajalt langesid ta pooleldisuletud laugudele;veel pani Ivo tähele ta huuli, mis olid ütlemata väikesed. Tõesti – see neitsi ja isegi ta kummaline rõivastus oli Tallinnas tundmatu, nii et Ivo ei suutnud ka välimuse järgi määrata ta seisust.

„Vahest mõne Lüübeki kaupmehe tütar,“ arvas ta lõpuks.

Kuid imelik, et Ivo, kes kunagi ei tihanud ühelegi neitsile tõsiselt otsa vaadata, tegi seda nüüd. Isegi auväärse kuldseppmeistri Burchard Crameri tütart Gertrudit, keda Ivo vanemad olevat sobitanud talle tulevaseks mõrsjaks, ep olnud ta oma lihalike silmiga veel päris hästi näinud. Kuid ometi jäi ta nüüd oma silmalaugudega selle tundmatu neitsi külge nii kinni, et ei suutnud oma pilku teisele pöörata ega tast mööda minna. Ja iva, kes ühegi neitsiga ep olnud kunagi pidanud pikka kõnelust, ei teadnud nüüd isegi, kust tuli talle säärane tahtmine ning julgus, et ta astus sellele neitsile jurude, tõstis oma kübara ja küsis vaikse häälega nõnda:

„Kas auväärne neitsi on enese küljest midagi kaotanud?“

Seejuures tundis Ivo, et ta häll ep ole endiselt puhas ja julgesti voolav, vaid et see tuleb ta kurgupõhjast kuidagi hädiselt, vaevaliselt surutuna ja et sõnad värisedes katkevad tal suus.

Lahkesti võttis tundmatu neitsi teda kuulda ega pööranud mitte oma nägu teisale, nagu see ühele vooruslikule neitsile oleks olnud kombeks, vaid ta isegi kostis temale vastu:

„Enese küljest ep ole ma kaotanud midagi, vaid olen kaotanud silmist oma isa.“

Ivo pidi juba kostma, et äraeksimist ei tarvitse neitsil karta, sest püha Olavi pikk torn hakkab igale nägijale juba kaugelt silmi, ja pealegi on Suur Rannavärav siinsamas; kuid ta tundis, et temast ep ole nende sõnade ütlejat, sest selle neitsi ees ei painduks ta keel ning sõnad oleksid tal armetult puised.

Piiludes teineteist, sattusid nende pilgud aeg-ajalt kokku, ja siis tundus Ivole, nagu oleks see neitsi võinud näha ta salajasimaid südamesoove ning mõtteid; tal hakkas enesest nii häbi, et ta enam ei julgenudki tõsta pilku. Nii seisid nad langetatud laugudega vastamisi ja uuristasid oma kinganinaga maad.

Kui siis Ivo soendas uuesti tõsta pea, nägi ta jällegi neitsi naeratelevaid silmi, mis tegid ta hinge araks.

Lõpuks hakkasid nad teineteise kõrval inimrüsinas edasi sammuma, kusjuures nende õlad puutusid aegajalt kokku. Nüüd märkas Ivo, et roosilõhn, mis juba ammugi tungib ta sõõrmetesse, tuleb selle neitsi rõivaste küljest. Roosilõhna tunti Tallinnas aga harva, seda jätsid enestest ainult kõrgaadlikud ja väga harva ka mõne üksiku Suurgildi kaupmehe emand.

Nad lähenesid karussellile, millel ühe killingi tasumisel võis puuhobuse turjal ringi kihutada ja kuulata väntorelit, mis kogu ratsutamise kestes kisendas lõbusaid lugusid. Seisatades jäid nad vahtima tormavaid punaste sõõrmetega puuhobuseid, millel istus rõõmsaid õpipoisse, lõbusaid selle ja isegi auväärne raatman Hinrich Cloet tegi selle pöörase ratsasõidu vaprasti kaasa. Ainult emandaid ja mamsleid vahtis pealt, sest nad ei julgenud usaldada oma hinge nende salapäraste ratsude hooleks, pealegi võisid nad puuhobuse selga ronimisega sattuda maailma naeru alla.

Kui väntorel vingus oma viimase huike ja karusell jäi puurataste ning –telgede kaebliku kiunumisega nagisedes peatuma, siis ronisid ratsanikud maha, kuna uusi sõiduhimulisi ruttas asemele.

„Lähme?!“ ütles neitsi äkki ja haaras Ivo käe.

„Hobustele?“ küsis Ivo imestudes.

Kuid juba ruttas neitsi õõtsuvale karussellile, kus asus ühele kimlile poisi kombel kaksiti sadulasse, kuna Ivo hüppas ta kõrval asuvale mustalakalisele võigule selga. Nüüd aga hakkasid pealtvaatajad mamslid irvitama ja Ivo kaaslasele halvakspanevalt näpuga näitama.

Uuesti hakkas karusell õõtsudes pöörlema ning puuhobused alustasid jooksu, kuna Ivot valdasid kentsakad mõtted: talle tundus, nagu ratsutaks ta muinasvägilase kombel pärast lohede tapmist vabastatud kuningatariga koju. Ja ikka enam ja enam eksides muinasjutumaale, unustas Ivo ümbruse, unustas tõeluse ja pidas oma hobust elavaks ratsuks. Kui karussell hakkas ikka kiiremini ja kiiremini pöörlema, väntorel ägedasti röökima ja puuhobused tiireldes ikka metsikumalt kihutama, nii et tuul vuhises ja vigus kõrvus, siis hakkas ratsutajail pea huugama ja neile tundus, et süda tahab lennata välja.

„Nõia tuulepenid on kannul!“ hüüdis Ivo, kuna neitsi ta sõnadest mitte aru saades talle vastuseks ainult naeratas.

Nähes, kuidas neitsi huuled libisevad mööda hambarida, jäi ta naeratus Ivole hästi meelde.

Kuid peatselt lõppes puuhobuste sõit ja Ivo muinasmaa kadus nagu ving. Laskudes hobuseilt, sattusid nende pead hästi ligistikku ja nüüd tundis ivo, kuis neitsi pehmed juuksed puudutasid mahedasti ta kõrva; see mahe puudutus rändas mööda ta sooni keha keskkohta ja pani südame surisedes tuikala; siis tungis ta edasi läbi neerude, pöördudes tõusis pealaele, haaras ta silmalaugudest ja vajutas need pooleldi kinni, kuna ta avarduvad sõõrmed kiskusid enesesse neitsist hoovavat roosilõhna.

Äkki tekkis pealtvaatavas inimmurrus rahutu rüsin, sest keegi kõrge põhjaga mütsis ja kaupmehe voldilises maaniküündivas pruunis kuues punase habemega mees trügis mamsleid ja poisse hoolimatult kõrvale tõugates karussellile lähemale, ise kisendades juba eemalt:

„Dorothea!“

Välkväledalt hüppas neitsi karusselli servalt alla ja tõttas tulijale avakäsi vastu. Veel nägi Ivo, kuis see mees haaras neitsi käe ja, talutades teda endaga, kadusid nad inimmöllu.

Kui puuhobused olid alustamas uut ringsõitu ja korjati selleks jällegi killingeid, alles siis märkas Ivo õõtsuvalt karussellilt alla hüpata.

„Dorothea, siis Dorothea ongi ta nimi,“ mõtles Ivo ja tõttas talle järele. Ta rühkis kiiresti edasi ega pannud tähelegi, et vastutulijad siunasid teda ta jonnaka ruttamise päras.

„See poiss trügiks kas või läbi oherdiaugu!“ naersid ta tõttamist nähes need, kellele ta ei juhtunud astuma varbale.

Siis aga juhtus, et ta komistas ühele kaevumeistri emandale, kes oleks peaaegu kukkunud, kui mitte ta auväärne abikaasa ep oleks jõudnud teda toetada.

„Sina, hull elajas,“ kisendas kaevumeister õiglases vihas, „enesel ep ole veel õigeid karvugi nina all, aga juba julged tulla minu emandat ja veel minu silmade all teotama, tormates talle rüsinal otsa, nagu oleks ta mõni veski mära!“ Ja põrutades enesele vastu rindu: „Ta on auväärse kaevumeistri Johannes Huffnageli emand, kes on juba seitse last ilmale toonud, ja sina tuled teda minu nähes tallama!“ ja lähenedes Ivole käänas meister Huffnagel ähvardades oma käiseid.

Kuuldes tüli, tõmbusid inimesed nende ümber tihedasse ringi, jättes algavale rusikavõitlusele ruumi. Ja olid need kodanikud nüüd üpris rõõmsad, et võivad maksuta näha lõbusat nalja.

„Ivo, Christoffer Schenkenbergi poeg!“ hüüatas meister Huffnagel, kui ta oli uuesti vaadanud Ivole otsa, ja samas kadus võitluspinevus ta kehast. „Jumala pärast, kui sa mitte ep oleks nii auväärse mehe poeg, siis võtaksin praegu su silmalaugudelt lusti!“

„Anna andeks, auväärne meister,“ vabandas Ivo, „ma ei näinud mitte…!“

„Sina ei näinud meistri emandat?!“ imestus Huffnagel.

Ivo ei võinudki näha, sest ta silmad ainult otsisid rahvamurdu kadunud tundmatut neitsit nimega Dorothea.

„Palun andeks…!“ kordas Ivo.

„Palud, siis mine ja palju sedasama ka minu emandalt!“

Kui rahu oli kogu auväärse kaevumeistri Johannes Huffnageli perega jalule seatud ning tüliks ep olnud enam mingit põhjust, alles siis võis mündimeister Christoffer Schenkenbergi poeg ning sell Ivo jätkata oma teed.

Kaua hulkus ta nagu üksik hunt oma igatseva hingega ringi, kuid kuskilgi ei kohanud ta enam teda, kellelt oli jäänud talle ainult nimi – Dorothea.

„Dorothea,“ sosistas Ivo ja võrdles teda teda loomataltsutaja palaganis nähtud tantsutariga; kuid mida enam ta neid omavahel võrdles seda enam sulasid nad ühte, nii et ta mällu jäi püsima neitsi Dorothea nägu ja selle paganliku tantsutari poolalasti keha.

Juba hakati elukaid sulgema kuutidesse, juba väsisid veiderdajad ning tilpajad, kadusid emandad ja mamslidki ja ainult purjus selle töllerdas veel palaganide vahel.

„Teda ep ole, ta on kadunud, kadunud nagu see roosilõhngi, mis tõusis ta keha küljest,“ mõtles Ivo, pöördudes koduteele. Rannaväraval enne tõstesillale astumist heitis ta veel korraks põgusa pilgu veiderdajate laagrile, vaadates reidil seisvaid lüübeklaste laevu, nägi naelakoda ja siis, silmitsedes Paljassaare-tagust merd, nägi loojeneva päikese punetavat vesirada, mida mööda lippas ta igatsus kaugele aaruste ja võimaluste maale. Ja ta tundis, kuis piiritu nukrus ning mahajäetuse tunne täitis ta rinda.

Linna müntimistöökojas oli päikese loojumise eel lõppenud töö, ja nüüd istus õhtulauas kogu meistri leibkond – elatanud mündimeister Christoffer Schenkenberg ise, ta naine Christense, vanem mündimeister Claus Stall, nooremad sellid Jacobus ja Bendix, kuna kolm õpipoissi sõid koos mamsel Mariaga keetmistoas, ja Ivo vend Christoffer pidas oma perega ise leibkonda.

Alles siis kui teised istusid juba lauas, jõudis Ivo koju, kus ta, tulnud tuppa, jäi nagu milleski süüdlasena ukse kõrvale seisma.

„Miks tuled sa, mu poeg, alles pärast söögipalvet?“ küsis isa ja, pannud puulusika lauale, vaatas Ivole karmilt otsa.

Kui Ivo oli seletanud, et ta senini vahtinud veiderdajate tembutusi, kostis isa:

„Ka Jacob ja Bendix käisid neid patuorje vahtimas, aga nad tulid juba lõunalauaks tagasi!“ ja isa Christofferi hallijuukseline pea hakkas värisema, sest täna õhtul ep olnud ta oma noorema poja Ivoga mitte rahul.

Kui nüüd Ivo ukse kõrval ikkagi seisis ja näis oma põhjusetut hilinemist kahetsevat, siis ütles talle isa:

„Tule sööma!“ ja kui siis Ivo oli istumas lauaäärsele pingile, lisas ta kähku: „Kuid enne pese oma käed, sest ma ei tea mitte, kelle küljest kinnihakkamisega oled sa neid rüvetanud!“

Kuulekalt pöördus Ivo ja läks keetmistuppa, kust ta pestud kätega tagasi tulles asus uuesti laua äärde; olgugi et täna ep olnud tal söömiseks tahtmis, luges ta siiski ristiskäsi vaikse issameie, võttis laualt lusika ja hakkas pikaldaselt ning isutult sööma auravat läätseleent. Ka kogu pere jätkas vaikides söömist.

Kui karmid kortsud olid isa ning meistri palgelt vähenenud, siis soendas noorem sell Bendix sõnada:

„Nägid sa, Ivo, kuidas veiderdaja tüdruk surus oma suu vastu roomaja suud?“

„Nägin,“ kostis Ivo vaikselt ega mõtelnudki sellele.

„Ava mina arvan,“ jätkas Bendix, „et see ep olnud teps mitte roomaja, vaid ainult silmamoonutis ning tühine vigur.“

Et aga Ivo ega keegi talle midagi ei kostnud, siis jätkas Bendix edasi:

„Säärase eluka mürki ei kannataks ühegi inimese suulagi, olgu ta siis kristlane või pagan.“

„Kas ristiinimesel õhtulauas enam muud rääkida ep olegi,“ pahandas nüüd vanem sell Claus, „kui võtta seesuguseid ilgeid elukaid oma suhu. Kui ma Dantskes olin veel õpipoisiks, siis räägiti kord söögilauas ka sarnast juttu; ja siis juhtuski, et minu õnnis meister Ludiger Bulten, kes seda pealt kuulas, sai südamepöörituse, hakkas öökima ja oksendas kõik oma kopsud, põrna ja südamegi välja ning suri samasse paika. Ja nüüd siis sinu jutu pärast Bendix, peab jällegi juhtuma säärane kurb õnnetus?!“

Jällegi söödi vaikides, kuni emand Schenkenberg soendas poetada sõna:

„Aga vahest oli see tüdruk nõiutud?“

„Seda ma ei usu,“ võttis nüüd seni vaikinud Jacobus sõna, „nägin teda kõndimas isegi inimeste seas.“

„No nõid võib end moondada igasuguseks – kas koeraks, hobuseks, inimeseks või isegi mündiks!“

Uuesti seletas Jacobus, et ta vahtinud seda tüdrukut päris lähedalt ja jõudnud ikkagi otsusele, et ta on ainult pagan, kuid mitte nõid; ja siis ta jutustas emandale selle tüdruku tantsutembutusist iga viimse kui peenuse.

„Missuguseid asju ei pea ristiinimene enne surma veel kuulma!“ imestus emand, vangutades pead, ja siis poja poole pöördudes: „Kuidas sa, Ivo, tihkasid säärast paganateenistust vahtida?!

Süüdlasena langetas Ivo pilgu leemekaussi, ega vastanud midagi, kuna isa Christoffer noomis teda nõnda:

„Ole valvel, mu poeg, ja vaata ette, et säärane naine sind oma patuste silmalaugude läbi mitte kinni ei võtaks!“

„Ja ei moondaks Issandast äraneetud roomajaks!“ lisas emand

„Seda ei juhtu,“ sõnas nüüd uuesti Jacobus, „et tühipalja silmavaatega võib inimest moondada.“

„Ah sina ei usu,“ ägestus Claus, „sina – sa oled siis ju pagan ise; ja seesugusega pean ma ühisest kausist sööma!“ ja ta viskas lusika lauale.

Et aga Jacobus ei alustanud vaidlust, siis Claus rahunes õige pea ja, võttes laualt lusika, kõneles ta enne söömise jätkamist Jacobuse rumaluse vääramiseks loo:

„Kui ma olin Riia linna sell, siis käisin seal õhtuti surnuaial jalutamisega ennast kosutamas, sest hõbedatolm oli hakanud karedasti kopsude külge. Kui ma seal ühel suveõhtul jällegi kõndisin ja kuulatasin ööbikut, nägin äkki et väraval seisab valge neitsi ja vahib mulle otsa. Lähenesin siis talle ja ütlen õhtutervituse, kuid neitsi ei vasta midagi ja, pöördudes ümber, tahab mu silmade eest kaduda; mina aga järel, et pea kinni, mamsel, lähme koos…! Ja siis äkki ma näen, et ta ep olegi neitsi, sest püksid on jalas! Ei jõudnud seesugusest moondumisest veel toibuda, kui see valge meeski kadudes moondus lendmaoks, kes kääbaste vahel elaja kombel möirates roomas mulle vastu. Pöördusin siis ümber ja, suutmata lugeda issameiet, hakkasin kõigest väest jooksma; aga kus tema – keerab end rõngana kokku ja muudkui veereb rattana järel. Ei aidanud siis muud, kui tormasin läbi pajude, et nendesse peaks ta ometi kinni jääma.“

Olles seda lugu Clauselt kuulnud juba ammu ja mitmendat korda, sõnas Jacobus tüdinenult:

„Ära viivita lihalöögiga – leem ei kata enam lusikatki!“

Kuid Claus ei pannud vahemärkust tähelegi, vaid viis oma jutustuse lõpuni:

„Õnnetuseks jäin ise pajudesse kinni ega saanud enam sammugi edasi. Enne minestamist tundsin veel, kuis roomaja, kerides end ümber mu jalgade, käte ja kaela, hakkas kägistama kõri. Seekord pidi mu hing minema, sest lamasin kaks nädalat hospidalis ja sinine jutt kuklal oli veel kaua aega näha.“

Leidnud nüüd lihasöömiseks paraja aja, kolksas Claus lusikaga vastu kausi serva, märguandeks, et nüüdsest võib hakata võtma ka lihatükke, mida seni, kui neist mõni juhtuski jääma lusikale, tuli pillata tagasi kaussi.

Ivo, kes oma vanematega sõi ühisest kausist, pani söömise lõpetamiseks lusika lauale.

„see maailm näib olevat veel keerulisem kui Nürnbergi tornikell, millest iga öösi kaheteistkümnenda löögi ajal lendavat välja tosin valget luike ja kisendavat linna kohal,“ ütles Bendix söömise lõpetades.

„Ikka keerulisem,“ kinnitas Jacobus, „maailmatu suur kera seisab õhus ega kuku alla.“

„Missugune kera?“ küsis Bendix.

„Noh, maakera, millel praegu istume ja sööme leent.“

„Kuule, Jacobus,“ kurjustas Claus, „kui sa veel tihkad kõnelda säärast ilmalikku juttu, siis viskan su uksest välja. Julged oma patuse suu läbi ütelda, et maailm on keeruline kera; keerukust ep ole siin mitte midagi – maailm on, nagu meie teda näeme, nagu Jumal ta on loonud, seisab vägevatel sammastel ja ta ümber on ainult vesi.“

„On kera!“ jonnis Jacobus.

„Kera,“ osatas Claus, „aga kus asub siis põrgu?“

„Põrgu – eks kuskil allpool…“

„Allpool,“ kordas Claus , „aga miks ei kuku see kera siis põrgu põhja, kosta!“

„Selles see keerukus seisabki, et ta mitte ei kuku.“

„Maailm ep ole mitte kera, vaid on lai ja lame vaagen, mis seisab seitsmel vägeval sambal!“

„Sa oled pimedusega löödud!“ ägestus nüüd Jacobus.

„Mina – pimedusega,“ ja vanem sell Claus kargas püsti. „Mind, kes olen Dantskes õppinud, Breemenis töötanud, Riias olnud sell, ja nüüd neliteistkümmend aastat orjanud meister Schenkenbergi Tallinna rahapajas, julged sa tembeldada pimedaks, sina…“ lõpetas ta suures ägeduses, enam leidmata sõnu.

„Sellid, jätke tüli,“ astus nüüd meister Schenkenberg oma sõnadega vahele, „see ei too kunagi head!“

„Ärgu kõnelgu, et maailm on ümarik kera,“ puhkles vihastunud Claus.

„See ta on, ja selle vastu ei suuda sinu sõna,“ jonnis Jacobus edasi.

„Räägid ainult, mida sülg suhu toob ja tatt tagant tõukab, aga arukust ep ole selles mitte!“ lõpetas Claus oma seekordse vaidluse.

Jacobus oleks vahest talle veelgi midagi vastanud, kuid nüüd ristitas meister oma käed ja luges õhtuse tänupalve Issandale. Siis mindi tubadesse laiali, et puhata järgmiseks päevatööks, sest aulik raad olid müntimiseks saatnud kaksteistkümmend kvarti ehk kolmsada naela hõbedat.

Koos sellidega tõusis Ivo mööda nagisevat keerdtreppi maja teisele elule, kus asus nende ühine mitteköetav tuba. Heitnud rõivad, vajusid väsinud sellid oma sängidesse, kuna Claus kui vanem puhus enne magama heitmist rasvapotist tule. Peatselt uinusid sellid norsates magama, kuna Ivole imelikul kombel ei tulnud täna silmalaugudele und. Kuid ta ei tahtnudki magada, ta kuulas sellide sügavaid norskepõrinaid, kuulas pühavaimu tornikella südaöisi lööke ja mõtles tundmatule neitsile, nimega Dorothea.

Alles hommikupoolsel ööl uinus Ivo, ja siis nägi ta rahutu unesilm, et toosama neitsi Dorothea tantsis palaganis; kuid vaskseid kausikesi ep olnudki varjamas ta rindu, mille kiitmiseks isegi vägeval ning targal Saalomonil oleks tulnud sõnadest puudus. Ta nägi, kuidas neitsi suu avanedes paljastus rida valgeid hambaid, mis olid nagu roosikrants ehk nöörile lükitud palvepärlid – esiteks paar suuremat, siis aga palju väiksemaid üksteise kõrval. Veel nägi ta, et neitsi söötis valgeid tuvisid, kes aga samas muutusid mustadeks hakkideks ja hakkasid kisades lendlema ümber ta pea. Kui neitsi puistas viljateri enesele suhu siis vaata – linnud nokkisid neid sealtki.