Читать книгу Suure nutu ajal - Enn Kippel - Страница 5

Jaanipäeval kogus moskoviit ennast Rakveres, tema keeles aga Rakovoris, kus ta pärast seda püsis veel kuu aega luurates paigal.

Ja olid siis inimesed ära hirmunud ning kartlikud mitte ainuüksi Eesti-, vaid ka kogu Liivimaal, sest igaühel olid meeles moskoviidi tigedad kiusamised ja sagedased tapmised, mis ta Virus ja Harjus ringi möllates ning laastates oli teinud, kõige enam aga kaks aastat tagasi, millal ta Paide majja, ehk linnusesse oli sisse tunginud. Tookord oli neil nende suurvürst ning tsaar Ivan Vassiljevitš, see jumalalooduist kõige õelam ning verehimulisem piinajate ülemmeister koos oma trabantide ehk ihukaitsjatega ligi olnud. Ja need trabandid, nimega opritšnikud, kelle ametimärgiks oli peni pealuu, mille tõttu neid Järvas hüüti ka penikoonlasiks, kihutasid tookord maad mööda ringi, olles igal pool põletamise ja hukkamisega hakkamas. Kust nad olid üle käinud, seal ei liikunud enam ükski hingeline, ei haljendanud rohi ega lõõritanud lind oksal ega lennanud laotuse all. Nagu luuaga pühkisid nad maa puhtaks oma teelt, ja seesuguse laastamise märgina kandsidki nad luuda oma sadula küljes. Suurvürst aga jootis ja peibutas neid verekoeri küll õlle ja viinaga, pidades neist suuresti lugu.

Pärast Paide maja võtmist oli suurvürst ning tsaar Ivan Vassiljevitš käskinud oma trabantidel piinata seal inimesi, mitte ühte ega kahte, vaid kogu rahvast, keda aga kätte saadi. Siis olid opritšnina mehed võtnud ja sidunud asehalduri nimega Boije, ja palju teisi sakslasi ja mittesakslasi, aadlikke ja mitteaadlikke varraste külge ja praadinud neid haledal kombel surnuks; seesugune inimeste küpsetamine oli Paides kestnud mitu päeva. Ja oli siis kogu Järvamaal nii palju koolnuid igal pool hunnikus maas, et koertel, metsloomadel ja raisalindudel andis kaua neid kiskuda, purra ja jõrada nende kontide kallal, sest ep olnud ühtegi, kes oleks suutnud või tohtinud neid maha matta.

Seepärast oldigi nüüd äraheitunud ning hirmul, kui kuuldi, et moskoviit olevat määranud Viiburi rahu enese hõlbustamiseks ainult Soomemaale, ja sedagi ainult kaheks aastaks, kuna Liivimaa oli ta jätnud hoopis kõrvale. Rahu oli ta teinud selleks, et hakates piirama Pärnut, oleks tal Soome-poolne külg vaba. Seega oli tallinlaste lootus ja varajane rõõm rahupäevade üle olnud päris asjatu. Nüüd siis põgenes Tallinnast varju otsima aadlikke kui ka mitteaadlikest saksu ning mõisateenijaid, aga ka palju maarahvast – adratalunikke, vabadikke ja ainasjalgu, kes kõik voorisid ning rändasid mööda tolmuseid teid, olles ööd ja päevad puhkamata, et aga pääseda pakku tigeda moskoviidi kiusamise eest. Kuid ei mahtunud nad Tallinna eeslinna hoovidesse ja küünidesse, vaid suurem osa maarahvast pidi jääma linnaäärsetele liivamägedele; kuid seegi vähene kaitse, mida neile hädakorral võidi linnamüüridelt anda, tõi neile elamiseks julgust ning tegi rõõmu, kuna palju nende suguvennast pidid jääma sellestki abist ilma ja pugema metslooma kombel koobastesse peitu.

Juuru kihlakond, mis asus põigiti moskoviitide teel, kui ta Rakvere majast oli minemas Pärnu alla, oli täis ahastamist ning nuttu. Ainsaks troostiks ning abimeheks Juuru kihlakonna vanadele, põduratele, väetitele ja jalututele oli Kuimetsa lähedal kahel pool teed asetsev igipõline Hiidaurgaste-nimeline koobastik, kuhu juba ammused esiisad olid oma nutu- ning valupäevadel peitu pugenud. Nüüdses suures hädas tuli inimesile see pelgupaik uuesti meelde, ja nad tõttasid sealt varju otsima. Kuid sinna pugemine ja seal püsimine oli armetuil tõvest ja vanadusest vaevatud ning põdurail inimestel üpris raske, sest pilkane pimedus ja õhuvähesus kurnas neid seal haledal kombel.

Kõige õnnetumad olid aga imikute emad, kelle lapsi ei sallitud neis koobastes, sest et oma mõistmatu kisaga võisid nad kutsuda möödasammuvad moskoviidid hukatuseks kaela. Ja emad pidid suure valu ning südamemurega kinni siduma oma väetikeste vääksuva suu, jättes neile hingamiseks ainult ninasõõrmed lahti.

Palju inimesi oli rännanud küladest ja metsataludest siia koobastikku, kus mahalaotatud hundi- ja lambanahkadel lamati unetult. Igaüks ootas seal kartuse ning südamevärisemisega oma lõpule läheneva elu kibedamat tundi. Vahetevahel vilksahtas pimeduses ka tulesäde, kui rauaga täksiti räni, ja kui väikese vilkuva leegikesena hakkas põlema tael, siis nähti enese ümber ainult hirmumisest virildunud nägusid, kel kõigil juba koolemise märk otsal; peatselt aga kustus leegike, ja siis kuuldi ainult ahastavaid palvesosinaid ja haisteti külma kalmumulla lõhna. Ja oldigi siin nagu kalmus, sest maa-alused urkad, laskudes järk-järgult ikka madalamale, muutusid paiguti nii kitsaks, et neid ainult roomates pääseti vaevu edasi. Kosutavat õhku oli siin aga liigagi vähe, sest urgaste suud olid okstega pealtpoolt tihedasti kaetud. Kui juba kaheksandat päeva oldi urgastes varjul, siis olid imikuist juba mitmed surnud, kuna elavad vaevlesid iseoma roojuse haisus; et ka joogiveest tuli nappus, siis seltsis hingehädale ka ihulik vaev.

Ühel õhtul millal Hiidaurgaste elanikud olid heitmas meelt, tuli sinna veelgi üks vabadik – suur ning tugev mees, kes kandis kätel oma põdurat ema. Et tal ep olnud härga ega hobust, kellega viia oma ema suurde ning kindlasse Tallinnasse, siis tõi ta tema siia Hiidaurgastesse, millest emal oli teadnud talle jutustada. Ja siis olid nad alustanud oma pagemise teed – mehel pikk leivaga täidetud vöörkott rippudes ühel ja suur veelähker teisel õlal, kuna käekõrval kepile toetuv ema. Enne teekonna lõppu oli aga eideke väsinud ega suutnud enam jätkata sammu, nii et tal tuli kanda teda kätel.

„Jäta, poeg, mind,“ oli eideke sellele vastu sõdinud, „katsu, et sa ise hingekesega pääsed!“

Kuid poeg ei võtnud ema nõuannet mitte kuulda, sest ta ei võinud jätta ema tee äärde surema ja lipata üksinda oma hingega nagu lind.

Jõudnud koobastiku suudmele, asetas vabadik eidekese mättale ja ronis urkasse, et peletada sealt metsloomi; kuid ep olnud seal ühtki metslooma, vaid ainult inimesed, kes, kuuldes maapealseid samme, katkestasid oma hingamise ja jäid vaikseks nagu hiired puu juure all. Kui neile aga selgus, et tulija ep ole mitte kiusaja, vaid samane põgenik ning oma hinge eest väriseja nagu nemadki, siis oli nende rõõm üpris suur. Nad pärisid temalt maailmas sündivaist asjust, millest aga ka tema ei teadnud seletada muud, kui et Kose kiriku juures põletatavat, nagu näitavad seda laotusealused märgid. See sõnum ep olnud varjuinimestele mitte rõõmuks, vaid suureks ning rõhuvaks meelekibeduseks.

Kange janu, mis oli kuivatanud koopaelanike suulae, sundis neid lõpuks hiilima välja, et täita allikaveega oma tühjaks joodud lähkreid. Janust toibudes lamati siis jällegi hinge vaakudes vaikselt ja palvetati pappidelt päheõpitud väntsakate ning maarahva keelele raskesti painduvate palvesõnadega.

Viimaks asuski moskoviit Rakvere majast Pärnu poole teele. Ta suure ehk peaväe ees liikus ühepäevase teekonna kaugusel luurevägi, nimetusega eratul, mida käsutas rändav vojevood ehk väeülem Ivan Golovin, kes oli võitnud Ivan Vassiljevitši lugupidamise ning austuse oma suure kasvuga. Ja saatis toosama vojevood oma väe hulgast loodepoolsete teede ja külade läbinuuskimiseks tatarlaste ratsasalgad, keda juhtis üks nende paganliku vürsti võsu, nimega Divlet Sigalei.

Seesuguseks sõjateenistuseks olid tatarlased otsekui loodud, sest nadi vajanud muud kehakaitset kui ainult ilmastiku vastu vähest rõivastust; sõdisid nad aga ainult oda ja mõõgaga, kuid tihtigi oskasid tarvitada ka püssi ja olid ammulaskmises esimesi meistreid. Nad suutsid ning olid võimelised kannatama ka pikaajaliselt janu ja nälga, milleks oli neid harjutanud nende igapäevane stepihulkuri raske elu. Nad oskasid ka paatidel ja palkidel läbida kärestikulisi jõgesid, tihedaid padrikuid ning metsi ja seega ületada kõiki teisi sõjarahvaid. Seega olid nad kõik enam paslikud selleks, et piirata ja haarata üksikuid vähemaid salku, luurata teid ning ümbrust ja koguda teateid vaenlase asupaiga üle.

Edelasse ja ette saatis rändav vojevood väeülema Nikolai Tšerkaski juhatusel ning meelevalla all kasakaid ehk hulkuva rahva, kes põlvnesid kas hirmust või kartusest, puudusest või jällegi saagitsemis- ning rõõviihast Vene riigi lõunaääremaile asunud inimesist. Kasakad, need olid peaaegu samasugused vägivallamehed nagu türklased; nad kaldusid juba õige noorukesina liigsele armatsemisele, ja mitte ainult naistega, vaid tihti ka väikeste poisikestega. Seesuguse halva harjumuse tõttu omasid nad vägagi petliku meele, olles siiski võimelised kiiresti omandama igasuguseid oskusi ja kunste, kui aga keegi juhtus neid selleks õpetama.

Nüüd tapsid seesugused metsikud eelsalgad maha kõik, kes aga nende teel elas ning liikus.

Eelväe kannul ruttasid sildade parandajad, nimetusega kohendaja rahva. Paremal pool liikus hüvakäe ja vasemal küljel kurakäe väerühm, kuna keskeltulija kandis nimetust suur- ehk peavägi, mida juhtis ülemväepealik knjass Mikita Romanovitš ja temaabiline ning parem käsi knjass Jürgen Totmakov; viimasena tuli järelvägi, nimetusega valvepolk. Kõiki neid väerühmi juhtisid vojevoodid, kel kaasas olid kirjatundjad köstrid, nimetusega djakid.

Haukumise-taolise kisaga liikus moskoviitide peavägi kahel teel nagu suur purelev koerakari; ees sammusid harkpüsnikud ehk streletsid, kellest paljud, hoolimata suvisest ajast, kandsid paljal ihul koera ja hundinahkseid kasukaid, mille rihmutatud rinnaesiseid katsid punased võrelid ning voluudid. Peas kandsid streletsid raudmütse, mille ninariivid olid tõstetud üles, sest ainult tapluse alates lükati need näo kaitseks alla; jalas olid neil aga kollased juhtnahksed saapad – nii pikkade säärtega, et need, kattes kaatsasid, ulatusid harudevaheni. Seljas rippusid neil püssihargid, vööl rohusarved, kuna õlal kandsid nad toru otsast kinni hoides oma pikki ning raskeid arkesbuuse. Need sõjamehed ep olnud rõivastunud nii toredasti, nagu lubas seda dvorjanidele ehk teenisaadlile nende jõukus.

Peaväe kannul liikusid suured moonavoorid, milleta ükski väesälk läbi ei saanud, kui tal tuli liikuda mööda tühjendatud ning laastatud maad. Voorivankrid tekitasid moskoviidile palju pahandust ja vaeva, sest nad läksid tihtigi segamini ning takistasid liikumist; segadusest saadi aga seega üle, et kõik vankrid asetati kolme haneritta selles korras ja sihis kuhupoole liikusid väed; nende kaitseks seati iga vankrirea vahele ja ka ette ja taha selleks valitud ratsa-sõjarahvas , nn bojaaride ehk aadlike lapsed, kelle kohuseks oli kogu sõjakäigu kestel valvata ja täiendada moonatagavarasid. Bojaaride lapsed olid ainult gramota ehk kirja järgi mõisnikud, sest nad ep olnud oma auväärseilt vanemailt pärinud peale nime ei ühtki mõisa ega küla, või mõnele õnnelikumale oli jäänud ainult paar üksikut taluõue.

Samas veeti suurtesse koormatesse laotatud rändavat linnust, mis koosnes üksikuist puukilbest ja mis ülesseatuna moodustas kahekordse seina, et kaitsta sõdijaid eest ja tagant; seintesse olid tehtud avaused ning pilud, kust pisteti püssid ning paugutajad välja. Olles seesuguse seina taga varjul, oli moskoviit peaaegu sama vapper sõjamees nagu linnuseski.

Härjad vedasid ka suurtükke, moskoviitide keeles suuri tegusid, millest kaks olid Moskoovia kuulsa sepa Stepan Petrovi valatud. Suurtükkide kõrval ratsutasid linnuse piiramisel hädavajalikud välismaised teadjad ja tundjad, nimetusega arutlejad ehk insenerid, kelle taga sammusid suurtüknikud, kaevurid, puusepad, sepad ja muu säärane sõjateenkonnal vajalik ning oma ametis vilunud rahvas.

Ja liikus see sõjavägi ehk ratj laias kaares läbi metsade ja põldude, kus juba kasvav leib; ronis ka üle küngaste ja sammus mööda teid nii nagu juhtus, sest mehi oli nii laialdaselt palju, et silm ei küündinud nägema nende algust ega otsa. Astudes toetus mõni neist odavarrele, pilk pöördunud maha, mõnel aga üles laotuse poole. Paljud neist kandsid oma kaftani ehk kuue rinnaesisel suurt kaheksaotsalist risti või pühaku pilti, mis rippus võidunud ohelikku pidi neil kaelas. Siin ja seal oli lehvimas ka sõjalippe ehk stjagasid, mille varraste otstel asetses kullatud rist; stjagadele oli aga värviliste siidniitidega õmmeldud või jällegi õlivärviga maalitud pühakute kujutisi ja Jumalapoja kannatajanägusid.

Peaväe keskel oma punasesärgilisist trabandest piiratud, ratsutasid kõrvuti ülemvojevoodi knjass Mikita Romanovitš ja tema parem käsi knjass Jürgen Totmakov. Mõlemad nad olid elukogenud, arukad ja sügava mõistusega mehed; olid osavad nii raamatutarkuses kui ka õigeusu dogmade tundmises, nii et kõik pühad kirjutised olid neil suur; peale selle olid nad ka sõjaasjanduses valgustatud ning targad. Kuid nemadki elasid lihtsuses ega ajanud mõnusid taga. Sõjateekonnale minnes olid nad kaasa võtnud ainult kotikese leiba, mõne naela soolatud sealiha ja natuke pipraga segatud soola; nagu igal sõjamehel, nii oli neilgi kaasas oma vaskne keedunõu ja tuletael.

Kui päike tõusis kõrgemale ning hakkas paistma palavamalt, siis ülemvojevoodid heitsid enestelt oma pikad kaftanid, mille alt paljastus nende rinda kattev karastatud soomus, mis päikesepaistel pimestavalt säras ja hiilgas. Nende pikalakaliste ruunade külgi katsid suured vöödilised vaibad, mis asetsesid sadula all. Iga vojevoodi sadula parempoolsele küljele oli kinnitatud väike vaskne trumm, mida ta oma käsu ning tahtmise edasiandmiseks põristas. Ülemvojevoodi tahtmise hõlpsamaks edasiandmiseks veeti tema taga suurt kella, nimetusega nabat, mille kõrval jooksid neli kellalööjat holoppi ehk sulast, kes ülemvojevoodi trummipõrina järgi pidid lööma kella nii mitu korda, kui palju oli vaja kas abisaatmiseks ette, peatumiseks või jällegi pöördumiseks paremale või kurakäele.

Sõjarahva seas tormas kilgates joosta ka palju koeri, kellega mõned sõjamehed pidasid sõprust, kuna teised kihutasid neid jalahoopidega eemale.

Kõik need sõdijad olid oma isakese tsaari vara tarvitades mõõdukad elama: nad rahuldusid lahja ning lihtsa roaga, elasid maasse uuristatud aukudes või koguni lahtise laotuse all, ja suutsid kannatada nii külma kui ka kuuma, nälga, janu, igasugust puudust ja kõiki sõjaelu raskusi. Venelaste vastupidavus tuli ka sellest, et paljudes nende perekonnis hakati rinnalapsi võõrutama piimast; kaheaastaseina pidid nad aga osa võtma kõigist paastudest; sest kirik käskis hoiduda himudest. Lihasöömine ja abielurahva omavaheline läbikäimine oli neil aga kolm korda nädalas, pühade ehk prazdnikute ja ka kogu paastu ajal valjusti keelatud. Seepärast olidki nad nüüd Eestimaal kogu oma tahtmise ning voli kätte saades aplad õgima ja suurest kiimast hullemad kui jäärad.

Venelased ise olid enamasti lühikesekasvulised, krobeliste ja karuste nägudega, roheliste silmadega, lühikeste jalgadega, suurte kõhtudega ja kandsid pikka habet, mille kasvatamist nõudsid kõik nende vagaduseõpetajad, kartes, et siledanäolisena võib mees naisega sarnledes kergesti äratada kõlvatuid himusid.

Oma maavarade poolest oleks moskoviit võinud olla palju jõukam sõjamees, kuid oma suure rumaluse tõttu ei osanud ta maapõuest leida kulda, vaid vahetas seda vaha ja sooblinahkade vastu Saksist, kust ta tõi enesele enamasti ka relvad ja rohu, kuna kalliskivid ja peenriide vahetas ta Pärsiast.

Ertauli luurerühmad kihutasid mööda metsateid ikka edasi edela poole, ratsutades seejuures nii kiiresti, et nende mõõgad ja kõverad saablid lärtsusid puusal ja laksahtasid vastu hobuste sapse. Need olid tatari ratsanikud, kelle väikesed nogai tõugu hobused olid väledad ning sõjaraskustega harjunud metsikud stepiloomad. Nagu verekoerad nuuskisid tatarlased tihnikus ja tuhritsesid puhmastes, kuni lõpuks viis tee neid Kuimetsa kloostrimõisa, mille omanikuks oli Tallinna naistsisterlaste püha Mihkli klooster.

Vaenuvägede lähenedes kloostrimõisa vagad neitsid ep olnud mitte maha jätnud oma Issanda koda, sest nad lootsid, et nii nagu see kristlaste sõjapidamisel on kombeks, jääb klooster vaenukahjudest puutumata. Isegi tornidesse ei asetanud nad valvajaid, sest Jumal olevat kõige vägevam valvaja ning kaitsja, nagu kinnitas nunnadele nende karjane ehk abtiss.

Kui nüüd tatarlaste väerühmad olid võtnud Kuimetsa kloostrimõisa eneste keskele, hakkasid nad kangutama ning punnestama selle väravate kallal. Teised aga ajasid oma hobused ringmüürile hästi ligi, kargasid sadulaile püsti, sirutasid käed üles, ja kui kaaslased upitasid veel takka, siis kerkisid nad müürile, nii et nende ratsutamisest kõverad koivad aina välkusid. Et kloostrimüür ep olnud kuigi kõrge, vaid neile stepipenidele ronimiseks üsna paras, siis läksid nad sellest karjana üle.

Kloostriaias õitses sirel, kirsid olid puistanud oma valge rüü ja hakkasid kasvatama vilja, kuna kogu aed oli täis taevaandide magusat lõhna. Kuid neil metslasil ep olnud tahtmist ega oskamist imetella seda ilu, mida taevane isa oma lahkusest on inimesile andnud. Nad tormasid relvade kolisedes ja oma nahkseid nuute laksutades kloostrikiriku juurde, kangutasid ukse lahti ja läksid rüseledes jumalakotta, kus ükssada kolmkümmend Kristuse pruuti põlvitas põlevate vahaküünaldega valgustatud altari ees. Kuid ei hoolinud need kuradi käsilased ning põrguvürsti trabandid pühaduse puutumatusest, vaid tormasid naerukisaga, mis kostis nagu koerade haukumine kiriku võlvide all, põlvitavate nunnade kallale, kiskusid neid üksteisest lahku ja asusid oma himuorjusele otse siinsamas jumalakojas. Ja olid siis kloostri võlvialused täis nuttu ning südantlõhestavaid kaebeid, nii et isegi kivid oleksid pidanud tundma halastust.

Kui need paganad ning saadana sulased olid oma jõleda himu vagade kloostrineitside kallal lahutanud, siis kiskusid nad neid paljaks, irvitasid nende katmatuse üle, peksid neid nuutidega ja lõid nende seast paljusid maha. Ja ei suutnud end Kristusele pühendunud neitsid neilt vägivallameestelt armsate ning südantlõhestavate palvesõnadega lunastada halastust oma hingele ega leidnud nad ka pisararohkete nuuksumistega neilt armu, vaid nende verd valati nagu vett.

Raugastunud munk, kes kloostrikirikus jumalateenistuse pidajana oli ainuke meesolend selles palvetajate naiste riigis, jäi seesugust himuorjust ja tapatööd nähes altarile kohkunult seisma; kuid kogunud end, tuli ta möllavate tatarlaste karja sekka ja, tõstes käed needmiseks taeva poole, kisendas ta suurest vapustusest väriseva häälega:

„See süütu talleveri, mida teie nüüd valate, kisendab ning kaebab Issanda ees ja kutsub kättetasu teie pealaele, sest Jumal mõistab igaühele kohut tema tegude järgi!“ Et aga tatarlased ei pannud teda tähele, siis ta jätkas: „Külvate maailma hukatust ja tuld, kutsute Jumala viha oma pealale, kõnnite mööda enesepuistatud leekisid ning põlete iseenese süüdatud tules…!“

Kaugemale ta aga ei jõudnud, sest vaenlase vahe tera, otsides ta südame juurde teed, lõikas läbi selle dominiiklase ehk Issanda koera ajaliku elu ning saatis ta taevasse märtrite hulka. Nii oligi selle vagatseva inimese unenägu läinud täide, sest kuu aega tagasi oli nägemusena ilmunud ta ette Jumala saadik ja kuulutanud talle rõõmu, et ta sureb märtrisurma.

Kuid tatarlasil ep olnud aega siin pikemalt peatuda, sest vojevoodi käsk kihutas neid edasi, kuna peavägi ei võivat liikuda mööda läbitallamatuid teid. Ja nad ruttasid oma hobuste juurde, hüppasid sadulasse ja kihutasid koerte kiunumisega sarnleva huikamisega edasi, kuna Kuimetsa kloostrimõisa katuseharja jäi seekord tuli imelikul kombel viimata.

Pelgukohtades ning –urgastes värises maarahvas oma hinge eest. Soosaartele kaasavõetud lojuste suud olid nad köitnud lahasse, et need oma ammumise ja hirnumisega ei kutsuks kiusajaid kohale. Kui mõni metsloom juhtus astuma üle paos-olijate koopa, siis kohkusid nad, et juba ongi varitseja kannu. Et pelgukohad olid hästi varjatud, nii et inimene ei suutnud neid leida, siis seepärast olid moskoviidi ratsanikel suured tigedad verekoerad abimeheks kaasas. Need verepenid luusisid ning nuuskisid läbi iga puhma ja urka ja, vedades hõngu ajasid taga ristiinimese jälgi. Hiidaurgetesse varjupugenud inimesed, kes juba kaks nädalad olid pimedas hauas vaevelnud, kuulatasid ühel hommikul suure kohkumisega, kuis lõrisev koerakari nende koopa suudmele haukus, kraapis ja kiunus. Peatselt kuuldus ka hobuste kabjaplaginat ja siis inimeste samme.

„Venekad…?“

„Tulevad…!“

Nüüd ütles ning kinnitas igale varjuinimesele tema südamehääl, et ta maine elutee on lõppemas. Vaikselt ja ristiskäsi lugesid nad veel oma vigaselt päheõpitud issameie, mis aga nüüdses hingehädas ei suutnud anda neile kinnitust ega troosti, sest nad ei saanud sellest sõnadevuristamisest kuigi hästi aru. Olgugi et nende maine elu oli nälgiv ja vilets ning troostitu ja nukker, oli ta siiski neile armas, nii et nad ei tahtnud temast lahkuda. Nüüd aga, millal surm seisis koopa suudmel, olid nad alistumas temale kui paratamatusele ega kartnudki enam teda, kuid nad värisesid ja võbisesid, mõteldes neile piinamistele, millega kisatakse hingeke kehast. Ja sellest ep olnud neil kuskile pääsu, sest piinamisele on moskoviit, kõige enam aga tema tatarlasest kuri käsilane suur oskaja ning meister.

Siis kuuldus võõramaises keeles hüütavaid käske, mis kauge kajana tungisid maa pealt siia alla pimeduseriiki, kus inimesed pugesid nurkadesse, litsusid end seintele hästi ligi ja tahtsid teha ennast nii olematult väikesiks, et vaenlasele ei jääks neist midagi pihku.

Koopa suudmel seisev tatarlaste kari vaidles ja arutles oma paganlikus keeles, et kuidas hõlpsamini ristiinimesi maa alt välja tuua. Nad ajasid koopasse oma koeri, kuid need jäid turriskarvu lävele seisma ja ainult lõrisesid vihaselt. Et urkasse võis pääseda ainult ükshaaval ja pealegi veel roomates, siis ei tihanud neist keegi oma pead sinna esimesena pista. Lõpuks laskis nende sotnja ehk sadakonna ülem kokku kanda puuoksi ja –risu, et pista koopa suudmesse tuli.

Kui siis metsakurust hakkasid leegid tõusma laotuse poole, roomas vingu ning tossu urgastesse, sest hiidaurgetel oli palju avausi ning lõhesid, kust vihmavesi oli uuristanud enesele teed ja kust nüüd õhk läbi liikudes otse kiskus suitsu enesega kaasa. Küll püüdsid vaesed talunikud, vabadikus, ainasjalad ja teovaimus kannatada, olles valmis lõppema vingusurma, kuid nende õnnetuseks ei võtnud suits eluvaimu kohe välja, vaid vaevas väga pikaldaselt ning kaua, nad uuristasid oma suuga maad, katsid silmnäo mullaga ja oigasid suures hädas.

Tatarlased pildusid aga tuld ikka enam ja enam koopasse, nii et sinna ei jäänudki eluõhku, ja kiusatud maarahvas pidi pugema teisi käike mööda välja. Aplad verekoerad olid aga otsinud kõik urkad väljapääsud üles, ja kui nüüd vingust vaevatud inimene kuskilt pistis oma silmnäo, siis haarati ta kinni ja kisti valju kisaga välja. Lõpuks olid kõik maa-alused inimesed – ligi kakssada vaevatud hinge – toodud kiusajate ette. Algul ei suutnud nad avada silmi, sest kaks nädalat kestnud pime varjuelu oli teinud neid valguse vastu hellaks, kuna kibe tukiving oli pannud jooksma pimestavad pisarad. Kui nad lõpuks said nägijaks, siis heitsid nad ennast kogu hingega tatarlaste jalgade ette ning andsid ennast nende meelevalla alla. Õnneks olid tatarlased nende väljasuitsetamisega raisanud palju aega, nii et neil ep olnud enam mahti ette võtta keerukaid piinamisi, ja nad pidid rahulduma ainult mõõgateraga raiumisest. Olgugi, et mõõgasurm on armsam kui piinasurm, oli sellegi kannatamine valus.

Inimeste kisa ja röögahtused, leemendav veri ja selle toores lõhn – kõik see pani tatarlased hulluma, nii et nad ei suutnud enam ainuüksi mõõgalöögiga jääda rahule: nad pistsid uimased rinnalapsed oma teravate piikide otsa ja õõtsutasid neid seal, nii et süütu veri nirises mööda piigivarsi alla; samuti rebisid nad kandjate naiste ihu paljaks, lõhestasid jataganide ehk suurte kõverate nugadega nende emaihu, kust kiskusid välja inimveod ja torkasid need verised tombukesedki odade otsa, nagu tahtes seega öelda, et nad hävitavad maa pealt ristiinimese soo kogu ta idude ja juurtega.

Põgenema pääses ainult üks talupoeg, nimega Mats ehk kristlikus kirjas Mathias, kelle ema löödi ainsa mõõgahoobiga maha.

Pärast tapatööd pöördusid tatarlased nagu täissöönud sõnnid mööda metsateid minema, jättes Hiidaurgetele koolnud, kes lamasid kõverdunult ja kuhjas, nii nagu keegi neist oli kukkunud. Triibulised verepenid lakkusid aga nende haavadest nirisevat verd, mis ep olnud jõudnud veel paatuda ja mille lõhn, segunedes kustuvate tukkide tossuga, tõusis üles taeva poole, viies Jumala ette kaebust.