Читать книгу Suure nutu ajal - Enn Kippel - Страница 6

Niguliste tänavas, vastu kirikut ja seda ümbritsevat kalmistus, suures kivimajas asus linna rahapaja, kus töötas mündimeister Christoffer Schenkenberg koos oma abilise – meister Hans von Gantele, oma poegade ja sellidega. Rahapaja kui linna maja oli magister Schenkenbergi kasutada, kuna ainult töökoda ja selle kõrvalruumid ning panipaigad kuulusid rahapaja ülevaataja – raatman Johan Pepersacki järelevalve alla. Kuid et linna ametnikuna omas mündimeister rae suurt usaldust, siis raatman Pepersack ei käinudki tihti teda valvamas, kuna meister Schenkenbergi võidi usaldada rohkem kui iseennast.

Nurgeliste ja sõõrjate tinaraamide vahele pigistatud tahmunud klaasid kolmes kitsas piklikus aknas lasksid parajat valgust müntimistöökotta. Neli kvarti ehk sada naela hõbedat oli suure pöörvasaraga, mida ajasid poisid ringi, taotud õhukesiks kardlestiks, millest meistri poeg Ivo ja noorem sell Jacobus raiusid mündilitreid. Eelmisel päeval kokkusulatatud hõbedast tagusid nüüd Ivo vend Christoffer ja Bendix uusi lesti, mis pidid olema õhukesed nagu paber. Samal ajal tagus meister ehk magister Schenkenberg koos oma abilise ja vanema selli Claus Stalliga münte; selleks istusid nad kolmejalgsel järil, igaüks ise akna all, sest müntija pidi nägema, et kiri oleks rahal hästi terav ning selge, et ta suudaks kulumisele kauem vastu panna. Iga müntija ees oli mitme raudvõruga vitsutatud jäme tammine pakk, millel asetses raske karastatud mündivalts. Võtnud kõrval olevast kapast pihutäie valmisraiutud mündilitreid, puistas müntija need oma nahksesse põlle, kust ta ükshaavas, asetades neid vormalasile, seadis münditempli parajale kohale ja siis mehise vasarahoobiga tembeldas rahale kirja: veeringute ühele küljele kuninga näopildi ja teisele Tallinna vapi – kas kolm lobi või jällegi Dannebroki risti – ja ühtlasi ka sõnad: „Moneta nova Revaliensis.“ Killingeile nende väiksuse tõttu ei löödud kuninga näopilti, vaid selle asemel tema väänlevad nimetähed ehk vensel. Seejuures pidi hoop olema nii äkiline ning vägev, et juba esimese löögiga oleks litrile surutud kiri, mis aga teistkordsel löömisel võis kergesti muutuda segaseks ning anda rahavõltsijaile järeletegemiseks soodsaid võimalusi. Kuid rahaselli käsi ei väärahtanud kunagi, sest ta pidi oma ametis olema vilunud, nagu seda oli Ivogi, keda asjatult ep olnud Kanuti gildi kuuluvate kuldseppade tsunft löönud vastlatega selliks. Et Ivo oli taibukas ja virk, siis pidi temast tulema meister – isa töö ning ameti jätkaja, kuna ta vennast Christofferist kui suurest purjutajast ep olnud seda enam loota. Seepärast pidi Ivo nüüd hakkama hoolsasti valmistuma meistri ametipidamise ning oskuse vastu, ja mis veelgi tähtsam – ta pidi olema seisusekohaselt abielus, kuna teisiti oli tsunftimeistrite kilda pääsemine võimatu. Tõsi, ka selle eest olid ta vanemad jõudnud juba hoolitseda, vaadates valmis talle tulevase mõrsja, kelleks pidi olema auväärse kuldseppmeistri Burchard Crameri tütar Gertrud Agneta. Seda neitsit oli Ivo vargsi näinud ainult kord või paar, kuna lähemalt ep olnud ta teda mitte kunagi tihanud vahtida. Kui ema oli mõistukõnega andnud nende kavatsusest talle märku, siis oli ta selle uudise võtnud vastu päris rahuliku südamega, sest küllap nemad teavad paremini kui ta ise, milline neitsi on kombelisem, vooruslikum ning temale paslikum.

Jah, nii oli see olnud ainult tänini, kuid nüüd, millal ta sellele ühtelugu ning tihti mõtles, ep olnud ta oma vanemate valikuga enam rahul, vaid isegi vaikne nurin oli tema hinges tekkimas nende kavatsuse vastu.

Veiderdajate päev, see püsis Ivol ikkagi veel meeles ning ta pidi tihtigi mõtlema tundmatule Dorothea-nimelisele neitsile, kelle pooleldisuletud silmi ja naeratelevaid väikesi huuli ei suutnud ta veel ikkagi unustada.

Samas aga mürtsahtasid münditagujate käelihaste punnestusel vasarad ja raud põrkas kilks ja kõlks vastu rauda, mille vahel vormiti ning taoti hõbedat. Valminud mündid puistati suurtesse rautatud kirstudesse, mis pärast seda läksid vaagimisele.

Ühel päeval, mil mündilööjad olid jällegi kibedasti töös, nagu see meister Schenkenbergi juures oli kombeks, astus töökoja uksest sisse üks tundmatu rändsell, kes, soovides töötajaile jumalaabi, jäi ukse juurde seisma. Ta saapad olid nii katkenud, et tallad püsisid ainult kanepise nööri kinnitusel all, kuna läbi nende lõhkiste servade paistsid porised varbad, ta kasimata nägu oli mustusest kopras, kärpimata juuksed takerdunud kahludesse, kõrvalestad lõhkised ning rebenenud ja ninasõõrmed kärnased. Meister Shenkenbergi vilunud silm tundis temas aga kohe rändava mündiselli, kellele ta käskis õpipoistel anda istumiseks pingi. Külaline, kes tundus tublisti väsinuna, tänas seda maja ja ütles istudes, et nüüd pärast ristiinimeste sekka sattumist olevat ta rõõm otsatult suur.

„Tuled sa siis paganate maalt?“ imestus meister ja langetas äsjatõstetud vasara.

„Küllap tuldi sealtki läbi,“ kohmas kohtlane külaline ja nuuskas kombeliselt põrandale ega hakanud nina alla hõõruvat niiskust limpsama keelega, nagu see ep olnud sellile kohane, „tuldi ja nähti neidki…“

„Sinu kõne on liialt segane,“ ütles meister vasarat uuesti tõstes.

Kuid sellist ja handlangrid ehk käealused jäid kikkis kõrvu uudistatuna kuulama; et aga rändsell oma jutuga ei rutanud, siis seadis Claus kui vanim ning targem sellide seast küsimuse ootamatult ja targu:

„Kaugelt see võõras sell siis tuleb?“

„Riiast!“

„Riiast, ja ise keerutad paganatest juttu!“ imestus nüüd Claus ja koos temaga ka teised sellid, kuna õpipoisid leidsid seega mahti jätkata oma õhtul poolelijäänud vaidlust Volrabi maja tontide üle.

„Seda vahet ristlevad nüüd paganate teed.“

„Ikka segasemaks läheb su jutt,“ kibeles nüüd Claus, „kõnele selgemini!“

„Mida ma vilets tagaaetud loomake suudan kõnelda, nälg, väsimus ja hirm köidavad keele!“

„No, egas meister Schenkenbergi majast ükski rändsell ole tühja kõhuga lahkunud!“

„Mine kööki, küll emand annab seal sulle leiba,“ ütles meister, valmistudes tõsiselt jätkama tööd.

Kuid tundmatul rändsellil ei näinud olevatki tahtmist siis nii pea lahkuda, vaid silunud korraks oma kõrbpunaseid näokarvu, ütles ta päris äkki:

„Moskoviit põletab ja tapab…!“

„Juba jälle?“ imestuti, kuna meister Schenkenberg pidi uuesti katkestama töö.

„Laastab ja piinab…!“ täiendas rändsell.

„Ei see põrgupoeg pea ka kunagi vahet!“ siuna Claus.

„Mis vahet tal vaja pidada, see ju ta amet,“ ütles rändsell.

„Selles on ta osav!“ kinnitati.

„Juurus lagastas, hävitas ja hukkas,“ hakkas nüüd külaline lähemalt seletama, „kiriku juures murdis kellamehel luid, sai seal ka ühe munga kätte ja ajas vardasse, kuna õpetaja pääses hirmuga tulema!“

„Eks meie karda ja värise tema pärast siingi, sest Viiburi rahu ei võtnud ta vastu: et ta aga juba nii ruttu ning äkki…!“ ja meister Schenkenberg raputas oma halli kulupead.

„Kuidas nad sindki ei võtnud õnneks?“ päriti.

„Olin kirikuaias puu otsas, vennad, suure lõhmuse tihnikus, kust värisedes jälgisin seda liigutavat lugu!“ ja rändsell puhkes kuuldavalt nutma.

Seisti masendunult vaikides ja vaadati kaastundliku pilguga sellele paljukannatanud inimesele otsa. Siis aga kogus end rändsell ja jätkas:

„Suurest hirmust värisedes oleksin ma puu otsast alla kukkunud, kuid õnneks suutsin end pussakaga köita tüve külge, ja sealt siis nägin, kuis inimesed pildusid end maha ja nuttes roomasid nagu ussikesed nende eest, kuid see valmistas moskoviidi sõjameestele aina rõõmu! Ühe dominiiklase, kes julgesti oli astumas mööda oma usklikkuse rada neile vastu, võtsid nad kinni, ajasid teibasse ning panid ta sellele nagu troonile istuma; laulnud siis oma suuga veel ühe laulu kaanonist kiituseks Kristusele, andis see vaga mees oma õndsaks muutunud hinge tema kätte hoida!“

Keegi ei tihanud katkestada rusuvat vaikust, kuni lõpuks Jacobus soendas sõnada:

„Kuidas nad seda dominiiklast vardasse ajasid, mina säärast hukkamist oma ihuliku silmaga veel ep ole näinud.“

„Pagan mis pagan,“ ütles pearaputusel Claus, „asjatult on sind tõstetud selli seisusesse!“

Kuid rändsellile ei tekkinud selle kirjeldamisega mingit raskust, sest ta oli seda jõledat hukkamist näinud oma ihuliku silmaga ja ta kõneles nõnda:

„Pihlapuulatt tahuti teravaks, põletati tulel kuumaks, kisti munk siruli ja tõsteti siis kõige vardaga püsti; niikaua ta veel elas ja laulis, kuni ora, tungides kopsudesse ja südamesse, viis hinge!“

„Ja nii tegid nad Juuru kiriku juures?“ päriti kaheldes.

„Nii nad tegid!“

Seesugune jutt oli jube, ta kiskus ihukarvad püsti, nii et sellidel kadus töölust ja neid hakkas vaevama tusk, sest kes teab, missuguseid kiusamisi on neilgi moskoviidilt karta, ja nad pärisid:

„Kuhu ta oma otsa lõpuks käänas?“

„Vajus ikka alla Pärnu poole,“ ja rändsell viipas edela suunas käega. „Värisesin kogu selle Issanda päeva puu otsas, kuna neid vooris sealt mööda ning läks läbi, nii et lõppu ei tahtnud enam tulla. Kui nad viimaks kadusid, siis ootasin puu otsas veel kogu öö, ja alles järgmisel hommikul, roninud alla, panin Tallinna poole tulema ega vaadanud enne tagi, kui olin linna väravas.“

Kui siis palju kiusamisi pealtnäinud rändsell ühe õpipoisi juhtimisel läks läbi pimedate ja kõverate keerdkäikude keetmistuppa, ütles meister oma sellidele tõsiselt:

„Seda juttu tuleb uskuda,“ ja kui siis keegi ei näinud selles kahtlevat, lisas ta enneöeldule: „Annaks Jumal, et see kibe karikas läheks meist mööda!“

„Kas meil tarvitsebki karta,“ võttis nüüd sõnada Jacobus, „linnamüürid ja –tornid on kindlad, väravad paneme lukku…“

„Oi poeg,“ katkestas teda meister, „kui Jumal ise ep ole meiega, siis ei avita meid ükski torn ega värav!“

Kui igaüks oli seda lugu oma südames veel järele mõtlemas, ütles meister Schenkenberg äkki:

„Aga sellest tuleks viia raele sõna!“

„Egas see temalgi ole enam teadmata,“ arvas Jacobus.

„Muidugi ep ole,“ kinnitas meister, „aga eks iga sõnum, mis talle vaenlasest viiakse, tuleb linnale kasuks, sest siis teab raad pidada tarka nõu,“ ja ta riputas oma nahkse põlle varna, pani ummiskingad jalga, võttis kepi ja astus välja, et viia raatman Johan Pepersackile vastkuuldud uudiseid.

Sellid ei suutnudki jätkata katkestatud tööd, sest rändselli jutt oli toonud rahutuse linna rahapajja, kus pöörduti jällegi tagasi moskoviidi juurde:

„Ise on nad veel kristlased, aga teevad hullemaid tempe kui paganad!“ ja Bendix sülgas põlastades.

„Kuidas kristlased,“ ägestus Claus, „kuis on nad kristlased, kui ei usu Jumalat?“

„Aga nad kannavad ju risti!?“

„See on ainult nende paganlik vigur!“

„Nüüd sa, Claus, kindlasti eksid,“ astus Jacobus sõnadega vahele, „nad on samasugused kristlased nagu meiegi.“

„Kuis sa tohid ütelda, et mina eksin?“ ja Claus särtsahtas vihast. „Ise sa oled pagan, oled moskoviidi käsilane ning tema esimene trabant! Seda sa siin haudki, et ajada meid kõiki vardasse ja seepärast sa säärast jutustamist nii jonnakalt taga nõudsid!“ ja keerutades oma müntimisvasarat, oli Claus muutumas päris tigedaks.

Visanud oma vasara kõrvale, tuli Ivo töökojast välja, sest seekord ei huvitanud teda vaidlus, mis muutus üha ägedamaks. Läbinud pimeda koja ja trepikäigu, suubus ta hoovi, mida kahelt küljelt piiras rahapaja hoonestik, kolmandalt küljelt naabermaja paemüür ja paremalt poolt merel hulkuva üksiku kaupmehe Caspar Volrabi elaniketa maja rohuaed, kus kasvasid metsistunud pähklipõõsad ja õitses sirel; ka kirsid olid seal laiutanud end üle kogu aia, nii et nende tärkavad võrsed ajasid end isegi müüriserval püsti.

Hoovi parempoolses sopis, kuhu ainult lõuna ajal paistis päike, asetses üksik istumispakk, millel Ivo oli tihtigi armastanud mõtiskella. Vajunud sellel pakule, ei suutnud Ivo siitki leida rahu, sest ta mõtted tiirlesid nagu karussellihobused peas ja seisma ei jäänud neist ükski. Neitsi Dorothea, maotantsija, kuldseppmeistr Crameri tütar Gertrud Agneta ja rändselli jutustus – kõik nad segunesid, vaheldusid ja ekslesid ta mõtte keerdkäikudes ning ajasid huugama pea. Siiski hakkas ta mõtetekarusselli ringlemine pikkamisi soikuma, nii et ta suutis lõpuks rahulikult mõtelda oma tulevasele mõrsjale – vooruslikule neitsile Gertrud Agnetale, keda ta vanemad on valinud talle eluseltsiliseks kuni hauani; ja ta mõtles, kuis ta ükskord peab seisma temaga käsikäes Nigula kiriku altari ees, kuna tsunftisellid ja –meistrid seisavad suures poolsõõris nende taga. Siis purevad teda tallinlaste pilgud, siis vaagitakse iga ta käeliigutust ja sammu, et kas see oli kombekas või ep olnud ta seda mitte. Mida enam ta sellele lavastusele nüüd mõtles, seda suuremaks kasvas selle ees ta hirm, sest ta ei tea ju igat laulatuskombe pisipeenust, kuna pärida seda kas või oma vanemailt oleks tal ikkagi häbi. Ta kartis, et oma laulatusel esineks ta kohmakalt või tomiks narristi, sünnitades seega pulmalisile palju naeru ning nalja, oma vanemaile aga suurt südamevalu, häbi ja muret. Et aga kõik läheks hästi, selleks peab ta kindlasti jooma end purju.

Üle katuseviilu, suure nõetunud korstna külge kinnitatud tuulelipu kõrvalt hakkas päike välja pugema ning Ivole otse näkku vahtima, nii et ta pidi sulgema silmad; samas tundis ta, kuis päikesevalgus imbub temasse, kuis ta tungib läbi nahapooride ning poeb higiaukudesse, ja et ta muudab ta silmalaud ikka raskemaks ning rängemaks; ka ta mõtted hakkasid pikkamisi kaduma, nagu vajuksid nad kuhugi tundmatusse sügavusse.

Siis – nagu läbi une, nagu tema oma südame nurga tagant oleks talle sosistanud ta enese sisemine hääl:

„Dorothea!“

Võpatades avanesid Ivo silmad, sest jällegi oli tulnud kiusama teda viirastus; ainult viirastus peaks olema see tundmatu neitsi, sest ta ep ole teda kuskil kohanud ega enam kellegi suust kuulnud ta nime. Muidugi, ta võis ju mere tagant tulla ja sinna jällegi kaduda, kuid temale jääb ta ikka ainult viirastuseks, ainult kehatuks tuulepuhanguks, mis kuskilt teadmatusest tuleb ootamatult ning äkki, et samas eemale tõmbudes hääbuda kauguses.

Ta tõusis, sest isa peaks jõudma juba raekojast tagasi ja, nähes teda nüüd laisklemas, oleks ta pahane ning kuri, sest palju hõbedat on vaja veel taguda müntideks, kuna keldris on hõbedakangid veel järge ootamas.

Äkki kuulis ta laulmist, mis näis kostvat Volrabi majast; see oli talle hästi tuntud ning Tallinnas tihtigi lauldav vana saksa rändsellide laul, mis algas sõnadega:

Kus peaksin end ümber pöörama

Ma rumal veljeke…

Pööranud pilgu naabermajale, vahtis Ivo müüritagustesse sirelpuhmastesse, et näha seda neitsit, kes nii sujuvalt-ilusti laulab; siis tõstis ta uuriva pilgu kõrgemale, laskis sel uidata mööda seinud, vahtis esimesse aknatühimikku, siis teise – ja ta nägigi üht aknale najatuvat neitsit, kes parajasti laulis. Kuid, ja Ivo hõõrus silmi, et siis vaadata uuesti, sest ta ei suutnud seda kuidagi mõista, et laulja ep olnud keegi muu kui tema – neitsi Dorothea!

Suurest üllatusest oleks Ivo peaaegu karjatanud ta nime.

Kuid nüüd märkas teda neitsi ja ta laul katkes nagu noaga lõigatud ahel, kuna ta ise jäi sõnatult Ivole otsa vahtima. Ivo aga jäi tardudes seisma, sest tal hakkas häbi oma läikiva nahkpõlle, määrdunud käte ja nõetunult kriimsilmse näo pärast; et vähegi varjata oma häbi ning jätta end tundmatuks, kattis ta kätega oma silmnäo ja piilus läbi sõrmevahede seda neitsit, keda ta ei lootnud näha enam kunagi ja kes nüüd puhkes südamest naerma. Ivo pöördus ümber ja jooksis tagasi vaatamata trepikotta, kust hakkas läbi ämblikuvõrkudesse mattunud akna piiluma Volrabi maja teise elu akent, kust aga neitsi Dorothea oli jõudnud juba kaduda.

„Kust sai ta siia, kes ta on ja kas ta tema ära tundis?“ need mõttes puresid nüüd Ivo pead. Et ta aga asub Volrabi majas, siis on ta kindlasti mõne Suurde gildi kuuluva kaupmehe või suurniku tütar. Ja Ivol hakkas enesest kahju, temas tekkis isegi nukrus, et miks ta on ainult vilets mündisell, ainult münditaguja?!

Vahepeal jõudis meister Schenkenberg raatman Pepersacki juurest tagasi; ta nägu oli tõsine, põsed lohkunud, enam kui nad olid seda enne, ja ta kostis sellide pärimisele nõnda:

„Nüüd tuleb meil loota ainult Jumala abile, sest tema on kõigi maapealsete südamesse vaataja ning läbikatsuja, ja ainuüksi tema on kõige suurem avitaja hädas!“

Jällegi mürtsatasid mündilööjate vasarad ja hõbe paindus nende all nagu vaha.

Õhtul lõpetas meister päevatöö juba kaheksanda löögi ajal, olgugi et laotusealune oli veel päris valge ning päike liikus üleval; kuid nii palju ep olnud rael hõbedat, et seda oleks võidud lõpmatuseni taguda, ja pealegi veel nüüd, millal oli karta linna piiramist, nagu see oli juhtunud 1571. aastal. Piiramise ajal ei vaja raad aga enam endisel arvul münte, sest siis sulgub linnaelu ikka väiksemasse ning kitsamasse ringi, nii et linlased elavad nagu teod oma karbis.

Pesnud end keetmistoas olevas suures künas, rõivastas Ivo end pühapäevarüüsse; ema küsivatele pilkudele andis ta vastuse, et läheb linnast kuulama uudset pajatust. Kuid mitte ainuüksi tema, vaid ka selle valmistus lahkuma kodunt, et minna Suurele turule ja veinikeldritesse kuulama, kas Tallinnal tarvitseb karta piiramist ning paina või ei tule seda teps mitte.

Lurinal ruttas Ivo supirüüpamisega ja neelas siis kähku mõned härjalihakillud; pannud lusika lauale, jäi ta siis ootama, kuni isa tänupalvega lõpetab söömaaja, et siis lahkuda lauast. Võõrast rändselli ep olnud nende juures enam mitte, sest nüüd oli ta teretulnud igas majas.

Väljunud kodunt, pöördus Ivo esmalt Rataskaevu tänavale, et seega mööduda naabruses asetsevast Volrabi majast; siis, pöördudes mööda Rahapajatagust alla, tuli ta Kraamipoe tänava kaudu Suurele turule, kust, läbides Saiakangi, tuli Pikka tänavat kaudu uuesti Rataskaevule välja, ja möödus teistkordselt Volrabi majast, mis tänava poolt oli nagu kindlus – paar tillukest akent ja suure portaaliga värava sarnane tammine uks hallis kivimüüris.

Olles jällegi tagasi oma isakojas, hiilis Ivo mööda kitsast vahekoridori õue, kus piilus arglikult ringi, nagu oleks ta võõras selles majas; kuid kedagi ep olnud teda nägemas – ema talitas majas, mamsel Maria kolistas köögis padade ja pannidega, kuna linna karjamaalt ep olnud lehmad pöördunud veel tagasi, nii et ka nende lüpsmiseks ep olnud ema väljumist karta. Ka õpipoisid olid pärast töötoa koristamist söömas, kuna sellid olid lahkunud majast.

Nüüd on ta pale pestud ning puhas ja ep ole mitte kriimsilmne nagu mõnel mooramaalasel või või mamelukil, mõtles Ivo; samuti on tal seljas vastne sellikuub ja jalas sametpüksid, nii et ta võib julgesti anda end selle neitsi silmade alla, kui ta aga kuskile ilmuks, jah – kui ta pistaks mõnest aknast oma pea. Kuid ühtegi hingelist ep olnud neis näha. Veel korraks vaatas Ivo ümber, ajas siis käed püsti, haaras müüriservast kinni ja vinnas end üles, kust hakkas piiluma naaberaeda.

Kuid samas hakkas tal seesugusest tembust häbi ja ta küsis eneselt, et mida nuhib ta siit võõrast aiast. Mida on temal – mündisell Ivo Schenkenbergil kui auväärse kuldseppmeistri Burchard Crameri tütre Gertrudi kosijal siinsest võõrast majast tahta? Olgugi et ta tegi enesele etteheiteid, ei tulnud ta ikkagi müüriservalt alla, vaid hakkas koguni juurdlema, et kus võiks olla see neitsi, miks tõi Volrab ta oma majja, kus ta ise peaaegu kunagi ei ela. Ja nüüd tekkis temas kahtlus, et vahest ta ep olegi neitsi, et on mõni Volrabi sohitüdruk, kelle ta võis tuua kuskilt meretaguselt maalt. Kuid samas pidi ta sellegi oletuse kõrvale heitma, sest Volrabi tulekust kaubareisilt ep ole midagi kuulda, pealegi on ta selleks ikkagi liiga vana, et tunda tüdrukuist.

Ivo pidi juba laskuma müüriservalt, kuid samas ilmus lehtla varjult toosama neitsi, kellest ta nii hullupööraselt mõtles. Avasui jäi Ivo vahtima teda, kelle punaste vöötidega kurrutatud körtsiku ümber oli heidetud valge pallapoolik ehk linik, mille servi kaunistasid sinised poogad ning veerikuid.

„See ep ole kombekas, et vahitakse võõrasse aeda,“ ütles neitsi.

Ivo ei osanud midagi kosta.

„Ma ässitan koera…!“

Et aga Ivo veel ikkagi ei märganud müüriservalt lahkuda ega osanud ka midagi sõnada, siis hüüdis neitsi näoga puhmastesse pöördudes:

„Hass, Diana, - murra maha…!“

Kuid murdjat ei ilmunud teps kuskilt ja Ivo soendas naeratades ütelda, et neitsi teeb temaga halba nalja, sest tal ep olegi koera.

„On!“ kinnitas neitsi.

„Kus?“ ja Ivo tuhritses pilguga puhmais. „Minule ei hakka ta teps mitte kuskilt silma!“

„Siin,“ ütles neitsi ja, kummardudes põõsaste vahele, tõstis sealt valge pikakarvalise koerakese, kes ep olnud mitte suurem kui paras lõngakera.

„Ohoo,“ naeris Ivo, „kas seesinane loomake peabki neitsi Dorothea tahtmist mööda mind murdma?“

Neitsi väljasirutatud käed tõmbusid tagasi ja, surudes koerakest vastu ennast, küsis ta kulme kegitades ning veidi hämmastunud näoga:

„Kus tead sa mu nime?“

„See on ilus nimi – kes teda korra on kuulnud, see ei unusta kunagi…!“

Nüüd tundis neitsi Dorothea, et temaga ta oligi sõitnud karussellil; ja asetanud koerakese murule, napsas ta sealt ühe rohulible, mida teravail hambail purres sõnas elavalt:

„Mu nimi ep olegi ilus – ta ei meeldi mulle mitte…!“

„Ei, ta on ilus nimi,“ kinnitas Ivo, „ilusam kui mõni Gertrud või Agneta…“

Kui nad nimede üle olid veelgi vaielnud, küsis Ivo eneselegi ootamatult ning äkki:

„Kas seesinane Volrabi maja on määratud neitsile jäädavaks koduks?“

„Jäädavaks mitte,“ kostis Dorothea vaevumärgatava naeratusega, „isa rentis ta kaupmees Caspar Volrabilt.“

„Tähendab, et neitsi jääb ikkagi Tallinnasse…?“

„Jah, aga kui kauaks, sest ma ei tea, sest elan oma isa tahtmist mööda! Tulime Dantskest, kuhu aga läheme, ka seda ma ei tea.“

Volrabi majast hoidus iga tallinlane ning ka ta omanik ise hirmuga eemale, sest igaüks, kes selle katuse all oli elanud, ep olnud näinud mitte oma loomulikku surma, kuna teda oli kas lömastanud ülemisele laele vinnamiselt allakukkuv kaubakast või ta lämbunud vingu, ja isegi Volrabi enese abielunaine olevat peatselt pärast pulmi leidnud surma laest allakukkunud lühtri all; kuid ka kodukäijaist ep olnud see maja tühi. Seesuguste hädade eest tahtis Ivo hoiatada neitsit, kuid iga kord, kui ta selleks avas oma suu, ei suutnud ta seda sõnada, kas kartes teda seega heidutada, aga vahest arvas ta koguni, et siis pöördub ta tagasi Dantskesse.

Neitsi küsimusele, et milline amet ning seisus on Ivol, kostis ta avameelselt ning julgesti:

„Olen oma isa juures mündisell!“ kuid samas lisas: „Kogu linna rahapaja on minu isa käes ning meelevalla all.“

„Müntija, kui huvitav amet,“ imestus neitsi Dorothea, „taguda nii palju raha, kui aga süda himustab!“ ja ta päris, kas Ivo ka kuldmünte lööb.

„Vahel ka kuldmünte…!“

„Kui huvitav,“ kilkas neitsi, „noormees, kes oma kätega teeb raha!“ Ja siis ta kutsus Ivo müüriservalt enese juurde aeda, sest tal olevat kõneldes raske hoida pead kuklas.

Seda ei lasknud Ivo enesele korrata, ja ta kargas müüriservalt prantsahtades alla, nii et ta jalge all vanad potikillud ning savinõutükid aina raksusid.

Nüüd ulatas neitsi Dorothea tervituseks talle oma pehme käe, mille sõrmed olid pikad ja peened ja mille küünte all ep olnud mitte musta. Sammunud lehtlasse, istus neitsi pingile ja käskis Ivol teha sedasama. Peale pingi sisustas lehtlat väike nikerdatud jalgadega laud, millel asetses lahtilöödud raamatuke, mis oli köidetud valgesse pärgamenti.

„Raamat,“ üllatus Ivo, „kas siis neitsi põeb kirjahaigust?“

Võtnud raamatu, nägi ta imestudes, et see ep olegi saksakeelne, ja kui ta oli avanud veel palgelehe, siis ta nägi, et see raamat ep ole ei usuisa Lutheruse katekismus ega ka Uus Testament. Seni ep olnud ta veel kuulnud, et ühelgi auväärsel emandal või koguni neitsil oleks paslik võtta kätte ilmalikku raamatut, pealegi kui see maksab pöörast hinda. Siis hakkas ta avatud raamatut palgelehelt veerides lugema:

„Hesiodi, opera et dies…“ kuid edasilugemine muutus tal raskeks ja ta jäi küsides neitsile otsa vaatama.

„See on Hesiodose laul,“ seletas Dorothea lahkesti.

„Kes on see Heriodos – mis ametit ning seisust ta peab?“

„Kes ta on,“ ja neitsi Dorothea naeratas hämmastunult, „ta oli tark pagan, elas ammu enne meie Lunastajat.“

„Pagan?!“ ja Ivo asetas raamatu lauale.

„Jah, aga ta ep olnud mitte kahjulik pagan, ta õpetas austama tööd ning virkust, nagu ütleb ta seda oma laulus, mille pealkirjaks on „Tööd ja päevad“.“

„Siis väärib ta tõesti lugemist,“ arvas Ivo.

Nüüd ütles neitsi Dorothea, et ta võib anda Ivole selle raamatu lugeda.

Ivo pidi juba tunnistama, et ta ei oskagi ladina keelt, sest õpipoiste pühapäevakoolis, mida korraldab Kanuti gild, ei jagatud talle seesugust tarkust; kuid et tal oli häbi avaldada seda neitsi Dorotheale, siis ta sõnas:

„Kas neitsi tihkab nii kallist asja usaldada mulle?“

Vastuse asemel Dorothea sulges selle pagana kirjutatud raamatu ja pistis talle põue.

Kui siis Ivo püüdis tõrkuda, üteldes, et ta võtab raamatu mõni teine kord, kui neitsil on ta läbi loetud, kostis Dorothea:

„Ta ongi mul läbi loetud, nüüd aga kõneleme millestki muust!“ ja ta keelelt hakkas kargama küsimusi, et kuidas on Ivo nimi, kui vana ta on, kas tal on palju vendi ja õdesid, ja siis veel kõige tähtsam, et kas tal on juba mõrsja.

Ja Ivo rääkis avameelselt ja salgamatult kõigest, kogu oma perekonnaloo manas ta esile, üteldes, et ta isa kodupaigaks on Schenkenbergi maakoht Lüübeki lähedal, kuna ema – Christense Spirouwe – on sündinud tallinlane; ta ei jätnud mainimata ka neitsi Gertrud Agnetat, kelle ta vanemad olevat valinud talle tulevaseks mõrsjaks.

„Ons ta ilus?“ katkestas nüüd neitsi Dorothea.

„Ei tea,“ kostis Ivo lihtsalt.

„Ei tea oma mõrsjat?!“

„Ta ep ole mu mõrsja!“ ägestus Ivo.

„Ons ta ilus?“ nõudles Dorothea, tähele panemata Ivo vastust.

Nüüd seletas Ivo, et ta ep ole kunagi seda neitsit hästi näinud ega vahetanud temaga ühtki sõna.

„Olgugi, aga seda peaks ikkagi teadma, kas ta on ilus ja missuguseid ehteid ta kannab?“ jonnis Dorothea.

Et teda rahuldada, siis seletas Ivo, et tema arvates see neitsi ep ole mitte ilus, sest tal olevat pikk lõug ja hambad hõredad nagu rehapiid.

„Pikk õug ja hambad hõredad nagu rehapiid,“ kordas Dorothea ja imestus, et kuidas säärane neitsi võib olla Ivole südame järele.

Alles nüüd sai Ivo mahti seletada, et see kuldsepa tütar ep olegi talle südame järele ja et ta ei vii teda mitte kunagi altari ette, olgugi, et säärane on ta vanemate tahtmine ning soov.

„Aga eks vanemate tahtmine ole õige ja seda tuleb täita!“ kostis Dorothea tõsinedes.

„Seesugust soovi ei täida ma mitte,“ ja Ivo oli uuesti muutumas ägedaks, nii et ta põski kattis ärrituspuna, „ennem lähen tingsõduriks, aga seda neitsit ma ei kosi!“

Üllatunult vahtis teda nüüd neitsi Dorothea, kuna ta suuservad tõmblesid üles-alla, nagu püüdes hoiduda naermast.

Nüüd sigis nende vahele pikk ja pinev vaikus, nii et nad võisid kuulda isegi oma südame vasardavaid lööke. Nad kuulatasid, kuis linnakari tuli ammudes koju, kuis kiunusid väravate sagarad, kui lojuseid aeti õuedesse ja hakati neid sorinal lüpsma.

„Oleks mulgi vanemad,“ ütles nüüd Dorothea vaikselt, „meelsasti täidaksin nende iga pisima kui soovi, et teha neile rõõmu!“

Ja siis seletas neitsi Dorothea, et tal ep olegi vanemaist muud kui võõrasisa, kuna ema asemel olevat teda kasvatanud vana mamsel Catharina, kes veel praegugi hoolitsevat emana ta eest, kuid nüüd olevat muutumas põduraks.

Kui siis Ivo küsis, et kas neitsi pärisvanemad on surnud, kostis ta pearaputusel:

„Ei tea, neist ei tea ma midagi, sest kasuisa ei taha sellest kõnelda; ainult mamsel Catharina ütles kord, et mul ep ole ei isa ega ema, et üks sõdur olevat mind Liivimaalt leidnud ja toonud Riiga, kus mu kasuisa Dauid Denhard võtnud mind enese hoolde ning kasvatanud üles; kui ma isalt hakkasin seda lugu lähemalt pärima, siis muutus ta Catharina vastu väga tigedaks, nii et nüüd on temagi suu seletamiseks lukus.