Читать книгу ''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur) - Enn Vetemaa - Страница 3

Kui ma näen inimesi, kes meie surnukambrist — väikesest, tagasi­hoidlikust, julgeksin öelda koguni armsast lillakast telliskivi­hoonest möödudes selle asjaliku asutuse poole kartlikke pilke heidavad, ei saa ma neist aru. See tähendab, et ehk mõnevõrra saangi, kuid pean säärast suhtumist lapsikuks. Kas siis loodetakse, et sellesse või mõnda teise, sama ülesannet täitvasse sureliku inimese hauaeelsesse vahefinišisse varem või hiljem ei sattutagi? “Memento mori!” ütlesid roomlased, ja targale pole see hirmutav, pigem lohutav soovitus. Ei pea olema nahakaupmees Pontus või Igavene Juut, et oodata maise jama kunagist lõppu. Teid ja muidugi ka mind ootavad morgides puhtad tsinklauad, töökad kannatlikud inimesed ja väga-väga rahulikud naabrid. Vähem tüütuid saatuse­kaaslasi ei saa ollagi.

Praegu, varasel suvehommikul, kui ma siin morgi ees väikesel pingikesel istun, on kõik lausa idülliline. Loodus suhtub surma eelarvamuste­vabalt. Ei pelga meie hoonekest metsviinapuu — nii lokkav ja külluslik on ta, lausa embab rahumeelset majakest — ning usaldavalt avab oma kollakaid õisi ka mesilinde kohale meelitav lõhnav kuslapuu, mis rahulikult akende ülaosast sisse vaatama küünitab. (Meie kartliku pilgu eest on suur osa aknaist ju varjatud.) Ning kõikjal on lilli. Loodus ei pelga ega põlga midagi, mis on loomulik. Loodus on ju aine igavene ringkäik, ja ma pean imestama, kust küll on pärit see kartlik-tõrjuv hoiak kõigesse surmaga seonduvasse. Piibel räägib surmast kui patu palgast. Kas meis siis tõesti isegi praegu, kahekümnenda sajandi lõpul, elab veel mingi arhetüüpne süütunne surmast kui karistusest? Ja ekstrakummaline on, et samast hoiakust pole vabad ka ateistid.

Jah, nii kena on istuda surnukambri ees ja oodata oma koolivenda Niilas Kibbermanni (enamasti kutsusime teda küll Nilsiks) siia ajatusse majja.

Mina, kes ma küll päriselt arstide vennaskonda ei kuulu — loen end pigem teoreetikuks ja teadlaseks: olen viroloog, võiks öelda ka molekulaar­bioloog (see ju meie katusteadus) ja teen meedikutega loomulikult koostööd; kui arstidel surmapõhjusis kahtlusi tekib, tuuakse mulle meie siinsamas lähedal asuvasse instituuti kadunukeste analüüse ja koeproove, ning mina kinnitan või vaidlustan tohtrite poolt langetatud diagnoosi. Seda teist varianti juhtub küll väga harva. Praegu ootan ma aga Nilssi — mõne tunni pärast saan ma tema maiseid jäänuseid, kuid seekord tean ma kaljukindlalt, mida ma neist välja loen. Ja arstide arvamusega ei lähe see teps mitte kokku. Kuid mitte keegi ei saa sellest kunagi teada!

Nilsi surmast teatati mulle — ma palusin seda — öösel telefonitsi koju, ja nii ma siis nüüd siin olengi.

Surnud tuuakse morgi enamasti õige vara hommikul, sest ei taheta ju elavaid ehmatada — laibatransport on meie eelarvamuste tõttu ikkagi delikaatne ja diskreetne asi. Eriti neile, kes ise haigevoodis.

Kuna kell on juba kuus, siis peaks Nils tõesti varsti siia jõudma, sest peagi susatakse haigetele kraadiklaasid kaenlaaukudesse ning kirglikud suitsumehed hiilivad poolalasti rõdule, et esimest hommikust suitsu teha. Mao- ja kopsuhaigetele, samuti kardioloogia osakonna patsientidele on see rangelt keelatud, kuid neuroloogid, silma- ja kõrvaarstid vaatavad suitsunõrkusele läbi sõrmede.

Surnutega on probleeme jah. Mulle meenub Thomas Manni “Võlumägi”; seal toimetati koolnud mägikuurortidest alla erilistel kelkudel. Nad tegid oma viimase kihutamise — jah, lustisõiduks ei saa seda siiski nimetada — mõnikord saatjatetagi. Vaheplatvormidel, laugjamatel paikadel või ajutistel tõusudel kontrollisid velskrid kihutajate käekäiku. See transportimis­viis lauskmaa surnu­aedadesse — natuke jube, natuke lõbustav, natuke riivatu oma praktilisuses — on mulle kogu eluks mällu sööbinud. Seda tiisikeride-raamatut, millel on aga hoopis suurem tähendus, pidin ma poolsalaja lugema: minu vanemad polnud küll puritaanid, kuid herr Thomas Manni elunägemine oli neile võõrastav. Vähemalt minule pidasid nad selle raamatu lugemist veel enneaegseks. Öösiti ma “Võlumäge” siiski nautisin, ning minu unenägudes kihutasid salapäraselt naeratavad, teadja naeratust kihistavad koolnud aohahetuses oma separeepaigust tuhinal ristiinimeste sekka, lumepilv sabas.

Jah, aga praegu on koit ammu käes, päike kuldab morgiseinu, taevas on helevalged pilvekesed — ma ütleksin tupsu-nunnulikud pilvetitad. Loodus ei kavatse ühe inimese surma pärast dekoratsioone muutma hakata. Vaatlen neid pilvi ja tunnen ennast hästi, võiks öelda laiduväärselt hästi, sest teatud määral olen ma Nilsi siiasaabumisele jõudumööda kaasa aidanud. Tinglikult võiks mind koguni tema mõrvariks tituleerida. Mitte küll tavalises mõttes — ma lasin selle töö oma pisisõdalastel ära teha. Võib öelda, et ma jätsin tema saatuse taevase kohtumõistja — või kui see mõiste mõnele ei meeldi, siis Juhuse otsustada. Ja mingi tobeda, antud puhul küll päris ülearuse autunde ajel seadsin asjad nii, et ka minu enda surm võinuks kõne alla tulla. Olime ligikaudu võrdsetes tingimustes. Nagu need plekist hundid, notsud ja kõvakübaramehed lasketiirus rippusime kõrvuti traadil; ootasime Vikatimehe valikutegemist. Muidugi pole ma ses küsimuses lõpuni aus. Kes võib surmkindlalt väita, et ma — kui haigus just mind tabanuks — siiski midagi enesekaitseks poleks ette võtnud. Minul oli ju pilt selge, ja kuidas me surmaohu ees käitume, seda on raske ennustada.

Imelikul kombel ei tunne ma mingeid hingepiinu. Ma tunnen end oivaliselt, tunnen end nagu teadlane, kelle eksperiment on korda läinud. Ei mingeid raskolnikovlikke tõmblemisi. Mina pole kirvega äsanud, ma pole ka süstalt või mürgipille kasutanud. Ja lõpuks olid mul koguni õilsad motiivid — ma püüdsin päästa Nilsi isa; ja see lähebki mul vist korda. Ja eks ma hoiatanud Nilssi kõigist ettevaatusabinõudest kinni pidama, paraku küll teades (ja salamisi ka lootes), et ta mu keelde tõsiselt ei võta. Nii oligi.

Muide rahustab mu sisetunnet ka kunagi juhuslikult kättesattunud raamat Rooma õigusest, kus peenelt ja diplomaatiliselt on öeldud, et teise inimese tapmist kui karistust ei saa mingil moel aktsepteerida; seevastu seisab ühiskonna ees püha kohus endale ohtlikud kodanikud kõrvaldada. Lihtsalt kõrvaldada, ja kõik! Aga karistusena ei tohtivat seda küll mingil juhul käsitleda. Meie, surelikud, pole kohtumõistjad. Lohutav lugemine igatahes…

Miks oli küll Jumal asjad nii seadnud, et mina ja Nils üldse kokku pidime puutuma — meie kaks ei saanud ju elada sama taeva all.

Huvitav, et furgoonauto või siis ehk ratasraam juba ei saabu…

Paraku saabub aga keegi hoopis vastikum: kojanaine, kes luuda keerutades mulle läheneb, nagu Walpurgi öölt paraja pohmelliga pärale jõudnud nõiamoor.

Ta lausa ründab mu pinki. Viisakalt astun ma kõrvale ja leian teise istekoha pingil, mille ümber ta oma luuatöö juba lõpetas. Kuid ei anna mu isik moorile rahu. Otsemaid märkab ta mu pingi all midagi, mis ennist kahe silma vahele jäi — see on mingi tühine kokkukäkerdatud nätsuümbris; mujal ta sellistele pisiasjadele tähelepanu ei pööragi (pudeleid ja eriti preservatiive ei tohi siit aga küll leida; mina ammutaksin neist viimati­mainituist, ja just sellises paigas, siiski teatud optimismi). Kuid kohe on nõid oma tolmu tuulispasaga kohal; juba kraabivadki ta luuakontsu vitsaraod — see luud meenutab küll kangesti üht korstna­pühkijate tööriista, korstnaluuda — mu kinganinu.

Väga kuulekalt vahetan ma uuesti pinki.

Ta on nõutu.

Ent siis käratatakse mulle:

“Sii’ oo koolnukammer. Sii’ muidutühja ei passita. Või ootad endale isi prii platsi?”

Ehmatavalt rebukollased on luuanaise silmavalged. Neisse silmisse vaadates olen ma kaunis kindel, et “koolnukamrisse” jõuab kojanaine küll enne mind: selle räuskava indiviidi maks on päris kindlasti nagu pesunuustik — kunagine päikeses ärakuivatatud ja pleegitatud mere-elanik, keda või mida meil slaavipäraselt “matšalkaks” kutsutakse. Jah, selline kärgjas sidekoevõrgustik on luuaproua kuivetunud kõhus. Lapse maksa ilusa titeroosa on alkohol ammu ära uhtunud. Ah et miks ma just etanooli vesilahust silmas pean? Aga ma ju näen, et pisut eemal on eidel suur kandekott, kuhu ta tühje pudeleid korjab. Ja küllap viiakse need kähku taarapunkti, et uut õllelaga osta; vaevalt tal muuks raha jätkub. Või ostab siis Kolmekordset.

Ma tean, et kindlasti suhtutakse minusse märksa paremini, kui ma nüüd diplomaadist viinapudeli võtaksin, selle mehiselt tühjaks kulistaksin ning kesta prügikasti lennutaksin.

Eks ta ole, ütleb Kurt Vonnegut.

Aga nüüd jõuab siia alleekesele lõpuks siiski tuttav furgoonauto. Mu sõbrake on pärale jõudmas. Auto summuti reostab meelõhnalise hommikuõhu kirbe bensiinitossuga. Pidurid käuksuvad. Furgooni tagumine uks avatakse ja sealt tõmmatakse välja valge palakaga kaetud kanderaam.

Laibavedajad, keda mõned põlglikult “laibakateks” kutsuvad, asuvad vilunult asja kallale. Üks neist on eakas mees Kuusalu kandist, elupõline proff, temale sekundeerib aga noor tudeng, kes sellist teenistusvõimalust nähtavasti raha pärast ära ei saa põlata. See on sümpaatne noor mees — imelikul kombel mitte tulevane arst, vaid hoopis matemaatik.

Nüüd astun minagi lähemale. Vanem mees tunneb mind juba aastaid, ta teab, et ma vahel ka patoanatoomi tööd teen; kui ma talle ütlen, et kadunuke on mu koolivend, ei imesta ta mu nii varase siinoleku üle. Tõmbab koguni korraks Nilsi näolt kattelina.

Ma astun lähemale ning silmitsen oma kunagist sõpra ja praegust ohvrit. Imelikku inimest, keda võidaks tema tegude järgi vabalt sadistiks pidada, kuid kes seda siiski polnud. Ta oli — see kõlab küll kohmakalt — pigem inimhingede vivisektsionist. Loomuldasa, sünnipäraselt. Ta vist tõesti tahtis inimest kui sellist tundma õppida, kuid, piltlikult väljendudes, oli tema see harrastus nagu poisikese katse, mis peab välja selgitama, kui kuumas vees — kas päris keevas või juba üheksakümnekraadises — näiteks rott hinge heidab. Ja kui ruttu.

Miskipärast oli Nilsile määratud uskuda inimese loomupärasesse kurjusse, omakasupüüdlikkusse ja alatusse. Selliseid omadusi ei kavatse keegi päriselt eitada, kuid tema üritas oma eksperimentidega neid aina tõestada. Ja selles oli ta fanaatiliselt järjekindel. Võimalik, et Nils oli tinglikult süüdimatu. Kuid mida see parandaks? Tegemist oli sellise inimesega, kelle kohta võib rakendada just äsjameenutatud roomlaste käitumismalli.

Aga hea näeb Nils välja. Ehkki ta suri suuremates piinades, kui ma eeldanuks. Rahuliku pneumoonia ja aeglase aina jõuetumaks muutumise asemel mingid jubedad krambid. Miks? Ma tõesti ei tea, ehkki ainult minul on maailmas täisinfo juhtunu kohta. Tuleb end rahustada faktiga, et paljudel haigustel on eri vorme. Sel puhul räägitakse kliiniliste tunnuste polümorfsusest.

Korraks tõmban ma palaka veelgi madalamale ja näen tema nii tuttavat siidkinnastatud käeproteesi, mis kaugetel aegadel furoori tekitas. Nils on, õigemini oli konservatiiv: praeguseks on leiutatud proteese, mis käivituvad biovooludest; ka palju kaunemaid proteese on olemas — selliseid, mille tehislikkuse ainult vilunud silm kindlaks suudab teha. Ent Nils kannab ikka endist kummkätt, mis läbi siidkinda salapäraselt kumendab.

“Mortuum nobile,” kuulutab noorem kandjaist.

“Mis asja?” ei saa tema paarimees aru.

“Noobel surnu,” tõlgin ma. Jah, noobel, kuid samas on temas veel ka midagi, mida iseloomustaksid epiteedid “ontlik ja kukupai”.

“Päris kobe kooljas neh!” kinnitab vanem laibavedaja. Kuid parandab end siiski kähku: “Üks iseäranis noobel kooljas!” Ja peabki parandama. Nemad on Nils Kibbermanniga rahul. Miks ka mitte. Nad on näinud laipu, mis on sõna otseses mõttes kobedad. Siin majas on ju veel ka kohtumeditsiini labor. Ja sinna tuuakse nädalate- ja kuudevanuseidki laipu. Selliseid, mida ei anna enam hästi tsellofaankotti toppida; ja kui lõpuks tööga siiski toime tullakse — tuleb ju tulla! —, siis nõrgub meeste kinganinadele nesteid, mida isegi mina oma Petri tassikestes eriti ei armasta.

Ma tõmban valge lina oma käega Nilsi kõrgele laubale, mille taga elas tema iseäralik aju.

“Väegade noobel kooljas,” kinnitab Kuusalu mees.

Nils viiakse saatusekaaslaste juurde, kes pole kõik kaugeltki nii nooblid.