Читать книгу ''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur) - Enn Vetemaa - Страница 6

“Me peame kõik temasse nii suhtuma, nagu me tema… tema õnnetuse tagajärge üldse ei märkakski. Igasugune uudistamine, veel enam itsitamine jääb ära!”

Nii kuulutas Siiri, meie klassi suurim autoriteet. Ta oli seda tüdrukute hulgas ja loomulikult siis ka poiste seas, ehkki me tegime näo, et tema jutt on meile nagu hane selga vesi. Meie poisid olime, nagu tavaliselt ikka on, omaealistest tüdrukutest märksa titemad.

Kuuendas ja seitsmendas klassis juhtuvad üldse imelikud asjad, kummalised muundumised: kellegi salapärane käsi vajutab lülitile, ja nii tselluloid-Barbie’d (Barbie’sid tollal muidugi veel polnud) kui ka pundunud jämesäärsed kaltsunukud saavad laengu, elustuvad, muunduvad, löövad helendama, hakkavad imelist valgust plinkima — mõni nagu tilluke signaallambike, teine aga otsekui majakas. See oli vist Friedebert Tuglas, kes väitis, et olevat raske ette kujutada kohmakamat, eba­graatsilisemat, üleüldse äpardunumat olendit kui paari­teist­kümne­­aastane plika. Ent siis äkki, otsekui üleöö muutub kõik.

Eks nii olnud meilgi; koguni Leida, kõige vana­moelisema nimega ja kõige suurema jalanumbriga tüdruk, — jah, isegi tema — peaaegu sugupooletu, part-donaldlik, ümara juustukeranäo ja sellesse lohakalt surgatud, laiaks astutud lehtrit meenutava ninaga hiidplika, hakkas mingit, küll üsna ihmjat ja loidu, aga siiski teatud kuma kiirgama. Ta õppis ära itsitamise ning lõhnas ühel päeval nii vägevasti õudse, odava lõhnaõli järele, et minul, kes ma tema taga istusin, pea valutama hakkas. Keemiaterminites väljendudes tulnuks Leida tunnistada küll üsna afiinseks, kuid paraku siiski mingit laengut kandvaks valkaineseks. Tema neutraalne taignalikkus oli äkki kadunud.

Meie poisid jäime aga peaaegu eranditult millekski hermafrodiitseks. Muidugi muutus midagi juba ka meis: näole siginesid rasvased vistrikud, nina alla tekkis midagi udujat, hallituse­niidikesi meenutavat. Enamik meist õppis arvatavasti ära Onani patu, kuid pealtnäha olime endist viisi sugupooletud kraaklejad ja tembutajad. Pole siis ime, et meie Barbie’de pilk hakkas meist kõrgelt üle vanemate klasside poiste suunas käima, ja mõnel harval juhul neile pilkudele isegi reageeriti. Too Siiri, kes meid teatud kummkäest mööda vaatama manitseb, tantsib koolipidudel unelevalt pika ilusa poisiga kümnendast b-st.

Siiri on üldse väljaspool konkurentsi, ta vaatab meid juba peaaegu et emalikult.

Ja niiviisi tema siis kuulutab, et ei mingit itsitamist, ning võtab selle uue poisi oma protektsiooni alla. Uue imeliku poisi, kelle meie klassijuhataja ühel septembri­hommikul endaga kaasa toob.

Niilas Kibbermann on tema nimi, ta olevat enne Tartus õppinud, aga nüüd, pärast vanemate korteri­vahetamist, on tema meie uus õpilane, “kes kindlasti sulab peatselt meie üksmeelsesse klassi­kollektiivi”. Ja too Niilas Kibbermann, keda me varsti Nilsiks hakkame kutsuma, pannakse minu kõrvale istuma. Kas ta ikka “sulab”, pean ma mõtlema, sest ta erineb meist — räämasevõitu, sasipäistest käratsejatest, ühesõnaga, normaalsetest seitsmikuist — kohe väga ja väga.

See, mida me nagu märgatagi ei tohi, on õhukesest kreemikast siidist kinnas, mida kantakse vasakus käes. Täpsemalt küll mitte niivõrd kinnas kui see, mis sellest läbi kumendab. Midagi musta. Selge, et see miski must on kunstkäsi, kummist käsi, protees. Kummkäsi on juba iseenesest haruldus omaette, kuid ka poisi riietus on meie meelest veider: ta kannab nimelt ruudulisi golfipükse. Mina ei julgeks sellistes mitte mingil juhul kooli tulla, ent tema näis end neis päris vabalt tundvat. Üldse on selles uues poisis midagi sundimatut, vaba, sõltumatut, ent samal ajal hoopiski mitte hoolimatut. Pigem eriliselt tähelepanelikku.

“Justkui mingi lord Fauntleroy…” kuulutas, muidugi mitte sellel esimesel päeval, Vilma — kuri plikanähvits, iga asja peale lahinal põlema lahvatav nagu kuivanud kadakas. Eales polnud ta millegagi rahul ja tema ema, muide, polnud mitte mingi lihtõmbleja, vaid “tiplumiga kunsträtsep”. Vilma oli üks vähestest tüdrukutest, kellest too salapärane laternasüütaja seni veel peatumata mööda oli jalutanud. Lambikeseta jaaniussike, kuid õel, see meie Vilma.

Kuid Vilma Vilmaks. Olulisem on see, et juba esimesel päeval selgub, et Nilsi erinevused pole hoopiski mitte ainult välist laadi; kui me suurel vahetunnil röökiva bandena sööklasse tormame, järgneb ta meile rahulikul mõõdetud sammul. Ja mis ta siis veel teeb? See on midagi ennekuulmatut: Nils näeb maas poolikut leivaviilu ja tõstab selle viisakalt maast üles. Ning, vähe sellest, ta… annab leivatükile suud!

Meie kisa ja tüdrukute kilked vakatavad; grammofon käib maha nagu Jorh Aadniel Kiire venna ristsetel. Aga mitte ainult meid, kes me agaralt leivasõda harrastame, ei hämmasta niisugune rabav käitumine — koguni koolidirektor, Venemaa eestlane, Tomskist tulnud Ivan Tönk tardub ja jääb, suu töllakil, Nilssi vahtima. Ent minu pinginaaber ei kohmetu:

“Seltsimees direktor,” lausub golfipüks kuidagi eriti malbelt — niisugust tooni ei kasuta ükski normaalne poiss —, “loomulikult tean ma, et meie põlluavarustel (!) kasvab kuldset leivavilja küllaga. Kuid leivas austan ma meie põldurite tööd. Eks ole leib ju “asjastatud töö”…”

Ma näen kardetud direktori silmis täielikku nõutust. Minule on muidugi niisugune termin nagu “asjastatud töö” võõras ja kentsakas, ma ei tea veel, kust too mõiste pärineb, ent mingi töölisfakulteedi lõpetanud seltsimees Tönk teab. Talle meenub: kunagi ammu-ammu on millestki niisugusest kusagil räägitud. Kas mitte suur Karl Marx ise ja tema poliitökonoomia? Aga kuulda seda sõnakombinatsiooni seitsmenda klassi naakmanni suust…

Tema, Ivan Tönk, kasvas lastekodus — parim ankeet! — ja seal selgitati neile, et nõukogude laps ei pea üldse tänama, sest see on kodanlik igand — eks ole kasvavad sugupõlvel õigus söögile, nad peavad seda saama! Neil on õnn kasvada Stalini päikese all!

Kuid nüüd taganeb ta selg ees ja ühmab:

“Nu jah!”

Ja mulle tundub, et tema silmis on midagi eelhirmu taolist. Miski näib meie Ivanile ütlevat, et kunagi ja kusagil võib sellest kummaliste pükstega poisist koguni ohtu oodata. Ja ega ta eksigi.

Ent niisama lihtsalt taganeda Ivan Töngile kah ei sobi:

“Mis pjuksid sul jalas on?” küsib ta Nilsilt kurjalt. Tema pilgus on arusaamatus ja hukkamõist.

“Golfimäng ei ole meie riigis veel eriti populaarne. Kuid ma olen kindel, et meie sportlased end ka sellel alal kunagi maailmale tutvustavad…”

Direktor ei vasta midagi. Ta leiab väljapääsu selles, et juhib kurjalt köögitädi tähelepanu seinal rippuvale, meie õnnelikku lapsepõlve ülistavale loosungile — see on tema arvates kahtlaselt longu vajunud. Ka köögitädi vajub longu. Ent me kõik saame aru, et meie hirmuäratav Ivan on endast väljas. Ta pöördub ja kaob silmapiirilt. Huvitav oleks teada, millest ta parajasti mõtleb.

Nils Kibbermann istub lauda, võtab lusika ja asub sööma. Kuidas ta küll oskab teha näo, nagu midagi poleks juhtunud?

Koolipingi taga tunnen minagi end tema kõrval juba nagu ebakindlalt.

Nils vaatab mulle pikalt otsa. Tal on ilusad sügavpruunid silmad, niisked, truud. Niisugust värvi silmad olid minu kunagisel maakoeral Armil, kui ta mind vaatas ja saba liputas. Ja Jeesus Kristusel olen ma ühel suurel pildil selliseid silmi näinud. Täis lausa nõrguvat armastust. See pole päris sobiv kõrvutamine, aga tõsi mis tõsi.

“Huvitav, miks sa ei küsi, mis mu käega lahti on…” lausub ta. “Sa oled vist väga peenetundeline poiss,” arvab Nils.

Mida peaksin ma vastama?

“Minu kõige suuremaks veaks on uudishimu,” selgitab ta. “Ma olen, jah, kole uudishimuliku loomuga.” Ta vaatab rääkides sulle otse silma sisse. “Kui ma veel koolis ei käinudki, leidsin ma kord ühe sidruni moodi raudmuna… See oli granaat.”

Selge.

“Kas see… noh… kas see sind segab ka?”

“Eks klaveritunnid jäid katki. Ja pallimängijat minust kah enam ei ole. Aga muidu olen nagu harjunud. Inimene harjub ju kõigega,” lõpetab ta elutargalt. Temale see elutarkus sobib. Kuid siiski ei lõpeta ta veel päriselt. Ta lisab, imelik naeratus suul:

“Muuseas mõjub see minu protees eriti just tüdrukutele.”

“Et nad on justkui kaastundlikumad või?” ei saa ma aru.

“Kaastundesse, Toomas, ma ei usu.” See kõlab mõtlikult ja väga vanainimeselikult.

“Üleüldsegi või?” pean ma küsima.

“Nii see on.” Ma ei saa aru, kas see rõõmustab või kurvastab teda.

Aga et Nilsi vasak käsi tüdrukutele tõesti imelikult mõjub, seda märkan ma tantsukursustel, mis varsti algavad. (Muide on Nils ainus poiss klassis, kes juba enne kursusi tantsida oskab; aeglast ehk inglise valssi tantsib ta tõsiselt ja kaunilt. Aga eks ta ole meist aasta vanem ka.) Kui Siiri daamide valiku ajal — mis daamid need nüüd või?! — teda tantsima palub, siis ei ole selles midagi erilist. See oli ette arvata, et tema esimesena teistele teed näitab. Ja Siiri näost ei saa tõesti välja lugeda, et Nilsi käsi temale kuidagi iseäralikult mõjuks. Aga neile, kes mu pinginaabriga järgmistena tantsupõrandale lähevad, mõjub see minu arust küll. Kui nad Nilsi kätt puudutavad, siis näikse nad nagu elektrit saavat ja võpatavad. Nii on mõnega. Teine jälle võtab kummkäe pihku — käe, mis ju ise haarata ei saa — mingi ootushirmuga: tahaks, aga nagu ei julge hästi. Nii puudutatakse tundmatut selgrootut looma. Kolmandais on mingi raskesti kirjeldatav, mulle tollal osalt ka arusaamatu kihk, mida nüüd, aastakümneid hiljem julgeksin nimetada salaiharuseks. Aga pärast juhtun ma pealt kuulma, kuidas tüdrukute WC eesruumis, suure peegli ees juukseid sättides muljeid vahetatakse; poolihääli, aga siiski. Ja ma kuulen ära: