Читать книгу ''Väegade noobel kooljas…'' (nentis vanem laibakandur) - Enn Vetemaa - Страница 4

Sellest päevast, mil Nils palus mind tulla oma isa vaatama, pole möödas rohkem kui kuu.

Nilsi isa oli päratu, rändrahnuline mees. Teda võinuks pidada akromegaalikuks. Ka oli temas midagi othellolikku, ehkki ta ei olnud mustanahaline; härra Kibbermann oli hoopis punane — veripunane, ooperipunane. See punasus harmoneerus aga suurepäraselt tema uhke terashalli lõvilakaga, mis oli beethovenlikult sassis.

Suur hämar, tumedate aknaeesriietega ruum, pimedusse sulavad seinad, põrand ja lagi — kõik see mõjus kuidagi teatraalselt. Lavastatuse­tunnet süvendas seinanišist särahtav hõbedane tuletõrjujakiiver ning selle all ristuvad rapiir ja portupees mõõk. Väike, aga küllalt hele laualamp valgustas välja veel seinale kinnitatud värvimütsi ning mingi, ilmselt samast ajast pärineva, klaasitud ja raamitud diplomi või aukirja. Jah, teaterlik oli see kõik kokku küll, kuid mitte odav; summa summarum mõjus kõik suure­kaliibrilisem, selline oli ju ka vanahärra Kibbermann ise. Siin hõljus klassikalise tragöödia raskepärane, pidulik vaim. Ja eks traagikat pidigi ju siit hõngama: peremees põdes erakordselt rasket allergiat, mis hakkas andma juba autoimmuunsusele lähenevat haiguspilti. Selle raske haiguse puhul peab segadusse aetud organism omaenda rakke võõrasteks ja tormab neile kallale täis hävitamisiha. Moolok õgib oma lapsi. Niisuguse diagnoosi juurde käib lühike, ränk sõnakombinatsioon: “enamasti letaalse kuluga”.

Ma teadsin, et Nilsi isa on kuidagi seotud tuletõrjega, õigemini küll oli, sest nüüd kujutas ta endast juba ammu abitut invaliidi. Siin ei tohtinud suviti avada aknaid õietolmukartuses, siit ruumist viidi ära raamatud, kuna trükivärv, tühised tinajäägid, koguni nahkköidetes pesitseda võivad silmale nähtamatud kiirikseened — kõik need ohustasid muserdatud veterani lõpuni kulunud tervist.

“Mis see õieti on?” küsib minult Nils. Me istume minu laboris. Akna taga on ähmane aprillihommik. Ruumi immitseb lahja hämu. Aneemiline, verevaene hommik. Morgi ees — see paistab siit aknast hästi — tõstavad mehed autolt tühja kirstu maha. Selliste hommikutega olen ma ammu harjunud, ma ei jaksa või ei viitsi inimeste maistele kannatustele enam kaasa elada. Ses mõttes sarnanen ma Nilsiga, ainult et minu ükskõiksus ja vaatlejahoiak pole sünnipärane nagu temal; minu puhul võiks rääkida ükskõiksusest kui kutsehaigusest. Mina ju uurin just neid tillukesi olendeid — pisisõdalasi, seda kes-teab-kelle väesalka, mis meid morgi aitab jõuda. Mõnikord tunnen ma oma kärvavatele rottidele ehk rohkemgi kaasa kui oma liigikaaslastele.

Et Nils minu juurde julgeb tulla — jah, pärast seda kõike, mis meie vahel on juhtunud, ei üllatagi mind eriti. Temalt võis varemgi alati kõike oodata. Kuid imelikul kombel näis ta isa haigus Nilsile siiski südamesse minevat, tema mure mõjub ehtsalt, usutavalt. Niisiis on maailmas siiski keegi, kellele ta on võimeline kaasa tundma. Püüan minagi sel troostitul hommikul, mil ainult suurim optimist suudab uskuda, et kevad koputab juba arglikult uksele, tavalisest osavõtlikum olla. Ja lõpuks — mis mul siis saabki olla koolivenna isa vastu?

“Sa küsid, et mis see on… Loomulikult allergia, mis on arenenud väga kaugele. Immuno­defitsiidini. Lümfotsüütide, ma usun, et oled neist kuulnud, tüvirakudki on juba kahjustatud.”

“Liiga palju see mulle ei ütle,” nendib Nils. “Kas sa ei saaks natukene inimlikumas keeles?…”

Ma püüan.

Ja varsti räägin ma talle, et võõraste ainete — avalikult või vargsi meie organismi tungijate vastu, olgu siis tegu viiruste, bakterite, õietolmu või vetikatega, asuvad otsemaid võitlema meie organismi lümfotsüüdid. Neid toodab tüümus ehk harknääre ja luuüdi. Palju on lümfotsüüte ka põrnas. Väga lihtsustatult võime ühe lümfotsüütidest, nimelt T-lümfotsüüdid, jagada killeriteks, helperiteks ja supressoriteks.

“Need esimesed on vist tapjad ja nuhid?”

“Justament. Kuid nad on terve organismi puhul ka turvamehed. Sinu isa immunosüsteem on aga kohutavalt tasakaalust väljas. Mulle tundub, et uurijaid-kaitsjaid, kes midagi teaksid ja süstematiseeriksid, enam peaaegu polegi. Või on nad hulluks läinud. Võim kuulub niisiis nuhkidele ja timukatele. Turvamehed ründavad neid, keda nad kaitsma peaksid. Anarhia.”

“Sa seletad päris piltlikult,” arvab Nils. “Kui tegu poleks minu isaga, siis võiks sel teemal isegi filosofeerida.”

“Muidugi. Kui asi puudutaks mind või Ruthi, keda sa kunagi ammu nii hoolega pildistasid, siis võiks kohe päris kindlasti.”

Ma andsin endale lubaduse, et ei ärritu, et taltsutan end, kuid nähtavasti olen ma siiski veel mõnevõrra emotsionaalne olevus.

Nils tõstab oma kurvad silmad ja vaikib. Koer Armi silmad, Jeesus Kristuse silmad. Aga võib-olla Antikristuse?

“Ma ju tean ammu, et sa mind vihkad, Toomas.”

Noogutan. Mis muud mul teha on. Muidugi vihkan ma teda. Vihkan nagu ussi aia all.

“Kunagi ammu kooliajal ütlesid sa, et minusugused tuleks tappa.”

Nüüd pean ma siiski midagi lisama: “Siis ei teadnud ma veel, et hakkan tegelema meditsiiniga.”

“Hippokratese vanne? Kas see peab mind päästma?…”

“Ärme muutume literatuurseks,” katkestan ma teda ja räägin talle veel veidi aega antikehadest ja antigeenidest. Ta kuulab väga tähelepanelikult. Kui ma räägin allergia ravimise variantidest, rohtudest, mida kasutatakse heinapalaviku tüüpi haiguste vastu; selgub, et kõiki neid põletikke-palavikke allasuruvaid arstimeid: tavegüüli, pipolfeeni, dimedrooli ja nii edasi, on ammu proovitud. Veel teisigi, kuid paraku ei aitavat nad enam. Ka on proovitud kunstlikult immuunsust tekitada: tohtrid panid klaasi vee sisse kaks tilka rõõska piima, et organismi sellega aegamööda harjutada. Kahele tilgale organism tõesti ei reageerinud. Aga neljale juba küll. Järgnes tavaline, jube reaktsioon. Edasi ei saadud enam katsetadagi.

Selgub, et Nils on midagi kuulnud ka organismisiseste valehäirete ja neist puhkevate sõdade allasurumisest teisel viisil. Ta teab, et kuidagi on siiski võimalik rahu, vähemalt vaherahu pidada, sest muidu ei saaks ju kudesid siirata: südamete ja neerude ümberistutamine oleks võimatu. Ent mõnikord see ju õnnestub, ja võõraid rakke, sisuliselt antigeene, ei rünnatagi. Tuleb välja, et mu koolivend neis asjus päris võhik polegi.

Lõpuks palub ta alandlikult, et ma siiski tema isa vaatama tuleksin. Rohkem kui teadlane, mitte reaarst. Ta teadvat, mis on seejärel tema kohus minu vastu.

“Meil kõigil on ainult üks isa.” Ta on melodramaatiline.

“Üldjuhul jah. Kuigi seda vahel tuleb tuvastada…”

Niilas Kibbermann tõstab oma kurva pilgu, vaatab mulle otse silma:

“Tom, sa ju näed ise, et ma olen teid rahule jätnud. Nii sinu kui Aabu.”

“Esialgu küll. Sa oled sunnitud, kuna oled mures isa pärast. Ma tunnen sind, Nils, rohkem kui kolmandik sajandit.”

Ent ma olen siiski otsuse teinud ja lõpetan:

“Hästi. Ma tulen su isa vaatama. Muidugi ei saa ma midagi ette lubada.”

Ja lõpuks olen ma siis siin ja vaatan leekivat vanahärrat.

“Mu ihu on hulluks läinud,” lausub hallipäine hiid.

Ta hääl, mis kunagi kõmisevaid käsklusi andis, on tuhm, kähisev rögin. Ma kujutlen, et kunagi võinuks see hääl panna tremoleerima kas või tolle hõbekiivrigi siin seinal. Praegust häält ma aga otsekui näen: suitsuhall, võbelev ja lidus on see nagu peksasaanud koera saba.

Kuid mees ise ei ole veel alla andnud. Mida ta seal laua taga teeb? Härra Kibbermanni käes välgatab midagi hõbedast. Mu silmad on hämarusega juba harjunud, ma näen, et helgivad pintsetiotsad. Peremees on kummardunud margialbumi kohale ning tõstab vilunult ja õrnalt oma hiigelkämmaldega lausa sobimatult väikesi värvilisi paberitükke. Lehelt lehele. See mees on kollektsionäär. Muidugi peab inimene, kes enam toast väljuda ei tohi, endale mingi tegevuse leidma. Kui ma lähemale kummardun, siis näen markidel tuletõrjeautosid ja -pritse, kirkasid, kiivreid, põlevaid maju. Temaatiline kollektsioon niisiis.

“Jah, ihu on hull. Ei tea, millal vaim lihast eeskuju võtab?… Eks ma hakka siis oma kalleid märke värvi järgi ritta seadma nagu väikesed lapsed. Ühele lehele punased — nagu ma ise —, teisele jälle sinised ja rohelised.”

Eneseiroonia ja rakkude sõda iseenese vastu — võib-olla sobivadki need asjad kokku.

“Kõiki ravivariante on proovitud.” Nils ohkab.

“Neid võimalusi, mida proovida tasuks, siiski on. Ja mine tea — võib-olla tuleb mul, et kõiki proovida, isegi kodakondseilt nõusolekuallkirju võtta…”

“See kõlab isegi lootustäratavalt,” ühmab härra Kibbermann sen. Ta võitleb ikka veel hingelämmiga.

“On aineid, mida tasuks sisse hingata.”

“Igasugu inhalatsioone on kah juba ammu proovitud.” Ta näib olevat pettunud.

“Vaevalt et iga suguseid,” täpsustan ma. “Nende puhul, mida mina prooviksin — ma ei ole eneses veel päris kindel —, ei teeks allkiri tõesti kurja. Ja ka teie “koda”, õigemini kodakondsed, peaks teatud aja vältel mõnedest reeglitest kinni pidama…”

Mida ma seal, sel üsna otsustaval hetkel, ühe pika protsessi alguses õieti plaanitsesin? Mul oli tõesti tekkinud idee.

Loomulikult teadsin ma, et kummalegi mehele ei ütle midagi Biozzi ja McDevitti nimi. Immuno­depressandid, immuno­supressorid… Aga kuidas ma Nilsile ja tema isale asja selgitan, ilma immunogeneetika labürintidesse laskumata? Nojah, aga peavad nad siis üldse kõike teadma? Kuid ma tõesti tahan, et nad teaksid, mida üritan proovida. Nii lootusi kui ka riske. Mulle on vastuvõtmatu see arstide tavasuhtumine, et patsiendile midagi ei räägita. Sellega jõutakse totruseni. Ma ei ole ühegi arsti vastuvõturuumis näinud iial ainsatki raamatut. Kui ma lähen hiina filoloogi, paleobotaaniku või ka tubli inseneri juurde, on nende meeste selja taga soliidne raamaturiiul. Ja nad ei häbene enne su küsimusele vastamist tõusta ja järele vaadata, mida on sellest asjast arvanud neist endist targemad mehed — tõelised alustalad ja autoriteedid. Aga arstid ei tee nii. Kas tõesti vaevab neid valehäbi või alaväärsuskompleks? Kas tõesti tahavad nad jätta muljet, et nemad teavad kõike peast? Andke andeks, ma ei usu teid, härrad doktorid! Pole te ühtigi ilmeksimatud nagu paavst.

Jah, aga kes on meist see ilmeksimatu? Polegi selliseid.

Toas valitses vaikus.

“Enne olid mul siin kaks kanaarilindu. Aga needki kästi ära viia. Sulgede pärast vist. Nüüd elan siin üksinda nagu tont.”

Akna tagant, tänavalt, kostis mootorite mürinat, inimhääli.

Oli õhtune aeg, mil tänavail algab uus, ärevarütmilisem elu. Kutsuvad lokaalid, tulikirjad meelitavad sind ostma õnne, armu ja unustust. Litsikesed ja sutenöörid sätivad püünisvõrke. Paljud ei taha tunnistada, et kaval viirus HIV — immuno­puudulikkuse­tekitaja on oma koolnukarva sõrgu siiagi küünitamas. Jah, just AIDSile ma mõtlesingi. Olukorrale, mis on olemuselt mingil määral vastupidine isand Kibbermanni tõvele: uurijad ei uuri, nuhid ei nuhi ja giljotiinitera roostetab… Minu väikeste kurjade sõdalaste armaada võib takistamatult teha, mida soovib.

“On olemas aineid, mida kutsutakse depressantideks — allasurujateks,” alustan ma.

“Midagi olen minagi neist vist kuulnud.” Seda lausub Nils.

Nüüd käratsetakse just siin akna all. Vast mõne meetri kaugusel algab ilm, mis on ühele tabu. Ei saa jalutuskeppi viibutades taeva palge all oma radu käia see uhke, lõvilakaga mees, kes on enamikust neist, kes kuuluvad uute, pikemakasvuliste homo sapienside hulka — kui see termin küll neile sobib — kasvult ülegi. Hoiakult aga täiesti väljaspool konkurentsi. Mis on üks loikam selle sündinud härrasmehe kõrval… Jah, aga tema olgu vangis.

“Teate, ma lähen praegu ära. Ma pean aru. Aga homme või ülehomme olen ma taas siin.”

Ta noogutab. Ja siis noogutab ka Nils. Siin peres, siin “kojas” valitseb hierarhiline süsteem.

Nils saadab mind vaikides ukseni.

Igal majal, igal eeskojal on oma eriline lõhn. Aga siin on kõik kuidagi teisiti. Ka lõhnatus jääb meelde kui omamoodi lõhn. Ma saan ju hästi aru, miks siin nii steriilne on. Siin ei taluta pea mitte kui midagi.

Tänav lõhnab see-eest kirbelt, erutavalt. See on märjast asfaldist. Tänavaid on kastetud. Vahepeal neid ei kastetud enam üldse. Oli bensiinipuudus ja kui see lõppes, unustati kastmine lihtsalt ära.

Ahmin kopsud täis seda oma kunagist noorust meenutavat lõhna. Kui ma ammu-ammu maapoisina esimest korda Tallinna sattusin, lõi just see lõhn mulle meelierutavalt ninna. Ja tulikirjade peegeldus märjal asfaldil tekitas metropolitunde. Ma teadsin, et olen kohutavalt maavillane, kuid olin kindel, et kunagi tuleb aeg, mil see lõhn saab mulle omaseks. Ma jõuan elus edasi! Ja seejärel kuulub mulle ka palju muud: saksofonide erootiline kudrutamine restoranides, julgelt mingitud naised; ma muutun enesekindlaks, ma ei pelga kedagi ega midagi, ma saan osa kõigest, mida maailmal pakkuda on…

Olen ma siis nüüd enesekindel? Ei. Kõhkleja elab minus edasi. Maavillaseks olen ma oma seesmuses jäänudki. Kuigi tänu mu küünikumaskile ja sellele, et tegelen asjadega, mis tavakodanikul juuksekarvad püsti ajavad: salakavalate viirustega ja koolnukaabetega, mind pisut kardetakse, aga ka respekteeritakse. Mõned naised leiavad minus midagi erutavat. Aga tõeliselt olen ma lihtsalt üks laborirott. Nils on minust alati üle olnud. Ta oli seda juba kooliajalgi. Ja nüüd üritan ma ravida tema isa. Selle mehe isa, kelle poega peaks hoopis ootama veritasu. Jah, aga me pole ju moslemid.

Jalad olid mu toonud Kosmose kino ette. Ma jäin mõttetul pilgul vaatama üüratut kinoreklaami: keegi galantne, naeratav valges kitlis mees lähenes kinniseotud ohvrile süstlaga… Miks ma seda plakatit vahtima jäin? Mina ju süstalt tapariistana ei kasuta. Aga ma vahtisin ja vahtisin. Kuid siiski — kas just siin ei sündinud üks mõte? Kõike edasist käivitav mõte. Kas just mõte, aga mingi, esialgu veel väga abstraktne soov igatahes.

Minust vooris mööda värvitud plikasid — ilmselt oli nende hulgas neidki, kes üritavad õppida maailma vanimat elukutset. Väga kummalised tunded valdasid mind. Mingi kadedus, energiatulv. Kõik siin päikese all julgevad, ja mitte ainult kiiduväärsed teod ei mõlgu neil meeles. Käib liigisisene võitlus, toimib looduslik valik. Kas mina olen tõesti määratud igavesti oma binokulaar­mikroskoopi vahtima jääma? Bakterimõrtsukas… Kas minul siis polegi õigust kätte maksta? Ma tean, et ma oskaksin seda! Kuidas just täpselt, seda ma veel ei tea.

Tellisin baaris topeltkonjaki. Sensitiivid nägevat kohvipaksult imelikke asju. Mulle tundus, et virvendaval konjakipeeglil vilksatas korraks Nils Kibbermanni nägu. Ta silmad olid kinni. Mingi palakas oli tõmmatud Nilsi lõuani.