Читать книгу Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus - Enn Vetemaa - Страница 6

Planeet Maa, kus me elame, ei kuulu isegi mitte päikesesüsteemi suuremate hulka. Olgu öeldud, et tema põhjapoolses osas asub väikesevõitu riik – Eesti. Selle pealinnaks on keskmise suurusega linn, kus me koos lugejatega olulise osa käesolevast kirjatööst viibime, Tallinn. Arvatavasti pole see nimi suurele osale meie planeedi mitte-Eesti asukatest tuntudki. Kuid see pole meie mure; siin, Eestimaal, oleme me ühe vanema Euroopa rahvana aastatuhandeid oma ajalooratast veeretanud, oma võitlusi võidelnud, neist enamiku, nagu väikeriigid ikka, kaotanud, kuid meie tüüpilisest vist suurem iseseisvumispüüe on kogu selle aja nagu tuli tuha all hõõgunud.

Tallinnas on linnaosa, mis paistab silma kõikvõimalike suleliste nimede järgi pandud tänavate rohkuse poolest. On seal Tedre ja Mõtuse, Tihase, Kuldnoka ja Lagle nimelised tänavad – ei jõua me neid siinkohal kokku lugeda. (Vaid meie kalurite vihatud uusasukas kormoran pole veel omanimelist tänavat saanud, kuid küllap tuleb seegi omal ajal.)

Meie lugu saab alguse 1960-ndate aastate teisel poolel ühel päikeselisel talvepäeval Tedre tänavas, üsna kenas eramus, mille projekteerija oli üritanud jonnakalt, kuid mitte kõige õnnestunumalt eeskuju võtta kolmekümnendate aastate funktsionalismist (siis peeti veel ehtläänelikest stiilikaanoneist), mistõttu hoone ei sula hästi kokku teda ümbritsevate viiekümnendate aastate alguse saksamaitseliste ekstrateravate kiilkatustega individuaalelamute ansambliga. Just selles Eesti Wabariigi lõpuaastatele tüüpilises lamedakatuselises majas on üks meie loo olulistest tegelastest, tudengineiu aspirant Ines, endale üsna suure kaminaga toa ja väikese köögi üürinud. Maja pärisomanikel on teine kodu linna lähedal maal ning nad peavad majanduslikus mõttes kasulikumaks seal elada. Mainime seda fakti ainult teada andmaks, et ses majas kohtame peale neiu Inese tutvuskonna teisi inimesi harvalt. Kõige enam on siin külalisi teisipäeviti, millal Ines peab oma niinimetatud salongiõhtuid, millest võtavad osa noored kirjanikud, maalikunstnikud, vahel ka muusikud – ühesõnaga edumeelsem noorepoolne intelligents.

Ines, uhke peahoiuga noor daam, kes on lauakatmisega ametis, sebib köögi ja avara kaminatoa vahet. Teab mis suurt pidulauda siin küll ei kaeta, ent salatikausikesi, nuge-kahvleid ja veini- ning morsiklaase annab neiukesel suurel liual kohale tuua üksjagu.

Diivanil istuvad kaks ealt kahekümnendate keskele arvata meest. Need on Joel ja Tõnu. Tõnu kõrval on kitarrikast, mis laseb aimata, et ju on bändimehega tegu. Just kamina ette, pehmesse, otsekui enesesse imavasse ja emaüsa turvalisust pakkuvasse nahktugitooli on istuma pandud teistest siinolijatest vast generatsiooni võrra vanem, niisiis keskea teise poolde jõudev mees. Ta on üsna tuntud. Tegu on astronoomi, kosmoloogi ja viimasel ajal ka vaimukate esseedega silma paistma hakanud akadeemiku Gustav Naaniga. Tema noored sõbrad kohtasid teda Kirjanike Majas toimunud luuleõhtul ja meelitasid poolvägisi siia. Nüüd ta siis istub siin nahktugitoolis ja laseb toimuval endale meeldida ning silmitseb läbi poolenisti suletud laugude kaminas praksuvaid halge.

Minu asjad lähevad hästi, võib tema-mees nentida.

Viiekümnendatel oli ta Eestimaal tõrjutu: mingi Venemaa eestlane, kommu nagunii, sest pandi ta ju ennekuulmatult noore mehena – kolmekümne ühesena, kujutage ette! – Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituuti juhtima; Hans Kruusi taolised tõsised teadusemehed said enne seda loomulikult sule sappa. Selle peale, nagu arvata oligi, suhtus soliidne eestiaegne haritlaskond tollesse poluvernikust Naanisse nii nagu praegu kaminas kuivad männihalud nende vahele juhuslikult sattunud koorimata, tooresse lepajussi, mis seal sündsusetult susiseb, visiseb ja sülitab turtsudes kuumi viha- ja vaigumulle. Ainult et siin, kaminas, on ikkagi männid ülekaalus.

Ja ega Naani – hästi riietatud, vaimukat ja tarka meest – koorimata lepapunniga võrrelda sünnigi. Ta kunagine tahumatus kadus Eestimaal kähku; võrreldes paljude teiste sealt tulnutega tsiviliseerus ta kiiresti. Need, nii-öelda päriseestlased, kes temaga kohtunud olid – enamalt jaolt ikka respekteerit inimesed –, kinnitasid, et tegu olevat ootamatult haritud ja omapärast huumorimeelt eviva mehega; ei lömitavat too Gustav võimukandjate ees eriti ja ütlevat iga asja kohta välja, mis arvab.

Tasapisi hakkas Siberi päritoluga noore akadeemiku positsioon Eestimaal paranema. Kui aga hakkasid juba üksteise järele ilmuma noore teadlase säravad isemeelsed esseed, kus pühi, aksioomideks kuulutatud seisukohti juleti pilada, tõusis arvamus Naanist kiiresti.

Tema nimele lisas vürtsi ka see, et noor mees –siis juba Teaduste Akadeemia asepresident – oli, otsekui uute võimuletulnute püüdlike kintsukaapijate kiuste, otsustanud Friedebert Tuglase akadeemikuks edasi jätta ning teda võimalikest rahamuredest tollase tiitli juurde kuuluva kuningliku palgaga (seda võis võrrelda partei keskkomitee sekretäride omaga) päästa. Jaa, see juba oli midagi! Kas selle otsuse tegemisel oli esikohal noore funktsionääri soov kõigile näidata oma iseseisvust ja ülemustekartmatust või pidas ta meie kirjanduse grand old man’ ist tõesti sügavalt lugu, seda ei tee keegi takkajärele kindlaks. Kuid kas see üldse tähtis ongi?

Naani käitumine oli seda uhkem, et Kirjanike Liit – organisatsioon, kes Tuglast ju ennekõike oleks kaitsema pidanud – heitis ta kui natsionalisti, formalisti ja „kodutu kosmopoliidi” oma ridadest otsemaid armutult välja. Kõige selle tõttu tuli viimasel ajal kohtumisõhtutele esseisti ja teadusemehe Naaniga rahvast kokku juba nagu murdu. Esineja ei kartnud teravaid küsimusi ning tema vastuste tulevärk sündis välkkiire julge improvisatsioonina, millel aga alati teaduslik taust taga ja loogiline vundament all oli. Kuna Naan ennast – päris imeasi – ei häbenenud iial kommunistiks kuulutada, siis oli tema lausa lumelaviinina paisuv populaarsus rohkem kui hämmastav.

Naani-fenomen, mis muud.

Enam ei kaheldud ka selles, et mees on täiesti arvestatav füüsik, filosoof ja kosmoloog. Jaa, aga selle kõigeni oli kulunud siiski hea hulk aastaid...

Naan heitis pilgu kaminasse – jonnakas lepajuss oli üleüldises põlemisvaimustuses omaks võetud ega susisenud enam isemeelselt ühtigi.

Akadeemiku pilk libises nüüd üle toa. Kas ta oli enne tõesti tolle mustatukalise neiu kodu mõttes tagasihoidlikuks nimetanud? Siis oli ta seda küll alahinnanud. Või siis kehtis sõna „tagasihoidlik” ainult napi mööbli – enamikus kuuekümnendate alguspoole tavaline hele puit – kohta. Aga mingi pisiruum too, kus nad parajasti istusid (mõelda, isegi kaminaga!), küll polnud. Pigem paras larakas. Ainult et see oli kardetavasti ka ainus Inese renditud tuba selles majas üldse. (Üks uks oli toal veel, ent see oli nähtavasti omanike poolt teadlikult lukku keeratud ja võtmeta – ju nende endi võimalike Tallinna-käikude puhuks.)

Muidu oli aga Inese kaminasaal üsna väljakutsuv: seintel hulganisti maale, eriti viimase aja omi; neid rippus seal vast ülearugi palju, kuid võimalik, et just nimme: küllap tahtis toa omanik mõista anda, et mingi pitse ja tikandeid armastav malbe kodutütar tema nüüd küll pole!

Naanile hakkasid kõigepealt silma kaks Jüri Arraku tööd. Jüri, keda ta ka isiklikult tundis, maalis oma loomingutee algul enamasti jõhkrates kärtssinistes ja tapamajapunastes toonides (eks ka siniseid või koguni vikerkaarevärvides kilgendavaid kilesid või nimetet süngetes paikades kohata). Ühe silmikratsiva maalilaraka töö keskosas ripnes-tilbendas seinakella sisikond koos nukra, igaveseks vaikinud pendliga... Jah, kui Salvador Dali oli oma maalidel pannud kellad, need meie aja väsimatud vargad, ülessulanud iiriskommidena venima, siis Jüri Arrak eelistas nähtavasti nende talumehelikumat lihttõurastamist.

Kui teised korraks toast lahkusid, ei suutnud akadeemik vastu panna kiusatusele, lähenes maalidele, et natuke puutuda nende kornilist pinda ja – päris häbi asi! – enne korra üle õla vaadanud, üritas korraks ninasõõrmeisse püüda nende lõhnagi. Mõttetu harjumus, kuid eks nende vastu ole just kõige raskem võidelda.

Jaa – see pidi julge tüdruk olema, kes selliste silmikriipivate tööde keskel elada oli otsustanud. Pealegi võis arvata, et see tuba on tema magamistuba ja buduaar ühekorraga. Arvatava unepaiga, mahuka diivani kohal rippus siiski veidi rahustavam maal, millel oli heldesti kujutatud mitmeid looduseande: õunu, pirne, banaane ja arbuuse. Kuid hoopiski mitte tava- või turupäraselt, vaid üllatavais paigutusis ja suurusvahekorris. Noil Mitšurinile küllap meelepärastel fruktidel võis uinuja pilk kindlasti rahulikumalt peatuda kui Arraku iseenesest ju väga vahval kollaazˇ-košmaaril, mis kandis muide nime „Vaikelu 3”. (Päris tabav nimi, sest eks siis, kui kellad likvideerime, algagi ju vaikelu.)

Mõneti mitšuurinlikumale ainesele pühendatud pildi autori arvas Naan end samuti ära aimavat – too looduseandidega lahke ringikäija pidi olema Malle Leis. Naan teadis sedagi, et nooremate kunstnike sõpruskond, kuhu kuulusid vennad Arrakud, Malle Leis, Tiiu Pallo, Enn Põldroos, graafik Ootsing ja veel palju teisi, olid ühel meelel selles, et traditsiooniline kunst, ja eriti veel traditsiooniline nõukogude kunst, on end ammu ammendanud. Need noored andekad inimesed vastandasid oma loomingu sotsrealismi kaanonitele. (Noh, ka mitmetele teistele.) Kuid ühele kaanonile jäid nood mõttekaaslased siiski truuks. Millisele siis? Eks loomulikult sellele, mis manifesteeris, et laiad rahvamassid (siinkohal pole viisakas muiata) ootavad kunstilt pingsalt midagi uut... Ent millal on tekkivad koolkonnad ajaloos teisiti käitunud? Kahjuks ei tea me ka seda, millal oleks rahvas, selle sõna tõelises tähenduses, kunstnikelt üldse midagi oodanud?! Ja, kahju küll, see kaunike ükskõiksus ei käi mitte ainult nõukogude rahva kohta. Sest samas pole tublid söekaevurid ega asjatundlikud kingsepad iial südamevärinal oodanud ka impressionistidelt, sürrealistidelt, abstraktsionistidelt, postmodernistidelt – võiks öelda kunstnikelt üldse – pea mitte kui midagi…Kunst kuulub muidugi rahvale, ent tõeliselt on sellest huvitatud üsnagi marginaalne seltskond enesepiinajaid, -piitsutajaid… Aga uskumatut naiivsust rahva ootuste-lootuste kohta pintsli imejõusse on andekad loojad ilmutanud läbi aegade hämmastavalt üksmeelselt.

Naan jälgis silmanurgast oma kaht noort sõpra, kes Inest lauakatmisel abistasid. Neist end Joelina tutvustanu oli elav ja jutukas. Ta kandis kikilipsu, mis otsustavalt keeldus horisontaalasendis püsimast ja oma ühe otsa jonnakalt ikka taeva poole pööras... Nisuke vilka, üldiselt healoomulise väikese närilise moega tegelane näis olevat Joel, tundes kuuluvat seda tüüpi inimeste hulka, kes kuidagi täiskasvanuks ei saa; ja kui lõpuks saavad, siis hakkavad paraku kohe ka närtsima. Joel oli end tutvustanud publitsistina, tegutsemisvaldkondi täpsemalt avamata.

Tema tõmmu, veidi vanem sõber, päratu jalanumbriga muide, oli tõsisem, tõredam, väiksema jutuga. Tähelepanelikule Naanile ei jäänud märkamata seegi, et too Tõnu (kui ta nüüd nimesid segi ei aja) oli perenaisele kuidagi lähedasem kui Joel. Ta käitus korteris nagu omaenda kodus. Teadis sedagi, kust otsida avajat – neil oli paar pudelit kuiva veinigi lauale panna. ( Noored mitte ülearu jõukad inimesed jõid kaunis tihti Bulgaaria üsna talutavat punast kuiva veini nimega Gamza, mis oli odav ja käis asja eest.)

Kui Gustavi kutsujaiks oleksid olnud vaid noormehed – Joel ja Tõnu –, siis vaevalt ta praegu siin istuks. Julgele ja uhke peahoiuga Inesele, kes Naanile nende ühise küllakutse oli esitanud, ei saanud seevastu kuidagi ära öelda. Ta oli silmapaistvalt ilus brünett, ning tema karakteri, arvatavasti enesekindla ja isepäise, tõi eriti selgelt välja poisipea, mis paljastas pika graatsilise kaela koos lühikeste tumedate isemeelsete karvaudemetega – jaa, sellist kaela oleks tahtnud käeseljaga õrnalt-õrnalt vastukarva silitada. Kuid küllap oleks silitajat kõrvakiiluga kostitatud. Uhke paistis see tüdruk olema.

Jah, aga see oli armas, kuidas piiga oma kutset esitades punastas – see puna kattis ta luigekaelagi. (Kulunud võrdlus, kuid see on täpne, nii et ei tasu uut välja mõtlema hakata.) Arvatavasti tajus neiu seda nahahõõgust ka ise ning oli ilmselt enda peale sellepärast kurigi. Ja segaduses ka... Inese segadus oli igatahes meeldiv ja lõbustas Naani, neiust pea veerand sajandit vanemat meest; siiski mõtles Naan enne küllamineku osas jaatava otsuse langetamist nimme tükk aega järele: talle meeldis erutunud Inest jälgida. Ja pisut kaua vastust ootama sunnitud tüdruk sai nüüd hakkama veel millegi päris üllatavaga: see oli midagi ammu-ammu õpitut ja kindlasti ka ammuilma unustatut varasest lapsepõlvest –kust mujalt pärines too neiu sooritet kohmetu kniksu-embrüo...?

Pärast seda kohmakat-armast põlvenõtkutamist ei oleks vist keegi saanud küllakutsele „ei”-ga vastata. Tüdrukus oli segi vastuolulisi iseloomujooni: armsus ja siililik „ära mind puutu!”, usalduslikkus ja isepäisus, aga midagi veel, millele taevatähtedesse ja ilusatesse naistesse kiindunud Naan nime ei osanud anda, seda enam aga hinnata... Ja miks lõpuks pidanukski edevavõitu, egotsentriline ning hingepõhjas eriti endast märksa nooremate naiste imetlust ihalev mees küllaminekust keelduma?!

Praegu kamina ees istudes tundus elukogenud akadeemikule, et noortel on raskusi vestluse alustamisega. Eks oma osa mängis ka tema kaasamisega tekkinud generatsioonide vahe. Gustav Naan otsustas neile appi tulla. Nagunii küsitakse temalt, kuidas talle kirjanduse- ja muusikaõhtu meeldis. Ja siis ta juba teab, kuidas vastata.

Täpselt nii läkski.

Nüüd oli siis Naanil võimalus tunnistada, et kui kirjandusõhtul kuuldud Pärdi just tollal moodi läinud muusika talle mingeid raskusi ei valmistanud ja kohe suurepäraselt kohale jõudis (mida tähendab väljend „muusikast aru saama”, jäävat vähemalt temale täiesti arusaamatuks), siis luulega olevat lood pisut kehvemad.

Loomulikult ei jäädud sellise arvamusega rahule: kuis on võimalik, et lugupeetud akadeemik uut luulet ei armasta? Isegi pettumust luges Naan välja oma sõprade ilmeist, kes kindlasti Kirjanike Majas esitatud värssidele kiitust olid oodanud.

Akadeemik tunnistas, et ainult ühel korral elus on ta luule kuulamisest tõelist naudingut tundnud. Ah et millal ja kus? See juhtunud kord Leningradis jaapani haikude (haikaide) õhtul.

Kas noored inimesed üldse teavad, kuidas jaapanlased omi luuletusi ette kannavad, küsis ta. Ei nad teadnud ühti.

Jaa – asja tuum olevat selles, et isegi nii imetilluke luulevorm – jah, ainult seitseteist silpi, kui ta ei eksi, – kantakse kuulajaile ette kahel korral järjepannu. Õigemini küll mitte päris järjestikku: vahepeal sooritab esitaja auditooriumi suunas ülisügava kummarduse, peab pisikese pausi, tõmbab hinge ning loeb alles pärast seda oma sõnumi kirsiõitest või ööbikust või ka millestki proosalisemast (tingimata peab see aga teatud mitte ainult haikude vormi-, vaid ka sisukaanonitele vastama) uuesti ette. Ning kummardub taas sügavalt... Ning enne järgnevat esinejat tehakse jälle paus, et üks luuletus teist ei tapaks. Mõistlik ju. Jah, niisugust ettelugemist saavat tõesti nautida; tema, Naan, ei taha uskuda, et ta just eriti pikkade juhtmetega kuulaja oleks, mistõttu ta kahtleb, kas on üldse olemas inimesi, kes hea ja kujundirohke luuletuse sisu ühe kuulamiskorraga ammendada suudavad. Aga täna Kirjanike Majas jõudis temale isiklikult – ta julgeb seda vähemalt loota – kõik kohale küll. Asi olevat hoopis muus...

Kas ehk kellelgi on midagi käepärast, mida seal loeti – ta tahaks korra tekstile pilku heita. Eriti just üks Kaplinski luuletus Vercingetorixist – selle pealkiri oli vist „Vercingetorix ütles: Caesar, sa võid...” – pakuks talle huvi.

Naan märkas, et see tema soov näis Inesele heameelt valmistavat. Too luuletus polevat veel kaante vahele jõudnudki, teadis tüdruk rääkida, vaid ilmuvat Jaani – ju oldi autoriga sina peal – enda jutu järgi tema järgmises kogus. Ent temal on käsikiri juba olemas (seda nenditi ilmse pühendatuuhkusega) ja selle ta ka leiab. Lastagu teda veidi kirjutuslauasahtlite kallal sobrada... Noh muidugi lasti. Tekst sai peagi leitud.

Ja nüüd ei saanud Ines ära öelda ka palvele, et ta selle luuletuse ise esitaks. Piiga kõhkles küll veidi ja ütles, et on kehv lugeja. See kinnitus tundus siiras olevat. Ent pikema palumise peale nõustus ta siiski.

Väga lihtsalt ja selgelt, just tollele luuletusele sobiliku vihkamisevaimuga kuulutas Inese sume sensuaalne althääl:

VERCINGETORIX ÜTLES: Caesar, sa võid

võtta meilt maa, kus me elame,

aga maad, kus me surime, ei saa meilt võtta.

Viskasin mõõga sulle jalge ette:

nii olen mina, nii on mu rahvas.

Ma tean, mis tuleb.

Kõik, kes arvernide maal väärisid elu,

ei ela enam

ja nendega, kes jäid,

ei taha mina elada.

Tean ja näen neid juba

õppimas isandate, unustamas isade keelt;

näen neid häbenemas oma siniseid silmi,

oma vanemaid ja karedat kõnet;

näen neid roomlastena, kodanikukirjad põues.

„Kas ma lugesin väga nõmedalt?” küsis Ines pärast väikest pausi. Piiga õhetas kergelt.

Vastuseks raputati ägedasti pead ning Tõnu väitis, et Inese lugemine ületanud koguni Kirjanike Majas kuuldud taseme.

Nüüd tundis Naan, too gurukalduvustega mees, et aeg on alustada oma etteastet:

„Teil, Ines, on muide huvitav, kuidagi erutavalt süüdistav hääletämber... („Mis see peaks tähendama?” huvitus neiu poolihääli.) Mis aga kuuldud luuletusse puutub, siis see oli muidugi... kaunikesti primitiivne.”

Selline ootamatu hinnang mõjus kõigile külma dušina. Vakatati hetk rabatult. Inese protestivaimuline „Tohoh?!” oli esimene reaktsioon.

Akadeemik tõusis nüüd kamina eest tugitoolist ja alustas, käed seljal, edasi-tagasi jalutamist seinast seina.

„Vorm on muidugi eeskujulik, kuid sisuks kahjuks vaid siledamad variatsioonid kaugete ja kohmakate eelkäijate teemadele. Lydia Koidula, Anna Haava ja Ado Reinvaldi mängumaad... Kohe nii ennekuuldud, et võitlesin haigutamisega.”

„Tõega või?”

See oli muidugi Joel, kes sellist arvamust veel kuulnud polnud – need luulekassetimehed olid eesti uue luule kummardajatele vaata et poolpühakud... Olid ju luulebuumi aastad. Ja see, et üks Venemaa eestlane siin julgeb...Ka Tõnu kergitas uskumatult kulme. Ines vihastas aga päris südamepõhjani. Ja ta kael oli taas erutuslaiguline:

„Mulle tundub, et Suure Paugu üle mõtisklemine pole akadeemikule jätnud aega eesti uue luulega tutvumiseks.” Ja ta lisas veel ka: „Jaan Kaplinskit tuleb lugeda eriti süvenenult. Väga komplitseeritud tekstid...”

Kuid kohe oldi sunnit endale huulde hammustama – need kaks viimast lauset kõlasid vastikult didaktiliselt ja kooliõpetajalikult! Kas pedagoogiline matemaatika, mida Ines studeerib, hakkab külge? On tas juba vanatüdrukuliku mata-õpsi jooni?

„Tõesti?” imestas Naan ja naeratas oma pilvitut naeratust: „Mina siit midagi komplitseeritut küll ei oska leida. ”

Ja nentis seejärel, et tema arust on eesti luule suurimaks õnnetuseks see, et läbi aegade jorutatakse kurba lugulaulu oma haledast elust ning lõõmavast isamaa-armastusest. Kas see lamentoso ei tekita juba rahvuslikku alaväärsuskompleksi? (Siinkohal sosistas Joel Tõnule, kes temaga silmsidet otsis, et lamentoso tähendavat nutulaululisust.)

Ines oli suutnud oma äkkreaktsioonist siiski üle saada ja väitis nüüd, et akadeemik neid lihtsalt õrritab. Ega ta siis tõsiselt arva, nagu oleks Kaplinski Koidula epigoon?! Taevas ja maa! Nad on ju kauged nagu maa ja taevas! Ta pidas vajalikuks lisada:

”Kui Hando Runnel on meie rahvuslik südametunnistus, siis Jaan Kaplinski värssidest kumab mõnikord midagi prohvetlikku...” (See hinnang purskus taas nii spontaanselt, et jälle pidi neiu väljaöeldule vastuvaidlemist mittelubava kategoorilise tooni päras endale etteheiteid tegema.)

Naan ei pööranud Inese stiilile mingit tähelepanu. Küll pidas ta vajalikuks kuulutada, et tema arust on koidutütar Koidula ilmselt Eesti esimene dissidentlik luuletaja! Ja vägev! Kaplinski aga – vähemalt selle luuletuse põhjal – tema hiline kahvatu epigoon.

„Igavesti vahva! Koidula... ja dissident.” Joeli hääl tõi tolle ennekuulmatu väite peale kuuldavale koguni koolipoisiliku kuke, mis muide mõneti ta loomusega kokku käis. „Suurriiklikust vaatevinklist aga vaata et ehk ongi nii,” lisas ta siis, enne veidi mõelnud.

Naan aga lausus, talle tüüpiline heasüdamlik, samas ka pisut-pisut kõrk muie suunurgis värelemas:

„Tõesti võimas, tänase päevani kestva mõjuga dissident oli too Koidula! Kujutage ette – poolteist sajandit hiljem kuulutab armas eesti rahvas Lauluväljakul, et ta tahaks, kui vähegi võimalik, kah oma isamaa eest sada surma surra...”

Joel turtsatas. Naani isik ilmselt lummas teda. Akadeemik aga ei pööranud seltskonna reaktsioonidele erilist tähelepanu ja lõpetas oma mõttekäigu kinnitusega, et tema isiklikult luuletaja seisukohti muidugi mõista jagada ei saa, kuid peab siiski vajalikuks koidutütrele tema isemõtlemisjulguse eest tunnustust avaldada. Aga tal on põhjust ka imestada: kuidas küll tsensuur Koidulat üldse trükkida lubas? Tsaaririigi vaatenurgast nähtuna, ja tänagi – Nõukogude Liidu kui terviku aspektist vaadates – on too eestlaste klassik Koidula ju selgelt marurahvuslik luuletaja.

Kaminas praksusid halud. Rüübati Gamzat. Oi, see õhtu tundus põnevaks kujunevat. Inese näost oli näha, et ta tahaks kohe alustada vastutiraadi, kuid Naan jõudis neiust ette:

„Kuidas küll tol Kaplinskil õnnestub teid, tänapäevaseid noori inimesi, nii ajast ja arust mõtlemisviisiga ära võluda?! Prohvet?... Mulle ei meeldi, kui midagi tahetakse öelda ümber nurga, õigemini – ümber klaasmaja nurga... Arvernide maa... Prohvetid allegooriani ei lasku.”

Inese silmad pildusid tuld; väljend „ümber klaasmaja nurga” meeldis aga Joelile nähtavasti sedavõrd, et ta oma märkmiku võttis ja selle sinna kähku üles kirjutas.

„Neis meie Inese poolt nii sarmikalt ja suure kaasaelamisega loetud värsiridades...” (Naan oli väga lugupidav.)

„Mis te mind pilkate, õel inimene?!”

„Kohe üldse mitte,” pandi käsi südamele. „Ma imetlen teid!…Jah, neis ridades on värsisepp võtnud oma südameasjaks väikese tubli arvernide rahva saatuse, kes on langenud paha Rooma okupatsiooni alla ja kes saavad ehk tulevikus roomlaste kodanikukirjadki…Küll on see allegooria primitiivne. Kenam oleks öelda otse välja, mida mõeldakse.”

See jultunud tark kommunist vihastas Inest, ent – ta ei saanud midagi parata – ka kuidagi erutas. Ja eks tal olnud omast kohast õiguski: Jaan Kaplinski „sõnum” oli tõepoolest öeldud – kuidas see nüüd oligi? – jah! ümber klaasmaja nurga... (ning varem kuuldud paraku tõesti ka...) Ent siin riigis ei saagi ju midagi otse öelda! Ja ta protesteeriski juba:

„Meil ei saagi midagi sirgelt välja öelda. Teie tsensorid ju ei luba!”

„Meie ühised tsensorid, kallis neiu, kastreerivd ka minu töid suu-rima mõnu ja vapustava asjatundmatusega. Aga Vercingetorixi-luuletuse puhul on nad küll kanapimedad olnud, sest tegu on riiklikust aspektist vaadatult eksitava ja kahjuliku luulega.”

„Kahjuliku?!” urahtas Tõnu.

Ta oli Naani ringitammumise ajal kasutanud võimalust oma tool kaminale lähemale lükata. Noh, olid ta rohmakad saapad ikka jurakad naelakastid küll! (Kas Inesel pole tõesti imelik nii suurte jalgadega mehega sama teki alla pugeda? See oli muidugi tobe mõte, mis Naanile äkitselt pähe kargas, sest ega ta nende kahe inimese omavahelistest suhetest midagi kindlat ju teadnud. Ei tea miks, aga intuitsioon just kui ütles nii…

Aga mis see üldse minu asi on, kui Tõnu ja Inese vahel midagi sõprusest kaugemale ulatuvat peakski olema?! Balti-saksa silmakirjalik sugumoraal on ammu ajast ja arust. Tegu ju täiskasvanud inimestega.)

„Ah et miks selline luule võib kahjulik olla... Minu meelest teeb kaotajapositsiooni vabatahtlik ülevõtmine rahvast orirahva,” pöördus akadeemik luule juurde tagasi. Ines oli talle leidnud mingi eesti luule antoloogia, Naan sealt omakorda midagi asjakohast, ja juba ta deklameeris iroonia ja lusti seguga:

Mu isamaa, nad olid matnud

sind raske, musta kattega, –

(„Musta kattega? Riidest? Nagu vanasti päevapiltnikkudel või?” Akadeemik kergitas küsivalt kulme.)

Ei haavat maast muud üles tõusnud

kui verelilled õitsema.

Ja ahelais sa ennast väänsid,

ja orjaikkes ohkasid,

ja vaikseks, vaiksemaks siis läksid –

ja unesurma tagasi...

„Kullakesed, see on ju peksasaanute hale ägamine. Ja teie Vercingetorixiluuletuse sisu on umbes seesama: „Maad, kus me surime, ei saa te meilt võtta!” kinnitab too arvernide liider...

Jah, aga öelge mulle, kes teilt seda maaraasukest ikka nii väga ära võtta tahab? Te olete end üsna osavasti mõistnud suurde riiki – noh, kasutame matemaatikatermineid, need head selged, – integreerida, nii et ei võta teilt keegi mitte kui midagi. Moositakse teid ja antakse rahagi rahvuskultuuri edendamiseks, kuigi vahel ka noomitakse... Ainult ühest ei saa ma aru?”

Akadeemik Gustav Naan, senini nurgast nurka tuhiseja, jäi äkki järsult seisma nagu post. Ning küsimuse, mis nüüd esitatud sai, toon oli tõre ja etteheitev: „Nimelt sellest, miks te aina kaeblete ja ise valitsema ei taha hakata? Ah?!”

„Paraku maksab tugevama õigus,” mühatas Tõnu.

„Ei maksa! Maailmas on alati valitsenud targema õigus! Targalt ei saa keegi võtta tema keelt, rahvust, usku ega kodupaika...”

Nüüd pidi Ines vahele pistma, et ju siis meie maal nii tarku inimesi pole elanud.

„Ei ütleks. Isegi teie, kes te kõigest, millel poliitikalõhnakegi juures, ülima järjekindlusega kõrvale hoiate, olete oma valitsejatelt üht-teist üsna kavalasti mõistnud välja pressida.”

„Tahaks väga teada, mida?!” See küsimus oli vaata et ühehäälne.

„Eks toeta see niinimetatud Vene valitsus heldesti teie, õigemini küll meie keelt, laulupidusid, rahvuskultuuri. Me saime esimesed looduskaitsealad Liidus ja ka esimese vabaõhumuuseumi. Õigemini tuli selle viimase imega toime üks natuke minu moodi saatusega Venemaa eestlane, Tihase-nimeline mees, kellest pea mitte keegi midagi kuulnud pole, kuigi ju peaks...

Üldkokkuvõttes pole seda eesti asja meil siin väga halvasti aetudki. Aga muidugi...” nüüd istus akadeemik taas oma mõnusasse kaminatooli tagasi ja jätkas, kuid juba endisest vähem süüdistaval toonil, ”... jah, muidugi on Eestimaal elanud inimesi, kes oma asju veel palju targemini ajada oskasid.”

Keda akadeemik silmas peab? Vastust tuli siiski natuke aega oodata, sest Naan tahtis luuletuse seltskonnale enne ikka lõpuni ette lugeda. Ju tegi miski talle nalja:

„Ennäe imet! Vaadake, mis ma siit veel välja loen: Koidula kirjutatud isamaa matmise ja musta palakaga katmise lõik lõpeb hoopis nutikamalt, kui mu mälu oli talletanud:

Prii oma pinnalt jälle leiad

nüüd eesti rahva pesakest

ja, õitsev Eestimaa, sa hüüad:

„Au Aleksandril igavest!”

Braavo! Näete, kui lihtsalt see laegas lahti käis! Kaplinskil on siit palju õppida. Teate, Ines, armas laps...”

„Ma pole teile mingi laps!”

„Noh, siis kulla proua...”

„Ma olen vallaline...”

Joel peab vajalikuks vahele poetada: „Pigem poolenisti.”

„Faktiliselt siiski vaba ja vallaline!”

„Noh siis, te noor ja poolvallaline ja poolvaba Ines, öelge mulle, kas Koidula kirjutas teie arvates siin just seda, mida mõtles?”

Joel jõudis piigast ette ja kuulutas, et küllap nood read said kirjutatud tsensorite uinutamiseks.

„Teie, Joel, olete ehk ülearu umbusklik. Aga mis siis, kui Lydia Voldemarovna nägi Aleksandris tõesti valgustatud monarhi – see on muide minu arust täisväärt valitsemisvorm – ning tal oli samas ehk kõrini mõnede ennasttäis riigiametnike ülbusest? Uus tsaar võis talle anda tulevikulootusi... Kas te saate seda sajaprotsendiliselt eitada?”

„Tšinovnikute – nii endiste kui praeguste – ülbust ma muidugi ei eita,” oli Ines napp.

„Ja siis pole ju üldse võimatu, et Lydiakene tahtis väga-väga uskuda heasse tsaari.”

„Selles ma siiski natuke kahtlen,” ühmas Tõnu.

„Mina natuke ka,” tunnistas Naan muiates.

See ülestunnistus üllatas.

„Aga mis siis selleski halba, kui kõik just südamest ei tulnud?” küsis ta. „See teeks Koidulast naiivse idealisti asemel hoopis aruka ja pragmaatilise naisluuletaja. Ju ta siis leidis, et just nii on vaja kirjutada, sest – nagu enamik tollastest aatelistest mõtlejatest – soovis temagi, et Vene võimud eestlastes ainult nende algatuste trotsijaid ei näeks. Ja teiselt poolt oli oluline seegi, et eestlased suure ja vägeva riigiga, kes igavesti meie naabriks jääb, paremini kohaneksid. Koidula ise oli paljude imetlusobjekt, ja kui too tark, läbi ja lõhki eestimeelne naine pidas õigeks niiviisi kirjutada ning valitsejatele natuke mett moka peale määrida, siis on asjal ikka mingi mõte sees, vast tuleks sellest eeskuju võtta. Äkki arvati hoopis nii. Ja see oli mõistlik mõte.”

„Noh, nüüd hakkab teis küll parteilasest diplomaat rääkima...” nentis Tõnu.

Samas tõstis ta oma üüratud jalakotad kaminaservale, nii et ta kingataldadest otsemaid aurupilvi tõusma hakkas. Mitte küll just neid helkivaid ööpilvi, mida Tartus uuriti. Lõhnaerisus oli liiga suur... Nii et mind hakatakse nüüd nii ja teisiti ründama: esiteks too gaasirünnak, ning juba peeti vajalikuks ka minu parteilisus välja hõigata, mõtiskles akadeemik.

„Andestage, kuidas teie nimi oligi?” pöördus ta julgema mehe poole.

„Tõnu.”

„Vaadake, Tõnu, mina kõnelen enda arust alati nagu NLKP lii-ge, sest see ma ju olen. Kuid mina ei alusta oma pöördumisi teie poole sõnadega „teile, kui parteitutele...” Milleks seda veel vaja? Ja pealegi, Tõnu, ärge unustage, et me just teiega koos moodustame parteitute ja parteilaste ühisbloki, mis riiki valitsebki.” Noh, see lause lõpp oli muidugi poolnaljatamisi öeldud.

„Tere-tere! Või kohe koos!!” oli Tõnu skeptiline reageering, kuid nüüd haaras Naani väljaöeldust kinni Joel.

„Mina olen Joel – kui te peaksite mu nime unustanud olema,” alustas viisakas noormees talle iseloomulikul tasasel, teeseldult vagural moel, „ning mina ei saa teiega selles nõus olla, et ühegi rahva arukad, aatelised mõtlejad – nii te ju suvatsesite väljenduda – oleksid kunagi tegelnud oma rahva teise, suuremasse rahvasse sulamisele kaasa aitamisega. Mille muuni kui just selleni igasugune kohandumine ikka viib.”

„Ta võib rahva assimileerumisest just päästa!”

„Ei saa pihta...”

„Mis muud, kui mul tuleb siis näiteid tooma hakata,” lausus Naan sõbralikult. „Sellest võib meil pikk jutt tulla... Enne teeksin ma aga ettepaneku – mitte kui NLKP liige, mida teie sõber aina rõhutab, vaid kui endine karjapoiss –, et Tõnu oma päratuid kosse natuke nihutaks. Vaadake, eks tema niisketest saabastest kerki ju vägevad aurupilved... Varsti lähevad niiviisi saapad ise ka põlema.”

„Kunagi ei või sa ka susse jalga panna...” pomises Ines etteheitvalt.

„Mu sokikannad, kullake...” oli kaalukas vastuargument.

„See on sinu mure.”

Naan aga jätkas: „Just need aurupilved ja hõõguvad tukid tuletasid mulle meelde kaugeid aegu, mil teie alandlik teener Siberimaal kondiseid lehmi karjatas ja lõkkes kartuleid küpsetas... Äkki on perenaisel mõni toores kartul? Paneks kaminasse...”

„Kuidas siis teisiti – mõni pabul on isegi minusugusel ebamajanduslikul naisel tallel.” Ja, viivu järele mõelnud, lisas Ines, et majas on ka hõbepaberit. Sedagi võiks küpsetamisel vaja minna.

„Kohe kindlasti sobib see paremini kui kunagi Dalnevostotšnaja Pravda, mida tuli kartulite küpsetamise aegu pidevalt niisutada.”

„Ma kaon korraks kööki, aga ärge te selle ajaga oma jutuga nii kaugele jõudke, et ma pärast enam pihta ei saa!”

Ega seda poleks jõutudki; jõutakse rüübata vaid lonksuke punaveini, ning Ines ongi juba tagasi, kuus fooliumisse mähitud kartulit kaasas.

„Vast idee autor teab, kuidas see õige karjapoisisüsteem käib...”

Kui Gustav kartulid üsna sütepiirile on üles ladunud, jätkabki ta enne pooleli jäänud teemat.

„Kui rääkida assimileerumisest, siis tahaksin ma teile meenutada meie kuulsaid baltisakslasi: Keyserlingid, Wrangelid, Krusensternid, Taubed... Olid nad teie arust assimileerujad?! Tänu nende õigele käitumisviisile seda protsessi just ei toimunudki.”

„...Zur Mühlenid on kogu mu kodukandi Võrts-, tollase Wirtzjärve põhjamuda bentose läbi uurinud ja sealt maailma faunale uusi liikegi leidnud,” ei saa Joel mitte vaiki olla.

„Just... zur Mühlenid, siis veel too rukki Eestimaale tooja... Kuulsaid nimesid võiks kokku lugeda terve õhtu. Ja mitte mingi kultuuriajaloo aspektist, mis muidugi kah on olemas, vaid puhtpraktilisematel eesmärkidel tuleks meil neilt nii mõndagi õppida. Ja ennekõike just kohanemisvõimet, mille kohta Kant on teatavasti midagi öelnud... Nemad said hakkama sellega, millega praeguse ENSV juhid kohe üldse toime ei tule.”

„Et Käbin ei tulegi kõigega toime või?” teeskleb Joel imestust.

„Minu arvates saab ta paljuga märksa paremini hakkama, kui rahval sellest aimugi on,” on Naani arvamus. „Mis puutub aga üldiselt Tallinna ja Moskva juhtide omavahelistesse suhetesse ja läbikäimisse, siis on pilt troostitum... Vaatamegi nüüd võrdluseks baltlisakslaste saavutusi,” jätkab akadeemik. „Punkt üks: neil õnnestus Tsaari-Venemaa hierarhiaredelil väga kõrgetele, koguni tipp-positsioonidele tõusta. Punkt kaks: nad säilitasid seejuures oma rahvuse. Mitte kellelgi ei tulnud pähe baltlastele pahaks panna, et nad rääkisid oma mõisakodudes emakeelt, arendasid saksa kunsti ja kirjandust ja jäid enamikus koguni luterlasteks. Mis tsaaririigis vägagi tähelepanuvääriv! ... Muidugi pole reegleid eranditeta, ja eriti karjäärihimulised baltlased on tõesti ka usku vahetanud. Aga lausa imetlust vääriv võit oli see, et neil õnnestus luua Balti erikord. Selle kajad kaiguvad tänini. Puudutavad kaudselt meidki. Mil moel see neil kõik korda läks?”

Joel kordab viimast lauset kajana.

„Ainult tänu sellele, et nad pidasid kõige olulisemaks... Mida?” pärib Naan.

„Eks ikka truualamlikkust,” arvab Ines. „Truualamlikkust ja riigitruudust.” Ja manab nagu nende sõnade kinnituseks näole usuõe ilme. Ilmselt ootab ta Naanilt vastuvaidlemist, kuid seda ei tule.

„Totšna! Ja sõna „riigitruudus” ei pea tingimata irooniliselt kõlama. Nad tegid kõik, mis suutsid, et Venemaa saaks tsiviliseeritumaks. Nad julgesid ka seal, kus vene aristokraatia lipitses ja libetses, rääkida tõtt. Nad ei kavaldanud ega pugenud. Oma suure kodumaa, Venemaa armastus oli neile sajanditega juba südamesse jõudnud. Lõpuks oli meie kodumaa sajandeid nendegi kodu ja Tsaari-Venemaa samuti, ehkki vist mitte just päris nii nagu Estland.”

„Baltluse nii imetlevat ülistamist poleks kompartei liikmelt küll oodanud...” nendib Tõnu.

„Jälle te vehite selle komparteiga nagu hätta sattunud miilitsamees sauaga...”

Naan on esimest korda selle õhtu jooksul tõesti pahane, kuid ta suudab sellest üle saada, pilkliku vastuse, mis juba keelel, alla neelata ja jätkab rahulikult:

„Mina igatahes arvan, et baltlastelt õppides oleks meilgi täiesti võimalik Nõukogude Liidus elades igavesti iseendaks – eestlasteks, kõigiti arvestatavaks ja sõltumatuks rahvusrühmaks – jääda ning hoida oma keelt ja kultuuri au sees. Vaat mis! Aga seda ei juhtu, kui võtame kõike kõrgemalt tulevat vastu trotsliku, võiks öelda „sektantliku” eelarvamusega ega püüagi ühist suurt riiki, millest Lermontov kirjutas kui „pesemata Venest”, tsiviliseerida. Just nimelt tsiviliseerida, sest Venemaa kõrgkultuurist on kogu maailmal nagunii õppida... Kas tsiviliseerimises, asiaatlikule idariigile euroopalikuma näo andmises, millest unistas juba Peeter I, on teie arust siis midagi laiduväärset?! Eriti kui samal ajal teenitakse väga kõrge lisaväärtusega ka omaenda väikest rahvast, mis on suurriigi lugupeetud ja omanäoline osa. Miks,” akadeemiku hääles on nukrustki, „te aina pilkate, nurga taha poete ja sealt irvitate? Te jätate end ise vabatahtlikult tegijate hulgast kõrvale. Mul on vahel jube vaadata, kui enesehävitajalikult siin Eestis asju aetakse.”

See on üsna pikk monoloog, ja Tõnul tuleb selle vältel kartuleid nihutada: fooliumi vahelt ajab nüüd välja aurutossu nagu enne tema saabastest. Ta uurib kartulipabulaid. On natuke nõutu.

„Teab, kas aitab juba?” tuleb tal sellises lihtasjas õpetatumalt mehelt nõu küsida.

„Koore alt ehk kobedad ja magusad küll, aga sisemus on vast veel toorevõitu. Las olla natuke veel süte peal.”

Kuna tuba valgustab ainult kustuma hakkav kamin, on siin õdus, kõike – ka üsna teravalt väljaöeldavat – mahendav poolhämarus. Küllap kirkas päikesevalguses oleks jõutud juba sõnasõjas ägedamalt kokku põrgata.

„Kas ma saan õigesti aru, et kogu selle monoloogi mõte on see, et meiegi peaksime üritama Vene riigis euroopalikumat korda luua?” küsib Joel pärast pikemat vaikust.

„Nutikas noormees,” tähendab Naan sõbralikult. „See mu jutu ivake oli jah.”

„Et me peaksime olema nagu Herakles, kes hakkab selle kuramuse, noh...”

„Augeiase,” ütleb Ines ette.

„Selle kuramuse Augeiase tallidest sitta välja rookima. Sajandite taaka.”

„Aga kui te mäletate, Tõnu, siis Herakles sai selle tööga suurepäraselt hakkama, sest kasutas peale jõu ka mõistust. Ei määrinud näppegi.”

Joel konstateerib, et nende vestlus on huvitava kõveriku joonestanud ja jõudnud poeesiast fekaalideni.

Nüüd teeb Ines ettepaneku, et kui kuulaks õige peale endi mõnda aega ka seda, mida heliloojail öelda on. Kuidas oleks Pärdiga?

Neiu imestuseks arvab akadeemik, et vaevalt küll Pärdi dodekafoonia (60-ndail harrastas Pärt tihti just seda kompositsioonitehnikat) siin valitsevat atmosfääri eriti soojendaks... Ei, Liszti „Armuunelma ” järele pole kah nagu vajadust... Aga Glenn Millerit? Miks mitte? Meie sajandi klassik.

Ines tuhnib veidi plaadikarpides ja siis lööb kõlama midagi „Päikesepaistelise oru serenaadist”. Neiu jalad tabavad automaatselt loo rütmi. Istutakse siiski kõigepealt veel korraks veini rüüpama. Naan on Inese kõrval koha leidnud ning tunnistab, et tõenäoliselt tuleb tal nüüd, esimest korda tänase õhtu jooksul, kahetseda nende kahe maailmavaateliste erinevuste pärast... Ines seevastu leiab, et need pole siiski seganud üldiselt sõbralikku dispuuti.

„Nii see on,” nendib Naan, kuid lisab, et küllap vist takistavad neid tantsimast. Ines ei taipa kohe, mida sellega öelda on tahetud.

„Noh, mul ei ole ju vist mõtet teid tantsule paludagi, sest nagunii saaksin ma korvi,” selgitab naerukil akadeemik.

Ines lööb pea kuklasse, ei pelga ta kavala jutuga mehele otse silma vaadata, ulatab oma pooleldi tühjendatud veiniklaasi Tõnule ja kuulutab seltskonnale oma tantsima mineku põhjuse:

„Ma ei või lihtsalt enam kannatada, et sellele Naanile siin majas igas asjas kogu aeg õigus kipub jääma!”

Juba nad tantsivadki. Vaatleja peaks arvatavasti tõdema, et tegu on kena paariga.

Tõnule ei näi toimuv põrmugi meeldivat. Ta mainib Joelile mürgiselt, et näe, ideoloogia polegi kõige alus, sest kuidas muidu võiksid need kaks meie silme all nii ühel meelel poognaid, teisi sõnu „kultuurilist pealisehitust” joonistada. Noh, aga eks punane värv ole ju naisi ikka kihudele kehutanud... See kõik saab öeldud parasjagu nii valjusti, et ka Ines kuulma peab. Ent temake ei pea vajalikuks öeldule reageeridagi. Küll on tal aga kõrvu Naani jaoks, kes lihtsameelset etendades küsib, kas Inese meelest on selles ikka ka natuke tõde, mida rahvas meeste ja naiste vaheliste suhete kohta räägib.

„Ja mida nimelt?”

„Räägitakse, et naisega, kes on mehest kõiges erineval arvamusel ja kes võib teda kogunisti vihata, on tal siiski rohkem šansse kui naise täieliku ükskõiksuse puhul.”

„Jätke lootused, mu härra!” naeratab Ines üsna suurilmadaamilikult. Ennekõike seepärast, et ta tahab Tõnu, kes mitmel korral ülearu jämedaks kippus minema, ärritada.

Ning siis kõlab uksekell. Joel laseb tulija sisse.

See on keskeale lähenev hea figuuriga naine, kelle rühis ja liikumises on koolitatust.

„Jõudu pralletajatele! Teie muusika kostis läbi lahtise akna mu kodukesse. Mõtlesin, et tulen teile appi pidu pidama,” kõlab ta särav sopran.

Naan saab Ineselt teada, et tegu on üle-õue Margitiga, Estonia baleriiniga, kes aastate eest solistinagi mõneti tuntud oli, kuid nüüd kordeballetti on taandunud ja õhtuti varieteedes esineb nagu paljud ametikaaslased. Kolmekümne viieselt saadavad teatrid balletirahva ju pensionile... Klassikaline ballett on ses mõttes tänamatuim kunstiliik ilmas. Suur kontrast sellega, et kolmekümne viiene kirjanik või helilooja võib veel noortekonkurssidelgi osaleda. Balletis aga... äraaetud hobused... ja need teised sõnad.

Ent Margit on kaugel sellest, et aastatele alla vanduda. Ta annab teada, et tuli vaatama, kas saab veel kah ehk millestki oma kõrgest east hoolimata osa võtta.

„See võib sul vabalt korda minna,” arvab turris Tõnu. „Meie seltsimees Gustav on tõeline tantsulõvi – ei mina teadnud, et Venemaa eestlased nii kenasti lipsitavad. Mina oleksin oodanud neilt ikka kamaaruškat...”

Naan vabandab Inese ees, katkestab tantsu sõnadega: „Kuidas, palun?”, kuid ei saa seda meest nii naljalt endast välja viia. Kuna Tõnul midagi enam ei tule pähe öelda, tantsitakse edasi.

Margit peab asjakohaseks sõjakalt kuulutada (ei tea täpselt, milleks küll...) et tema on Eestimaa tuline patrioot. „Meie, estoonlased, oleme seda kõik. Meie teatril juba niisugune nimigi.”

„Nii et patriotism töökoha nimetuse pärast, neiu... andke andeks, ma ei tea teie...”

„Mis neiu ma enam. Varsti vanatüdruk... Eks Margit sai mulle nimeks pandud... Aga patrioot, võtke teatavaks, ei olda mitte töökoha pärast. Meie, ja see peaks ju arusaadav olema, armastame riiki, kus meie vanemad peremehed olid... Kui mõni ei peaks teadma, siis võtku teatavaks, et üks kolmekordne kivimaja Kadriorus Wiedemanni tänavas kuulus minu vanaisale! Nüüd on meil kaks pisikest tuba.” Ta paneb käed sõjakalt puusa. (Kas too Margit ei ole pisinatuke purjus?)

„Nii et patriotism kolmekordse kivimaja pärast? Arusaadav. Inimlikult mõistetav.”

Ei kõla seegi hukkamõistvalt. Ja Margiti teatud trots ja aasimishimu ongi üle läinud. Ja hoopis teises duuris kõlab:

„Inimesed, ma tulin ju siia muusika peale. Tantsima. Mitte vaidlema. Mina olen kunagi koguni luikegi tantsinud...” itsitab ta, kuid siiski varjat uhkusega.

Nüüd selgitab Joel Margitile sotto voce, et ega tants täna siin majas peamine olegi, sest neil ju akadeemik külas. Muudkui küsime ja tema vastab.

„Või päris elus akadeemik kohe...”

Kuuldud tiitel avaldab Margitile otsemaid mõju: „Ah et teie külaline on ehtne akadeemik... selge pilt... Suurem jutulaat teil siis täna. Mis muud, kui laske edasi – mina tahan kah ennast harida. Kuhu te oma jutuga siis jäite? Enne seda Millerit,” küsib Margit.

Naan ja Ines lõpetavadki.

„Baltisakslased ja üldse rahvusküsimus kerkis pinnale,” meenutab Joel.

„Ah jaa. Statistika on muide minu arm,” haarab teemast Naan. „Ja toosama statistika ütleb, et maailmas on umbes kolm tuhat etnost ja ainult kahesaja riigi ümber. Nii et parimal juhul on ainult umbes viiel protsendil rahvustest omariiklus... Aga ülejäänud 95% pole kuhugi kadunud ja saavad selle ülipüha suveräänsuseta kenasti läbi... Enamikule meiesugustest väikestest põhja- ja idarahvastest – eskimod, marid, vepslased, karjalased ja mordvalased – pole puhas omariiklus pähegi tulnud, veel vähem, et seda oleks endale iial eesmärgiks seatud, sest elu on näidanud, et sümbioos sõbraliku suurrahvaga ei pruugi olla üldsegi halb. Eks bioloogiaski ole palju näiteid sümbioosist.”

„Voodilutikas...” lausub Joel väga tõsiselt.

„See pole sümbioos vaid parasiitlus, kallis noormees! Koostööst lutikatega pole inimesed just eriti vaimustunud.”

Lutika strateegiat ei soovitaks Naan, jah, kellelgi valida. Küll olevat aga paljud väiksemad rahvad vabatahtlikult leidnud suurrahvastega koos tegutsedes mõlemale poolele sobiva tee: piltlikult öeldes, imbunud neisse pigem vajaliku mikrofloora kui parasiitide või kahjulike bakteritena.

Aga mis ütleb seltsimees Naani armastus, see tähendab emand Statistika, väikerahvaste tuleviku kohta?! See huvitab nüüd Inest. Ja näha, et kohe väga.

Naan ütleb, et ta ei tahaks täna ja kohe sellele küsimusele vastata: nimelt loeb ta seda nii tähtsaks, et ei luba endale umbropsu arvude pildumist. Ta esitab täpsed arvud mõnel teisel korral, kui teda peaks kutsutama.

„Õppimas isandate, unustamas isade keelt...” improviseerib Tõnu Kaplinski tekstil. Väga tähendusrikkalt...

Võib-olla just nende ridade pärast tunneb Naan, et väikerahvaste tulevik tuleb siiski juba täna vaatluse alla võtta: hakatakse teda muidu veel pelguriks pidama.

Pärast väikest arupidamist peab akadeemik õigeks sellele teemale läheneda aine jäävuse seadust aluseks võttes; avaldanud enne lootust, et toda seadust kooliõpikust veel ikka mäletatakse. Ta saab kuulda, et isegi balletikooli lõpetanutele on sihuke seadus teada...

„Kena,” jätkab Naan, „siis teame me kõik, et maailmas ei kao mitte kui miski. Loodus on nii hea peremees, et kui sigar ära tõmmatud, ei kao ka suits ega tuhk kuhugi, vaid jäävad looduse igavesse ringkäiku. Kui aga ei kao mitte kusagilt juba aatomgi, mis siis veel rääkida palju suurematest moodustistest, geenidest?! Need jäävad igaveseks maailma genofondi.”

„Suurrahvad kugistavad väikerahvaste pärilikkusekandjad endasse,” väidab Joel. Naan on temaga üldjuhul nõus, kuigi väidab, et on ka hirmpika ajalooga väikerahvaid. Eksisteerib isegi mitte rahvaid, vaid mõttekaaslaste klanne, nagu saduserid, variserid, vast mormoonidki, kes pole kuhugi kadunud ja teevad tüli tänini. Ent enamasti neeldutakse siiski suurrahvastesse, eriti kui nood oma nahavärvilt ja usundilt samad on, üsnagi valutult. Enamasti, nagu öeldud, tehakse seda vabatahtlikult ja kaineist kaalutlusist lähtudes.

„Et hakkame aga homsest peale omal soovil venelasteks või?” pärib Margit.

„Venelasteks on hakatud päris tihti. Aga ka sakslasteks ja rootslasteks,” ei lase Naan end häirida. „Ja ameeriklasteks. Mis on saanud nendest meie tuhandetest suguvendadest, kes 44. aastal üle mere põgenesid?”

Nüüd haarab jutujärje Ines ning väidab üsna sõjakalt, et väliseestlased on moodustanud oma diasporaasid Saksamaal, Rootsis, Ameerikas, Kanadas, Austraalias ja mujalgi. Ning nad on kopeerinud koguni kunagise Eesti Wabariigi võimustruktuure. Loonud mikro-Eesti. Ja suurriigid pole Eestit siiani maha kandnud. Ameerikas meie EW saatkondki. Me oleme praegu nii-öelda anabioosis.

„Üht-teist on anabioosis juba jääajast peale, ja vist jääbki,” arvab Naan. Mis aga puutuvat mikro-Eestisse, siis on sel ehk teatud ajalooline ja museaalne tähendus kindlasti. Kuid mitte rohkemat. EW-d tunnustatakse mõnel pool senini jah. Vanu tuttavaid ühel päeval mitte enam tunda pole ilus. Teiselt poolt jäetakse aga asjalood enamasti ikka sellisteks, nagu nad kujunenud on. Faktilist tähtsust pole muidugi ka Baltimaade tunnustamisel. Paar saatkonnatöötajat Ameerikas saavad mitte millegi eest palka ja kogu lugu. Aga – ilmselt tahab ta natuke lõbusamale teemale minna ja teatab, et olevat veelgi kurioossemaid lugusid. Mõnede riikide vahel käivat koguni sõdu, jah, täiesti tunnustatud sõdu, mille toimumine on lihtsalt ära unustatud...

„Tohoh!” imestab Joel ja palub selle kohta näidet.

Naan on rõõmuga nõus. Pajatab, et ta tutvunud mõne aasta eest toimunud astro-optikasümpoosionil rootsi professoriga, kes oli ühe sellise vahepeal unustatud ja äsja avastatud sõja üle koguni väga uhke. (Või oskas seda hästi teeselda.) Miks uhke? Aga seepärast, et kuna Rootsi riik on end teatavasti osanud sõdadest juba kaua aega eemale hoida, siis on nende Karl XII aegne vapruseoreool tuhmunud. Ent nüüd lõpuks olevat selgunud, et nemad, rootslased, on kanged sõdalased tänini ja nende riik alistamatu. Seda tõestavat hirmpikk sõda, mida juba varsti oma kakssada aastat peetud...

„???”

„Kellega siis rootslased pärast Peetrit veel?...” tahetakse teada.

„Kujutage ette – Andorraga.”

See jutt ajab seltskonna naerma. Niisugusest sõjast – pealegi üle teiste riikide peade peetavast – polevat kuuldudki.

Akadeemik siis jutustabki, et asi on juriidiliselt võttes tõesti nii: Rootsi oli kord sõjas Prantsusmaa vastu. Andorra oli aga teatavasti Prantsusmaa protektoraadi all. Nii et sõdis temagi südisti kaasa. Kui lõpuks suurriigid omavahel rahulepingu sõlmisid, unustati pisike Andorra ära... Selle hirmus pika ja „verise” sõja kestmise peaaegu tänase päevani – ja koguni üle kahe maailmasõja – avastanud rootsi ajaloolased alles hiljaaegu... Mõlemale sõdivale poolele lusti valmistanud pidulik rahu Rootsi ja Andorra vahel sõlmitud suure pompöössusega... Ja kumbki pool polevat teisele tavakohaseid kontributsiooni nõudeid esitanudki. Loobutud suuremeelselt.

Joel teeb ettepaneku tähistada rahulepingut toostiga. Nüüd soovitab Naan mahedat Moldaavia päritolu veini, sest romaani rahvastel on viinamarjasorte, mida Kaukaasia kandis ei tunta. Ja moldaavlased, kes peavad kirjutama oma veininimed küll kirillitsas, kujutavad endast prantsuse veinikultuuri ääremaad. Ta on paar pudelit teel kaasa ostnud.

Kui naer naerdud ja jook joodud saab, nendib Joel, et tolle unustatud sõja näide on naljakas küll, kuid... eestlasi pole unustatud. Ja ühel päeval hakatakse veel rääkima koguni järjepidevusest. Pandagu tähele!

„Kõlab kaunis utoopiliselt,” arvab Naan.

„Ei tohi alahinnata pagulasi,” on Inese seisukoht.

„Muidugi – pool tosinat vanameest kirjutavad tänini, ja õnneks eesti keeles, mälestusi möödunud aegadest ja sadakond vanaprouat loevad neid pisaraid pühkides. Eriti siis, kui neid endidki mainitud. Aga ülejäänuid see ei huvita. Ja nende vanahärrade lapselapsed ei hakka enam oma suures enamikus rääkima eesti keeltki.”

Ines kallab endale veini. Ja imestab, et Naani- sugune mees nii õel suudab olla. „Kui meie keel kusagil kaob, kas selle üle sobib siis rõõmustada? Selline jutt teeb haiget.”

„Seda mul küll plaanis polnud. Ja keelekasutajate arvu vähenemine on kurb minulegi, kes ma seda jõudu mööda pursin... Nii et tegin teile siis haiget?” on Naan murelik.

„Väga. Aga teie ei pursi, teil pole aktsentigi.”

Inesel on ilusad sügavad silmad. Ja tõsi – nad on niisked.

„Palun vabandust, Ines. Aga tõde on ikka valus. Seepärast inimkond tõde ei armastagi ja põgeneb tõe eest, selle asemel et vigadest õppida... Aga nüüd, teie lahkel loal, tahaksin ma tõesti taas tagasi pöörduda geenide juurde, kust jutt alguse sai, sest me ei jõudnud kuhugi välja... Lugesin teie näost, et teie meelest on geenide kandumine teistesse rahvastesse mingi eriline tragöödia. Tekkivat midagi, mis pole ei kala ega liha. Ja just seepärast pean ma rõhutama, et assimileerumistel-integreerumistel ei teki üldjuhul üldse mingeid segapudrusid ega mikstuure: Mendeli seadused ei luba seda. Too augustiini munk näitas, et eri värvi ja suurusega hernesortide ristamisel ei teki värvi ega hernetera suuruse osas iial midagi vahepealset. Dominantsed geenid ilmutavad end kohe, retsessiivsed ehk nii-öelda tahapoole surutud, jäävad oma aega ootama, teisi omasuguseid, et siis liituda. Ja see aeg tuleb millalgi ilmtingimata. Ei kao ükski geen kuhugi ega reeda oma esivanemaid.”

Seda arvamust toetab Margiti „Justament! Ei reeda jah!” Too tõsimeelne kinnitus on pobisetud läbi une; kuid mis siis sellest – ega retsessiivsed geenid peagi olema tantsukunsti viljelejate meelisteema. Seda veel eriti siis, kui neil pikk ja raske tööpäev seljataga, nagu Margitil täna nii teatris kui varietees.

Margit, jah, tukastab natuke. Ning kohe on ka ta hästi selgeks õpitud uhke ja trimmitud hoiak kadunud. Näolapike on kuidagi kuhtunud ning tulevaste kortsukeste ämblikuvõrku Margiti suletud silmade ümber võib juba ette aimata.

„Ah et geenid ei reeda esivanemaid... Nii et eesti hing ja eesti geenid võivad edukalt vene ihus edasi elada?” pärib Ines mõningase sarkasmiga.

Naan nagu ei märkagi seda irooniat ning kuulutab, et just täpselt nii asi ongi; soome-ugri elementi on slaavlastes juba praegugi palju. On alati olnud ja tuleb arvatavasti juurdegi. Ning soome-ugri- või eestipärane ei säili mitte ainult kohanimedes, vaid kandub kogu täiega, kaasa arvatud alateadvus, temperament ja koguni müütilised kujutlused, suurrahva olemusse edasi. Ja avalduvad seal ilmtingimata. Ning diasporaad säilivad nagunii, kuigi nad viivad kapseldumise ja tihti ka mandumiseni.

„Ent on olemas ka teine aspekt,” vaatab akadeemik sama küsimust nüüd teisest küljest, „eestlased ise on kah väga assimileerimisvõimeline rahvas. On väidetud, et hiinlaste järel kohe üks silmapaistvamaid. Aga kui äkki ongi nii, et eesti rahvuse edasikestmise üheks võtmeks on see, et sulatame eestlasteks mujalt siia tööle tulevad muist rahvustest arstid, insenerid, tippteadlased. Ja arvatavasti tuleb leida inimesi ka neiks lihttöödeks, mida eestlased varsti enam ise ei viitsi teha.”

„Jah, aga mind kohe väga huvitab, kuidas ma saaksin assimileerida Narva ketrajaid?” tahab Tõnu teada.

„Abielludes mõnega neist,” soovitab Naan. Ja lisab, et ühes lihtsameelses, kuid siiski sõnumit kandvas laulus soovitab selline Eestimaa teeneline patrioot nagu Artur Rinne kõigile tuliselt naine just Narvast võtta... Ei maksvat ära põlata ka meile võõraid ala- ja ületeadvusi, sest et just segaabieludest sünnib tihti üliandekaid lapsi. Puškini näide – niinimetatud moorlasest esivanem – on ju lausa klassikaline: nii sündis vene kõigi aegade suurim, igatahes rahva poolt kõige armastatum luuletaja.

„Ja just vene luuletaja,” rõhutab Ines. „Niinimetatud moorlastele läks ta kaduma.”

„Kuid kumb on olulisem, kas see, et meil on oma rahvuskirjanik – kui veab, siis veel naabervallast! – või see, et meil oleks lugeda head kirjandust?” pärib Naan.

„On ikka mees see meie külaline. Räägib musta ka valgeks,” ei saa Joel oma imetlust varjata.

Samal hetkel vajub kaminas poolpõlenud halukuhi sahinal kokku ja korraks sähvatab hele leek. Tekib otsekui väike vahefiniš. Vahitakse mõnda aega tulle ja mõeldakse omi mõtteid, kuid Ines ei lase vaikusel kaua kesta:

„Nüüd küsin ma küll midagi sirgelt, nii otse, kui saab.”

„Ootan huviga.”

„Öelge siis otse välja, kas teie, lugupeetud akadeemik, tõesti ei soovi, et Eestimaa kord taas iseseisvaks saaks?”

See küsimus esitatakse lausa prokuröritoonil.

„Olete minust õigesti aru saanud. See on võimatu ja mittevajalik. Muidugi arvan ma, et meie saaksime omavahel paremini hakkama kui Kongos elanud rahvad, sest me oleme seda minevikus tõestanud. Aga küllaltki suur sisuline vabadus on saavutatav ka liitriikides. Ja ega oma lipp vardas pea veel vabadust garanteerima. Näiteid pole vist vaja tuua.” Naan libistab kahe sõrmega mõnusasti piki ninaselga üles-alla, jääb mulje, et nina talle väga armas on, ja naeratab enda ette; ilmselt meeldivad talle just sellised olukorrad nagu käesolev. „Ei pea ma, jah, iseseisvust üldsegi mitte hädavajalikuks, pigem ohtlikuks. Eesti rahvas vajab iseseisvust – ma pean muidugi silmas täielikku, mis sisuliselt tähendab peaaegu et isolatsiooni, – sama palju kui inimene oma pimesoolt...”

Nüüd on see siis sirgelt välja öeldud.

Noh, selle jutu peale ei saa Tõnu küll teisiti käituda, kui peab lärtsatama terve labakäega kitarrikeeltele, sünnitades mingi kakofoonilise klausterakordi, mis tükiks ajaks ruumi põrama jääb nagu kauge äikesemürin.

Ent too jultunud Naan ei reageeri sellelegi.

„Pimesoolest võib põletiku saada, muud funktsiooni talle pole vist määratudki. Võib-olla et kunagi oli... Jah, aga mingi puht-oma-riigi ihalemine on minu arust... kihelkondlik veidrus. Ei enamat!”

Neile sõnadele reageeritakse vaikimisega, kuid see on paljuütlev. On tunda pinget. Kas see lahvatab varsti? Naan mediteerib rahumeeli edasi. Valusatel teemadel. Sõbralikult muigav ja halastamatu ühekorraga.

„Et miks kihelkondlik? Aga eks ole teada, et iga kihelkond tahab end naabritest sugu paremaks pidada. Seda eriti kolgastes... Aga kas meil on midagi, mille nimel me tohiksime end naaberkultuuridest kõrgemale seada ja peaksime end neist steriilselt irrutama? Mina küll ei tea: minule on meie rahvakunst hingelähedane – eks iga laps armasta oma ema – , kuid ma olen kuulnud arvamusi, mille kohaselt meie rahvaluule venivat ja hargnevat nagu vettinud köis, runoviisid taaruvad tõesti kvardi-kvindi ulatuses – hallid nagu teomehe unenägu. Eestlaste kaerakile, kama ja sült pole aga tõesti muud kui kaeraleem, hernejahu ja kondikeeduvesi. Mõnede meelest on meie rahvuslikul oma-näol kaerakilerant suu ümber!”

„Imelik küll, et me sellise jutu peale veel samasse tuppa ära mahume,” lausub Ines.

„Ei tasu unistada, kallid kokkutulnud, millestki, mis pole hädavajalik, kuid on samas väga riskantne,” võtab Naan oma mõtte kokku. „See on pragmaatiline lähenemine, aga nii kaasajal peab!”

„Aga Eesti riik on olnud iseseisev,” väidab Joel, ning teiste pilkudest on näha, et ta väljendab ühismõtet.

„See iseseisvus on muidugi vaieldav. Mis on siin ilmas üldse iseseisev?... Kuid olgu! Jätame teema, mis kuhugi ei vii, kõrvale. Aga seda peate te igatahes tunnistama, et niinimetatud Eesti Wabariigi tekkimine sai võimalikuks ainult tänu harukordsele juhusele: valged ja punased olid sel hetkel sõjalises mõttes absoluutses patiseisus. Ja sellest väljatulemiseks kahis Lenin Eesti. Täiesti pragmaatiliselt ja arukalt. Ta lootis, et Venemaa jõuab toibuda, kui eestlased, kes nagunii oma riigi otsemaid ja suure vaimustusega välja kuulutavad, ehitavad sel moel Peterburi ette otsekui kaitsemüüri, mis sakslased vähemalt ajutiseks peatab. Väga kena, et eestlaste patriotismist annab sel moel kasu lõigata... Kui olukord nii patihõnguline poleks olnud, siis oleksid miniriigi Estonia iseseisvuse välja naernud nii punased kui valged. Sellise ainulaadse olukorra tekkimise tõenäosus oli... ütleme, üks sajale...”

„...millest aga täiesti piisas,” nendib Joel.

„Aga kui lühikest aega too riik püsis... Kas ta tekib veel kunagi? Ma tean, et vastus sellele küsimusele huvitaks teid väga... Jah, ilmvõimatut selles muidugi pole: tõenäosusteooria järgi võrdub kahe samasuguse olukorra tekkimise võimalikkus kahe juhuse enda tõenäosuste korrutisega.”

„Mis see siis on...” rehkendab Tõnu. „Üks... üks tuhandele?”

„Ei. Siiski kümme neljandas astmes. Üks kümnele tuhandele,” parandab Ines ja lisab, et aga ka mitte selline tõenäosus ei tohiks kosmolooge kohutada. Astronoomias nagu tuumafüüsikaski puututakse kokku vahel mitte arvuga 10 astmes neli, vaid nelikümmend.

Naan ei soovitaks siiski poliitilisel loteriil isegi tõenäosusele üks kümnetuhandik mängida. Kuigi fluktuatsioone ju juhtub...

Vahepeal silmad avanud Margit tahab teada saada, mis asjandused need veel on.

„Vähetõenäolised anomaaliad. Erandid...” selgitab Ines.

„... mis vahel toimuvad. Peavadki toimuma,” lõpetab tema lause astrofüüsik. „Ent kas meie päikesesüsteemi kestvusest piisab selleks, et teie tilluke ja täitsa vaba riik – ma ei tea küll, millest vaba – nii ruttu taas tekkida jõuab? Sellele on raske vastata.”

Siinkohal peab Margit vajalikuks kuulutada, et tema igatahes usub vabadusse raudkindlalt! Naan kiidab selle usu heaks ja lisab, et vabadusse usub tema ka. Mis aga utoopilisse tuleviku EWsse puutub, siis oleks see juba oma asukoha ja võimsate naabrite tõttu igatahes ülimalt metastabiilne moodustis.

„Misasja...?” pomiseb unest poliitikale elluärganud kunsttantsija.

Joel hoiatab Margitit poolihääli, et mõiste „metastabiilne” on kaunis keeruline. Ta ise olevat sellest kusagilt midagi lugenud ja võib seda Margitile pärast katsuda seletada. Muidugi niivõrd, kui ta asjast ise taipab.

Naan kuuleb nende jutu ära ning lausub siis, et metastabiilsuses polevat midagi keerulist.

Ta mõtleb viivu ja küsib siis, kas Inesel on kusagil äkki mingi pall. Või midagi muud ümmargust.

Lõngakera olevat, saab ta kuulda. Naan on sellega täiesti rahul.

Ines ulatab Naanile lõngakera, ja too asetab selle laua servale. Nii ääre lähedale kui vähegi võimalik.

„Kujutage endale nüüd ette pikka treppi, mille ühel astmel – nii ääre peal kui üldse võimalik – seisab lõngakera... Vaat selle kera olukord ongi metastabiilne. Mida see tähendab? Aga seda, et kui midagi ei juhtu, võib kera oma kohal seista lõpmatuseni. Kuid üks tühine müksuke, ja juba ta veerebki trepist alla. Tollase Eesti riigi eluiga oli väga lühike, sest oli just nimelt metastabiilne moodustis.”

Joel kirjutab taas midagi märkmikku ja küsib, et kas siis, kui sünniks uus iseseisev Eesti, oleks ka sellel oht ajalootrepist alla veereda.

Naan noogutab: sama koht, samad naabrid. Why not?

„Ent aeg pole enam sama!” protesteerib Ines raevukalt. Ja temaga liitub Joel:

„Me rääkisime siin lõngakerale mõjuvaist tegureist. Pidasime siis silmas Venemaad ja Saksamaad kui põhimõjutajaid. Aga praegu on ju maailmaküsimusis põhitegija Ameerika. Tema võimsus on juba suurem kui Saksa-ja Venemaa jõud kokkuliidetuna. Ja see maailmariik, kel on ametlik eriarvamus NSVList, räägib avalikult Baltimaade annekteerimisest, ja on seni toetanud meie eksiilsaatkonda.”

„Sellel toetamisel on lapsemängu maik man. Ja pole pea mingeid kulusid näidata end demokraatlikuna, endiste väärtuste kaitsjana. Ning samas kritiseerida kunagist sõjakaaslast Venemaad, näidates teda vabade rahvaste anastajana.”

Kergelt irooniline naeratus mängleb Naani suul. Joel aga arutleb hasartselt edasi:

„Kas ei ole, paraku küll mitte veel eriti suur kaal, aga siiski – Euroopa Ühendusel? Tõsi, me ei tea tollest seltsingust palju, kuid vähemalt Prantsusmaa ja Saksamaa suhted on tõsiselt uuenenud. Kas äkki tolle liidu tähtsus ei kasva? Noh, nii poole sajandi pärast.”

„Kulla sõbrad, mul on olnud aega mõelda veelgi kaugemast tulevikust. Koguni Hiinast. Aga ma ei ole lootusrikas.”

„Pole enam endised ajad,” jääb Ines enesele kindlaks. „Iseseisvusest möödunud aastad on valgusaastatega tegelevatele kosmoloogidele muidugi…”

„…kärbsesitt!” lõpetab auravate saabastega ja sirge ütlemisega Tõnu.

„Ei kavatse vastu vaielda. Seda enam, et veerand sajandiga pole meie planeedil eeldadagi kardinaalseid muutusi. Aga muidugi võib meie näidispallikese saatust mõjutada ka USA ja mine tea, mis tulevik on Rahvasteliidu järglasel ÜRO-l Ma vean aga kihla, et kriitilistes olukordades mängitakse palli ikkagi üle meie peade. Ning miskipärast olen veendunud, et Venemaa ja Ameerika mängivad eeskätt oma huve silmas pidades ja poliitilistest erimeelsustest olenemata, olgu või kauges tulevikus, veel kokku, kui vaja ja kui see mõlemale poolele kasulik on. Meenutage nende vennastumist Hitleri vastu.” Nüüd pöördub Naan juba kõigi poole:

„Euroopa riikide ühendus on lähiaegadel tundmatu suurus ja tema liikmed raugastunud: kindlasti olete lugenud Spengleri süngeid tulevikuprognoose… Kindel on aga see, et väga vähe on muutunud meie Eestimaa asend trepiäärel. Vabariigimängus pole nagu alust optimistlik olla, sest… sest, noh, öelge, kas trepiäär on siis ikka üks õige koht lõngakera jaoks?!” püüab Naan kohmakalt naljatada.

„Aga kui üks priske bernhardiin trepiastmel põõnutab – selline nagu minu oma –, pallile ette jääb ja selle hambusse krahmab, mis siis?” ei lepi Margit.

„Selline tilluke võimalus muidugi on. Aga mina ei pea mõistlikuks verevalamist hüpoteetilise võimaluse nimel. Ja üldse – vabaduseihalus muide on ilus eriti just siis, kui see vabadus on enam-vähem kättesaamatus kauguses. Aga kui too lõngakera meile ühel hetkel sülle potsatab, siis peame ehk pettunult hüüatama: kas me sellist väikest junni siis tahtsimegi?!... Igatahes on enamik maailma pisiriikidest ülbed ja arad ühekorraga, enamasti ka vaesed ning sisetülidest lõhestatud. Võrdlemisi vastikud ja õelad nähtused...”

Noh, sellele vaieldakse küll ägedasti vastu: tuuakse näideteks Luksemburgi, väikest ägedat sõdijat Andorrat, Islandit. Selle peale peab Naan oluliseks rõhutada, et nimetatute puhul on tegu vanade Euroopa riikidega, mille juured ulatuvad keskaega. Traditsioonidel on ülisuur tähtsus. Aga miks ta noored sõbrad ei maini Zimbabwet või Kongot? Aafrika on kaunis eemaletõukavaid väikeriike paksult täis. Britid andsid neile vabaduse, millega nad midagi ei osanud peale hakata. Otsemaid hakati üksteist maha nottima.

Ent nüüd on peakõneleja astunud libedale pinnale. Üksteise võidu hakatakse talle ette laduma fakte selle koha, et Eesti kuulus juba keskajal Euroopa kultuurimõõtmesse, ja et mõnede uurimuste järgi oli kristlus Eesti aladel tuntud juba koguni enne ristisõdalaste saabumist. Taanlased teostasid hiljem ümberristimisi mõnikord vaid isikliku kasu nimel. Kas tõesti auväärt Naani meelest sarnaneme meie oma temperamendilt ja intellektilt rohkem tutsidele – ja mis nende teiste aborigeenide, Kongokandi vennatapjate õiged nimed olidki? – kui näiteks madalmaalastele või norralastele. Pealegi on eestlased oma endise riigiga midagi ka maailmale juba näidanud. Isand Naan kui venkude keskel üles kasvanud mees pole kunagist Eesti Wabariiki näinudki, kuid ehk on ta oma vanematelt vähemalt midagi kuulnud.

„Midagi iseäranis vaimustavat paraku mitte.” Naan taandub elegantselt. Ta ei vaidle vastu.

„Muidugi, utreerida ei tohi; tõesti, pole vaja peeglisse vaadata, et veenduda: zimbabvelased me pole. Mina liialdasin ja jõudsin absurdini, mis on iga liialdamise puhul paratamatu. Ja ega ma kunagist Eesti Wabariiki oma silmaga tõesti ju näinud pole.”

„Kena kuulda, kui inimene oma puudujääke tunnistab,” märgib Ines. Taandumisoskuse poolest polevat Naan tüüpiline bolševik.

Ega Naan päriselt siiski taandu, muudab lihtsalt positsiooni ning läheneb palavaks osutunud pudrule teisest küljest. Ja natuke annab pinge lahtumiseks aega akadeemik ise: tema on nimelt esimene, kellele meenub, et midagi on tõesti üleküpsemise ohus – nende kartulid... Ta palub Ineselt kaht kahvlit ja tühja taldrikut.

Veidi aja pärast selgub, et kartulid pole ohtliku tukivaringu alla jäänud; nad on küll pealt natuke söestunud väljanägemisega, ent Naan ilmutab vilumust, kraabib pisut, ja esimese kartuli, aurava ja ideaalilähedase, saab Ines. Ja hea paistab see olema tõesti. Tükk aega nauditakse auravat karjapoiste maiust.

Kuid siis pühib Ines suu otsustavalt puhtaks ja teatab, et teda tema enda kartulitega ära ikka ei osteta küll:

„Lähme selle trepi ja lõngakera juurde tagasi!... Mis puutub minusse, siis pean ma iseseisvust iga rahva põhiõiguseks!” Ja ta lisab, et slaavlastega assimileerumine hakkavat talle vastu. Ei kuuluvat tema nende hulka, kes õigusest oma tulevikku ise määrata ei hooli ning oma geenid ja kromosoomid, kõik ala- ja ületeadvused vadja-poluvernikute kombel suure rõõmuga „venelase vennaihhu!” istutaksid.

Tõnu kuulutab, küll märksa rahulikumas ja veendunud toonis, et kommunism ei läheks tuleviku Eestis läbi. Saja aasta jooksul kohe päris kindlasti mitte.

Naan tõuseb, et jätkata oma jalutustuuri. Ju tal pikem jutt plaanis. Nii ongi:

„Tõnu arvamus saja aasta kohta – mõned rahvastikuteadlased tavatsevad märgistada generatsioonide pikkust, mis on tsirka kolmkümmend aastat, ladina tähega „tau”. Sada aastat, kerge liiaga, 3 τ – ongi ilmselt tõelähedane. Inimeste enamikul kulub maailmavaateliste radikaalsete ümberhinnangute tegemiseks umbes see aeg. Kolm inimpõlve. Kommunismi läbimineku kohta tuleb aga tõdeda, et kommunismini, mis tõeliselt seda nime vääriks, pole veel kunagi ega kuskil jõutud. Ja just sellesama pärast ei saa ka väita, et ta kuskil läbi kukkunud oleks… Ta on senini olnud nii-öelda imaginaarne ühiskonnakord.”

„Kas imaginaarne nagu ruutjuur arvust „-2”? Mida reaalselt ei ole olemas...”

Niipaljukest oli Joelilegi matemaatikast külge jäänud.

„Just, aga imaginaararvudega ei manipuleeri mitte ainult tippmatemaatikud, vaid juba ka abituriendid. Me lihtsalt vajame seda mõistet, mille tõi matemaatikasse juba Euler üle kahesaja aasta tagasi, tänini. Ruutjuurt miinus kahest ei oskaks ette kujutada ka Demiurg ise, julgen ma arvata. Ex nihilo nihil. Kuid see fakt ei sega eksisteerimast ka teoloogiateadusel... Imaginaararvudeta meie oma ajas aga enam läbi ei saa.

Muidugi mõistan ma teie kommunismisse suhtumist. Venemaaga seotud kurvad kogemused kommunismi – toda ilusat, varakristlusemaigulist ja samas ka väga moodsat maailmavaadet – teie põlvkonnale ahvatlevaks ei tee. Te ei mõista ju kahjuks tõsiasja, et Venemaad ja kommunismi ei tohi üldse ühte patta panna! Kommunism on venelastele importkaup läänest, mis sattus nende riiki juhuse tahtel koos I maailmasõjaga. See Marxi ja Engelsi lemmiksõna hakkas Leninile väga meeldima ning ta rakendas seda ka absoluutselt sobimatutel puhkudel. Ja ongi kogu lugu! Tõeliselt on vene hing, mida mina teist natuke enam tunnen, pigem messianistlik, ja demokraatiat vajab ta samapalju kui siga sadulat!”

Nüüd lõpuks saab kõnemees kuulda midagi aplausitaolist.

Naan saab sellest hoogu juurde: sõna, millest vene hing hästi aru saab ja mida ta usaldab, olevat nimelt САМОДЕРЖАВИЕ!

Joel, nägu naeru täis, suskab Tõnule keskmise sõrmega ribide vahele: „Kui õige koputaks selle jutu peale sinna, kus vaja? Teab, kas juhtuks kah midagi?”

Tõnu leiab, et vaevalt küll. Akadeemiku kui enfant terrible’iga on harjutud. Ines aga lisab nimme kuuldavalt: „Alati võib meie suur ja tark sõber öelda, et see jutt oli mõeldud just nimelt meie hingede läbi kompamiseks.”

„Muidugi! Mis mul muud üle jääks? Ent ega see päris vale polegi! Hästi! Kujutleme nüüd uuesti toda veerevat pallikest. Kuid nüüd võtkem teadmiseks, et kõik ei pruugigi olla läbinisti fataalne, ja seda ka siis, kui mingit koeramaita teele ette ei jäägi. Asi selles, et just teie ise saate palli suunata ja anda talle hoopis uue trajektoori. Inimsõbralikuma. Kapitalism ei tohiks hea südamega inimesele olla vastuvõetav juba oma olemusest tuleneva julmuse pärast.”

Tõnu ei saa jätta torkamata: ”Teie lemmiksüsteemi humaansusest, kulla akadeemik, teame ju ka üht-teist…”

„Minu? Seni veel mitte. Ma küll vist ütlesin vremgi, et nähke mi-nus maailmavaatelist, võimalik et idealiseerivat kommunisti, aga mitte tüüpilist NLKP-last. Nagu öeldud – need on täiesti iseasjad.”

„Ja mis kapitalismis, millise arengutee tuleviku vaba Eesti tõenäoliselt valiks, siis nii väga julma on?”

„Teate, ta tugineb konkurendi alttõmbamisele, talle pika nina tegemisele, tema nõrga koha otsimisele-leidmisele ja just sinna pihta põrutamisele.”

Ines muutub kannatamatuks: ”Hästi, hästi. Aga mida me peame tegema, et tollest hukatuslikust metastabiilsusest üle saada? Kas kera muutub iseenesest kuubiks või?”

„Kullakesed, kõik muutumised algavad teist endist,” sõnab Naan, heidab aga samas ehmunud pilgu randmekellale ja kuulutab: ”Kallid noored Eestimaa inimesed! Kas me pole mitte oma ärkamisaega maha maganud?!”

„Mis mõttes ärkamisaega?” ei saa Tõnu aru.

„Kõige otsesemas,” selgitab akadeemik. „Kuulete ju, et tornikell lööb juba kuus pauku. Magamisaja magasime maha. Kogu meie suur ja pulbitsev, küpssotsialistlik ja nõnda edasi kodumaa on juba ammu üles ärganud, et suuri tegusid teha, aga meie pole suutnud oma mittemidagitegemistki veel lõpetada, et magama heita. Häbi meile!”

Margit aga teatab, et kellelgi polevat vaja mingit valehäbi tunda: tema maganud suurema osa ajast kõigi eest!

Naan kiidab teda tubliks tüdrukuks.

„Arvestage sellega, et ka edaspidi olete kõik minu juures oodatud. Ärge siis unustage: iga kuu teisel teisipäeval. Ja võite ka tuttavaid kaasa tuua,” kuulutab Ines.

Lubatakse tulla ja teisigi kutsuda. Varsti on hommikuhahetuses, põhiliselt Naani poolt täis suitsetatud tuba tühi. Tema tossutamine käis kaminastki üle. Aga aroomid olid akadeemiku sigarettidel peened.