Читать книгу Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus - Enn Vetemaa - Страница 8

Jevgenia Afanasjevna Korsitšenko-Naanile ei tahtnud täna kuidagi und tulla. See oli päris ootamatu asi, sest unetus oli talle seni enam-vähem tundmata. Gagras, kus ta suvila asju (õnnestunult!) ajas, oli ta maganud kõigi seal veedetud kahe nädala vältel lausa suurepäraselt.

Milles siis nüüd asi? Just siin, isakodus, Moskva kõrgete lagedega suures viietoalises kesklinnakorteris, kus Zˇenja tuntud julgeolekukindrali tütrena, ainsa lapsena, kord nukkudega mängis, kus ta hellitatud plikana pea kõik oma soovid läbi surus ja hiljem ekstrauhket, ainult välismaistest materjalidest tehtud lõpukleiti selga proovis, oleks ju uni pidanud eriti hästi tulema. Ikkagi lapsepõlvekodu. Aga näe, miski teeb rahutuks, mitte ei taha tukk peale tulla; tuleb nähtavasti arstikapi juurde minna, kus uinuteid ja rahusteid küllaga. Isal – tema töö iseloomu arvestades (oma tööst ei rääkinud ta kodus küll kunagi, kuid aimata ju võis, milles see seisnes) – läks rahustavat apteegikraami vahel vägagi tarvis.

Vastumeelselt ajas madam Korsitšenko end voodist välja. Ta pidi suure peegli eest mööda minema. Ja ta poleks olnud naine, kui ta selle ees poleks pilgukesekski seisatanud.

Jevgenia Afanasjevna tõstis hetkeks öösärgi vaata et lõuani ja uuris end hoolega. Noh, kuldses keskeas (ärgem rohkem täpsustagem) pole end enam muidugi nii meelepärane vaadata kui kaheksateistkümneselt, kuid häbeneda pole tal nüüdki midagi: ilusad rinnad, suured ja mitte veel rippuvad– niisugused rinnad enamikule meestest meeldivad–, vasakul rinnal veel südamekujuline sünnimärk; Gustavgi oli siis, neil ammustel aegadel, kui nende elu veel endast mesinädalate pikendust kujutas, toda ilumärki suudelnud.

Puusadest oli Zˇenja ehk pisut lai ja kõhtki juba märgatav, aga selles vanuses veel täiesti lubatavas suurusjärgus. Kokkuvõttes oli ta – ja nii ta peegli ees ka poolvaljusti tõdes: „Noh, sellele daamile pole küll midagi ette heita. On seda ja teist, aga mitte ka ülearu...”

Gustav on tohman, kui ta oma õnne küllaldaselt hinnata ei oska... Ta ju nagu ikka oskab ka, kuid siiski, miks, kuradi pärast, ta siis suurema osa aastast Tallinnas, seal rõskel Eestimaal elamise kasuks on otsustanud? Miks ta naistki sinna kutsub? Töö, ütleb ta.

Tõsi, ta on sealse akadeemia („kohaliku akadeemia”, pidi ta kerge halvakspanuga asjad siiski paika panema) kõrge funktsionäär küll, kuid Gustav võiks ka siinses Teaduste Akadeemias – palju kuulsamas ja kaalukamas – samaväärset tööd leida kui tolles venevaenulikult meelestatud provintsis.

Suurt peeglit vaadates taipas Jevgenia Afanasjevna lõpuks, mis teda närviliseks tegi. Polnud see peegel, vaid just selle kõrval seinal rippuv tema ja Gustavi pulmapilt. Kui palju toredam elu võinuks neil praegu juba selja taga olla, mõtles Zˇenja nukralt. Kui palju aastaid kaotatud; poeg on neil tore poiss, kuid miks peab ta põhiliselt isata kasvama?

Zˇenja silmitses Gustavi nägu pildil ambivalentsete tunnetega. Ta armastas seda meest. Ta vihkas seda meest. Meest veidike võõrapärase näo ning kergelt sarkastilise naeratusega, mis ta suunurgist naljalt ei lahkunud. Jah, näe, too, kurivaim, naeratab isegi sel ammusel pidulikul pulmapildil, kus koguni tema enda, sõltumatu, kõiges isepäise Zˇenja silmis on truu, taltsa, armunud hirvekese pilk... Samal ajal kui Gustavi naeratuses on kuidagi liiga palju... kuidas seda nüüd öeldagi?... sõltumatust! Just seda. Kas mitte üleolekutki?

Gustav oli tema esimene kiindumus. Võiks koguni julgesti öelda, et väga uhke tüdruku esimene armastus. Tüdruku, kes oli seni saavutanud kõik, mida tahtis. Kaasa arvatud teenitud kuldmedal keskkooli lõpetamisel. Ja, tõele au andes, ei saanud ta seda hoopiski mitte oma hästi tuntud, ka kardetud isa pärast. Mõnesugune kergelt taganttõukamine võinuks kõne alla tulla küll, kui medalist kübeke puudu oleks jäänud. Aga ei jäänud.

Kuldmedal lubas tal eksamiteta sisse saada prestiizˇikasse Aviatsiooni Instituuti. Miks sinna? Ausalt öelda ei huvitanud lennundus teda mitte põrmugi. Aga asi oli selles, et kuigi tüdruk oli tippõpilane, ei ilmutanud ta erilist, teisi ületavat huvi ühegi konkreetse aine või teaduse vastu. Humanitaaria jättis ta täiesti külmaks – keelteanne oli tema annetest tagasihoidlikem. Matemaatika ja füüsika pisut köitsid, kuid see võis olla ka sellepärast, et vaid vähesed poisid suutsid neis aineis temaga võistelda. Ja sel juhul pidid nood tõesti olema juba täppisteaduste fännid.

Küllap oli lennunduse valimises ka mingi enesetõestamise soov, sest tolle õppeasutuse olid lõpetanud vaid paar-kolm naisinimest. Ei tuldud toime. Aga tema tuli, sest, nagu öeldud, oli matemaatika Jevgenia Korsitšenko kõige tugevam aine. Ja õpingute käigus sai ta lennukitiiva kumeruste väljaarvutamisega, mis nõuab lausa kuratlikult keerukaid aerodünaamilisi arvutusi, hiilgavalt hakkama. Just need tiivad on aga kärpinud nii paljude tudengite tiibu...

Niisiis – ta lõpetab selle instituudi mitte küll cum laude’ga, aga ega sellestki palju puudu jää. Ja ega ta väga pingutagi, sest kui ta ei taha, siis ei pruugigi ta tööle hakata mõne vägeva, kuid diktaatorliku Tupolevi käe all. Ta on kõva matemaatik, kes leiab tööd kõikjal. Ja eks ole olemas ju ka aspirantuure. Matemaatikuile, kõigi teaduste valitsejaile enamgi kui lihtsurelikele. Milline tänapäeva teadus ei põkkuks matemaatikaga?! Zˇenja otsustab võtta aasta puhkust ja järele mõelda, mida neist valida.

Mnjaa... Kuid miski pole igavene. Tasapisi ilmus aspirantuurikandidaatide hulka temast juba märksa paremaidki. Enamasti muidugi poisse. Zˇenja mälu ja närvid polnud enam endised, kuigi ta ise sellest veel midagi ei teadnud. Ilmselt oli auahne tüdruk endale õppimisega liiga teinud. Aastane puhkus aga ei andnud midagi juurde. Viis ta hoopis harjunud rangest rutiinist välja. Neiu uned olid päris käest ära ja segatud koguni hallutsinatsioonidega. Ema märkas, et midagi on lahti. Väga vastutahtsi läks noor naine pere pealekäimisel psühhiaatri juurde konsultatsioonile. Ja emale öeldi, et ta tütre olukord on päris kriisilähedane. Tütre reaalsusetaju oli hakanud vibama ning vähehaaval hakkasid teda vaevama luulud, sest Zˇenja oli jõudnud hakata pidama pea kõiki oma ideid geniaalseteks.

Miks Zˇenja kiindus Gustavisse, kes ei kuulunudki päriselt rahvusesse, mida peetakse „esimeseks võrdsete seas”? Hoopis eesti juurtega noormehesse, kellel peale muu oli veel nii tobe perekonnanimi – Naan! Mis see siis olgu! Võid seda lugeda eest või tagant, ikka teeb sama välja. Igavene tobe ja lirts nimi, pole mehelikku r-tähtegi sees!

Usin neiu, kes kandis ise märksa uhkemat perekonnanime, mis vihjas koguni Korsika saarele (Kuis see küll võimalik võis olla? Aga kes neid kunagisi sõdu ja kes kuhu sattus, teab?), lausa vihkas Naani nime. Kuis sedasorti sõnu nimetataksegi, mis eest ja tagant alustades ikka sama välja annavad? Just kui klassikaline abrakadabra... Koolis oli neist juttu küll, kirjandustundides tuli nende kohta käivat terminit teada, aga, näe, ära oli ununud.

Ta tunnistas oma mälulünka Gustavile, kes teatas, et tema perekonnanimi – põline aus eesti nimi – kujutab endast palindroomi. Keeruline sõna, aga lihtsa sisuga. Võiks siiski meelde jätta. Ja eesti keeles olevat neid palindroome küllaga – koguni lausete kaupa. Näiteks „aias sadas saia”. Noh, kui Gustav selle ära tõlkinud oli, tunnistas pruut, et midagi tobedamat enam pole võimalik välja mõeldagi.

Ah et millest ikkagi see tüdruku armumine? Nüüd oskab ta sellele küsimusele vist juba vastata. Üks põhjustest oli kindlasti noore mehe enesekindlus. Zˇenja oli näinud tervet rügementi enda käe ja südame ihaldajaid, kes temast küll kindlasti võlutud olid, kuid kõik nad lömitasid ta võimuka isa ees.

Ent too võõrast verd poiss – ülbe küll, aga armas ka –, esimene noormees, kes talle ei kuuletunud, teda nöökidagi julges, koguni tema isa mitte raasugi ei peljanud, avaldas tüdrukule muljet. Sellest hoolimata, et ta oma sõltumatusega kellelegi mingit muljet avaldada ei püüdnud. Niisugust asja polnud enne juhtunud. Too isepäisus, seejuures viisakas, elegantne ja kindel meeldis ka kindralile. Eks seegi, et nooruk õppis Ühiskonnateaduste Akadeemias, olnud lugupidamist vääriv. Isa oli sümpaatsele noorele mehele koguni vihjanud, et vajaduse korral – ja arvestades noormehe spetsialiseerumist ühiskonna- ja ideoloogiaküsimustele – võiks ta tulevikus ehk leida tööd koguni nende süsteemis. (Jah, see sõna kõlas rõhutatult väärikalt. Mõelda vaid! GRU!) Gustav oli lahkesti ja viisakalt tänanud ning teatanud, et tema tee on juba ammu valitud: tema tulevik on seotud astronoomiaga – tähtede ja galaktikatega. Tõsi, tema, astronoom, imetleb ja austab inimesi, kes ennastohverdavalt tegelevad meie ühiskonna vaenlastega, eetiliste ja moraalsete jätistega, kapitalistide poolt äraostetutega, keda paraku, isiklikku ebameeldivuse tunnet ületades, ühiskonna kaitseks siiski sorteerida ja karistada tuleb... Tema enda otsus seostada oma tulevik kaugete maailmadega võib olla omakasupüüdlikum ja vähem ennastohverdav, kuid... kui sind miski tõeliselt köidab, siis pole midagi parata – suum cuique.

Kui pereisa seepeale väitis, et noormees on tema teadmist mööda viimasel ajal pühendunud ju hoopis ühiskonnateadustele, teatas Gustav, et see on ajutine kõrvalepõige: ta tegeleb rahvusküsimusega selleks, et oma juurtele lähemale pääseda ja väikerahvaste omapäradest paremini aru saada. See ei saa olema pikk, tema põhikutsumusest kõrvale viiv põige. Tal pole plaani Ühiskonnateaduste Akadeemiat ilmtingimata lõpetadagi, kuigi mingit kraadi oleks ju edasijõudmiseks vaja. Tähtsaim kõigest on talle siiski täheteadus. Diplomist lahutab teda praegu vaid peaaegu valmis saanud diplomitöö kaitsmine. Sellega tuleb ta toime iga kell!

Jevgenia oli kahvatanud – Gustav oma ülbuses söandas väita, et Jevgenia lihane, ülimalt prominentse positsiooniga isa tegeleb „jätiste sorteerimisega” – nüüd on kindla peale kõik läbi!... Visatakse see ülbe suuga poiss ukse taha, ja pulmadest ei tule juttugi. Tõsi, isa oli esialgu lahkunudki toast ust paugutades. Kuid nii need asjad siiski ei jäänud. Isa tuli varsti vaikides tagasi ja surus Gustavi kätt. Ta näost võis lugeda, et nii julget ja otsekohest vastust polnud ta end ümbritsevalt lipitsejate karjalt iial kuulnud. „Jätiste sorteerimine...” jubedasti see kõlab, kuid eks ta ju tõsi ole... Poisile, kes nii otsekohene ja kartmatu on, ja pealegi veel lootustandev astrofüüsik ja partei liige, võib üks isa oma tütre anda küll. Kui asjad muidugi nii kaugele arenevad.

Küll oli Zˇenja olnud siis õnnelik... Ja varsti tulidki pulmad. Aga kooselu mitte kauaks. Jumala õigus oli olnud emal juba nende kuramaazˇi algul, et õige on võtta mees oma ringkonnast... Nüüd on jõutud eraldi elamiseni. Mees petab teda nagunii Tallinnas, selles slaavi hingele võõrapärases hallis linnas, oma tšuhhonkadest pruutidega. Ptüi! Ja üldse – kuis võis ta Gustavi armastusse nii väga uskudagi? Kas tema enda väljavalimise üks põhjustest polnud äkki tingitud ajast – noist kurikuulsaist kolmekümnendate lõpuaastaist. Vähemalt kõrvaltegurina küll, sest julgeolekukindrali tütar, eks see ikka tähenda ka midagi...

Enamasti eelistas Zˇenja ka abielus olles tolle vankastankaliku (pööra mind nii või naa!) perekonnanime asemel kasutada oma neiupõlvenime, sest alles mõne aasta eest tervislikel põhjustel pensionile läinud julgeolekukindral Korsitšenkot mäletati olulistes ringkondades veel väga hästi. Kuigi ka Naani nimi oli endale teatavasti pisut tuntust kogunud, ent hoopis teises, kitsas asjatundjate ringkonnas, teadlaste seas. Ta kursusetööd olid vaata et kandidaaditasemel. Talle ennustati tulevikus suurt edu.

Ei, Jevgenia ei pilka rahvuslikke eripärasid ega nimesid, ta on suure südamega vene rahva esindaja, kes ei suhtu väikerahvastesse põlgusega. (Seda siin-seal ju veel esineb; enamasti küll siis, kui nood rahvad oma noorema venna statuuti ei tunnista). Aga siiski oleks Gustav oma veidra nime asemel Jevgenia perekonnanime pidanud võtma! Nii olnuks normaalne, nii tegidki enamasti kõik balti päritoluga normaalsed inimesed, kes karjäärile mõtlesid. Karjääri on kergem teha, kui sul normaalse inimese nimi. Aga tema Gustav oli selle ettepaneku välja naernud. Tema oma vanemate kaevu ei sülgavat!

Jevgenia seisis ikka veel poolpaljalt peegli ees; ta oli juba unustanud, miks ta siin üldse seisab. Tuli vananemisele suhteliselt hästi vastu panevat ihu uurima või?... Ahjaa – unerohi. Ta vajas täna seda tõesti.

Kolm tabletti alla kugistet, pokaal veini ka peale joodud (arstid seda kombinatsiooni küll ei lubanud), oligi daam varsti voodis tagasi. Barbamüül tegi oma töö. Ja Naani kallis kaasa Jevgenia Afanasjevna Korsitšenko norskas peagi nii, et laelamp oli juba kõikumisekiusatuses.

Ent üks asi on uni, teine unenäod. Ja need viimased olid uinutite ja kangemategi droogide pideva pruukimise tõttu juba oluliselt normaalsetest erinevad. Ta oli muutunud sõltlaseks. Uinutite liigtarvitamise eest olid teda arstid hoiatanud. Mine tea, ehk oli neil õiguski. Ja eks siis „sõnakuulelik” Jevgenia oli leidnud ajutise asendaja, mitte halvema – see oli igaõhtune pool või koguni terve pudel veini, mis peagi asendus märksa kangema kraamiga. Ja vahel ka mitte ainult õhtuti. Sellest uuest sõltuvusest ei teadnud seni veel mitte keegi, sest pole alkohoolikuist leidlikumaid inimesi. Ei isa, ei ema, ega ka Naan, kes end nagunii harva ilmutas, osanud midagi märgata. Vast seda, et Jevgenia kauem armastab magada.

Päris viimasel ajal oli Zˇenja tervis aina hullemaks läinud: nüüd oli jõutud juba Hääleni, kes madam Korsitšenkole maailma asjadest sügavama pildi andis ja kelle käske too väga tõsiselt võttis. Ta oli seni olnud küll vankumatu ateist, aga kui sulle ikka prohvetlikke ettekuulutusi tehakse, eks katsu siis üleloomulikke jõude eitada...

Mis siis sel viimati mainitud ööl uut oli? Oi, palju! Jevgeniale kangastusid miskipärast pildid eelajaloolistest aegadest, mil meie maamuna teatavasti veel suures osas vedelas olekus oli. Sellele ei vaidle tänapäeval enam keegi vastu. Ent Hääl esitas maakera kunagise vedela oleku kõrvale kohe millegipärast kuidagi nagu tagamõttega küsimuse metallide erikaalude kohta. Kui jätta kõrvale transuraanid, mille kestvuseks meie ajalikus ilmas enamasti vaid mikrosekundid, siis meenus Jevgeniale loomulikult kohe metallide kuningas – klassikaline kuld. Üllaim, igavene ja aja kulgemise suhtes seetõttu ülimalt ükskõikne metall. Juba astroloogide silmis täiuslikem teiste seas. Ja muide – mis antud juhul eriti määrav – ka raskeim.

Mis neist kahest kõrvuti esitatud faktist järeldub? Pole vaja kaua aju vaevata, et taibata: eks raskeim vaju üleüldises vedelolekus kõige sügavamale? Just selles asja uba ongi! Kas ei tuleks kulda just maakera sügavustest otsida?! Vaat millise vihje sai Jevgenia otse Häälelt.

Ja eks kulla madalamale kippumise kohta ole ju tõendusi küllaga. Tühjaks ammutatud maardlatest on leitud sajandeid hiljem taas seda jumalikku metalli. Kui keegi teadlane tuli välja hüpoteesiga, et vanad kaevandused tuleks üle vaadata, sest äkki on sinna midagi korjunud, ja teha seda lausa periooditi, peeti teda segaseks. Aga siiski leidus ka kontrollijaid – jah, üliõnnelikke kontrollijaid... Peened kullanired, mida kunagi ammustel aegadel segati nende teel sügaviku poole – mil moel, seda me ei tea, aga kas see on tähtiski? –, olid leidnud uusi võimalusi ja kaevandused tõesti kullaliivaga taas täitnud.

Sellel ööl Hääl Jevgeniale rohkem informatsiooni ei andnud. Aga eks sellestki juba piisas. Tuleks võtta proove võimalikult sügavalt. Ülisügavale me tänapäevaste vahenditega veel ei pääse, kuid nafta ja muude maavarade otsijad on siiski jõudnud ses osas lugupidamist väärivate tulemusteni. Vaat neist puuraukudest oleks vaja proove võtta! Midagi peaksid nad tõestama. Vaevalt just kohe eheda kullani jõutakse, aga kivide analüüsid peaksid lootusi andma: kullasisaldus peaks neis kasvama.

Nende proovide saamine polnud ülesanne kergete killast, ent karismaatiline naine ei tunnistanud mingeid takistusi. Kord näiteks oli ta oma akadeemikust mehele hankinud erilist supertundlikku filmi, millega saab filmida helkivaid ööpilvi. Sellist materjali oli võimeline tootma ainult üks tehas Nõukogudemaal, ning tema tark, ent kaugeltki mitte nii nõudmisjultunud mees lõi nõutult käsi kokku pärast seda, kui kõik akadeemia poolt esitatud viisakad abipalved oldi tagasi lükatud (nende rahuldamiseks tulnuks vähemalt mõneks päevaks spetsialiseeruda just ja ainult selle ülitundliku filmilindi tootmisele, mida üliharva vajati, ning kõik muu, palju olulisema pidevalt vaja mineva filmilindi valmistamine hoopis peatada). Aga kuu hiljem saatis, näe, Gustavi kaasa ise Tõraverre sellist ülidefitsiitset filmi. Ja koguni kaks kilomeetrit. Kuidas tal see oli õnnestunud välja võidelda, jäigi Gustavile teadmatuks. Majandusgeenius oli Jevgenia, mis muud!

Selge see, et süvapuuraukudega tegelevatelt geoloogidelt pidi olema võimalik saada ülisügavalt võet kivimiproove, kus kindla peale suurem kullasisaldus. Kuid katsu sa neile lisaülesandeid peale panna, mis sest et kulla väärtus... Ah mis sellest rääkidagi... Nad ei usu su hüpoteese. Kuid miks prohvetlik Hääl kihutab teda just kulda jahtima? Tuleb hankida!