Читать книгу Akadeemik Gustav Naani hiilgus ja viletsus - Enn Vetemaa - Страница 7

See oli üks neist varakevadistest unistest pühapäeva pärastlõunatundidest, mil isegi eestlane tajub vajadust selle järele, milleta lõunamaalane oma elu üldse ette ei kujuta. Siestaks nimetatakse sealkandis toda lõunajärgset laisklemist-lõdvestust, mil muide suurele osale sealsündinuist just elu algus pandavat. Kuid eks see ole loogilinegi. Kõigepealt puhatakse end ikka korralikult välja. Ja kui pärast tuku lõppu kaks koos puhkajat kohe kombeliselt voodist välja ei karga, eks siis või nautlejail-vedelejail tõesti uus jõud ja uued ihad sündida... Poolhämarus, teineteise soojus... Eestlastel sellist mõistet nagu „siesta” pole – meie „laseme natuke leiba luusse,” kuid oskame päris hästi ka selle tegevuse võlust lugu pidada.

Avaras toas, mille akna ees aeg-ajalt liigahtavad kardinad mõnusasti hämaraks teevad, suurel, peaaegu ruudukujulisel kušetil näikse kaks inimlast parajasti valge lina all vooruslikult ja lapsemeelselt tukastavat. Vähemalt esialgu.

Üle ühe voodiääre ripub ahtake lapselik naisekäsi, mis iial ei näi olevat raskemat tööd teinud; et voodis ei olda üksinda, osutab lina alt paistev laitmatult puhtas nailonsokis mehejalg. Vaikne nohin täidab toa – naise nurrumine, mehe-suitsusõbra veidi ragisevam kahistamine. Puhatakse; ei meil ole siin huvitavat kuulata-vaadata midagi.

Kuid siiski! Varsti juba on. Sest just, näe, praegu lükatakse linaserv kõrvale ning nähtavale ilmub Margiti peanupp. Ent ega tema partnergi vist enam maga. Varsti näeme ka Gustav Naani kõrvast kõrvani haigutavat pead. Selle omanik on kah peagi voodiserval istuli ja nendib:

„Sai ikka päris kenasti tukutud. Üle tunni. Noh, ma tegin öösi kaua tööd, ja täna selline sombune ilm ka veel... Nägid und, Margit?”

„Mõtisklesin rohkem niisama...”

„Ja millest siis?”

„Teab, kas julgen öelda...”

„See, kes nii itsitab nagu sina praegu, julgeb küll.”

Margit ajab endki nüüd teki alt välja. Tal on üsna luksuslik neglizˇee. Daam pole, nagu juba teame, esimeses nooruses, aga eks tants hoiab vormis; ja tantsinud on Margit alates neist aegadest, kui ta üldse midagi täpsemat mäletab. Miks me nii arvame? Eks sellepärast, et seinal rippuval roosakais toonides päris õnnestunud maalilt vaatab meile vastu aastat kümne-üheteistkümnene tantsukleidis ja balletikingades tütarlaps. Tema silmis – meelespealillesinistes – on nii palju usku headusse, ja ei vähimatki rikutuseraasu... Ühesõnaga seda sinisilmsust, millest tänasele Margitile küll palju järele pole jäänud. Praegu silmitseb ta oma partnerit üsna kavalalt ja tunnistab:

„Mõtlesin, et... teab, kas sa väga pahaseks saad, kui ma küsin, ega sa ole äkki kunagi kuidagi seotud olnud... KGBga.”

See küsimus on tahetud esitada tavatoonil, kuid on tunda ka küsija kõhklusi ja teatud pinget.

„Saan küll pahaseks...”

„Miks? Kas ma siis ei tohi sinust kõike teada? Isegi siis, kui me muidu...”

„Ükski viisakas tüdruk ei küsi selliseid asju sellises olukorras...”

„Ja vaevalt ühel päris viisakal tüdrukul tekib selliseid vahekordi meesterahvaga nii hirmkähku,” itsitab Margit. „Iseäranis viisakad tüdrukud, jah, niisugustesse olukordadesse ei sattugi... Gustav, aga mul on hirmus kange himu seda teada saada...”

„Et sellest oma järeldused teha. Ei usu, et ükskõik milline vastus, Margit, midagi muudaks...” muigab akadeemik.

„Miks sa nii arvad??”

„Tõeliselt naiselikele naistele, nagu ka koertele, kassidele ja papagoidele olevat nende leivaisa amet ja maailmavaade täiesti ükstapuha...”

„Mina pole sul mingi papagoi...”

Hääl on solvunud küll, kuid asi pole siiski hull: naeruvine jookseb üle baleriini näo, särahtab ta pisikeste kuldsete täpikestega silmades...

„Ega sa väga eksigi, Gustav. Ilmavaade käigu tõesti kus see ja teine. Sa meeldid mulle igal juhul. Nii et ega sul tõesti pole mõtet sedagi tagasi ajada, et sa üks puhastverd kommu oled...”

„Kui sa ise tunnistad, et see oluline pole, miks sa siis pärid?”

„Vaata, ma siin lina all, silmad lahti, mõtlesin, et sa oled maailmas nii esimene kommunist kui ka esimene akadeemik ühes isikus, kes on olnud minuga niimoodi...” Margit ei lõpeta lauset.

„Suhetest kommunistidega küllap luiskad, akadeemiku osas aga äkki mitte. Vaata, sul on vedanud, Margit: lääneilmas tehakse inimene akadeemikuks enamasti alles siis, kui ta juba täitsa dementsuse künnisel on, ja mehena ammu maha kantud... Võin ma sulle lonksu cabernet’d kallata?”

„Muidugi.Ma mõtlesin, et kui sa peale esimese akadeemiku veel ka mu esimene kagebeelane oleksid, siis oleks see just kui omamoodi... väike slämm!” tunnistab Margit.

„Ja millal siis see suur slämm täis saaks?”

„Noh, siis kui sa veel ka keskkomitee liige oleksid.”

„Ära parem püüagi end teha niisuguseks, nagu sa loodud pole. Sa ei veena. Tõeliselt oled sa täitsa vahva aus naisterahvas. Mitte mingi kollektsionäär.”

Margit asub Naani ees pikema kõhkluseta riideid vahetama.

„Kuule, räägivad, et Stalin olnud peast täitsa hull,” lausub ta, kuid näib, et ega seegi teema teda eriti huvita.

„Kuulus psühhiaater, närvihaiguste eriteadlane doktor Behterev, kelle rahustavaid tilku praegugi apteegist osta saab, diagnoosis Stalinil paranoilise skisofreenia.”

„See tähendab, et täishull või?”

„Üks raskemaid ja ohtlikumaid, seda ka teistele, diagnoose. Muidugi rändas see diagnoos otsemaid ülisalajasse seifi, kuid... juba sama päeva õhtul sai Behterev surmava seenemürgituse.”

„Seentega võib nii juhtuda küll. Mu täditütar oleks roheliste kärbseseente pärast peaaegu hinge heitnud.” Ilmselt ei jõua jutu sisu tantsijatari peanupukesse pärale. Või mängib ta lihtsameelset, mis pole kah välistatud...

Naan jälgib Margiti riietumist ilmse meheliku huviga.

„Kahju, et ka sina, Brutus, oled reetnud sukad nagu enamik tänapäeva naisi. Ja sukkpükstele üle läinud.”

„Mis selles siis halba?”

„Meestele on tripid reeglina midagi palju huvitavamat. Tudengina me kohvikus ikka piilusime, et...”

„Ah, igavene tüli nende trippidega. Noh, kas mul sukkpükstes siis midagi viga on?” Ta tõuseb täies pikkuses ja jääb voodi kõrvale seisma. Ei. Viga pole tal tõesti midagi. Ilus ja sale keskealine naine.

„Seni mitte, kuni sa kleiti veel pole selga ajanud. Siis on nii, nagu vanasti näitekirjanikud oma loo viimasele leheküljele kirjutasid: VAHETEKK KUKUB. NÄITUSMÄNGU LÕPP. Kui aga sukki kandev daam natuke lohakamalt istub, või teeb seda koguni tahtlikult, siis... siis ikka midagi põnevat ka välgatab... Ilusad ajad olid need, mil veel sukki kanti.”

„Va patukott!” See on aga öeldud muidugi puht vormitäiteks. „Tule ja aita mu rinnahoidja ülemine nööp kinni panna! Selle õiguse oled sa välja teeninud.”

Naan tegutseb vilumusega, mis pälvib kahemõttelise kiituse. Tõeliselt on Margit aga mõtetega juba mujal.

„Akadeemik, parteilane, Venemaa eestlane kah veel – jah, see viimane tingimus paistab meil ja täna üks kõige tähtsamaid edu eeldusi olevat,” alustab ta arutlemist, „aga ütle mulle, mees, miks sa valitsuses kõrge koha peal ei istu? Vaata, kui meie esimene mees oleks akadeemik Gustav Naan, siis kogu Eestimaa suhtuks kõigesse, mis toimub, ehk hoopis arusaavamalt.”

„Pole vabu toole,” on Naan napisõnaline.

„Toole võib ju alati juurde panna... Sinu jaoks tasuks. Sa oled mees missugune: oskad valida lipse ja ülikondi, tunned lauakombeid. Päris sekretärid oma kotitavates mustades ülikondades on sinu kõrval nagu vennastekoguduste kunagised eestseisjad. Ja nende suust ei tule midagi peale igavate käibefraaside. Sina aga kõneled vaimukalt. Särad.”

Nüüd peab Naan Margitile väikese loengu sellest, et poliitik ei tohigi särada. Ta peab olema hallivõitu tegelane. Öeldaksegi ju „hall kardinal”... Ja eriti just füsiognoomia osas on hea, kui ollakse võrdlemise jubeda, jah, kohe meeldejäävalt jubeda väljanägemisega.

„Mina olen keskmine eesti mees ega saa ses osas end võrrelda just Hruštšoviga, rääkimata juba minevikumehest, voorimehevuntsidega Bismarckist, kel olnud ka peetpunane ninajurakas. Miskipärast on kehv välimus riigimeestele nagu plussiks... Miks? Ega ma vastata oska. Enamasti on suured poliitikud kasvuldasa veel ka jupatsid, normaalsetest meestest igatahes tüki maad lühemad; pole võimatu, et see tekitab neis mingi alaväärsuskompleksi, mis võib just ollagi tõukejõud suurteks tegudeks.”

Margit silmitseb Gustavit, pea viltu, ja nendib, et sellest vaatevinklist mehel tõesti poliitikas suuri lootusi pole. Ilueedi tüüpi ta pole, lihtsalt keskmiselt kena mees. Põdemispõhjus puudub.

„Ja mis sellest. Mind poliitika enam ei huvitagi. Noore mehena ehk natuke aega huvitaski. Aga nüüd olen ma astrofüüsik – see kõlab minu meelest uhkelt! Ja ka mu töökohtadel pole viga – Teaduste Akadeemia funktsionäär, Tõravere vanemteadur, et astronoomina mitte alla käia. Ja ENE peatoimetaja. Vaat selle viimase kaudu jääb minust tõeline märk maha.”

Margit noogutab, kuid ega ta kuuldud jutuga päriselt lepi. Füüsik võib ju samal ajal ka riigimees olla, väidab ta. (Naan polevat sellistest kuulnud.) Seepeale pakub Margit välja oletuse, et küllap on Gustav kunagi mingi apsaka teinud. Just poliitilise.

„Ju siis olen,” ei vaieldagi talle vastu.

„Räägi!” Margitil on käed puusas. „Mina olen sulle kõik enda kohta ära rääkinud...”

Naan ei puikle vastu ja tunnistab, et tema patt seisneb arvatavasti selles, et ta naine tahab Gagrasse maja ehitada.

„Ei või siis ehitada või?!”

„On hakatud rääkima akadeemikupere ahnitsemisest. Elamispinda meil ju on küllaga nii Tallinnas kui Moskvas ...” Aga sellel teemal akadeemik enam ilmselt edasi rääkida ei taha. Ta leiab, et Margit võiks tuua parem köögist mõne pannkoogi. Mis sest et eilse. Külmad on moosiga täitsa head. Eriti need õhukesed.

Margit teatab, et tema kui Sirbi lugeja on Naani seal pihitud nõrkustest õhukeste pannkookide suhtes täitsa teadlik. Nagu juba vist tuhanded eesti naised. Ja tema enam teistsuguseid ei teegi.

Kui Margit mõne aja pärast pannkookide ja kohviga saabub, on tema käitumises toimunud muutus: lõbusast itsitajast on saanud tõsine, võiks öelda, murelik naine, kes tunneb, et peab millestki rääkima, kuigi ei tahaks.

Sel ajal, kui Gustav toidul hea maitseda laseb, läheneb Margit talle selja tagant ja silitab akadeemiku pead.

„Tead, Gustav,” alustab ta. „Meie suhted peavad lõppema...”

Gustav tilgutab moosi salvrätile.

„Ära hirmuta! Margit! Kuule, nad ju just äsja algasidki.”

„Donna e mobile,” lõõritab Margit veel korraks, kuid tõsineb siis kohe ja annab teada, pilk maas, et järgmisel kuul on ta juba mehenaine. Tulevat koguni kiriklikud pulmad ja ta ei taha, ei pea õigeks, et tema ja Naani suhted jätkuksid.

„Sa ei ütlegi selle peale midagi?...” imestab Margit, kui Naan teda rabama pidava uudise peale rahumeeli söömist jätkab. Vähemalt mingit nõutust peaks ta ikka välja näitama.

„Kas mul tuleks midagi öelda?... Noh, kui sa nii oled otsustanud, siis vaevalt minu seisukohal enam tähtsust on.”

Tekib taas paus. Seejärel küsib Margit, ja just temal on pisar silmanurgas:

”Ütle, kas sa mind siis natu-natukenegi armastanud pole, Gustav? Kas... kas sa üldse oskadki armastada?” See lause kõlab juba natuke vihasemalt.

Nüüd ei sobi akadeemikul enam tõesti süüa. Ta tõuseb, paneb käed risti rinnale ja vaatab Margitile silma sisse.

„Sina, Margit, kindlasti tunned Tšaikovski esimest klaverikontserti?”

Margit väidab, et see – jutt kuhugi mujale keerata – on Naani tüüpiline komme. Mis puutub aga Tšaikovski esimest klaverikontserti, siis kes seda ei tunneks. Seda mängitakse igal võimalikul juhul: nii seppade kutsevõistluste avamisel kui ka karjalaskepäeval... Aga mis see kontsert siia puutub?!

„Kui ma nüüd küsiksin sult, kas Tšaikovski ikka armastas kõiki neid si-bemolle, fa’sid ja re-bemolle, mis sa siis vastaksid?”

Margit lausub, et kust tema seda võib teada.

„Muidugi armastas. Ta ju pidi! Ilma nendeta poleks seda kontserti, seda muusikat, teda ennastki poleks päris sellisena olemas, nagu ta nüüd on.”

„Igatahes ära kasutas ta neid noote küll. Nagu sina naisi!!!”

Naan astub Margiti juurde, üritab silitada ta randmeid, mida kuidagi ka talutakse, ja räägib naisele lahkesti nagu lapsele, et eks meie kõik ju komponeeri oma isiklikku kontserti – oma elu. See ongi meie ülesanne siin maa peal. Kuid keegi ei saa seda teha üksinda. On tarvis instrumente, on tarvis helisid, ühe sõnaga on vaja teisi inimesi.

Nüüd lükatakse Naani käsi kõrvale ning astutakse järsk samm tagasi.

„Sa pead oma isiklikku kontserti kõige tähtsamaks asjaks maailmas. Sina pead saama end teostada. Kõik teised olgu sinu teenistuses. Sina, ikka sina kõigepealt!”

„Ka sina, kullake, teostad ennast teisi inimesi kasutades. Ka mind! On ju nii? Ja ma mõistan seda, sest teisiti inimene ei saa... Selge?”

„See kõik on ju õige ja ilus jutt. Aga selgemast selgem on see, et sina mind küll ei armasta. Igatahes pole see selline armastus, nagu mina vajan.”

Ja imekombel Margit ei solvugi, kui Naan talle ütleb, et ju vajab Margiti-tüüpi naine natuke mehisemat ja, mine tea, vast ehk ka ajuvabamat meest. Solvuda ei maksaks, sest ausalt öelda tahaks tema, Naan, ise kah mõnes asjas olla rohkem Põrgupõhja Jürka moodi tegelane... Jah, ta räägib seda täitsa tõsiselt: ausus ja mõõdukas lihtsakoelisus on ju tõesti inimese voorused. Teevad ka elamise lihtsamaks. See on ju Tammsaarel jube ilus koht, kui ta kirjeldab Jürkat oma eidele kirstu tegemas. Ja samblaid paneb ta naise soovil kah voodriks. Nagu olnud siis, kui nad esimest korda... Aga mis teha, nendib akadeemik, kui oled teistmoodi loodud. Pole Jürkaks sündinud...

Margit tunnistab, et Jürkat ta just ei sooviks, aga siiski on tal hea meel oma elus uus leht keerata. Krutskitega targad ja kavalad mehed talle eriti ei meeldigi, sest hinges tahtvat ta juba ammu hakata korralikuks pereemaks. Teatrist, varieteest, kogu sellest pealiskaudsest tilu-lilust, mille keskel ta seni on elanud, on talle nüüdseks kõrini! Ja aeg neiks saab ka mööda.

Margit rahuneb tasapisi.

Ent Naan teeb sellest vale järelduse, viies jutu otsemaid vallatumaile radadele:

„Ma julgen siiski loota, et teie noor pere ei vali oma kooselu aluseks fundamentaalset monogaamiat?”

Kui Margit seepeale küsib, mille nad siis peaksid valima, soovitab Gustav leida siiski midagi huvitavamat ja samal ajal vähem... amoraalset.

Vähem amoraalset?! Mis hull jutt see veel on?! Neil tulevat väga moraalne, kristlik abielu. Valge kleit ja pruutneitsid ja... Selle üle ei maksaks nalja teha!

„Ma ei teegi nalja,” deklareerib Naan. „Miks peaksin ma aga kristlikku ainuabielu respekteerima? Monogaamia on ainult inimajaloo viimane sabaots. Sadu tuhandeid aastaid peeti monogaamiat millekski väga inetuks, egoistlikuks ja amoraalseks.”

„No tead, seda ma nüüd küll ei usu!”

„Igasugune irdumine kollektiivist,” jätkab akadeemik täiesti tõsiselt, „mingite paarikeste moodustamine oli hukkamõistu väärt, kuna segas mammutijahti, naabritega sõdimist ja muud olulist. Alles siis, kui tekkis eraomand, krabas iga mees endale isikliku naise kaenlasse. Ja monogaamia kui äärmiselt ebamoraalne ja kitsalt individualistlik nähtus muutus normiks. Muide, üks vaimukas mees on öelnud, et raua kasutuselevõtt lõi abielu; kui aga ilmusid alumiinium ja plastmassid, siis algas monogaamia mõranemine. Nii et teie kaks, ärge keerake ajalooratast tagasi. Targad naised emantsipeeruvad. Lahutuste arv tõuseb. (Paus.) Miks sa mind nii imelikult vaatad?”

Margiti näol, punaseplekilisel, on vahkviha:

„Ma arvasin, et see meie f-ff-ataalne lahkuminek sind natukenegi kurvastab, sul ehk silmad niiskekski võtab, aga sina, küüniline limukas, lobised südamerahus plastmassist ja alumiiniumist. Inimlikud tunded on sulle võõrad.”

Ta pöördub kannalt ja kuulutab üle õla: „Mul on hea meel, et me enam kunagi ei kohtu. Sa kuradi enesearmastusest pungil... si-bemoll!”

Pole võimatu, et südames Margit ehk siiski loodab Gustavit tõusvat, ja vabandavat, et kõik see oli ainult hull naljajutt, ning et ta tõeliselt Margitit sügavalt... ja nii edasi. Kuid midagi niisugust ei toimu. Naan naudib pannkooke edasi. Margit kaob kööki. Naan aga ütleb sotto voce iseendale:

„Jumala abiga on see asi ühel pool! Koguni legendaarsel don Juanil olnud ainult üks armastus, üks naine korraga, väidab Max Frisch. Ainult et need korrad olnud üpris lühikesed ja kohe tuli jälle uus sügav tunne...Aga pannkooke teeb see naine paremini kui ükski neist, kellega olen seni kohtunud...”

Ta tõstab neist viimase rahumeeli endale ette ja naudib hõrgutist, silmad mõnust pilukil nagu kõutsil koorekirnu man.