Читать книгу Risti rahvas - Enn Vetemaa - Страница 4

Helmoldus de Zaghe — rüütel, Tallinna raehärra, Kuusiku rikka ja poolhulluks peetava mõisahärra väimeespoeg, istus morni habetunud talumehe laial plaanvankril, õlekott tagumiku all ja jalad üle vankriääre rippu, ning loksus Rapla-Märjamaa maanteed mööda Kuusiku poole. Ta oli noorepoolne mees, heledate turritavate juustega ja keevalise loomuga — vist liialtki keevalisega —, seda teadis ta ise ka, ning sestap ta oma äia poole sõitiski, et temaga nõu pidada — sellest veidrikust vahel lausa kiirgus nutikust. Äia mõistujuttudest oli enamasti raske kohe aru saada, kuid kui sa neil natuke klaarida lasid, siis taipasid paari päeva pärast, igal jobujutulgi oli iva sees.

Hobusemees kiikas Helmoldust umbusklikult silmanurgast — nojah, eks linnariided tekitanud võõrastust, ning seda enam, et uhke väljanägemisega isand kaunis puhast eesti keelt rääkis. Need kaks asja ei läinud päris hästi kokku. Maakeelt rääkis ka mõisnik ise, ja koguni igal võimalusel ning suure heameelega, kuid tema keel oli kõigist püüdmistest hoolimata võõrast maiku.

Mehe usaldamatus süvenes, kui noor de Zaghe Kuusiku mõisahärrast de Lodest juttu tegi ning huvi tundis huvi, et mida sellest mehest ümberkaudu ka arvatakse. On ta kuri või hea härra?

Ei saanud ta mingit selget vastust — «kuidas metsa hõikad, nõnna ta vasta kostab» — või midagi säärast lausus talumees ja sülitas. Aga et see sülgamine oli üks lihtsülgamine, ei saanud sellestki midagi välja lugeda. Kui see setukamees teaks, mõtles Helmoldus, et ma maarahva verd olen ning et mu juured Saha küla Yllelempini — Taani kuninga ühe esimese eesti soost vasallini välja viivad, ei tea, kas see teeks ta usaldavamaks? Vaevalt küll. See rahvuseasi on Kuusiku mõisahärrale endale igatahes märksa tähtsam kui tema talumeestele. Mis asja sa selliste uimaste meestega korraldad? Ei need lähe millestki põlema, vinduvad kui mädanenud haavahalud ja susisevad enda ette… Närviliselt pildus noor rüütliisand oma piklikku pead, pildus nagu noor tuline ratsu; jah, aga igatahes küll hoopis teist sorti neljajalgne kui selle uimase maamehe uimane setukas.

De Zaghe mõtted läksid teistele radadele: midagi arusaamatut on lahti ta endise hea sõbra, Taani kuninga asehalduri Marquard de Breidega. Marquard on siin Harju-, aga ka Virumaal vähemalt vormiliselt võimukandja number üks: eks moodusta ju Harju ja Viru niinimetatud Taani hertsogiriigi. Sakslased ja nende ordu ei suuda kuidagi leppida, et nende ametlik võim siia ei ulatu. Ärgu kohe mitte puutugi! Ja nüüd äkki hoiab just seesama Marquard Tallinna piiskopi venda — kah ju sakslaste vihameeste ning taanlaste endi poolt paikapandut —, Toompea Väikeses lossis vangis… Mitte ei saa aru, miks. Noh, muidugi ei nimeta ta seda kinnihoidmist vangistuseks, kus sa sellega — ta pakkuvat oma sõbrale vaid kindlat varjualust. Kelle eest? Saksa Ordu teda — ikkagi Taani võimu esindajat — esiotsa küll puutuda ei julgeks. See aga tähendab, et see mees mitte kellegi kaitset ei vaja. Niisugune kiusamine on ju just sakslastele meelepärane. Saa nüüd aru…

Tõsi: piiskop Olavuse vennale esitati ka mingi süüdistus, see on, jah, õige küll. Tal olevat liialt tihedad ja kahtlased suhted Rootsi riigiga. (Küll on siin Maarjamaal kõik poliitilised suhted — kõigi nende meie kaitsjate omavahelised suhted — ikka alles sasipuntras!)

Et Taanimaa ja Rootsi riik omavahel sõdivad, siis on sellisel põhjendusel kaalu ka; kuid miks võttis asja üles just Marquard Breide, kes on Helmoldusele alati ja selgesti mõista andnud, et Taani riigi huve ohustab Eestimaal ennekõike ikkagi Saksa Ordu; Taani ja Rootsi sõda lõpeb varem või hiljem mingi mõistliku rahuga, ning siis — vähemasti on Marquard ise nii vihjanud — vaadaku ordumehed ette!

Kas tõesti on Marquard de Breide sakslaste poole üle läinud? Aga kuidas teisiti tuleb siis sakslaste vaenualuse kinnipidamist vaadata?! Kui nii, et Marquard on reetur, küll tema, Helmoldus, siis juba mingi põhjuse leiab, et kunagine sõber kahevõitlusele kutsuda…

Et see hobusemees ka mitte suudki lahti ei viitsi teha! Vähemalt ilmast ja põlluviljadest oleks ikka viisakas mõni sõna poetada. Igavene mõmm mees!

«Kui see külamehele huvi peaks pakkuma, siis mina olen Kuusiku härra väimeespoeg,» lausus Helmoldus. «Ja seda tean ma ka, et teda üksjagu opakaks peetakse. Ning ega see päris vale ole ka!»

Isegi sellisele, lausa väljakutsuvale tõekuulutamisele ei pidanud külamees vajalikuks otseselt reageerida. Ta sülitas taas lirtsti! läbi hammaste, uuris päikest, mis lõunakaarde hakkas jõudma, ja lausus:

«Jõuate lõunaks mõisa. Saate läätsesuppi ja odrakörti. Ja eks taari anta ka.» Siis kiskus ta suu muigele ja ta lisas: «Kui härrale peenem kraam peaks meeldima, siis tuleb ise kaasa võtta. Meie saks helbib talutoitu.»

Kuid ei heakskiitu ega halvakspanu saanud neist sõnadest välja lugeda.

Seda, mida mõisas söödi, teadis Helmoldus ise, ning ta ütles endale pakutava toidu küllalt hea olevat. Tõeliselt ei hoolinud ta praegu söögist üleüldse.

Kuusiku mõisa maad pidid juba alanud olema, sest külateelt suurele maanteele pöörava priske ja lehkava koormaga sõnnikuvankri kõrval käis piiga, kes kandis rõivaid, millega oleks passinud ennemini pühapäeval kiigemäele minna kui argipäeval sõnnikut vedada: ilus kollast, punast ja rohelist triipu seelik — koguni kirjatud puuspõllega; valgele, selleks tööks kogunisti sobimatule heledale särgile oli peale tõmmatud veelgi uhkem lühike, kurrutatud servaga pluus; silma rõõmustas lai punastkarva vöö, ja — taevas appi! — piigal oli koguni lillepärg peas…

Et kõik mõisateenijad maarahva pidurõivad kandma pidid ja et toapoiss Mihkel paljude tärnidega ja kahe suure sarvega ilustatud härjanahksest kiivrist vahest ainult ööseks loobuda tohtis, seda teadis Helmoldus hästi. Nüüd ollakse siis juba nii kaugele jõutud, et sittagi veetakse piduriides!

Tüdruk viipas neile tervituseks, endal nägu laia naeru täis.

«Näh, Anu täna silmarõõmutegemisetöö peal. Hea kerge põli,» ühmas hobusemees.

Piiga laskis naerul kõlada, ja vanker logises neist mööda.

«Nisuke silmarõõmutöö rikub ju riided ära,» arvas Helmoldus.

«Mida see paljas oosteajamine ikki rikub. Ega ta nõnnaviisi siis põllale lähe. Näh, Anul olid pastladki puhtad. Tema töö on lauda juures ohjad pihku võtta ja koormaga põlluservale sõita. Aga ilmtingimata mõisaõuest läbi! See härrale meeldib. Meil enamaltjaolt iga suurema ettevõtmise juures üks inimene silmarõõmutegemisetöö peal.»

Veel sai Helmoldus kuulda, et kuigi selline kometitegemine on omajagu narr, olevat asi talumeestele päris meele järele: eks ju sakski saa aru, et mustem töö ilusad riided ära võib määrida, aga selle eest, et «eesti rõivast» kantakse, ei nõua härra mõisale villavakust.

«Näh, siit saab kõikse otsemini mõisa!»

Mees peatas oma kronu kruusatatud jalgtee juures. Helmoldus de Zaghe, sõpradele Helmold ja äiale koguni Elmu, kargas vankrilt maha. Ei jätnud ta mehele ka küüdiraha pihku pistmata.

Too võttis raha rahumeeli, aga ka erilise vaimustuseta vastu. Ta näis ikka veel millegi üle aru pidavat. Ja siis, enne kui hobusele piitsa andis, tõi ta lõpuks kuuldavale selle, mille üle nähtavasti tükk aega aru oli pidanud:

«Mis meie saksa, vanasse Lodesse puutub, siis ei oska kiski öelda, kas ta nii opakas ongi, kui paistab… Nii on lood.»

Nüüd, mil see südamelt välja öeldud, vuras vanker edasi.

Helmold jäi kruusatatud jalgteele seisma ja silmitses viita, mis kuulutas:

SITTALEPPIKO MÖIS — 2/19 PENIKOORMAT

Oli sellel sildilgi oma ajalugu. Opman kiskus sihukese teotava teeviida, mida ta küla irvhammaste kätetööks pidas, kahel korral pikema jututa maa seest välja ja virutas põõsasse. Kuid tuli tal endal see uuesti tagasi panna, sest selgus, et suur uhke punane valge kirjaga laualapats on härra kätetöö.

Kust selline ilus mõis küll niisuguse hullu nime oli saanud?

Ega see päris taevast võetud kah olnud. Kunagi oli praeguse härrastemaja kohal asunud saun, mida rahvasuu Sitalepikuks kutsus; Eestimaal on hulganisti Sandiristi heinamaid, mille nimi vihjab sellele, et vaesel perest perre kõndival külasandikesel sealkandis talude puudumise pärast hulgal ajal lootust pole leivapalukest hamba alla saada: niisugune tee on sandile tõeline rist… Ka Sitalepiku saunadest pole puudu — see nimi osutab aga just millegi olemasolule, mitte puudumisele: nimelt parajas paigas asuvale lepavõsale, kus kena teatud kükitööd ette võtta.

Nimetatud saunast oli ajapikku päris jõukas talu saanud, peremees, kes Sitalepiku peremehe nimest loomulikult lugu ei pidanud, raius isegi selle va neetud lepavõsa maha, kuid kuidagi ei läinud tal korda talu nime esimest poolt maha raiuda… Sitalepiku oli ja jäi Sitalepikuks, nuta või naera.

Kui puhast saksa aadliverd härra de Lode selle loo välja uurinud oli, meeldis see talle sedavõrd, et Kuusiku mõis sai otsemaid Sitalepikuks ümber ristitud. Kuid imelik küll — Sitalepiku mõisahärraks ei saanud de Lode (muide samuti Helmoldus) mitte; nüüd hakkas rahvas mõisat miskipärast Kuusiku mõisaks nimetama. Jah, isegi Lepikuks mitte…

2/19 penikoormat, muigas Helmold, — kui väga see keeruline kaldkriipsuga number (kas sihukesed pole mitte Egiptimaalt pärit?) tema äia loomusega kokku käis; kindlasti mõõtis ta maa siit mõisani — oma seitse-kaheksasada sammu — ise täpselt ära.

Kaks ehtsat, kõige puhtamal kombel ilma igasuguse tõupuhtuseta eesti krantsi tormasid Helmoldus de Zaghele rõõmsa haukumisega vastu. Paide foogt ja mõisahärra Mumme kasvatab tõukoeri, kuid need siinsed hirmutised olid igatahes märksa arukama pilguga. Ja Helmoldit, seda imeliku võõra lõhnaga, kuid siiski teatud määral oma inimest, tundsid nad ju ammu.

Mõisa trepil seisis Mihkel — mustas pikas kuues, lahutamatu nahkkiiver peas, ja üsna ähvardava moega — arvatavasti mõnest puujuurest vestetud sau peos. Ta seisis liikumatult nagu raidkuju, kuid Helmoldit nähes lõi ta nägu naerule, ja enne natuke aru pidanud, lahkus ta oma postilt, et härrale väimeespoja saabumisest teatada. Kuusiku mõisas valitses vaba ja range kord ühekorraga.

Ega Helmold trepile ootama jäänud — ta astus läbi eeskoja ning sisenes tuttavasse, päratu suurde kööki. Sealse ilmatu pika laua taga oli hiljuti söödud. Kaks tüdrukut — loomulikult ikka «eesti rõivais» — korjasid savist sööginõusid kokku. Kuusiku mõisas söödi ühiselt, mis loomulikult ei tähendanud, et härra mõnikord ka endale, oma ruumidesse eraldi serveerida poleks lasknud.

Kuid vähemalt pühapäeval oli ta alati lauaotsas platsis ning pidas söögipalvet. Ent tema maakeelne söögipalve, mida Helmoldilgi paaril korral au kuulata oli olnud, vapustanuks küll iga paatrit: Jeesusest Kristusest ja Neitsi Maarjast muidugi mööda ei mindud — neid tänati ning paluti nende õnnistust ka tulevikuks —, kuid ka Taarat ja Ukut ei unustatud. Peale karja- ja viljaõnne paluti mõisale ka kratiõnne ja kaitset luupainajate ja kurja silma eest. Ning ühel korral oli de Lode ristanud käed ka kunagi Lihula kandis tegutsenud pisuhänd Peetrust ja müstilise teadmatuselooriga kaetud Läänemaa Taevalikku Egmonti meenutades.

Helmold lükkas lõunapakkumise tagasi ja tõusis keerdtreppi mööda äia ruumidesse.

Too oli oma töötoa tugitooli tukkuma jäänud, ning Mihkli poolt äratatuna, haigutas magusasti. Ühel Harjumaa rikkamal härral (de Lodede maid oli Lohul, Saha ja Keila kandis; suguseltsile kuulus ka mitu suurt maja Tallinnas) oli seljas takune särk, pükstel puupöör — kindlasti enda tehtud — ees, jalas kanti muidugi mõista pastlaid. Tõesti oleks teda vanaks talumeheks võidud pidada, kui mitte härra nägu seda võimalust poleks välistanud.

Jah, see nägu rabas erakordsusega. Kui roomlaste jumalal Janusel oli kaks eri suunda vaatavat nägu, siis Kuusiku härra puhul võis kõnelda pigem otsekui maskidena teineteise peale tõmmatud näost. Pealmisest, mida iseloomustasid lustakad, süütult-kelmikad lapsesilmad ja kaval, isegi meelas nautijasuu, lõikas end järsult läbi teine — alumine ja mehisem — võimsa, teravaseljalise majesteetliku kongninaga, mille sõõrmetest rippusid välja vägevad süsimustad karvatordid. Samasse ansamblisse kuulus ka etteulatuv, tahtejõuline lõug ning päratu suur kõrisõlm, mis pidevalt oma seletamatuse ning nagu põhjuseta üles-alla liikumisega tegevuses oli. Ent kuna terasel vaatamisel selgeks sai, et isand de Lode üks silm oli sinakasroheline, teine aga pruun, võinuks ehk rääkida veel kolmandast, kõige alumisemast maskist, mis küll ainult ühe, aga see-eest väga saladusliku silmaga esindatud. Jaa — see oli kõige kõrgemal määral meeldejääv, igas mõttes suurekaustalise isanda füsiognoomia, mis viis mõtted karnevalidele ja rüütliturniiridele. (Aga eks härra ju rüütel olnudki!) Igatahes olid härra Lode ihukatted temale looduse poolt kingitud tunnustega lausa karjuvas vastuolus.

Kohe sisenedes laskis Helmold pilgul huviga üle ruumi käia, sest igal korral võis siit leida midagi uut. Igavene vahva koht oli see äia värsktuba — kõikvõimalikke kujuteldavate, aga ka hoopis äraarvamatute otstarvetega tööriistu põrandast laeni ja seinast seinani täis tuubitud. Ent eks siin olnud üritatud teha nii vokke, pastlaid, savinõusid, püssirohu jõul töötavaid lasketorusid kui koguni pisuhändu.

Seintel rippus rahvariideid, lokulaudu, karjapasunaid, aga ka maakaarte. Millega siis Lode-isand praegu tegeleb? Tundus, et just kaardid ja plaanid need olidki. Suurel, muust kraamist puhtaks tehtud töölaual oli veel hiljaaegu mingi arusaamatu skeemi kallal tööd tehtud. Sinised ja punased, rohelised ning mustad nooled piirasid ähvardavalt mingit lossikontuuridega objekti. See võis olla nii Malta orduloss kui ka paavsti enda elupaik. Aga mine tea, võib-olla kunagine Sitalepiku või Küki saun…

Helmold otsustas, et küll jõuab seda hiljemgi pärida. Aga vaevalt seda vaja ongi, sest lausa lapseliku õhinaga pühendab Kuusiku saks oma plaanidesse keda tahes. Tema-mees juba oma küünalt vaka all hoida ei taha ega oskagi.

«Kallis äiapapa, ma pean sind vist kurvastama,» alustas noorem kahest Helmoldist.

«Mind on absoluutselt võimatu kurvastada!» kuulutas de Lode.

«Täna nägin ma esimest korda talumeest, kes sind hulluks ei pidanudki. Arvas ehk koguni, et äkki oled täitsa tark mees…»

«Too mees eksib,» teatas äi napilt.

Härra pruun, see kõige alumise kihi silm välgatas korraks salapäraselt. Ta hakkas lahtitulnud pastlapaela kinnitama.

«Mõnusad jalavarjud. Ma lasen end nendega matta ka, kui teada tahad… Ah jaa, mul ongi muuseas väärt hauaplats juba välja otsitud.»

«Küllap kusagil virtsaaugu lähedal,» oletas Helmold.

«Hoopiski mitte. Aga surnuaial ta küll ei ole. Surnuaialt on raske kummitamas käia.» Härra de Lode oli täiesti tõsine.

«Nii et seegi sul plaanis?»

«Tuleb plaani võtta. Talumehed, sindrid, ei taha enam hästi kummituste ega kodukäijate sisse uskuda. Ja kui nad enam nendesse ka ei usu, siis millesse nad üleüldse veel usuvad?»

Ta kõrisõlm laskus aegamisi allapoole ja kadus takuse särgi krae vahele. Et kõrisõlme ka Aadama õunaks kutsutakse, siis neelas ta selle ehk alla.

«Sul veetakse piduriides sõnnikut.»

«Ega see päris nii nüüd kah ole… Ennist sõitis Anu õue pealt läbi, ja pastlad olid teisel puhtad.»

«Ennem peaksin mina pastlaid kandma kui sina. Mul selle rahva verd soontes,» arvas Helmoldus-noorem.

«Ma ei tea, mis rahvast sina silmas pead…» imestas de Lode. Jah, ta oskas ka õige lihtsameelset nägu teha.

«Eks ikka seda sinu armast eesti rahvast…»

«Ära aja hullu juttu!… Nisukest rahvast pole veel olemaski.»

«Tohoh!» imestas Helmhold.

«On harjukad ja virukad, on mulgid ja pärnakad, aga eesti rahvast küll pole.»

«Ja sina loodad oma pastla-paraadi abiga siis sihukese uue rahva maailma sünnitada või?»

«Noh, nii hulluks sa mind küll ära pea, väimeespoeg!» pahandas de Lode. Ja natuke murelikumalt päris ta, et kas tõesti on juba matse, kes teda napakaks ei loegi. See olevat ohtlik värk, sest niisugune kumu võib kaugemalegi levida.

«Mis aga eesti rahvasse puutub, siis ükskord saab ta valmis ka, ainult et see on üks raske ja valulik asi,» Nüüd kaotas ta salapärasem pruun silm oma sära; muutus heledaks ja haledaks ja tuhmus.

«Räägi parem, mis plaane sa siin kokku joonistad,» päris Helmold — need rahvusejutud jooksid alati tupikusse.

Vanahärra muutus otsemaid reipamaks. Taas hakkas ta vasak silm lustakat tuld plinkima, ning üsna noore mehe kombel kargas Helmoldus de Lode püsti ja astus laua juurde.

«Selle plaani järgi tudeerime me sõjateadust ja fortifikatsiooni. Neist asjust ei tea sina mõhkugi!»

«Uurime? Kes need «me» on?»

«Eks ikka need, kellel sihukesi asju vaja teada. Ikka need, kes vaevaks võtavad kärajate peakorterisse tulla.»

«Nii et sina oled koguni seal hakanud käima?! Noh, siis on küll kindel, et keegi sind niipea mõistlikuks meheks pidama ei hakka…»

Seda suurt tahumata palkidest maja Raikkülas, Paka mäel — siit vahest ehk ainult penikoorma kaugusel — teadis Helmold de Zaghe väga hästi. Miks ta ei pidanud teadma, kui ta ise korra seda uudistamas oli käinud. Sinna kogunesid vanemad või nende saadikud nii Virust kui Võrust, nii Sakalast kui Saarest. See oli kena paik üsna Eestimaa keskel ja jäi enam-vähem nii Taani hertsogiriigi (Harju ja Viru) kui ka Saare-Lääne piiskopiriigi piirile. Miks seal siis käidi? Eks ikka «käramas» — ühiseid, kõiki talumehi puudutavaid küsimusi arutamas. «Käramine» polnud just päris täpne sõna, sest hoolimata vaidlustest, mis teinekord üsna tulisteks paisusid, peeti seal kenasti kõnekorda ning tõelise käratsemiseni ei laskutud pea kunagi. Sellest oli Helmold igatahes kuulnud ordumeeste käest (eks tuttavaid olnud tal igasuguseid), ja need oleksid muidugi meelsamini näinud, et eri paikade eestlased rohkem tülli kiskunuks.

«Kärajateks» kutsuti suuremaid kokku­tulekuid, kuid ega see hoone või koda pea kunagi tühi olnud — ligemal elavad ärksamad mehed kogunesid sinna laupäeva- või pühapäeva­õhtuti, et niisama päevamuresid arutada ja lihtsalt kokku saadagi. Või et nüüd käis siis ka tema äi seal, ja tuleb arvata, et teda taluti. Einoh, sellelt mehelt võis absoluutselt kõike oodata. Tema tegi ikka seda, mis teisi mõisnikke ärritas, neile kujuteldamatu ning karjuvalt mitteseisusekohane tundus.

«Mis plaan see õieti on?» päris Helmold.

«Kuidas võtta…» põikles de Lode vastusest kõrvale ja ta üks silm oli taas kavalat värvi. «Ütleme näituseks, et Vastseliina linnus, mille ordumehed venelaste eest kaitsmiseks ehitasid, kuid mis mitu korda käest kätte on käinud. Nendest piiramistest ja kaitsmistest kunagi jutt lahti läks, ning siis ütlesin ma meestele, et nemad ei tea oma matsiaruga sõjateadusest suurt midagi ja sellepärast ühtelugu peksa saavadki. Eks saks siis rääkigu, mis tema neist asjadest teab, arvasid nemad ja olid kaunis üleoleva moega. Aga järgmisel laupäeval olin ma oma plaanidega platsis ning pajatasin neile kindluste kaitsmisest ja ründamisest. Ega ma ju ise suur sõjamees ole, aga ajalooraamatuid olen ma lugenud küll. Mina ikka enam-vähem tean, kuidas losse piirata, millised redelid müüridele ronimiseks ehitada, kuidas end kaelakallatava tõrva eest kaitsta, millised varjualused endale piiramise ajaks ehitada ja mis moon igal mehel kaasas olgu. Eks see olene ju aastaajast ning sajast muust asjast. Nad kuulasid mind alguses umbusklikult, aga see läks varsti üle.»

«Üks hull mees oled sa tõesti! Huvitav, mis ordu sinu õpetusest — ma julgen otse välja öelda: kihutus- ja ässitustööst — arvab?»

«Eks sa küsi nende käest,» itsitas de Lode. «Nende luurajad ja nuhid on iga kord truilt platsis ja kuulavad, kõrvad kikkis. Teevad koguni ülestähendusi… Noh, aga eks ma ole ju opakas mees, mis sa sihukese hulluga ikka peale hakkad.»

Pagana tore mõte on see eestlastele sõjatarkuste jagamine! mõtles Helmoldus de Zaghe. Välja peksta tuleb too neetud ordu Eestimaalt! Ja me peksame! «Me» tohib ta öelda küll, sest Saha Yllelempini viib ta veri välja.

Varem või hiljem! Kui kümned tuhanded eestlased ühe eesmärgi nimel asja kätte võtavad ja ka Rootsimaalt abi saavad, lüüakse tuhatkond upsakat ordumeeest puruks. Mine tea, ehk loome siis soomlaste ja rootslastega koos suure ühisriigi. Aga võib-olla elame ka ise omaette. See kõik ongi ju Helmold de Zaghe eluunistus. Selle nimel ta oma Padise suurde veskisse sõjariistu kokku kogub, selle nimel ta ordu viha alla jäänuid Soome põgeneda aitab — Padise kloostril on ju ka Soomes maid —, kuid … kui teisest küljest võtta, siis teeb ta hull äi kõik pühad asjad kuidagi narriks. See mees laseb pidurõivais sitta vedada, teeb kratte ja ähvardab ise kummituseks hakata. Jumala eest! See pole tõsine, püha, lugupidav! Kuhu jääb pieteet, aateline tõsidus? See pagana kahe-üheksateistkümnendiku-mees keerab võitluse, kus tuleb võib-olla oma elu ohverdada, karnevaliks, komejandiks…

Nii pahandas noor keevaline mees, kes oli juba raehärrakski tõusnud. Nagu parmude kätte jäänud hobune pildus ta ägedasti oma piklikku pead.

Ent ta nägi, et tema ärritus teeb äiale ainult nalja. Helmoldus kummardus ta sini-puna-musta šedöövri kohale ja lõi äkki kahtlema… Mis see siis olgu?!

«Kuule, see polegi mingi Vastseliina linnus!» kuulutas ta siis.

«Arvad?» Ja jälle ei suutnud äi naeru pidada.

«Imelik küll — Reymar Mumme arvas sedasama…»

Ja nüüd taipas Helmoldus de Zaghe, et tollele plaanile on joonestatud täpne Paide orduloss kõigi tema tornide ja abihoonetega!

«Mumme?! Kas tema siis kah kärajate nõukojas käib?»

«Ju kandis keegi talle ette, et midagi kahtlast on käimas.»

«Ja mis tema sellest asjast arvas? Ma ju näen, et sa tema valduse oma kaardi peale oled pannud.»

«Mumme on pagana mõnus mees. Õigupoolest peaksin teda oma vihasemaks vaenumeheks pidama, aga mulle ta siiski meeldib! Midagi ei saa parata… Ah et mis tema arvas? Tema ütles, et muidu on kõik kena ja täpne, ainult et ma olla tema koertetalli unustanud! Ning kui löömaks läheb, siis laseb ta nelikümmend kurja koera lahti ja ässitab nad ründajatele kallale. Tal on koer, kes karustki jagu saanud… Eh, vahva mees on see Mumme tõesti…»

«Kui sa ründajatele kah rahvariided selga paned, siis tuleb seal alles rebimist. Kiltsud-kaltsud aina lendavad…»

See oli kentsakas pilt küll, mis silme ette kerkis, kuid samas Helmold juba kahetses öeldut: kas on tema ise kah pilkajate kilda langemas?

«Sina, kulla äiapapa, mõistad kõik asjad naljaks keerata…» «Aga eks talumeeski ütle: «Kesse nalla teeb, kui sa ise ei tee!» Ja minu jutlustest saavad nad tüki maad targemaks igatahes. Ma olen sedagi rääkinud, et rünnata tuleb siis, kui ordumeister oma peavägedega kusagil mujal — ja mida kaugemal, seda parem — lahingut lööb. Näiteks kas Noogardi või Pihkva all. Need kaks vana vene linna on muuseas praegu omavahel sõjajalal. Ning et kõige parem aeg igaks piiramiseks on siis, kui juba väljas magada saab, niisiis maist septembrini. Ning igasugu pisiasjugi olen seletanud — moonavooridest kuni vaata et pastlapaelteni välja… Nad saavad tüki targemaks. Ja seda tuleb kah ütelda, et matsid pole tuhmi aruga sugugi… Ega sa, Elmu, äkitselt taari taha? Või lasen sulle kama tuua?»

«Ah, käi oma kamaga põrgu!»

«Eks me sinna pea kord kõik kobima,» arvas vanahärra de Lode rahulikult. Siis aga arutas Eestimaa võimaliku tuleviku asju edasi.

«Vaata, enam-vähem sama keelt räägitakse ilmatu suurel maalarakal,» mõtiskles ta pool-endamisi, «Narva taga on mingid vadjakad ja isurid ja kes nende nimesid kõiki teabki. Poolenisti soomlased on nad kõik. Ja kas meie virukate ja pärissoomlaste keelel siis nii väga vahet ongi?… Saksamaal räägitakse kah igat seltsi murdeid ja murrakuid. Aga hea tahtmise juures saadakse üksteisest aru küll, ja eks see ole iga riigi aluspõhi… Jah, üks keel on, aga ühte meelt ei ole. Ma vaatasin, et kui see Nissi hull mõisaproua jälle paar vastalist meest peksupingile tõmbas — miskit õigust tal selleks ju pole, temale kuulub ainult maa, aga seaduse järgi ju inimesed sinna juurde ei käi —, nojah, vaatasin mina seda koledat asja pealt ja panin imeks, et, näe, ka vemblamehed on eestlased. Ja teised eestlased vahtisid kõrval; mõnel oli isegi kahjurõõm näost lugeda. Sina ju loed ennast kah eestlaseks, ja ju on siis ka sinu häda see, et teil põle lihtsalt ühist minevikku, igal mehel on omaenda minevik, ja kuni seda ühteainust põle, põle ka rahvast.»

«Selles sa küll eksid. Kuula rahvajuttusid — väga ilusast muistsest põlvest räägitakse nendes. Sellest, mis siis oli, kui teid — saksu — veel siinmail polnud.»

«Neid jutte ma küll kuulnud. Seal on minevik, jah, päris kullakarvaline. Aga see ei loe!»

«Miks siis kullakarva minevik ei loe?»

«Kullakarva minevik võib ju olla, aga temast üksi ei aita,» kuulutas mõisahärra, ja nüüd tõusis ta kõrisõlm päris kindlasti suhu välja. Koguni põsed läksid punni. «Must minevik peab ka olemas olema! Ilmtingimata peab,» võttis ta asja kokku.

«Ah kohe päris must?»

«Nigu tökat. Siis aitab.»

«Aga siis peaks ju hea olema, kui Nissi mõisaproua neid maamehi vorbib. Vorbib ehk neile tuleviku tarvis musta mineviku valmis. Äkitselt peaksid sina ka, kui head soovid,» muigas Helmold.

«Äkitselt peaksin mina ka,» kordas äiapapa kajana. Ta ei osanud tükil ajal midagi vastata. Ent siis ta tuhm silm ärkas:

«Must minevik peab olema, aga eneseuhkus ka. Mina kasvatan neid jälle selle kandi pealt. Kokkuvõttes teeme Nissi prouaga ühte ja sama tööd. Ainult et mina seda tema moodu kasvatamistööd teha ei mõista, tema jälle minu oma. Aga lõppude lõpuks ongi teil nii must kui ka kullakarvaline minevik võtta. Ja kui need mõlemad juba on, siis tuleb ka eneseuhkus. Ja siis saab rahvas valmis! Ja kõige lõpuks tuleb veel ka riik!»

Kuid samas jäi ta korraks taas nukramaks: eks päikegi paista vahel selgesti ja kaob samas pilve taha peitu; härra de Lode meelemuutused olid aga veelgi kiiremad kui selle, kah kullakarva päevalise omad.

«Vist on veel valusamaid vorpe vaja, kui üks vilets vemmal seda teha suudab. Vorpe on vaja kõigile, kes vabaks tahavad kasvada. Vahet tegemata… Ja vaata, Elmu, see teadmine teeb mind kurvaks. Väga-väga murelik töö on see rahvale tuleviku tarvis musta mineviku tegemine.» Üsna kühmu oli vajunud Helmoldi rikas ja imelik äi. Ta põrnitses seinal rippuvat suurevatsalist torupilli ja vaikis nagu too mustjas maukki.

Alles tüki aja pärast küsis ta, et mis siis Tallinnas ka uudist. Nüüd rääkis Helmold-Elmu talle Marquard de Breide võõrastavast käitumisest.

«Mina kardan, et taanlaste mängul on Eestimaal varsti hale lõpp käes,» arvas Kuusiku härra. «Ordu peksab nad välja või siis müüvad taanlased ise Harju-Viru ordule maha… See on kõige usutavam. Ning kas su kunagine hea sõber Marquard de Breide, see haldur, äkki just seda ei plaanitsegi. Muidugi enda kasude nimel. Seda kardan ma tõesti. Kui maa enne ordule saab, kui roots taanlase võidab, siis on kurb lugu käes — olgugi et Harju-Viru praegused peremehed suuremat vakust nõuavad kui ordu ise nõuabki, on nad ikka teise vaimuga. Ja vaevalt ordu üldse maarahva soost vasalle hea silmaga vaatab, neid ju Virus hulganisti… Jah, kui nad muidugi sakslasteks ei hakka…»

Kuid siis ärkas ta oma loidusest taas ootamatult äkki ning kiirustas kebjal sammul üle toa teise, seinal rippuva maakaardi juurde. See oli ikka päris tõeline kaart ja kujutas Rootsit, Taanit ja tükki Turjamaastki (nagu rahvasuu Norrat kutsus).

«Mina mängiksin muidugi Rootsi kaardi peale!» kuulutas ta, ja hasartmängija mask murdis talupoja omast lausa raginal välja. Kongnina sõõrmed puhevil, ennustas ta, et Magnus Eriksson, see vahva mees, kes oleks vankadestki peaaegu jagu saanud, kui ta Narvatagust himustas, on varsti Skane poolsaarel peremees. De Lode konksjas, pika küünega pronksikarva nimetamissõrm kraapsas üle kaardi nii ägedasti ja himukalt, et võinuks uskuda, et kauge maa muldki ta küüne alla jääb…

«Ja siis on ka Lundi linn jälle rootslaste oma, ning kes teab, see võib ju hommepäev sündida. Ning mis siis saab?» tahtis ägedasti žestikuleeriv, takuse särgi ja pasteldega tõmmu aadlimees teada. Ning kohe ta ennustaski, mis siis saab! Siis võivad ka Lundi praeguse peapiiskopi aupäevad lõppeda. Tähtsal toolil võib peatselt istuda mõni rootsi soost mees.

«Sa teed sihukese näo, nagu oleks see sulle ükspuha. Kui ükspuha, siis ütle, mees, miks sa Rootsi salasaadiku Mattias Eschega kokku said, ah?! Mulle on see hästi teada, sest mina sain temaga jälle Haapsalus kokku… Varsti puhuvad siinmaal uued tuuled!»

Isand de Lode irvitas lausa mefistolikult. Ent tema mustkunstniku-etteaste kulmineerus alles nüüd:

«Tead sa, kallis sugulane, mis mina selle kahtlase Breide kiusamiseks teeksin? Muidugi sa ei tea! Vaata, sul on Padisel suur ja uhke veski, millest sa munkadelegi tuluosa annad. Kingi see veski Padise kloostrile! Kingi ühes tükkis! Las Marquard näeb, mis meelt mees sa oled! Ja tulevikus mõistab uus peapiiskop seda tegu õigesti hinnata. Eriti veel siis, kui sul midagi veskiaitades varjul peaks olema. Voh!»

Selle plaaniga lagedale tulnud, vajus ta tugitooli tagasi. Vunk oli selleks korraks välja läinud.

Enne kui Helmoldus de Zaghe vastata jõudis — testamendi järgi oli ta veski pärast oma surma kloostrile määranudki —, koputati tasakesi uksele. See avanes ning lävel seisis noor kohmetu talumees.

«Härra palus mind täpselt kohal olla. Eks ma siis tulnudki…»

«Sina, Elmu, lase nüüd jalga!» käsutas isand Lode. «Sa ju tead, kus su tuba on. Ja seda teab mõni eevatütar ka. Minul pole selle vastu midagi… Aga mina olen nüüd kinni! Minul algab nüüd torupillitund. Vaat mis!»

Ta tõusis, võttis seinalt priske pillimõugu, seadis suulise huultele ning puhus. Nahkne pill tõi kuuldavale sellise vägeva, otsekui maa alt tuleva mõuratuse, et tuba vappus. Helmold tegi pikema jututa minekut.

Pilt takuse särgiga ja pasteldes härrast, kes, põsed punnis, jämedat jõurapillilugu puhus, sööbis tükiks ajaks Helmoldus de Zaghe silmapõhjadesse.