Читать книгу Risti rahvas - Enn Vetemaa - Страница 6

Pikka pikutamist Andreas endale ei lubanud. Päike varsti lõunas, temal aga veel kes teab kui pikk tee ees. Ja varsti sammuski ta juba mööda rajakest, mis ju ometi kuhugi välja peab viima, ähkides edasi. Kes see tema abimees oli? Väga tõenäoline, et äkitselt just soomees ise… Siis oli ju tema endaga juhtunud sama lugu, mis kerjusmunkadega?!… Võis, aga muidugi ei pruukinud ka. Aga see oli küll imelik, et teeotsale juhataja ise kuhugi kadus — iga mõistlik inimene oleks hättasattunud munka ilmtingimata ootama jäänud.

Oma lökerdatud, porist, rokast väljanägemist häbenedes jõudis munk Andreas vana pärnasaluni. Ja ennäe! sealt paistis ka üksik talu. Päris suur talu oli. Tahutud palkidest, kõrge kaevuvinn kesk õue püsti.

Maja lähedal ei hakanud ainsamatki hingelist silma; eks Andreas avanud siis ettevaatlikult toaukse. Talle lõi vastu kuivatatud taimede lõhn — ju need kuulsad metsarohud, mis pühakirjale teinekord tublideks abimeesteks (jah, ütleme pigem sedapidi) võivad olla. Seejärel ehmatas munka hiiglasuur helevalge sinilille-karva silmadega kõuts, kes ahjult alla volksas ja uksest välja tuhises. Andrease käsi tegi ristimärgi; ega ta ju mingi kassikartja olnud, aga sihuke vasikasuurune elukas ehmatas ära.

Andreas astus taas õuele. Vana pärna otsas istus tuttav kull ja seiras teda, pea viltu. Oh sa pele! Ent kull tõusis kohe lendu ja — imelik küll! — laskus jälle kohe; nüüd aida juurde, ühe põõsapuhma taha.

Andreas hakkas tasapisi samas suunas liikuma. Aga põõsapuhma taga ei olnud kullist jälgegi. Hoopis noor valges hõlstis mees lesis laial linal ja oli just tukastusest ärkamas.

Mees ajas end istukile, vaatas Andreast terasel pilgul ja sõnas siis rahulikult:

«Näh, tuleb välja, et mu uni mind jälle pole petnud…»

Heledat verd mees oli — sinisilmne ja lahke, kuidagi eriliselt koduse olemisega. Munga ilmumine ei paistnud teda põrmugi üllatavat.

«Uni?… Kas siis sina mind soost välja ei juhatanudki?!»

«See on nüüd … kuidas võtta.» Oh, mis magusasti haigutas noor talumees. «Ja mis soost siin õieti rääkida saabki. Paar laukakest. Sinna päris kunst ära uppuda…»

«Mis jutt see on?! Vaata, mihuke ma välja näen!»

«Ei mina saa küll miskit aru… Ah jaa — ühe hõlma peal on natuke nagu pori küll. Aga sest pole häda — kaev siinsamas. Ja eks suure palavaga kulu ikka natuke külma vett vastu silma uhada.»

«Või polegi väga porine… Sumasin kõrist saati mudas, mõtlesin juba, et mu viimne tunnike ongi käes. Ja sina ütled, et sood polegi… Aga kõigepealt muidugi suur aitäh, et mu hädast päästsid!»

Andreas heitis pilgu porisele mungarüüle — tohoh! see polnud tõesti kuigivõrd porine… Suured mudalarakad olid kadunud nagu tina tuhka. Mis silmamoondus siis see veel olgu?!

«Rabalõhnad teevad inimese uimaseks. Ta võib nii sassi minna, et ei saa enam millestki sotti!» Seda lausuti õige ilmsüüta moel, kuid kas ei välkunud mehe silmis siiski kavalussädemeid?

«Eks minge kaevule! Suurt toobrit ärge parem tarige: teil ju song ja vana põieviga ka…» Andrease suu vajus lahti. Juhmilt astuski ta kaevu poole. Kust võis see mees tema ihuhädasid teada?! Ning kuhu kõik pori riietelt kadus? Ja mis kull see teda ikkagi jälgis? Ning lõpuks, kuidas sai mees magada, kui ta just soos oli?…

Andres pöördus. Teda tabas uus ehmatus: mingi ilmatu suur pullijõuram jõllitas teda, sõõrmed puhevil… Aga ei! See oli päratust kivist välja tahutud kuju! Kui hoolega vaadata, siis sai aru, et ega toda kivi vist palju tahuda vaja olnudki — see kivi ise oli juba loodud selline eluka moodi. Kuid need mõned vajalikud peitlilöögid pidid küll väga hea silmaga meistri tehtud olema. Ja veel üks põdrapealuu oli seal ning punaseid paelu, mis vana pärna okste külge seotud.

Aga ikkagi! Nüüd veel muudele nõiavärkidele ka mingi kuju takkaperra. Pull pole muidugi mingi kuldvasikas, mida pühakiri kummardada keelab, kuid kõik see värk kokku on siiski juba liiasti kahtlane! Muidugi pole oma elupäästjalt viisakas iga asja kohta seletust nõuda, aga … aga natuke ikka peab ka. Sest miks tema, Andreas, lõpuks üldse siia muidu tuli?!

«Kulla peremees! Mina olen sulle muidugi suure tänu võlgu, kuid seda tahaksin ma siiski teada, mis paelad ja põdrapealuud ja kivist kuldvasikad sul seal kaevu juures püsti on! Kas sa tead, et sinu kohta räägitakse, et sa nagu poolenisti nõid olla?… Sa olevat musti munki teele juhatanud ja täna aitasid sa mindki. Aga see kõik on siiski väga imelik. Mis jõud siin õieti mängus on? Üks lihtinimene ju niisuguste tempudega toime ei saa…» küsiski Andreas, kaevult tagasi pöördunud.

«Kas munk siis tõesti arvab, et Kurat on iseäranis huvitatud eksinud jumalasulaste päästmisest?!» küsis noormees muiates. Ning Andreasele ei meeldinud, et ta pilgus vähimatki kartust polnud. «Ah sina usud siis, et pimeduse ja kurjuse jõud sind avitanud on… See oleks ikka uskumatu lugu küll, kui Vanakurat mungale appi tuleb. Niisugune asi võiks ehk siis kuidagimoodi kõne alla tulla, kui too munk on Jumala hoopis ära unustanud ja paturadu kristlikust teest paremaks peab… Aga niimoodi ju teiegi ei ole. Eks?»

Noh, see oli kaunis pilklik, koguni ülbevõitu vastus. Ent välja öeldud pigem siiski rohkem naerusui kui vastalise meelega. «Aga mis mu kaevuäärsesse puutub,» jätkati, «siis oli üks kivi nii metsapulli moega, et ma lihtsalt pidin teda natuke aitama. See kivi kohe justkui kippus sõnniks… Aga punased paelakesed pärnaokstes — mis siis nendes halba peaks olema?»

«Need on paganausuga seotud, ma tean seda päris kindlasti! Ja Vägede Jehoova silmis ei leia niisugused asjad armu!» Andreas kuulis oma hääles metalset tooni, mis talle endale väga meeldis.

«Ei mina usu, et Taevaisal ja Jeesusel midagi ilusate punaste riideribakeste vastu oleks. Mina ei oska taevasi…» ta näis sobilikku sõna otsivat, «nõnda väiklasteks pidada.»

Seegi oli kõrk vastus. Mis otsuselangetaja sihuke sooerak Vägede Jehoova üle on?!

«Ei, ei oska jah!» kordas talumees ennelausutut.

Kuid Andreasel polnud esiotsa plaanis laskuda ebamäärase vaidluseni Jumala kui sellise käsiteldamatu olemuse kohta. Jäägu skolastika õpetatuma seltskonna jaoks. Küll meenus talle aga nüüd kull, kes Andrease soos sulpamise aegu ta pea kohal oli tiirutanud.

«Mingi suur kull lendas kogu aeg mu pea kohal. Justkui jälgis iga mu sammu. Mida ma sellest peaksin arvama?» päris ta umbusklikult.

«Ah et seekord oli siis kull…» lausus talumees, ja ta häälde oli siginenud uudishimu. «Ma võin sulle kindla ausõna anda, et mina olen siin puu all pikutanud vähemasti kaks tunnikest. Sihuke lämb päev… Ei mina ole kusagil käinud. Aga unes nägin ma sind küll. Ja nagu kusagilt kõrgemalt. Justkui valget putukat. Jah, kohe nii selgesti nägin, et ma su siin kohemaid ära tundsin.» Andreasele tundus, et imelik mees tõesti ei valeta.

«Väga-väga imelik uni…» venitas ta kahtlevalt. «Aga mind ju hõigati ja mulle näidati tee kätte. Kes see siis on?!»

«Mnjaa… Kui minagi sellele õigesti vastata võiksin… Ma muidugi midagi aiman, sest et ka enne on umbes samamoodi asju juhtunud. Mõnede eksinud dominiiklastega. Nagu sa seda isegi tead.»

«Aga äkki oled sa, mees, siiski nõid?! Ja just sina eksitasidki mu ära?» See mõte sähvatas pähe nii äkki, et Andreas oma häält metalseks ei jõudnud timmida.

«Sina, munk, läksid sassi siiski sookailude lõhnast. Ma nägin selgesti, kuidas sa äkki ratasringi sonkima pistsid… Päris naljakas oli sind vaadata, anna andeks…» Vastutahtsi pidi ka Andreas nüüd juhtunut ette kujutama… Ja see ei meeldinud talle sugugi… Kuradi sookoll, kuradi nõid niisugune!

«Kui puhast tõtt öelda, siis oleksid sa ehk juba varemgi abi võinud saada. Aga minul — jah, muidugi, kui see kõik ikka tõesti minust olenes — polnud nagu himu…» Ei, jultumust või parastamist ta vaates polnud. Väike muhe üleolek aga siiski.

«Ja miks sul siis himu ei olnud mungale — jumalasulasele, kes väsimatult sinusuguste eest palvetab — kohe appi rutata?» küsis Andreas rangelt.

«Vaata, sinu mõtted ei meeldinud mulle…» lausuti naeratades.

«Kas võid sina siis teise inimese pea sisse näha? Seda ei saa sa mind küll uskuma panna!»

«Aga kõike muud siis ikka saan või?» Jälle naeratus, see sõbralik, justkui õlalepatsutav naeratus. Kuidas tohib üks maamats — ei, sõna «mats» ei kuulu munga sõnavarasse, õpetab Matteus, ja Andreas tõmbas end tagasi — noh, kuidas tohib üks harimata maamees endast kõrgemal seisva Vaimuliku inimese peale niiviisi kõvera suuga vahtida?!

Andreas eelistas vaikida.

«Mina ei tea, kas sa mind usud või mitte, aga seda, kas inimene tuleb heade või mitte päris heade mõtetega, selle tunnen ma eemalt kaugelt ära. Ja ju vist siis unes ka. Seda on väga raske, isegi ilmvõimata ära seletada, aga nii see on…» Soomees paistis ka ise raskustes olevat.

«Ja mis minu mõtetel — ma küll ise enam täpselt ei mäletagi, mis mõtted mul peas võisid olla — siis viga on?»

«Kas sa ei mõelnud äkitselt raudmeestest ja koguni tuleriitadest? Mu poolunes mulle midagi niisugust nagu kumas…»

Nüüd oli Andreas rabatud. Häbipuna tõusis talle näkku… Muidugi mõtles ta ordumeestest. Ja tuleriitadest mõtles ka. Koguni pärast veel noomiski ennast nende mõtete eest. Ei, see mees on nõid!

«Aga siis, kui sa pärast ühe männiäbariku juures kükitasid ja väikesest mustast raamatust — ju vist pisike Piibel — abi otsisid, hakkas mul sust hale. Sa olid ohus. Vaata, muidu on mänd üsna lahke ja sõbralik puu, aga kui ta juured-varbad kogu aja külmas vees peavad ligunema, eks lähe siis temagi kurjaks,» selgitati Andreasele nagu väikesele lapsele. «Kui su jalad ta peenikeste, aga sitkete juurte vahele oleksid kinni jäänud, ei saa siis pääsenud olekski. Mänd ise oleks kaasa aidanud, et sa sinna jääksid. Ma muidugi ei tea, aga mul on niisugune tunne, et kunagi ammu-ammu on midagi niisugust juhtunudki. See mänd on nagu üks sootaim, mis putukaid õgib…»

Hirmujudin jooksis üle munga selja: ta kujudes end juba luukerena tüünes rabavaikuses; ööseks langeb soole paks hall uduloor, laukad korisevad; koidikutunnil klõbistab esimene tuulehoog ta pleekinud konte…

Oh imede ime! See mees teab isegi seda, kuidas ta Piiblist tähendamissõna otsis. Kas oli ta tõesti kulli kujul teda jälginud?

Nüüd aga salapärane soomees tõusis ja küsis, et ega külalisel midagi selle vastu ole, kui ta natuke piima-leiba toob.

Mis võis munk Andreasel selle vastu olla. Ja viivukese üksi olles saab ta ehk natuke aega, et oma mõtetes korda luua.

Mees avas aidaukse ja kadus korraks Andrease silmist. Naastes oli tal käes piimakann, leib ja kauss meega. Ta vabandas, et tal midagi tugevamat pakkuda pole: liha ei pruukivat ta juba mitu head aastat.

Piim kallati savikruusidesse. Osavasti murdis mees leiva küljest kaks parajat tükki ning tõstis neile puulusikaga tublisti mett. Andreasele ulatati tema leib kenal kasetohutükil.

Mees haukas tüki leiba ja küsis siis ootamatult:

«Kuule, munk, mis su nimi on?»

Tohoh! Niisama lihtsalt küsibki… Andreas oleks oodanud märksa alandlikumat pöördumist, kus oleks kõlanud kas või sõna «mungaisand». Too mees, ehk küll tema elupäästja, kipub Andreasega rääkima nagu omasugusega. Noh — oma nimi öelgu ikka enne!

«Ja sinu enda?»

«Tanel,» kõlas rahulik vastus.

«Kena nimi… Aga vaevalt sa tead, et kui üks täht, nimelt «i» juurde lisada ja just «e» tähe ette, siis on su nimel ka tähendus.»

««Jumal on kohtunik» — eks seda ta enam-vähem tähendabki,» sõnas Tanel ilma erilise uhkuseta.

«Ja kust sina niisuguseid asju tead?» imestas nüüd Andreas.

«Palju aastaid tagasi põetasime siin isa ja vanaisaga — nemad on nüüd mõlemad siit ilmast lahkunud — ühte munka. Tema oli siia sattunud Prantsusmaalt, kloostrilinnast, millel Cluny nimeks; eks see munk — ta oli õpetatud mees —, ja et ta meil ligemale aastapäevad ränga selgroohäda pärast peatuma pidi, siis õpetas ta meile ajaviiteks keeli ja pühakirja. Mina olin siis küll alles marakratt, aga eks mullegi jäi midagi külge.»

«Või sedasi,» lausus Andreas, sest mis sa muud mõistad kosta.

«Ja muuseas oli Jeesus minu vanaisale suured nägijavõimised kinkinud. Mina olen neid temalt natuke ka pärinud, ja sellepärast minuga vahel niisugused asjad juhtuvadki, millest ma ise ka täpselt aru ei saa… Aga eks loomu poolest ole me sinuga mõlemad ju natuke nõiad,» lõpetas ta lõbusamalt; samal ajal laskus suur sillerdav haavaliblikas Taneli meesele kasetohutükikesele maiustama.

«Ja mis sa sellega öelda tahad?!» ehmus Andreas.

«Eks me ju kummarda vägesid, mida silm ei näe ega kõrv kuule; harilik inime ju niisuke põle. Ning teie, mungad, mõistate ka pahu vaime inimesest välja ajada. Kindlasti paremini kui mina. Jeesus Kristus tegi pimedad nägijateks, ravis pidalit ning võis surnudki ellu äratada. Niisugust jõudu meil muidugi ei ole, aga mõne väiksema asjaga tuleme meiegi toime…» Tanel vaatas Andrease vasaku jala suunas ja lausus: «Kui näiteks see rästikloom, kellele sa oma vasaku jala peaaegu sabaotsa peale oled toetanud, sind nüüd salvaks…»

Mingit sisinat kuulis Andreas tõesti; ehmatus tarretas ta, ei julgenud ta enam kätt ega jalga liigutada: käsivarrejämedune madu-uss sihtis ta paljast pahkluu-kohta, keel õhku noolimas.

«… aga ei tema salva ühti: Juss mul sõnakuulelik poiss ning hea hiirte-rottide püüdja. Jah, aga kui ta tõesti hammustaks, siis kuulaks ta mu sõna küll, ning oma mürk tuleks tal endal su jalast välja imeda… Sa mõtled küll, et uss ei saa, et tal pole mokki. Aga saab küll — sellesama seest õõnsa mürginõelaga imeb.»

«Sina, Tanel, oled üks libakull ja ussikuningas veel takkapihta…» Andreas püüdis naeratada, kuid eks see virilalt välja kukkus. Uss aga kadus loogeldes suure punasesõstrapõõsa alla.

«Mis ussikuningas nüüd, aga loodusega olen ma heal jalal tõesti.»

«Ütle, kui su jutt ikka tõsi on, kuidas saab inimene kurja mao niiviisi välja õpetada?»

«Ei uss kuri ole. Ja ussil on ju hing sees,» alustas Tanel kobamisi, kuid siinkohal tundis Andreas küll, et nüüd on temal ka paras koht oma asjatundjasõna sekka öelda:

«Ussil hinge ei ole! Hing on ainumalt inimesel!»

«Minu meelest on kogu loodus hinge täis,» arvas Tanel, kuid Andreas ei andnud alla:

«Sinu mõtlemine viib panteismusele välja. See aga on ketserlik ilmavaade. Panteismust on pooldanud Meister Eckhart ja veel enam ammu enne teda Seotus Eriugena, aga paavst on sellele vastu astunud! Ei ussil pole hinge ega hinge juurde käivat mõistust ühtigi!»

«Huvitav,» mõtiskles Tanel poolvaljult. «Aga miks Juss sind siis ei nõelanud? Ei tema tea sest Skootumist miskit, aga, näe, ei nõelanud, ehk küll sa ta sabaotsas tantsu lõid…» Ja näilise lapsemeelsusega päris ta, et kas äkki vend munk on niisama püha mees nagu kuulus Franciscus Assisist, kellele tuvid põue lendasid ja verejanulised tiigridki pea põlvile panid ja nurru lõid.

«Vaat mis asju see sooerak kõik ei tea,» nentis Andreas, ja miskipärast ei meeldinud see talle; eks isa Matteus oli Assisi Franciscusest midagi rääkinud küll, aga mida just, seda ei tulnud Andreasele nagu kiuste meelde.

«See õpetus aga, mida sa panteismuseks nimetasid, meeldib mulle väga,» tunnistas Tanel. «Minu meelest on loodus vaimu täis jah, ja Taevaisa ise on nagu suur puutüvi, kust kõik, mis siin silmas üldse leida, välja kasvab.» Seda lausuti päris enesekindlalt.

«Kõik? Kas ka ebajumalad? Kas ka pahad vaimud?» oli Andreas valvas.

Rõõmuga nägi ta, et nüüd on Tanel siiski lõpuks kimpu jäänud.

«Jah, eks nende marduste, vilbuste, puukide ja külmkingadega on asi keerulisem küll,» pidi Tanel tunnistama. «Aga ju nad on lihtsalt vaimud, keda rahupaika veel lubatud pole,» arvas ta siis.

«Marduseid ja puuke ja neidsamuseid … neid pole olemaski! Nemad pole demonoloogia nimekirjadesse mitte sisse kantudki. Seda tean ma päris kindlasti! Ja peale selle on nad kõik surmkindlalt Saatana enda teenistuses, nii et sinna Jumalapuu külge ei sünni neid hoopiski siduda. Kes nõndaviisi mõtleb, ongi valmis ketser!» kuulutas Andreas võidukalt.

«Ah et neid pole olemaski? Ja peale selle on nad veel ka Saatana teenistuses… Väga huvitav. Kas niisuguseid imelikke arutamisi ei kutsuta mitte … sko-las-ti-kaks?» Selle sõnaga oli Tanelil raskusi küll.

Eks nüüd saanud ka Andreas aru, et see, mille ta suure hooga välja oli paisanud, kõlab üsna totakalt. Ta uuris Tanelit eriti teraselt — kas mees teda jälle pilkab?! Ei. Ei pilka. Taneli nägu oli täiesti tõsine, isegi lugupidav. Aga ka nagu murelik.

«Päike on juba läände keeramas,» alustas Tanel ebalevalt. (See talle siis muret teebki, pahandas Andreas sisimas.) «Kui mungaisand» — lõpuks tuli see sõna ometi! — «õhtuks Padisele tagasi tahab jõuda, siis peab ta küll varsti teele asuma. Aga muidugi võib ju ka siin öömaja saada…»

Päike oli tõesti jõudsalt edasi liikunud.

Andreas teatas, et ta seda siiski ei kavatse. Teda oodatakse, ja kui ta ei tule, hakatakse kloostris veel muretsemagi.

«Ma ise tulen saadan teid üle raba,» lubas Tanel. Andreasele tundus, et selle omal moel upsaka noormehe südamel siiski midagi nagu kripeldab. Ja nii oligi:

«Mul on üks väga-väga suur soov… Ma olen küll leeritatud, aga armulaual pole ma pärast seda kordagi käinud. Ma olen mitmel korral plaani pidanud, aga … aga pole nagu tihanud tulla. Eks mulle ole need usuasjad ju veel õige ähmased. Teab, kas mind tahetakse armul auale lubadagi… Ja mõned siin peavad mind poolnaljaks nõiakski; ma ju tean taimedest üht ja teist…»

Nüüd oli Andreas lõpuks täies sõiduvees.

«Ma luban sulle, et su soov jõuab abtini,» lausus ta tähtsalt. «Armulaual käimine on väga tähtis.»

«Jaa. Kas pole armulaud mitte Valge Maagia? Seal juhtub ju ime — veini vereks muutmine; nii olla Piibli-raamatus kirjas.»

«Igatahes!» kinnitas Andreas. «Ja muutubki. Aga selleks peab inimesel süda puhas olema. Ma olen päris kindel, et sul meie auväärse abti Matteusega üsna pikk jutt ees seisab. Sa oled ju veel suuresti ebausu küüsis.»

Tanel tahtis nüüd küll ilmselt midagi sekka öelda, kuid Andreas ei andnud talle selleks mahti: ta ei tahtnud, et poiss tal jälle millegagi tuju rikuks.

«Seda sa oled jah! Aga ma näen, et sinu parem osa püüdleb tõevalguse poole, ja meie Püha Kiriku kõige kõrgem ülesanne on seda igati toetada.

Meie kohtumine, mu noor sõber, ei jää kindlasti mitte viimaseks… Jah, kuid nüüd on mul tõesti aeg teele asuda!»