Читать книгу Risti rahvas - Enn Vetemaa - Страница 9

Padise kloostri abti tinakarva silmade külm pilk mõõtis uhkest tõllast väljaastujat umbusklikult — otsekui kaitsev kaljurahn seisis isa Matteus oma valduste piiril. Bartholomäus Hoeneke, tema see saabuja oligi — elunäinud, mitmete õukondade koolituse saanud elegantne härra —, seevastu püüdis naeratada. Sundimatu, vaba, sõltumatu ja heatahtlik naeratus oli tal ju nii selge; õige pisut üleolev, siiski mitte solvav, palju kordi läbiproovitud naeratus. Kuid täna ei tahtnud see mitte kõige paremini välja tulla; suunurgad kippusid tõmblema, orduteener Egbert tuli meelde ja segas.

Nad olid kaks preestrit — üks Lundi, teine jälle Riia peapiiskopi alamus, ja kumbki ei tahtnud teha esinemist lähenemissammu.

Kusagil ammus lehm, kusagil nagises kaevuvinn; vaikus muutus juba piinlikuks. Hoeneke tegi siis algust:

«Lubatagu mul end tutvustada. Olen ordupreester Bartholomäus Hoeneke. Ka kroonikakirjutaja. Kas ma võin loota vastuvõttu…» Ent tal ei lastud lauset lõpetada.

«Tunnen teid ära küll. Kord viis saatus meid kokku Tallinna toomkapiitlis,» lausus Matteus. «Mind oli sinna välja kutsutud maksude asjus.»

«Muidugi, muidugi. Mul on see päev väga hästi meeles,» valetas kroonik.

«Kas ikka tõesti?» Matteuse muie näitas, et seda juttu ta nüüd küll ei usu.

See polnud viisakas, vähemalt mitte seltskondlik reageering — paras mats mees, mõtles Bartholomäus, kuid mida paremat siit kolkast oodata oligi. Koduvillases morn jumalasulane mitte ainuüksi ei tea, ta arvatavasti ei tahagi peenemaid käitumismalle kasutada. Huvitav, kaua me siin sedasi teineteist põrnitsedes veel seisame?

«Ma olen endale sõna andnud, et ükski Saksa Ordu tõld siit väravast sisse ei sõida,» täävitas abt. «Aga et teie pole sõja-, vaid sulemees, siis arvan ma, et teen teile erandi.»

Matteus sügas tükk aega kõrva ja jätkas venitades: «Kui te siit ajutist peavarju saada tahate, siis ka saate. Loomulikult jagame teiega ka oma toidupoolist. Seda muidugi juhul, kui lihtsate munkade lihtsad road peene isanda seedimisele vastuvõetavad on… Noh, astu aga edasi!» See luba tuli niisiis «sina»-vormis.

«Vähemasti tagasi ei peksnud,» mõtles Bartholomäus. «Aga ega ikka palju puudunud ka…»

Eriti imposantset muljet Padise klooster reisimehele muidugi ei jätnud, kuid kehva kah mitte — eks ta ju asutati mitte nii väga ammu, sajandi algul; lausa laiseldud siin poldud. Ilmselt neljatiivalisena plaanitud hoone polnud veel päris valmis, vallikraav oli samuti lõpetamata, ringmüürgi pooleli, kuid aitu, lautu ja abihooneid — ja eks neist ju tulu tõusegi — oli ootamatult palju. Ning tühjana ei seisnud neist vist ükski.

Munkade söögisaal ehk refektoorium, kuhu nad astusid, oli askeetlikult lage, kuid avar ja väga puhas. Matteus palus preestril, kroonikul ja ju ka poeedil («see kroonika on teil ju värssides, eks?») lahkesti istet võtta. See tiitlite loendamine oli muidugi kergelt sarkastiline, kuid Bartholomäus tegi, nagu ta irooniat ei märkaks. Ja lõpuks oli see ju sulatõsi, et ta kõiki neid ameteid pidas. Märksa rohkem tegi kroonikule raskusi jututeema leidmine — võiks ju öelda, et ta inspekteerib, kuid seda ei saa, sest need siin pole ordu alad. Pole siin olnud ega ole vist ka oodata mõnd olulisemat sündmust, mida kroonikul oma töös mainida vaja. «Tulin uurima teie vakuste ja kümniste süsteemi…» Nojah, aga eks seegi ole nii nuhkimise moodi värk — «see, mis meie siin teeme, on meie endi asi!» — nii võidakse vastata.

Kuid ega härjal kohe sarvist või hakata (seda enam, et ega ta sedagi öelda mõista, kus need «sarved» siin õieti ongi), ent Bartholomäus juba hätta ei jää: lihtsast mungatoidust oli enne juttu ning seda vastandati peentele härrasroogadele — vaat sellest teemegi algust!

«Isand abt suvatses siin vihjata mungatoidule ja härraste maiusele…» alustas ta. «Praegu mul minu ameti juures muidugi erilisi söögimuresid pole, kuid kui austatud Matteus teaks, millisel näljapajukil ma oma kunagistel noorusaastatel pidin elama,» ohkas Hoeneke. Jah, ja ohata — liigutavalt ja nagu häbenedes — oskas elukogenud mees; ta oskas ümber kehastuda kelleks tahes; ning imelikul kombel tulid tema kehastumised seda loomutruumalt välja, mida kõrgemalseisvamaks ta ennast vestluskaaslasest pidas. Kas polnud see mitte Aristoteles (või Sokrates?), igatahes üks vana tark kreeklane ta oli, kes endaga kurjalt ja pilklikult riielnud just selle pärast, et ta eesli peale kurjaks sai, kui too loll elajas möödasammuvat filosoofi kabjalöögiga õnnistas. Ei sobi ju mõttetargal eesliga pahandada, et eesel eesel on!

Jah, eesli või kana või sihukese Matteuse-suguse fossiili ees pole põrmugi häbistav natuke näidelda. Ta seisab sinust madalamal; ordumeistri ees alandumine on seevastu palju häbistavam. Nii arvas Bartholomäus sisimas ning tegi minevikukitsikusi meenutades äraütlemata häbeliku näo.

«Ah et noorusaastatel oli teilgi vahel kitsas käes?» Abt küsis seda lihtsalt viisakusest: tolle lõhnastatud ja kunstipäraselt kroogitud pseudopreestri, kuulu järgi ordumeeste agara tallalakkuja noorusaastad ei huvitanud teda mitte põrmugi.

«Jaa. Siis, kui mul oli õnn end mõnda aega Kölni ülikooli juures harida.»

«Kölnis?» Miks tõstis Matteus nüüd puhmaskulmud? Mis teda häirida võis?

«Just nimelt seal,» naeratas Bartholomäus, «ja just nimelt siis, kui suur Meister Eckhart studium generale õppetoolile oli kutsutud.»

«Eckhart?! See jumalateotaja!» prahvatas abt. «Tema ketserlikke «Eristamise kõnesid» olen ka mina pidanud kuulama — Erfurdi kloostri söögilauas nimelt.» Matteuse sõrmed pigistasid lauaserva, nii et liigesed pingutusest kahvatusid. Millest küll see torm? Sellest ainevallast — teoloogiast — ei olnud Bartholomäus küll midagi kurja oodata osanud.

«Kas teie ka tema vaateid jagate?» Vastust lausa nõuti.

«Noh, kas nüüd just kõiki… Vahest läks ta mõnikord oma julgete võrdlustega tõesti liialt kaugele,» tõmbus kroonik tagasi. Kuid ka mitte väga — tuulelipp või pugeja ei tahtnud ta olla — jah, sel puhul puudus selleks ka vajadus. Nii ta siis lisas, et kõigest hoolimata oli Meister suur õpetlane ning kindlasti süüdistati teda mõnel puhul variseride poolt asjata. Aus kristlane oli Eckhart oma südames kahtlematult. Koguni kirglik kristlane. Eks see mõningaid pahandanudki. Aga paavst Johannes XXII olevat oma sellekohases bullas — kas mitte «In agro dominico»? — Eckharti suhtes küllalt leebe ja mõistev.

Mis võib sellel kolkavaimulikul küll Meistri vastu olla? Mitte ei saanud Hoeneke sellest aru. Ju ei suutnud see madalalennuline puritaan klassiku filosoofilise ekvi­libristikaga lihtsalt sammu pidada — see tegi ta, tohmaka, lihtsalt uimaseks. Mis muud.

Õnneks astusid söögiruumi kolm võhikvenda roogadega. Kahe vaimuliku ebameeldiv dialoog katkes.

Mida siin õieti süüakse? Bartholomäus oli toitude osas üsnagi peps; selles oli süüdi foogt Reymar Mumme ülihea köök. Tema kartused olid aga asjatud — pakutavad road panid reisist näljase kroonikakirjutaja lausa neelatama. Need toidud ei sobinudki nagu siinsesse küllalt askeetlikusse interjööri. Mida neile siis toodi? Suurel liual auras lambapraad, lisandiks marineeritud õunad ja keedetud oad. Kui Bartholomäusel ubade — talupoja ühe põhitoiduse — suhtes enne teatud eelarvamus oli, siis praegu näisid nad päris isuäratavad. Ja muidugi toodi piima ja leiba ja mett ning koguni mingeid tarretisi või moose rõõsa koorega. Ei, vaeselt Padisel ei elatud.

Võhikvennad lahkusid ja ruumi kippus jälle tekkima halvaendeline vaikus.

Ent Matteus oli end koguda jõudnud. Ta üritas naeratadagi.

«Eckhartist räägime teinekord. Kui üldse räägime!» lausus ta. «Ja sellest, mis ma väraval ordutõldade kohta laususin, ärge enda suhtes küll mingeid järeldusi tehke. Need sündmused, mille peale ma endale kunagi tõotuse andsin, on ammused. Teie olite siis alles noor, verinoor mees.»

«Tean minagi üht-teist sellest kohutavast, õnneks väga ebatüüpilisest loost. Too Egbert — nii ta nimi vist oli — pidi hull olema. Aga ühe hullu patte ei saa ju kogu institutsiooni, kuhu ta õnnetuseks kuulus, kaela ajada.»

«Selle seisukohaga ei saa ma päris nõus olla,» mornistus Matteus taas. «Igatahes oli tol Egbertil suur hulk võimsaid kaitsjaid.»

«Uskuge mind ometi — neil aastail olin mina karjapoisieas, ja minul pole selle koleda roimaga kõige vähematki pistmist!» purskas Bartholomäus nii õnnetult ja siiralt — ja eks ta ju rääkinudki tõtt! — et Matteus lihtsalt pidi leebuma.

«Ja mis tõi siis rännumehe siia, meid, Taani alamaid vaatama?»

«Võib-olla just see sama tõsiasi. Padise pole loomulikult esimene koht, kuhu mu tõld mu tõi, pea kümmekond päeva olen siin ringi vaadanud ja oma märkmeid teinud. Ja uskuge mind, abt, ma olen siin näinud asju, mida ma enne uneski ei osanud näha.»

Need oad olid tõesti suurepärased — lõhkesid hamba all kerge naksatusega ning suhu pritsus meeldivat soolakat vedelikku — just täpselt parasjagu soolast.

«Siin Harju-Virus on viimastel aastatel juhtunud palju niisugust, mida ka mina ei osanud ette arvata,» lausus abt tusaselt.

«Jah?» sättis kroonik end sööla koolipoisina kuulama.

«Hakake ikka parem ise peale!» muigas Matteus. «Noh,» Bartholomäus toetas küünarnukid lauaservale, ristas sõrmed ning laskis lõual neile vajuda. Nii meenutas ta veidi oravat, kes otsemaid käbi töötlema hakkab, «ma olen eestlasi näinud pea igat ametit pidamas, eriti Revalis on palju jõukaid mitte-sakslasi. Muide isegi meie ordus on üksikuid siinse rahva poegi. Kuid eestisoost aadlikke pole vist küll mitte kusagil mujal nii palju kui teil siin Harju-Virus. Kujutage ette, ma elasin kaks ööd-päeva auväärse isanda katuse all, kes palus end kutsuda … kuidas see nüüd oligi… Jakob de Live in lingua Estonica von Poesantagk… Või midagi sinnapoole.»

Kroonik uuris oma sõnade mõju ja küsis siis: «Kas abt on sellisest mehest kuulnud?» Matteus noogutas jaatavalt pead: «Ainult natukene eksisite nimega, kuid see pole tähtis. Jätkake parem!»

«Ja ta maja, ah, mis maja, see on ju terve linnus! Jah, just linnus, kõigi oma väravate, kaitsemüüride, sisehoovi ja aitadega. Ning värava kohal ripub isegi vapp; seal oli üks oinapea, üks rukkivihk ning siis veel mingi suur vitsakimp või koguni terve põõsas, millest piilub välja kuldne mõõgatera. Ma palusin loomulikult seletust, kuid tema saksa keel oli väga nõrk. Muide, taani keele kohta, mida jälle mina vaevaliselt valdan, seda küll öelda ei saanud. Seda vuristas ta nagu tuuleveski.»

«Eestlane ütleb «tatraveski»,» naeris Matteus ja lisas, et ta ise küll kah ei tea, mis eriline veski too tatraveski on. Pealegi kasvatatakse tatart — vist «der Buchweizen» siinkandis üsna vähe. Oinapea ja rukkivihk — need on muidugi mehe tegevusala sümbolid —, eriline tähtsus olevat aga tõesti põõsast paistval kuldsel mõõgateral.

Bartholomäus nägi rõõmuga, et Padise kloostri abt tema lõbusavõitu lobisemisega (kas kah nagu «tatraveski»?) kaasa tuleb, kuid ta sisetunne ütles, et kõige krooniku poolt esitatuga hoopiski mitte nõus ei olda ning sellise aadlimehe olemasolu heaks ei kiideta.

«See aadlitiitel ja selle juurde kuuluv lään on muidugi ostetud. Ja ostetud Taanimaalt. Mina olen loomulikult Taani alam ja mul pole õigust valitsejate tegusid hukka mõista, kuid siin on siiski mindud liiale!» ütles Matteus. Bartholomäus nikutas innukalt pead.

«Vaadake, ehk küll ma tänu mitmetele eestkostjatele ja eeskätt meie Lundi peapiiskopi lahkele eestseismisele olen end mitmel pool maailmas harida saanud, puhkavad minu vanemate luud-kondid Harju-Viru mullas ja minu soontes voolab siinse pärisrahva veri,» jätkas abt. «Seepärast oleksin mina küll viimane, kes kaasmaalast, kellel on läinud korda elus edasi jõuda, hukka mõistma hakkaksin. Aga minu meelest pole sünnis aadlitiitleid raha eest jagada, ning eriti veel siis, kui see raha mitte kõige paremini ei lõhna.»

«Mnjaa… Selle mehe vapil on rukkivihk ja jäära pea, kuid lihtsa talutööga nii suurt raha kokku saada, et tiitel osta…» imestas kroonikakirjutaja. «See asi huvitab mind tõesti, sest minu kirjatöö nõuab, et ma kõigi siinsete asjadega mingil määral kursis oleksin.»

«On ka neid mehi, kes ausa töö ja mõistagi ka kaasasündinud kauplemisanniga püstirikkaks on saanud. Näiteks üks Clemensi-nimeline eestlane, kes oma adramaade hulgaga — koguni kolmkümmend neli, ja härras adramaad — mitmetele väljamaaisandatele silmad ette teeb. Ta on neilt maadki kokku ostnud. Tolle «põõsataguse» — see kõlas õige põlglikult — vapil on aga ka kuldne mõõgatera… Ja küllap rääkis too mees, kes teile öömaja andis — kindlasti kõige suurema heameelega, sest te olete ju Saksa Ordu aukandja —, oma suurtest sõjakangelastegudest… Ma olen selles kohe päris kindel.»

«Paras kiidukukk paistis ta olevat tõesti. Aga muuseas väga vilka mõistusega mees,» kinnitas kroonik.

«Sõjaväljal on ta tegusid teinud tõesti. Kuid mina neid küll kangelastegudeks pidada ei saa. Need on olnud ikka sellised põõsa tagant tehtud vägiteod…»

«Kuidas seda mõista?»

Matteus lonksas piima, haukas liha ning ei kiirustanud vastusega. Siis alustas ta ääri-veeri:

«Teile ei peaks teadmata olema, et mina teie ordu austajate hulka ei kuulu.»

«Ja sellest on meil kõigil väga kahju,» jõudis Hoeneke sõna sekka poetada.

«Vaevalt,» arvas Matteus rahulikult. «Kuid seda tunnistan ka mina, et ordumehed meid Venemaa poolt ähvardava ohu eest kaitsnud on.»

«Meid ja meie usku! Vene õigeusk on nagu kolkunud veega tiik. Idast õhkub liikumatust, passiivsust, aga ka salakavalust.»

«Kena, kena, aga räägime nüüd de Livest. Mitte «von», vaid «de» Livest. Nii on siinkandis pruugiks. Tema on teile üliväga tänulik mees, ja põhjusel, mis palju lihtsam, kui selle kolkunud veega tiigi ähvardav lähedus. Võrdlusel pole minu meelest vigagi… Noh, aga maitske magusat ka! Ah te juba maitsetegi — huultestki näha,» muigas Matteus.

Bartholomäus tõmbas siidrätiga üle huulte — tõsi mis tõsi: ta oli oma suu ümbruse koorega kokku määrinud nagu maias kõuts.

«Vaat siis, kui teie ordumeister von Dreileben aastaid tagasi jälle Vastseliina all venelastega sõdis ja neid koguni Pihkva poole põgenemisel jälitas, ilmus see mees oma kaaslastega sõna otseses mõttes põõsa tagant välja ja tegi paikades, kus lahing üle käinud, oma kangelastegusid. Neil olnud metsa varjus terve tühjade vankrite killavoor, mis kokkuaetud varandusest — igasugu ikoonid ja hõbedased kirikutarbed ja muidugi palju muud — tagasiteel lausa ägisenud. Ka vange võttis ta — neist said tema tööorjad, muu kauba tegi Jakob aga Taanimaal rahaks. Eks ta selle raha eest oma autiitlid ja õigused ostiski… Noh, küllap tuli tal tõesti mõnes vene külas ka mõõka pruukida — päris ilmaasjata see ta vapil ei ilutse kuid rohkem küll vigaste ja haavatute kallal. Venelane või mitte, aga õige ristiinimene niisuguseid tegusid ei tee! Jaa, sihuke see meie uus aadlimees siis on,» lõpetas Matteus.

«Selge marodööritsemine! Kuidas see küll karistuseta jäi? Ordu niisuguseid asju ei luba!»

«See võib tõsi olla,» ei vaielnud abt vastu, ehkki ta pilku midagi muigetaolist sigines. «Kuid tema väitis, et tema ju kindlustas tagalat… Oma libeda keelega suutis ta mõnedki uskuma panna, et venelased olid end juba kogumas. Ordumeister olnud koguni kottisattumise ohus… Ja nii rumal see tulevane sinivereline ka polnud, et kogu vara endale jätnuks. Need, keda olulisemateks peeti, said kalleid kingitusi. Isegi meile pakkus, kuid meie muidugi mõista niisugusel teel saadud varandust vastu võtta ei saanud.»

Söömakord sai läbi.

Üllatusega märkas kroonik, muidu närva söömaga mees, et nad olid üüratu hulga lambalihaga vapralt toime tulnud.

«Ma lähen ja uurin, kuhu teid ööseks majutada. Kutsar ja teie teener ehk lepivad kohaga munkade dormitooriumis…»

«Muidugi! See oleks neile suureks auks!» ruttas Bartholomäus kinnitama, ja teenis sellega Matteuselt uuesti irooniliseks muutuva silmavolksatuse: ennast sa ju sinna ööbima ei paku…

«Noh, leiame ehk ka isand ordukroonikule paiga. Mitte just päriselt tema väärilise, aga midagi ehk siiski. Istuge seni siin, kui ma asju korraldan!» See kõlas ühtaegu pahuralt ja käskivalt.