Читать книгу Minu Ameerika III - Epp Petrone - Страница 12

Juba selleks ajaks, kui end Bronxi Little Italys restoranis maha istutame, on selge, et põhja poole mägedesse me täna siiski minna ei saa.

Eelkõige on põhjuseks ilm: hommikune imeilus Eestimaa kevadet meenutav detsember on asendunud lõikava tuulega, ilmateade lubab kohe algavat lörtsi ja rahet.

On aasta eelviimane päev, meie Marta neljas sünnipäev. Traditsiooniliselt oleme sel päeval teinud mingisuguse väljasõidu ja võõrustanud sünnipäevalisi mõnes New Yorgi restoranis. Seekord siis Bronxis, nagu ka eelmisel aastal.

„Bronxis?” küsis Justini ema toona pilklikul toonil üle. „Kes sinna tulla julgeb, see on ju... geto!”

Mina aga olin end harinud, otsinud just nimelt uusi peidetud pärleid New Yorgis ega lasknud end eelarvamustest heidutada. Jah, Bronx on paljusid hirmutav linnaosa, kus elutsevad kaugelt vaadates ainult mustanahalised kaelakettide ja lottpükstega mehed, kelle pärast ei saavat Bronxi suunas sõitvaid metrooliine kasutada, sest mine tea, äkki on laiade pükste taskus mõni nuga peidus. Samas on just selles linnaosas New Yorgi suurim loomaaed, sealsamas lähedal on ilusad individuaalelamute rajoonid ja – mis huvitav – samas on ka itaallaste linnaosa. Ning see on päris! Manhattanilt on hiinlased itaalia kogukonna sisuliselt välja söönud, nii et sealses Little Italy piirkonnas on alles vaid mõned tänavajaod turistirestorane: liiga kallid, liiga mitteitaalialiku toiduga ja liiga tavalise atmosfääriga.