Читать книгу Minu Ameerika III - Epp Petrone - Страница 8

Istun päikest täis tagaõuel ja imbun Ameerikasse.

Hetked möödunud ööpäevast on siinsamas, olen ühekorraga Euroopas, Atlandi kohal ja siin. Kadunud on aja ja koha tunnetus, pole veel suuri muresid ja paineid, on vaid tänulik segadus. Tegime ära, jäime ellu. Jõudsime oma Eesti-elu kapslist siia, pikale saarele New Yorgi lähistele, külla teise kapslisse, kus meid ootab uus reaalsus. Mu laste vanaema ja vanaisa elu.

Lendamisega kaasnevad alandavad protseduurid.

Hetk Varssavi lennujaamast, USAsse suunduvast koridorist. Väärikas härrasmees seisab, silm kaugusse suunatud, ja võtab ära oma rihma, sokkis on ta juba nagunii, kingad on valgustusmasinas. Ja ikka midagi piiksub. Mees laseb end läbi otsida, pöörab ringi, tõstab käsi ja jalgu, lastes oma jäsemeid kombata. Silmad ikka kauguses. Justkui teda polekski siin. Millele ta mõtleb, kuhu ta end kujutab?

See kõik meenutab mulle Kolmanda Reichi ja juutide suhteid. Ah peame saapad jalast ära võtma? Hea küll. Peame kollast märki kandma? Peame getodesse kolima? Hea küll, hea küll. Me ju siiski säilitame kõige selle juures oma sisemise väärikuse. Me harjume kõigega, mida ümbruskond meilt nõuab. Ja me kõik ju teame, et „lendamine pärast 9/11 pole see, mis varem”, nagu öeldakse. Vahel tundub mulle, et nendel protseduuridel on hoopis teine mõte, mitte pommide leidmine pesust. See on just nagu alandamismäng, kus meid rituaalselt allutatakse suure süsteemi osadeks.

Kolmeaastane Marta asub hooga ka sukkpükse ära võtma – kui juba mantli ja saapad pidi ära võtma, mingu ka püksid! Temale on see tõesti vaid mäng.

Ohkan, Atlandi kohal, ja vaatan pilvi. Just siin kusagil ripub mu pärisolemus: ma ei kuulu õigupoolest ei Eestisse ega ka Ameerikasse, ja samasugune ei üks ega teine on mu mees Justin. Me oleme kaugenenud sellest, kus me sündisime, oleme võtnud omaks palju pisiasju teisest kultuurist. Just kusagil siin saavad meie pärisolemused kokku, globaalse küla kohal lennates, juurtest eemal, oma kahele elule kaugelt alla vaadates. Kuhu me edasi läheme? Kas jäämegi üle suure vee pendeldama, kuniks ressursse jätkub? Või toimub valik: kes kelle endale saab, kas Eesti ameeriklase või Ameerika eestlase?

Pilvi vaadates saan järsku aru, et niimoodi ei saagi küsida. Globaalses külas ei saa ükski maa kedagi päriselt endale, me kõik hõljume kusagil siin...

„See on lennukimõte, millest hiljem maa peal enam aru ei saa!” naerab Justin, kui üritan enda äratundmist talle sõnastada.

★★★

Vaatan tulederägastikku meie all: New York, mis kasvab iga hetkega suuremaks. 20 miljonit hinge, kes kõik tahavad ju vaid parimat. Maabume. Musitan mehevanemaid ja olen rõõmus laste rõõmu pärast.

Edasi istun autos ja vaatan, kuidas mu tütarde silmad suunduvad teleriekraanile. Tunnen taas, et suur osa minust on mu oma lastest ja abikaasast võõrandunud, nemad on ameeriklaste mugavustega harjunud, aga minus tekitavad need asjad teravat rahutust. Ja süüd: esiteks kogu mõtleva maailma ees sellepärast, et me oleme selle haiglaselt raiskava kogukonna osa, ja teiseks tunnen end mehevanemate ees pahasti sellepärast, et ma „ei oska olla tänulik”.

Mõte läheb autos tukkudes kaugele Indiasse. Mu elu seitse aastat tagasi seal maal ei olnud sugugi lihtne: viimaste ruupiate tagaotsimised kotipõhjast, näljast korisev kõht, pealetükkivate kerjuste köndistunud jäsemed, räämas maastik... Aga sellest hoolimata olin ma rahul, sest ma tundsin, et olen õigel teel.

Sellest peale, kui Indiast ära tulin, olen tahtnud sinna rajale tagasi saada. Mis see rada täpselt on, ma ei tea, aga tean, et see on seotud asjade maailmast loobumisega, õigemini selle harvendamisega. Ent Ameerikas tuleb asju ja nendega kaasnevat süütunnet aina juurde.

Jõuame autoga sama eeslinnamaja ette, kuhu tulin esimest korda külla kuus aastat tagasi. Samamoodi enne jõule sõidutati mind lennujaamast siia majja ja samamoodi imestasin autoaknast välja vaadates, kui tohutult palju on siinsete majade ümber, kohal ja eesaedades jõulutulesid. Nad on suutnud pimeduse tappa, mõtlesin ma, ja see tegi mind kuidagi rahutuks.

Ka meie maja on täna ehitud nagu ikka, ja esimene korrus särab täisvalguses. Need vaidlused on meil ammu ära peetud: tean, et üksi kodus oleva koera jaoks jäetakse alumisel korrusel alati tuled sisse.

Kõnnime tuppa, lapsed süles. Fikseerin üllatunult, et toas ei põle mitte ainult tuled, vaid käib ka telekas. On järelikult kogu see aeg käinud, kui Justini vanemad kodust ära olid – nad pidid lahkuma lennujaama poole umbes viis tundi tagasi.

„Oi, miks telekas sees on?”

„Koera jaoks! Tal on depressioon ja me ei taha teda üksi jätta, las vaatab telekat.”

„Koera jaoks käib telekas?”

Taas tekib see kummaline flirtiv toon, millega siinne suguvõsa mind kohtleb ja millega mina neile vastan. Sest kuidagi peame siin üksteisega hakkama saama. Justin leidis selle hullu ja see hull on ju ka nende armastatud lapselaste ema. Aga hull ei lase kohe üldse normaalselt elada, ikka leiab midagi kritiseerida, targutada ja küsida.

„Haa, telekas koera jaoks, see on sul vist päris hea lause uue raamatu jaoks!” ütlevad nad.

„Ja ongi!” vastan ma. Kõik. Ma ei hakka ütlema, et küllap on teie koer depressioonis, sest temaga ei kõnnita piisavalt. Ma ju tean, kuidas päevast päeva lükatakse edasi temaga jalutamiskohta sõitmist.

Järsku tundub see koer mulle sümbolina. Armas valgelokiline Hannah. Ta on üks neist paljudest, kelles kasvab nukrus. Samamoodi elavad sajad miljonid nii-öelda heaoluühiskonna liikmed, üritades ligi hiilivat depressiooni peletada suuremate söögiportsjonitega, kogu aeg käiva teleriga ja kenasti valgustatud majadega. 150 miljonit lääneühiskonna inimest olevat praegu depressiooni haigestunud, lugesin ma hiljuti – seda on rohkem kui eales varem. On tuvastatud, et selle haiguse ja telekavaatamise vahel valitseb tihe seos.^[1.] Ekraani vaatavad inimesed (ja ilmselt samamoodi loomad) kaotavad sideme reaalse eluga, nende sotsiaalne ring väheneb, nad muutuvad passiivsemaks ja õnnetumaks. Ning vastupidi: mida vähem ekraani, seda rohkem on inimesel (ja samamoodi loomal) reaalseid sõbrakontakte, seda õnnelikum ta on... ja seda vähem haigestub ta, muide, ka nohusse.

Nii et depressiooni teleriga ei peleta, selle on teadlased ammu selgeks teinud. Aga millegipärast ei hakka ma seda oma ameerika perele ütlema. Neelan alla, olen viisakas.

Mul on vedanud, et olen seestpoolt näinud kahte niivõrd erinevat maailma, vaese palveränduri oma kusagil Aasias ja rikka väikekodanlase oma Põhja-Ameerikas. Ma ei taha kedagi süüdistada, kindlasti mitte ka neid ameeriklasi. Nemadki on ju siia keskkonda sündinud ja sellega kohanenud.

★★★

Öösel algab torm. Kõik katuseräästaste alla kinnitatud elektrilised jääpurikad tõmmatakse tuulega katki, maja ukse ees seisnud papist jõulumees lendab üle eesõue teele.

Hommikul tervitab meid aga selline detsembrilõpuilm, mida Eestis kunagi ei näe. Korraga külm, särav, värske ja roheline, päike on kõrgel, varjud on lühikesed, muru lõhnab. Võibolla vahel aprillikuus viskab meile korraks niisugust õhku, veel jahedat, aga nii päikest täis. Siinmail on selline talveilm tavaline. Nii olengi lamamistoolid välja sikutanud ja pikutame koos lastega tagaaias, talveriided seljas, ninad tedretäppe püüdmas.

Mitte et kõik nii päikeseline oleks. Varjud hiilivad ligi.

Ma ju teadsin, kuhu ja mis ajaks ma tulen. Homme on jõulud! Need sajad lahtikäristatud pakid. Ülesoovimine, üleehtimine, üleostmine, ülepakendamine ja ülekinkimine, kõik see, mis tekitab minus neuroose.

„Miks sul tubades kõik tuled põlevad?” küsisin enne Justini ema käest. „Väljas on ju päike?”

Ta kustutas ära, mul oli piinlik, temal vist ka.

Hiljem märkasin, et mu lapse päikest täis toas põlevad elektrilised jõulutuled, ja tõmbasin need välja. Natukese aja pärast märkasin, et need olid sisse tagasi pandud.

Kui ma jätan kõik need tuled päevaseks ajaks põlema, siis tunnen end pahasti. Seega käin ma siin – pooleldi külalise, pooleldi omainimesena, ning kindlasti nende jaoks poolnapakana – ja kustutan aina, aasta-aastalt, neid tulesid. Aga tõsi on, et kui ma need välja tõmban, siis tunnen end ka pahasti.

★★★

Jõuluehted on pööningult alla toodud, mitu suurt kasti. Kuuse ehtimises on oma ilu, eriti kui kaasatud on lapsed. Peaaegu iga ehte juurde räägib Justini ema loo: „See on eriti tobe, kunagi ühest geide galeriipoest ostsin” ja „näed, selle ostsin Justini esimeseks jõuluks, kui ta oli kuu aega vana” ja „vaat selle tegi Justin lasteaias” ja „selle tegi üks kohalik kunstnik meie esimese koera auks”... Kuuseoksad nõtkuvad ehetekoorma all, lapsed kiljuvad, lõhnab jõulude järele ja õnn on päris lähedal. Laste ülevoolav rõõm vanaema-vanaisaga olemisest tuletab mulle meelde mu oma lapsepõlve: teadmist, et mu esivanemad ei ole sugugi ideaalsed, aga ma kuulun nendega kokku, meid ühendavad rituaalid ja rütmid, mis on tulnud aastate tagant.

Aga lapsepõlvetunnet ei jätku kauaks. Veidi hiljem lähen appi kööki süüa tegema ja pean kartulikoored viskama prügikasti, sest kompostimist siin majas pole. Kui lähen edasi vannituppa, avastan, et kõik meie hommikul korra kasutatud vannilinad on kadunud, arvatavasti ära pesumasinasse ja -kuivatisse viidud.

Nii kaugel mu lapsepõlve kommetest ja väärtustest on see maa, kus kõik aina minema visatakse või ära viiakse.

„Ma olen ikka mõelnud, kas meie vannituppa mingisuguseid rätikukonkse ei annaks panna?” võtan ma teema üles.

„Milleks?” ei saa Justini ema aru.

„Noh, kui oleme end rätikuga ära kuivatanud, saaks selle kuivama panna.”

„Aga pole vaja, selle saab ju otse pessu visata! Ega sa ju mingeid mikroobe taha sinna koguda?!” Christine väristab õlgu ja teema on selleks korraks läbi.

Nii saabki minust poole päevaga taas passiivne dissident, kes kogub enda sisse kibedust.

★★★

Tänane hommik. „Ma lähen jalutan lastega raamatukokku!”

„Ei, ära mine! Tead ju küll, see kurv...”

„Jah? See kurv?...” Ma tean hetkega, millest Christine räägib. Seesama kurv, mida ma siin alati kartnud olin... Selgub, et seal sai hiljuti üks jalakäija surma.

Ja nii ma ei lähegi täna jalutama, kuigi olen seda tavaliselt ikka teinud, eluga riskides. See kurv on saanud mulle juba ammu üheks Ameerika elu sümboliks. Lootus on alati olemas: siin maal on suupruukimine au sees ja minagi olen õppinud seda, et oma arvamusse tuleb uskuda ja seda peab välja ütlema. Seesama autolt surmava löögi saanud naine olevat olnud üks neist suurtest kõndijatest ja aktivistidest, kes kogus kohalikus kogukonnas hääli kõnniteede ehitamiseks. Teda enam ei ole, see-eest on teised aktivistid!

Aga üle nende laiub üldine suur mugav autoarmastus ja „ärge-minu-eesaiast-mööda-kõndige”-võõravõõristus. Lisaks inimlik mugavus, harjumine sellega, mis on. Nii on Christine mulle korduvalt öelnud: „Ega tavaliselt siin teedel kõnnigi keegi, nii et suurt vajadust kõnniteede järele pole.”

Just sellepärast too naine kõndiski, et tõestada vastupidist.

★★★

Kuna jalutamaminek jääb ära, maandun seal, kus enamik äärelinna-ameeriklasi: kodualtari ehk teleka ees. „Meil tuli kanaleid juurde,” teatab Christine uhkelt ja õpetab, kuidas uut pulti kasutada.

„Kas teil on nüüd kõik kanalid, mis üleüldse siin maal võimalik?”

„Ei, on veel palju muid, kokku umbes 1800. Aga meil on siin ka selliseid on-demand^[2.]-võimalusi, kust saab tellida tuhandete filmide ja saadete arhiividest!”

Papa Johngi astub ligi: „Noh, kas said juba puldi taltsutatud? Vaata, siin saab sorteerida eetris olevaid saateid teemade ja kellaaja järgi...” Ta on õhinas.

Asungi siis tutvuma kohaliku kultuurieluga ehk vaatama telerit alates kanalist 60, CNNist. Poole tunni pärast olen kiirklõpsutades jõudnud kanalini number 200. Läbi uudiste ja krimi, läbi muusika ja reality ja kodukujunduse... Ja tosin filmija tosin teleturukanalit... Lisaks kümnete kaupa spordikanaleid: tennis, hobuste võidujooks, erinevad pallimängukanalid; isegi kalastajatele on teletaevas oma lainepikkus.

Kummaline stress voolab mu sisse. Selles rägastikus polegi ju võimalik orienteeruda, olukorra üle kontrolli saada! 140-le sain hetkeks pilgu heita ja üle 600 jäi neid sinna telekasse veel!

„Mida suurem on valik, seda raskem on valikut teha ja seda väiksem on rahulolu tehtud valiku üle.” Jah, tundub, et see reegel kehtib ka telekanaleid valides.

★★★

„Kas te olete siin asjad ümber korraldanud?” uurin ma köögikapis ringi vaadates. „Tahaksin teed teha.”

Justini ema jääb mind vaatama, just nagu oleks talle miski meenunud. „Aa! Mul on siin ühed teepakid, mis on sinu omad, eestikeelsed sildid peal. Ma hiljuti jah sorteerisin kogu köögi ära, siis proovisime su teed. Äkki tahaksid selle ära juua?”

Kehitan õlgu: miks mitte.

Juba otsivad ta käed kappide sügavuses. „Siin! Väga... huvitava maitsega.”

Naer purskub mu seest. Vaesekesed! Nad on joonud Eesti sinepiplaastrite leotist!

Eesti toit on teema, millega saab siin majas alalõpmata nalja. Avan hiiglasliku külmkapi ja otsin meie kaasa toodud külakostikompsu. Siin see on: Eesti jõululaadalt ostetud hallitusjuust. „Oo, huvitav,” maitsesid nad eile õhtul pika hambaga imepisikese tükikese. Nüüd on juust mässitud kolmekordse kile sisse. Tervitan teda silmadega: ma juba tean, et ameeriklased sind edasi ei söö, sa oled märgistatud koodsõnaga „huvitav”. Sama koodi all on kunagi seisma jäänud marmelaadikommid ja kamajahu.

Kui olin kuus aastat tagasi esimest korda siin majas külas, siis sõin varahommikul lennuväsimusest silmi vaevu lahti hoides kogemata ära kassitoidu. See oli siinsamas külmkapis, pisike pasteedikonserv, mille ma avatult leidsin ja saia peale määrisin. Imestasin läbi poolune küll, et miks ameeriklased nii magedat pasteeti söövad, aga leidsin soolatoosi.

„Uh, on teil Eestis ikka kombed!” naersid nad hiljem. Ja seleta siis, et kogemata...

„Ja kuidas see kassisöök siis maitses?”

„Mhm... huvitav...”

Kaks aastat tagasi ootas mind aga üllatus pärast jõululaupäeva jumalateenistust – kingitus kohalikust iirlaste poest, verivorst! Ma olin neile kunagi rääkinud, et Eesti komme on süüa verivorste jõuluõhtul pärast kirikut.

Mantlid veel üll, seisid nad mu ümber, ootusega jälgisid nad, kuidas ma selle äsja külmkapist võetud kinkevorsti kätte võtsin.

„Kuidas sa seda siis sööd?” katkestas Justini ema ootushärda vaikuse. „Kas tuleb ära ka soojendada? Või sööte niisama?”

★★★

Tagaaia varjud on pikaks veninud. Varsti on jõululaupäeva õhtu käes, asumegi kirikusse. Lastele on selgapanemiseks uued punased mantlid ja mütsikesed. Mina olen nendega enamiku ajast nagunii keldris pühapäevakooli ruumis, sest nad hakkavad tseremoonia ajal lärmama. Aga minema peab: lapsed tuleb ju kogukonnale ette näidata!

Kuue möödunud aastaga on tekkinud traditsioonide rütm, mis aitab siin hakkama saada ja mis tekitab kohati juba nostalgiatki. Natuke veel, ja saab kuulda, kuidas kirikus kumiseb vana armas „Glo-oo-oria in excelsis Deo!”^[3.].

1 Andmed raamatust „Remotely Controlled: How Television is Damaging Our Lives”, Aric Sigman. [ ↵ ]

2 Valikul, soovil. (inglise k) [ ↵ ]

3 Au olgu jumalale kõrgel! (ladina k) [ ↵ ]