Читать книгу Lastekirju - Epp Petrone - Страница 11

„Kuidas sa küll jõuad?!“ – Nii nad vahel ikka õhkavad mu tööde-tegemiste kohta, ja mul on vastus olemas, sest ma olen sageli ise ka imestanud, kuidas kõik mu ümber üsna korrapäraselt ja õiges suunas kulgeda saab…

Ma räägin vastuseks oma lapsehoidjatest. Ja ma räägin ka sellest, mis on minu nipp: miks on mu lapsed olnud nõus emast eemale jääma.

Just eile oli mul üks selline päev, mis andis võtme mõistmaks, kuidas ma intuitiivselt seda protsessi õigesti käigus hoian.

Mu päev oli täiesti ära plaanitud. Pidin viima kolmeaastase Maria hoidja juurde ja minema edasi: kohvikusse koosolekule, siis poodi, trenni ja panka.

Aga kui hoidja majale lähenesime, hakkas Maria protestima. „Kuhu sina lähed, emme? Mina tahan ka sinuga tulla!“ Hoidjatädi tuli uksele vastu, süles tema teine hoolealune, aastane poiss, kes röökis lohutamatult nutta. Ta on hoius alles esimest nädalat ja nutvat iga päev, ema-isa jooksvat minema, et mitte seda nuttu kuulda…

Minul on olnud õnne mitte kordagi nutvat last kusagile endast maha jätta.

Tunnistasin seda hetke, mu väike Maria tihedalt mu süles, nutuvõru suu ümber: „Ei taha siia jääda!“

Ja tunnistasin ka seda, mismoodi ma jooksvalt oma päevaplaani ümber tegema asusin: no mis seal ikka, ma saan lapse ju enamikku kohtadesse kaasa võtta, kui tal seda vaja on. Trennis, tõsi, jääb käimata, aga lapse kaasas tassimine ja ta järel jooksmine lähema päeva jooksul ongi ise paras trenn!

Lehvitasime ja läksime. Järgnev päev tuli huvitav. Kui mina poes omale seelikut otsisin, mängis Maria rippuvate riiete vahel peitust. Kui koosolekut tegime, istus tema kohvikulaua taga ja joonistas, vahepeal kõndis ringi ja mängis kõrvallaua inimestega, kellel tundus sellest heameel olevat. Pangaski panin ta joonistama. Siis käisime toidupoes, mitte jooksuga, vaid mõnuga, tema istus toidukärus ja mina uurisin silte suurema hoolega kui tavaliselt, vahepeal õpetasin talle uusi sõnu.

Järgmisel hommikul oli ta jälle huvitatud hoidjatädi juurde minemisest, kriis oli ületatud, emaga side taaskindlustatud.

Ma tean, miks see kriis võis tekkida. Vaid kuu tagasi võõrutasin ta rinnast ja sellele järgnes mitu korda mitu ööd kodust eemal, kui Maria elas lapsehoidja juures. Käisin näiteks ühes vaimses kogukonnas, kus oli teisigi naisi, kes nädalavahetuseks lapsed maha olid jätnud. Rääkisin sel teemal oma sealse toakaaslasega.

„Kas sa igatsed?“

„Igatsen… Ikka igatsen… Aga ma ei helista neile, uurin mehelt, kuidas olukord on,“ vastas ta, viie- ja seitsmeaastase lapse ema.

„Huvitav, ka mina olen tundnud, et helistamine pole õige,“ tunnistasin ma vastu. „Minu kuueaastane ja kümneaastane eriti ei taha minuga skaipida või telefonis rääkida, kuigi ma olen proovinud. See on neil nagu mingi… enesekaitse? Ja mu lapsehoidja lausa soovitas, eriti kõige pisema suhtes: mitte üldse skaipida ega helistada. Ta on näinud, mismoodi see mõjub. Las laps olla täielikult kohal seal, kus ta on, milleks ta hinge kiskuda, kui ta ei saa füüsiliselt ema kallistada…“