Читать книгу Lastekirju - Epp Petrone - Страница 6

Olen oma elus näinud üsna palju esimesi samme. Aga ikka veel hämmastab see mind uuesti – millise järjekindlusega tõuseb püsti ja proovib uuesti astuda see, kes astuma on loodud. Milline tahe, trenn ja energia selle taga on.

Kord jagati sotsiaalmeedias üht videot, kus tavaline ema tegi kõike täpselt nii nagu tema tavaline pooleaastane laps. See oli täistrenn, mille lõpuks ema higist tilkus. Püsti, pikali, käpukile… ja tempo selline, millele keha pikalt vastu ei pea. Kui just iga päev sellist trenni ei tee.

Ja aastad lähevad. Siis saab ema (näiteks mina) luurata, mismoodi laps omaette mängib ja häälitseb. Tasapisi võib isegi teada saada, mis lapse hinges toimub, justkui näeksid teise inimese unede sisse. Piilun ja imetlen, kui vaba saab olla laps. Nojah, kui mina olen üksi ja saan olla ilma stressi ja mõjutusteta, näiteks üksi maakodus, siis hakkan ka mina mõne päeva pärast endaga rääkima. Ju ma siis jõuan tagasi algseisundisse, enda laps-olemisse.

Mida enam ma oma last – ja iseend – jälgin, seda enam pean tõdema, et tegelikult ei ole vahet. Laps ja täiskasvanu on väga sarnased. Nagu üks mu lemmikkirjanik Agatha Christie kord ütles, umbes nii: „Mulle tundub, et ma olin valmis kuueaastaselt, siis hakkasin ma õppima, kuidas teistele meele järele olla, siis hakkasin ma õppima, kuidas jälle iseendaks saada… ja umbes 60aastaselt olingi ma jälle jõudnud tagasi algusesse, enda juurde.“

Mu pisikese hingesugulase, kaheaastase Maria üksinda mängimise stiil meenutab mulle sageli mu enda töötegemist. Ta võtab pähe, et üks asi on vaja ära teha, ja asub seda siis ennastunustavalt tegema, küsimata üle, et kas ikka on vaja. Näiteks tassib ta kõik toolid laua ümbert ära, keset tuba ritta. Üks toolidest on aga nurgas kinni. Ta sikutab ja venitab seda, kuni saab kätte – et teada saada, et ka rida teisel pool tuba on täis, tegelikult see tool sinna ei mahu. Ta ohkab ja hakkab toole kokkupoole nügima. Sest töö tuleb ju ära lõpetada! Vahel õnnestub tal vannitoas sehkendada: ta võtab vanni kõrvalt riiulist kõik šampoonid ja viskab need tühja vanni. Kuni veel üks on viskamata, siis on töö lõpetamata ja ta on väga häiritud, kui teda siis segama tullakse. Kontoritoas tegutseb ta raamatute-ajakirjadega samamoodi: valminud on plaan, et ühe alumise riiuli sisu on vaja diivani peale tassida, ja nõnda ta tassibki. Mitte ühegi teise riiuli sisu ja mitte kusagile mujale, just sinna. Plaan on plaan.

Siis vaatab ta uhkelt oma töö üle.

Pole just suurt vahet, kui vana sa oled, kaks või nelikümmend kaks. Rahuldus tulemusest on ikka samasugune.