Читать книгу Lastekirju - Epp Petrone - Страница 8

Sõitsime tol pärastlõunal kogu perega külla ja asju ajama. Kuhu, see polegi praegu tähtis. Kaks tundi hiljem pidime sama teed pidi tagasi tulema.

Aga tee oli liiga pikk. Autos valitses vastik lärm. Kaks suuremat tüdrukut vaidlesid kõva häälega. Siis hakkas noorim, kaheaastane Maria, röökima. „Välja-aa, välja-aa!“ oli ta konkreetne.

„Kas sa kuuled!“ ei kannatanud ta kõrval istuv Marta enam välja ja röökis ka: „Tee midagi! Kuidas sa nii paha ema oled, et oma lapsel nutta lased!“

„Pea auto kinni,“ palusin oma meest, kes kiiresti reageeris. Pinge vajas tõesti lahendust.

Nii. Me olime maantee ääres kusagil metsa vahel. Sees tuksus kutse, see ürgne instinkt, mis mul juba lapsena kevaditi välja lõi. Tahaks ära, tahaks metsa joosta! Ma päästsin nutva tite turvaistme ja tsivilisatsiooni köidikutest lahti ja ta jäi mu süles ootavalt vait.

Sealtsamast kostis kutsuvat linnulaulu.

„Me ei tule edasi,“ ütlesin ma.

„Mis mõttes?“ küsis mu mees.

„Palun vabandust!“ nuuksatas üheksa-aastane Marta. „Sa ei ole paha ema, ma kogemata ütlesin nii…“

„Pole midagi,“ ütlesin ma. „Me läheme nüüd lihtsalt metsa. Kõik on hästi.“

Alles puude vahel ringi rühkides, laps kukil, tuleb mulle pähe, et sama hästi oleks võinud ma ju ka teised lapsed auto pealt maha metsaretkele kutsuda. Kas nad oleksid tulnud? Autos on raadio ja plaadimängija. Autos on mugavad istmed. Aga kindlasti on nendegi tüdrukute sees kusagil see kutse. Me kõik oleme sisimas „naised, kes jooksevad huntidega“ ja tahame kammitsaist vabaks, soovime suure ürgse jõuga ühineda.

„Vaata, lind!“ kuulen ma oma õlgade kohal väikese Maria jutuvada. „Oi, lill! Kui nunnu!“ Siis jääb ta vaikseks. Ma kõnnin temaga, oksad praksuvad jalgade all, linnud lendavad kaugemale ja laulavad seal edasi, ja me oleme nagu unenäos. Suure rahu rütm jõuab pärale. Ilmselt just seda jooksin ma ka toona tüdrukuna metsa otsima. Mulle ei meeldinud kevadsuviti koolis käia. Eriti hea oli istuda õitseva toomingapuu all või harude vahel, võimalik, et ma sain nende õite lõhnast omamoodi metsatoksikoosi.

Kas ma peaksin oma lastele rääkima, et tegin koolist poppi ja läksin metsa, mõtlen omaette. Õigemini, kui vanad peaksid nad olema, kui ma sellest neile rääkida tohiksin? Mis oleks selle loo õpetuslik sõnum? Ma ei ole popitegemise üle uhke, kindlasti mitte, aga… metsa rütmi sees olles ei tähenda see mitte midagi. Hingamine aeglustub, mõtted rahunevad, mõtteid peaaegu polegi.

Ka laps mu kukil on täiesti vait. Loodus vermib meid.

Mets on meie pere elus olnud oluline. Näiteks oma Setomaa maakodus oleme teinud iseenesega lepingu. Kohustused ei saa sealses majapidamises mitte kunagi otsa. Aga meie leping iseendaga viib meid puude vahele kõndima, iga päev, kas või hetkeliseks hingetõmbeks. Mets algab seal peaaegu koduõue kõrvalt. Kõigepealt kaasik, siis männid, siis kanarbikuväli.

Sealsamas meie talu lähistel olevat kunagi elanud metsavennad. Püss pandi kännu najale puhkama ja söödi nii palju palukaid, kui mahtus. Tuhanded mehed üle selle maa olid „metsas“. Ürgses looduses oli see vägi, kuhu peitu sai minna.

Räägitakse, et paljud tänapäeva maainimesed ei käi enam metsas. (Sest veel enam kui metsarahvas, kipub eestlane olema töörahvas, napsurahvas, telekarahvas, arvutirahvas…) Kõige suuremad metsa­austajad ja -harrastajad tunduvad olevat need pered, kes teinud oma teadliku valiku ning kolinud linnast maale. Umbes nagu meiegi pere. Isehakanud pühapäevamaakad, siia konteksti sobib hästi ka määratlus „metsa poole“.

Samas ma loodan, et ka igapäevamaakad ikkagi satuvad metsa ja saavad oma annuse kätte. Mets on saamiskoht, koriluskoht, aga ilmselt teab iga marjuline, et ta saab metsas veedetud tundidest midagi veel, mitte ainult täis ämbri saaki.

„Tahan alla!“ hakkab siis Maria häälitsema. „Palun alla!“

Ma panen lapse ühe kuiva mätta peale. Ta vaatab ringi, kükitab maha ja peab justkui endaga nõu. Vaata, laps. See on mets. Tule ja astu.

See on metsaharidus.

Lugesin hiljuti üllatavatest uuringutulemustest. Mis on ühist Ameerika firmade ja organisatsioonide tippjuhtidel? Nad on loomingulised ja liidrioskustega ja eetiliselt kõrgete tõekspidamistega inimesed… Ja nad on sarnase lapsepõlvega: oma esimesel elukümnendil viibisid nad palju metsikus looduses.

Mida see mets siis nendega toona täpselt tegi, ei tea. Õigemini

tean, aga ei oska sõnastada. Ürgses looduses on miski, mis neid muudab sügavalt ja tugevalt. Ainult sõnadega nii sügavale ei jõua.

Hakkan tagasi tee poole sammuma, päike jääb nüüd teise suunda, eksimisvõimalust pole. Varsti on mu perekond tagasi ja autos võtan ma jutuks selle, et homme võiksime teha kõik koos pisikese, kas või tunnise metsamatka.