Читать книгу Mürgiliblikas - Erik Tohvri - Страница 4

Polikliiniku valvsalt steriilne koridor on ajaviitmiseks üks ebameeldivamaid kohti. Ooteaeg venib seal tavaliselt õige tüütult ja pikkamisi, sellega nagu rõhutades ootaja abitust, võimetust ilma tohtrite abita toime tulla. Enamasti istutakse seal suhteliselt ahtas ooteruumis toolidel vastastikku, igavledes ja kindlasti ka muretsedes, sest arsti juurde minnakse alati häda pärast. Kas on see häda siis suur ja selge või hoopiski ebamäärane, salamisi kõpitsev ja seda enam rahutuks tegev, kuid rõõmu ei tee selline ootamine kellelegi. Erandiks võiks ehk olla vaid tulevaste emade järjekord naistearsti vastuvõtutoa ukse taga, aga küllap sealgi on oma mured ja hirmud.

Selle valge ukse taga, kus Valdur Rohtmets koos kümmekonna saatusekaaslasega istus, oli ootajate ilme eriti murelik ja morn. Juba kiri uksel – onkoloog – tekitas tahtmise kabinetist kaarega mööduda, aga selle ukse taga istujatel enam niisugust võimalust ei olnud. Nemad, teiste hulgas ka Valdur Rohtmets, olid suunatud nimelt siia, kaasas röntgenipildid ja seniste uuringute materjal.

Oleks pidanud ikka ajalehe ostma… mõtles Valdur, aga samas tuli meelde, et oli lugemisprillid koju köögilauale unustanud. Ilma nendeta oli ajalehe lugemine lootusetu, peened tähed hajusid ähmasteks hallideks ridadeks. Kunagi oli ta nägemise halvenemisse huumoriga suhtunud, algul loetavat teksti järjest kaugemale nihutanud, aga lõpuks üsna ebaoriginaalselt kõigile seletanud, et käed jäid lühikeseks ja peab nüüd seetõttu prille tarvitama. Aga see oli peaaegu kõikidele vanemaealistele tuntud häda, millega lihtsalt pidi leppima.

Hoopis hullem oli seestpoolt tulev signaal, mis meest juba pikka aega rindealuse näpistuse või pigistuse, vahel ka kõrvetiste näol kiusas. Algul pidas Valdur seda üheks nendest väikestest vaevustest, mis inimest aastate lisandudes aina enam saatma hakkavad; aga selle asemel et kaduda või siis vähemalt vähenemismärke näidata, muutus kõpitsus järjest tüütumaks.

Seedehäire… oli mees algul kaheldes diagnoosi pannud ja sellega end pikka aega rahustanud, aga vaevuste jätkudes otsustanud lõpuks siiski arsti poole pöörduda. Pärast jaapani mõõgaks nimetatud uuringut oli tohtri otsus küll mõnevõrra rahustav – öeldi, et maos haavandit ega midagi muud patoloogilist näha ei ole. See meeldiv teadmine suutis nähtavasti ka seestpoolt tulevad signaalid vaikima panna – inimorganite funktsioone juhib ju närvisüsteem –, aga mõne aja pärast tekkisid vaevused uuesti ning see oli juba tõsine märk, et midagi on tõeliselt korrast ära. Järgnesid uued ja põhjalikumad uuringud, ning nüüd istuski Valdur Rohtmets onkoloogiakabineti ukse taga, et asjasse lõplikku selgust saada. Ta püüdis end rahustada mõttega, et tuntud vaenlane on alati parem kui tundmatu, olgu siis tegemist vaenlasega selle sõna otseses või ülekantud mõttes. Kui on tõsine häda, tähendab jaanalinnuna pea liiva alla peitmine aga tingimusteta alistumist ja üsnagi tõenäoliselt hilisemat kahetsust: miks ma ometi kohe arsti poole ei pöördunud…

Järjekord venis ängistava aeglusega. Kakskümmend minutit patsiendi kohta, see oli miinimum; see ooteaega tundidesse venitav tempo näis veelgi rõhutavat, et kabinetis toimuvad üpris põhjalikud kõnelused ja otsustamised.

„Vabandage, kes siin viimane on?”

Valdur tõstis pea ja libistas pilgu üle järjekordse saatusekaaslase. Naisterahvas, kindlasti üle kuuekümne, aga korralikult riietatud ja omaenese sätitud soenguga.

„Teie? Ma olen siis teie järel…” Naine istus vastasseina äärde toolile ja Valdur sai teda nüüd otsevaates silmitseda. Muidugi vargsi ja põgusalt, sest selles eas naiste juures leiavad mehed harva midagi vaatamisväärset. Aga Valdurit köitis tolle juurdetulnu näos midagi, isegi nagu häiris, aga siiski mitte ebameeldivalt.

Noorelt võis ta ilus naine olla… mõtles mees, aga see ei olnud ammendav vastus. Naises tundus olevat midagi lausa tuttavlikku, ja see teadmine jäi meest painama.

Ma olen teda kuskil varem näinud, aga kus? Ta meenutab mulle kedagi, kes oli palju noorem, aga kummaliselt samasuguse välimusega. Tähendab – see pidi olema ammu, võibolla aastakümneid tagasi…

Vahel veeretab elu inimese teele mõistatuse, mille lahendamine tundub äkki eriti vajalik, peaaegu nagu eluküsimus olevat; harva küll sellepärast, et lahendus ise eluliselt tähtis oleks, aga tekib kangekaelne tahtmine oma mälu ja juurdlusvõime proovile panna ning võitjana välja tulla. Valdur Rohtmets mõtles, lasi vahetevahel mälu värskendamiseks välkkiire pilgu üle vastasistuja näo käia ja vaevles järjest kasvavas teadmatuspiinas: kus ometi olen ma selle naisega kohtunud?

Selleks ajaks, kui inimesel on seitsmekümnes juubel juba käeulatuses, on tal seljataha jäänud tuhandeid kohtumisi ja elus kohatud nägudest on võimatu isegi tühist murdosa meelde jätta. Pealegi teeb aeg kõikide inimolendite kallal armutult oma tööd, lisab nägudele loendamatuid kortse ja kortsukesi, rääkimata juustest, prillidest või kunsthammastest… Lisaks sellele on enamik vanadusmärkide vastu võitlevaid naisi hakanud juukseid värvima ja sellega enda kunagise välimuse tundmatuseni muutnud – kuidas siis olekski võimalik neid hoobilt ära tunda?

Valdur Rohtmets ketras vaimusilma ees sadu meenutuspilte ja avastas üllatusega, et nende seas oli palju niisuguseid, mille olemasolust polnud tal seni aimugi. Kunagi oli ta fotograafiaga tegelenud, punase pimikuvalguse paistel ilmutivannis fotopaberit leotanud ja järjekordse pildi tekkimist teinekord lausa õhinaga oodanud; midagi taolist toimus temaga ka siin, polikliiniku koridoris. Ta ootas pingsalt aina uusi mälupilte, et nendel viimaks kas või põgusalt ka vastasistuja nägu kajastuks. Kes ta küll on?

Siis pööras naine pead – just samal hetkel, kui mees järjekordselt pilgu temast üle libistas. Valdur märkas ta kaelal tumedat sünnimärki ja kangestus. Kas tõesti… Jah, nüüd äkki loksusid seni hajali olnud mälupildid paika, moodustasid terviku nagu puslekillud, mida ollakse pikalt ja tulutult silmitsenud ning mis korraga ootamatult tervikpildi moodustavad. Justkui oleks kae silmilt langenud.

Leili… Jah, muidugi, ta on Leili. Peab olema… jah, kindlasti ongi! See oli kergendus, mis pani mehe hetkega otsustama. Vastasistuja kõrval oli tool vaba, Valdur tõusis, astus kahe sammuga üle koridori ning istus naise kõrvale, kes talle häiritud pilgu saatis ja vaistlikult eemale tõmbus. Reetlik sünnimärk vilksatas jälle mehe vaateväljas.

„Andke andeks, kas me ei ole teiega tuttavad?”

Uus pilk, veidi leebem ja isegi uudishimulik, aga siis raputas naine pead. Labane viis külge lüüa, muud midagi, võis ta ilmest lugeda.

„Ma ei usu, te ajate mind kellegagi segamini.”

„Kas te ei ole… Leili?”

Naine võpatas ja vaatas meest hoopiski uurivalt.

„Olen, aga teie… Ega ometi mitte… Valdur?”

„Noh, näed – ära tundsid! Me polegi veel nii lootusetult vanaks jäänud, et oma noorust mitte mäletada, eks?”

„Jumal küll, kuidas sa muutunud oled! Kuhu su tumedad lokid on jäänud?” Naine pööras end pooleldi mehe poole ja ta nägu valgustas äratundmine. „Muidugi, millal me viimati kohtusime!”

„Noh, see polnudki väga ammu. Kui täpne olla, siis…” Valdur püüdis muiata ja arvestas kiiresti. „Kolmkümmend üheksa aastat tagasi.”

„Taevake, kui vanad me oleme!”

„Aga ikkagi mitte nii vanad, et oleksime päris võõraks jäänud. Tähendab – mälu veel töötab ja see on hea,” arvas mees optimistlikult.

„Mälu… aga näed, kus me kohtume – onkoloogi ukse taga! Ega vist hullemat kohtumiskohta ei annagi välja mõelda.” Naise senine reipus kadus ühtäkki, ta surus huuled kokku, silmitsedes värskelt remonditud põrandat ja enda kilesussidesse kängitsetud jalgu.

„Kas sulle on mingi tõsine diagnoos pandud?” küsis mees ettevaatlikult. On asju, millest ei taheta rääkida, kuigi see teinekord võiks rääkijale vähemalt ajutist kergendust tuua.

„Nad ei tea vist veel isegi. Uurivad juba mitu kuud… Võibolla täna saan teada, kas nad on midagi välja mõelnud.”

„Minul on umbes samuti! Vanasti ma arvasin, et arstid on hirmus targad ja saavad igas hädas aidata, aga tühjagi! Paistab, et inimene on liiga keeruliselt ehitatud, et tema hädadest kõike taibata. Igaühe häda on isemoodi ja oleneb… ah, keegi kurat ei tea, millistest asjaoludest!” Valdur köhatas, öeldu oli liiga tuimalt ja kantseleilikult välja kukkunud.

„Sa räägid nagu polkovniku lesk, et arstid ei tea midagi,” püüdis Leili nalja heita, aga seegi ei tundunud loomulik. Peale siinse ümbruse näis naist veel midagi kammitsevat ja jutuaine sai korraga otsa. Nad olid liiga võõraks jäänud, et ühiseid kokkupuutepunkte meenutada, need olid kaugesse noorusesse hajunud ja paraku polnudki sealt palju meeldivat leida.

Valdur mõtles ja heitis Leilile vahetevahel põgusa kõrvalpilgu. Jah, sünnimärk kaelal oli seesama, võibolla aastatega ainult veidi suuremaks ja tumedamaks muutunud. Kas toona sellest lausa kutsuvana näivast märgikesest oligi kõik alguse saanud? Sest üksik terav mälupilt tõestas, et ta oli Leilit kõigepealt just sinna suudelnud – kaelale, lõua alla… Jah, sedasama naist, kes oli püüdnud küll vastu rabeleda, aga

Valduri arvates ainult moepärast. Sest ta oli ju Ilmari naine. Sõbra naine…

„Palun järgmine!” Valge uks oli märkamatult paotunud ja sisse kutsuti patsient, kelle järel oli Valduri kord siseneda.

„Nii… Järgmine olengi mina, kellele kohtuotsus kuulutatakse,” ütles mees teeseldud reipusega. Elukogemus ütles talle, et kunagi ei tohi hellitada lootust õigeks mõistetud saada. Sest mingi mehike, kes saatust juhib, oskab enamasti alati mingi vastupidise otsuse serveerida. Karda alati halvimat, siis ei pettu mitte kunagi… nii oli kuskil kirjutatud, aga kus, seda Valduril meelde ei tulnud ja hetkel polnudki see tähtis.

Leili noogutas sõnatult, ka tema oli oma mõtetes nähtavasti kaugele minevikku rännanud. Mehe öeldu jõudis temani mingi viivitusega, ja alles pika mõtlemise järel naine arvas:

„Kohtuotsus, jah… Peaasi, et see õiglane oleks.”

„Aga surmaotsus ei ole kunagi õiglane,” protesteeris mees.

„Arvad? Aga kui kohtualune on inimesi tapnud, kas siis on?”

„Ma ei tea… Mina igatahes ei ole kedagi tapnud!”

Naine surus suu kokku. Näis, et ta tahaks midagi lisada, aga otsustas selle ütlemata jätta. Nad olid ju võõraks jäänud, milleks hakata vanu asju meenutama või kunagist tutvust üles soojendama, mis mõte sel oleks… Aga mees oli nähtavasti vastupidisel arvamisel, sest ütles viivitades:

„Leili, mis sa arvad – kui me täna siit pääseme, äkki istuksime kuskil kohvitassi ääres ja räägiksime paar sõna juttu? Ma ju ei teagi, mismoodi sa elanud oled ja mis meie ühistest tuttavatest on saanud, sina tead kindlasti rohkem!”

„Ühistest tuttavatest… Ilmar on surnud, seda sa vist tead.”

„Seda ma kuulsin. Kahjuks küll hiljem, oleksin kindlasti matusele tulnud, aga…” See kõlas mehe suust ebalevalt, rohkem õigustuse kui kahetsusena, ja naine oli varmas küsima:

„Matusele tulnud? Milleks?”

Valdur heitis naisele kiirpilgu. Milleks… Kas nii võib küsida, kui jutt on matustest?

„Ma… oleksin…” alustas ta ebalevalt, teadmata, mida öelda.

„Mis sa oleksid – temalt pärast surma andeks palunud või?” See kõlas teravalt ja pani mehe pead tõstma. Nad olid koridori jäänud vaid kahekesi, pealtkuulajaid ei olnud.

„Kui sa arvad, et ainult mina süüdi olin…”

„Enam pole mõtet sellest rääkida!” tõrjus naine. „Mine, sind kutsutakse!”

Tõepoolest, eelmine patsient väljus ootamatult kiiresti ja Valdur Rohtmetsa järjekord oli kätte jõudnud. On see tõe selgumise hetk? Ning Valdur läks, ise tundes, et tegutseb nagu marionett, keda nähtamatutest nööridest talutatakse.

Arst uuris hoolega pabereid. Kõikvõimalike analüüside vastused, tabelid numbritega, mis Valdurile midagi ei öelnud. Ultrahelipildid, mille kohta ta oli tahtnud juba nende tegemisel selgust saada, aga vaid põiklevaid seletusi kuulnud. Umbes nii, et midagi seal on, aga mis täpselt, seda saab ainult kompleksne uuring näidata. Ja nüüdki ei saanud ta hallipäise tohtri käest lõplikku otsust.

„Teie kõhunääre, jah… Ebaühtlane struktuur viitab võimalusele, et seal tõesti võib midagi patoloogilist olla.”

„Vähk? Nimetagem asju õigete nimedega!” Valdur püüdis vaprust teeselda, kuigi tundis kummalist seestpoolt vallanduvat iiveldust. Aga see ei saanud algust mitte seedeorganeist, sealt, kust tema peamised hädad lähtusid, vaid kuskilt südame kandist. Närvid?

„Ütleme esialgu vaid et – kahtlus. Kahe kuu pärast teeme uued analüüsid ja pildid, siis on näha, kas on muutusi ja millises suunas… Kõhunääre on isemoodi organ.”

„Arvate, et – operatsioon?”

„Kõhunääret opereeritakse vaid viimase häda korral… Kui see üldse on võimalik.” Arst raputas pead ja see tõi Valdur Rohtmetsale ühtaegu nii kergenduse kui ka süvendas senist muret. Operatsioone ta pelgas, aga noa alla sattumine pidi selle haiguse puhul tähendama kui mitte just lõplikku tervenemist, siis vähemalt elu pikendamist, nii oli ta kuulnud; aga kui operatsioon pole võimalik, siis jääb ainult mustvalge tulevikupilt, kas nii või naa. Siis öeldakse selle kohta lihtsalt – meditsiin on võimetu…

„Aga mismoodi ma peaksin elama, et… Kas dieeti pidama, või…”

„Elage nii nagu seni ja vältige igasuguseid liialdusi. Toiduga ja alkoholiga, ma mõtlen… Ja pange endale registratuuris novembrikuuks aeg kirja, siis kohtume uuesti. Kutsuge järgmine sisse!”

Oligi kõik. Ja ukse taha oli istuma jäänud ainult Leili.

„Mine nüüd sina… Tead, ma ootan sind, siis räägime!”

Valdur sai naise häiritud, isegi pahasevõitu pilgu osaliseks. Aga otsustas ikkagi istuma jääda ja Leili ära oodata. Ometi osutus see ootamine nii ettearvamatult pikaks, et mees muutus kärsituks, vaatas alatasa kella ning jõudis oma lubadust juba kahetsema hakata. Siiski ei sobinud öeldust taanduda ega ammugi mitte argpükslikult põgeneda; Leili muutunud olekust võis küll oletada, et eelseisev mälestuste heietamine just meeldivaks ei kujune, olid nad ju omal ajal nii ühte kui teist läbi elanud. Aga aeg on ju imeline palsam, mis nagu maalripahtel kunagised praod ja lõhed tasandab – kui just mitte täiesti ja tundmatuseni, siis ikkagi sedavõrd, et toonaseid teravaid elamusi meenutades enam mitte tüli kiskuma hakata. Valduril oli põhjust arvata, et Leilil oleks talle nii mõndagi ette heita, kuigi omalt poolt vaadates nägi mees ammumöödunut ka teisest aspektist, mis võimaldas süüdistusi pareerida. Tema oli oma suhteid alati palju lihtsamalt võtnud – mees on juba olemuselt määratud vallutajaks, kellele on looduse poolt rohkem lubatud. Muidugi mitte just vägivalda, naistele oli ta alati taganemisvõimaluse jätnud, kuigi ta sellega kergelt ei nõustunud. Muudest dogmadest või vaieldavatest moraalinormidest kramplik kinnipidamine oli Valdurile alati vastumeelne olnud; kõige meeldivam oli elada nii, et mitte millestki ilusast ja ahvatlevast loobuma ei peaks. Leiliga tutvumise ajal oli tema kreedo lihtne – võtta elult, mis võtta annab.

Kabineti uks avanes, Leili tuli välja ja kortsutas Valdurit nähes rahulolematult kulmu.

„Sa jäidki mind ootama!” See polnud küll otsene etteheide, aga mitte ka rõõmust kantud tõdemus. „Ilmaasjata!”

„Ma tahtsin teada, mis sulle seal räägiti, sellepärast.”

„Teada, mis nad räägivad… Aga öeldi, et analüüsid on paremaks läinud, et võibolla… Ah, olgu, mis ma sellest!” Valdurile rohkem tähelepanu pööramata suundus naine minekule. Mees oleks võinud seda liigutust isegi solvanguna võtta, aga otsustas siiski madalat profiili säilitada. Ta kõndis püüdlikult naisega kaasa, eessammujast vaid poole sammu võrra maha jäädes, ning ütles leplikult, peaaegu nurudes:

„Leili… Me võiksime ju tõesti kuskil natuke istuda ja vanu aegu meelde tuletada! Kui me juba kokku saime… Sest mine tea, kauaks meil… minul niisugust võimalust enam ongi!”

Naine sammus kõrvale vaatamata, nähtavasti kaalus kuuldut.

„Mis sa arvad, lihtsalt pargipingil istuda või? Sügisene aeg, vilu hakkab!”

„Ei, noh… Näiteks kuskil kohvikus,” pakkus mees ja Leili vaatas alles nüüd tema poole, aga laitva pilguga.

„Meie jutud pole kohvikus rääkimiseks,” arvas ta kuivalt.

„Noh, siis ma ei tea…” kahtles Valdur, võimalikke istumiskohti kiiresti silme eest läbi lastes, aga midagi mõistlikku leidmata. „Minu juurde sa ju ei tule!”

Jälle kiirpilk naise poolt, aga mitte enam vaenulik, vaid kaalutlev.

„Ja sina tahaksid tõesti vanu aegu meelde tuletada?”

„Just! Leili, meie saime sinuga ju hästi läbi, isegi väga hästi!” See oli mehe poolt selge vihje möödunule. Ning öeldus sisaldus ainult adressaadile mõistetav teade, et naisest jäänud muljet on ta kogu elu kaasas kandnud – sellest pidi olema küllalt, et kaaslast vastuvõtlikumaks muuta.

„Olgu, kui sa just nii arvad… Kui sa väga tahad neid unustatud asju arutada, läheme minu juurde, see pole ju kaugel.”

„Kas sa… elad ikka veel vanas korteris?” imestas mees.

„Jah. Ligi nelikümmend aastat sealsamas, see vääriks vist mingit auraha… Vähenõudlikkuse ordenit!” Leili esialgne jäikus oli tõesti taganema hakanud, kuid sõbralikkusest oli naise toon ikkagi kaugel.

„Ja – kellega sa elad?” küsis mees ettevaatlikult.

„Üksinda!”

„Ei, ma mõtlesin, et lapsed…” parandas Valdur kiiresti. „Et oleks võimalus niiviisi… ainult omavahel rääkida.”

„Lapsed on ammu mööda maailma laiali! Anu abiellus Inglismaale, Kaarel elab oma perega Pärnus… Ja ma olen neljakordne vanaema, varsti vist isegi – vana-vanaema!”

„Nojah, siis küll…” Niiviisi katkendlikult mõtteid vahetades olid nad garderoobist riided võtnud ja tänavale jõudnud. Aga kaubamaja juures jäi Valdur seisatama. „Leili… Kas sobib nii – ma hüppan korraks siia sisse ja tulen veidi hiljem?”

„Kas sa ikka mäletad, kuhu tulla?” küsis naine kummalise tooniga, nähtavasti hakkas nostalgiapisik tedagi nakatama.

„On asju, mis jäävad eluks ajaks meelde!” Valdur lehvitas naisele kätt ja kaasaegse ostupalee uksed avanesid ta ees. Lilled ja pudel veini… Mõni soliidsem küpsisekarp, küllap kohvi Leilil ikka on… Jah, ilmselt tuleb sellest pikem ja üsnagi ettearvamatu sisuga jutuajamine!