Читать книгу Mürgiliblikas - Erik Tohvri - Страница 5

Valli Lemming oli üks paljudest, keda juba kümmekond aastat sundüürnikeks nimetati. Minevikule mõeldes tekitas temas erilist kibestumist teadmine, et veel kahekümne aasta eest oli ta Mustamäel täieõiguslik, oma rahadega väljamakstud kooperatiivkorteri omanik olnud. Sellel ajal, kui rikkamad asutused-ettevõtted oma töötajatele tasuta kortereid jagasid, oli Valli kooliõpetajana töötanud, koolil aga niisugust võimalust ei olnud; jäi üle hakata enda mitte just priskest palgast rublaviisi kõrvale panema, maksimaalselt lisatunde anda ja mõnda puupäist õpilast ka kodus järele aidata, muidugi vanemate makstava lisatasu eest. Niiviisi õnnestuski Valli Lemmingul ühetoalise kooperatiivkorteri sissemaksuks vajalik summa koguda ning aastate viisi samamoodi rügades oma väike korter lõpuks ka välja maksta. Paraku ei suutnud ta kõledas ja hingetus kivikülas kohaneda, see võis tema mõõdupuu järgi küll elupaik, aga mitte kodu olla. Ning siis, kui pojapõngerjas juba omapead hakkas õue kippuma, tuli mõte tilluke korter suurema vastu vahetada ja tingimata just Nõmmel, oma lapsepõlverajoonis, sobivam eluase otsida.

Niiviisi oligi Valli talle rohkesti tööd ja enesepiiramist maksnud kooperatiivkorteri omaniku seisusest ilma jäänud, sellest lihtsalt vabatahtlikult loobunud ja riigile kuuluva korteri vastu vahetanud. Nõmme mändide all, riigistatud eramajas asuv kahetoaline korter oli kõigiti avaram, küll ahjuküttega, aga nostalgiliselt armsa aedlinnamiljöö nimel tuli sellega leppida. Siis ei osanud keegi arvata, et Nõukogudemaa hiigelriik kolinal kokku kukub, pärast seda said aga kunagiste majaomanike järglased neile seadusjärgselt kuuluvad valdused tagasi. Ka selle elamu, mille kolmest korterist ühte oli Valli seni enda omaks pidanud, ning seejärel pidi naine meelekibedusega tõdema, et oli oma vaevaga saadud õiguse isiklikule peavarjule lihtsalt ära kinkinud.

Tõsi küll, otseselt väljatõstmisega ei olnud teda siiamaani ähvardatud. Maja pärija elas hoopis välismaal, nimelt Rootsis, külastas vanemate sünnimaad vaid kord aastas ja ka siis põikas ainult korraks oma valdust üle vaatama. Kohapeal oli tal usaldusisik, kes üüriraha kogus ja hädavajalike remonditööde eest hoolitses. Üürnikel oli aga senine kindlustunne kadunud, sest omaniku mis tahes meelemuutus võis tähendada üüri tõstmist või koguni peavarjuta jäämist – mine siis kohtu kaudu oma kaheldavat õigust taga nõudma!

Viimased kaheksa aastat, alates sellest, kui poeg Kristjan elukaaslase leidis ja tolle juurde kolis, oli Valli oma kahetoalises korteris üksinda elutsenud. Ning seda teravamalt kippus pensionipõlve pidavat naist ründama kahetsus – mis viga oleks nüüd üksikuna elada endises mugavustega, peaasi aga, oma isiklikus korteris, kartmata et keegi uksele koputab ja teatab: üürilepingut enam ei pikendata… Korterivahetuse üheks oluliseks ajendiks oli ju olnud nostalgiline soov Kristjanile samasuguseid lapsepõlvetingimusi pakkuda, nagu temal endal olid olnud – turvalist looduslähedast keskkonda, liivaste looklevate teeradadega kirjatud, lastele mängimiseks nagu loodud mändidealuseid parkmetsi ja ennesõjaaegset, tagantjärele nii hubasena tunduvat koolimaja. Nüüdseks oli kõik see minevikuks saanud, pealegi ka side pojaga hoopiski hapraks ja õhukeseks kulunud, ning Vallil jäi üle vaid lohutada end teadmisega, et selline asjade kulg on paratamatu. Sest olevat ju piibliski öeldud, et laps jätab vanemad, et oma perele pühenduda. Kristjani pere oli Valli arvates küll isevärki, kooselu polnud ametlikult kinnitatud ja oli seni ka järeltulijateta, sest Mallele oli tema kutsetöö kõige tähtsam. Ta oli tunnustatud sisearhitekt, kelle nii mitmeidki projekte oli kiidetud või koguni auhinnatud, ning sellega naise loomupärast auahnust veelgi tiivustatud. Polnud siis imestada, et Kristjani ja Malle visiidid tema kui ema ja ämma juurde aina harvemaks jäid ning paaril viimasel aastal oli poeg seal mändidealuses majas üksinda käinud. Aga temagi maldas vaevu toolile istuda ega hakanud varjama, et visiit toimub vaid südametunnistuse poolt pealesunnitud kohustuse ajel.

Pensionipõlves paratamatult tekkivatel mõtterännakutel, mil mälupilt tikkus enamasti mööda noorusradu liikuma, püüdis Valli oma ebaõnnestunud ja õnneks lühikeseks jäänud abielust alati üle hüpata. Sellest polnud midagi head ja ilusat meenutada, ta pidas seda oma elu häbiplekiks, mille oleks tahtnud mälust jäädavalt kustutada. Oli ju palju meeldivamaid seiku, näiteks ülikoolipäevade entusiastlikke ettevõtmisi, sealhulgas nooruslikust hasardist innustatud kaasalöömine korvpallinaiskonnas, millest ta lüheldase kasvu tõttu küll üsna pea välja arvati. Või siis esinemine ülikooli naisansamblis või igasuvine ehitusmalev oma üksluiselt tüütu töörutiini, aga seda meeldivamate ühiste lõkkeõhtutega. Nendel improviseeritud esinemistel püüti alatasa üksteist vaimukustega üle trumbata, ning seal oli Vallil võimalus hiilata, sest ta oskas tabavaid vemmalvärsse kokku seada. Teda kuulati tähelepanelikult ning tema ettekandele sai alati osaks üksmeelne naer ja heakskiitev, vahel koguni maruline aplaus. Isegi need, kelle poole ta pilkenooli lendu laskis, püüdsid kaasa naerda ning peaasi – ei hakanud viha pidama. Kaaslaste tunnustus tõi hingeülendava rahuldustunde ja aegajalt näis, et teda ootab ees elu, kus ta suudab mitte ainult rühmakaaslasi, vaid ka paljusid teisi endale aplodeerima panna. Aga siis, kui ülikooli lõpetamine kätte jõudis ja töölesuunamise komisjoni kõrged ministeeriumiametnikud kohtunikena pika laua taga istusid, sai Vallile selgeks, et tegelik elu on midagi muud kui koolipõlv.

„Teie olete üksik ja vallaline inimene?”

„Jah, seda küll.”

„Vanemad?”

„Ma olen vallaslaps, ema suri kolm aastat tagasi.”

„Ülalpeetavaid teil ei ole?”

„Ei ole,” vastas Valli ja kehitas õlgu.

Selle peale arutasid ametnikud midagi omavahel ja siis tuli otsus, mis edasikaebamisele ei kuulunud: Valli Lemming määratakse kaevandusrajooni ainsa eestikeelse töölisnoorte keskkooli emakeeleõpetajaks.

„Esialgu peate rahulduma ühiselamukohaga, korterit seal pakkuda ei ole… Aga noor energiline inimene, küllap saate hakkama!” öeldi, ja keegi kõrgest komisjonist lisas naeratades:

„Abiellute mõne noore ja kena kaevuriga, need teenivad hästi, tema kaudu saate ka korteri.”

Pettumus ei kestnud kaua, sest üsna pea tärkas Vallis teadmine, et see pole mitte tagasilöök, vaid väljakutse. Ta kujutles, et on misjonär, keda saadetakse Aafrika džunglisse metsikuid pärismaalasi valgustama, ja see tõotas erutavat kogemust. On ju kooliõpetajat alati rahvavalgustajaks nimetatud. Nii oligi ta oma esimesele töökohale minnes tulvil plaane, kuidas ta seal, kuulu järgi üsna umbkeelseks muutuvas piirkonnas, eesti keele eest võitlema hakkab. Ning ka esmakohtumine ülemuse, õhtukooli direktori Mauno Kaasikuga oli meeldiv. Noor mees silmitses teda tuttavliku muigega ja küsis:

„Just nagu enne nähtud inimene… Me õppisime vist isegi mõni aeg ühes majas, mina lõpetasin viiekümne neljandal.”

„Tuleb tõesti tuttav ette…” Maailm on tõepoolest väike, isegi sellises kolkas võib tuttavaid eest leida, pidi Valli konstateerima, ja see rõõmus tõdemus andis julgust. Ühe kooli inimesed, need juba üksteist hätta ei jäta.

„Mulle teatati küll, et tuleb keegi Valli Lemming, aga ma ei osanud sinna juurde nägu välja mõelda. Sina oled ju tuttav inimene, ja see on väga hea!” oli Mauno siiralt rõõmus. Ning ka Valli ei suutnud oma heameelt jagamata jätta.

„Muidugi! Esimene töökoht ja kodust kaugel… Hea, kui tuttav ees on, ja veel kõrge ülemus isiklikult! Ütle, kust ma selle ühiselamu üles leian, saaksin oma asjad ära panna.”

„Ühiselamu?” tegi Mauno Kaasik suured silmad. „Mis sa sellest?”

„Komisjonis öeldi, et mul on ühiselamukoht.”

„See pole ju töölesuunamise komisjoni asi, elamise peab kohalik täitevkomitee kindlustama. Aga ühiselamuga on siin pahasti, remondivad juba teist aastat ja valmis ei saa. Ühiselamut praegu lihtsalt ei olegi!”

„Ei ole…” Valli jäi nõutuks. „Mis siis saab?”

„Eks pead endale mõne toakese otsima, neid ikka leidub,” lohutas noor direktor. „Paned poe juurde posti külge kuulutuse ja leiadki.”

„Posti külge… Mul on ju kohe vaja! Juba täna – kuhu ma öömajale lähen?”

„Noh, sellega saab hakkama,” ütles Mauno nii kindla tooniga, et Valli rahunes. Tõepoolest, tema uus ülemus peab niisugused asjad korda ajama, see on päevselge. Vähemalt ajutise majutusvõimaluse leidma, kas või koolimajja. Ja Valli arvaski:

„Eks teil kuskil kooli kantseleis mõni diivan ikka on, kus öö ära magada saaks.”

Mauno Kaasik raputas pead ja hetkeks tundus tüdrukule, et ta näol vilksatas rahulolev naeratus. Vähemalt hiljem tagasi mõeldes näis see nii.

„Ei, kulla kolleeg, meil pole isegi oma koolimaja, me oleme kohaliku kooli allüürnikud. Aga ma võin sulle ajutiselt peavarju pakkuda – mul on kahetoaline korter.”

„Peavarju pakkuda? Mis su naine selle peale ütleks?”

„Mnjaa, seda oleks mulle endale ka huvitav teada… Aga asi on selles, et ma olen siiamaani vaba ja vallaline. Ja kui sa mõned ööd minu elutoas magad, ega see meil kummalgi tükki küljest võta. Ma oletan, et sa just kõvasti ei norska.” Mauno naeris ja see tegi ta muidu osavõtmatuna tundunud näo Vallile palju meeldivamaks.

Siis niiviisi peab minu iseseisev alu algama, ööbimisega kuskil poissmehekorteris… mõtles tüdruk, aga erilist õõvastust see mõte temas ei tekitanud. Senistel malevasuvedel oli ööbitud nii telkides kui ka lakas või küünis, kord isegi heinakärbiste all, kui alevikust peolt tulles paduvihm üllatas. Vahe oli vaid selles, et siis oldi kambakesi, ja kuigi koos magades mõne poisi käsi vahel üle tüdruku piha ulatus, sellest tavaliselt kaugemale ei mindud. Iseasi oli kindlate paaridega, kes leidsid alati võimaluse omaette olla. Aga niiviisi, võõras korteris ja ainult kahekesi…

„Kas võttis tõsiseks?” naeris Mauno. „Mina olen ju kurikuulus kohalik donžuan, kõikide naiste hirm!”

See oli provokatsioon, mis nõudis kindlat seisukohavõttu. Ning Valli tegi ükskõikse näo ja nentis asjalikult, et olgu siis nii.

„Mul on voodiriided kaasas, ega ma sulle palju tüli ei tee.”

Nüüd, nelikümmend viis aastat hiljem, jäi ka Vallile endale arusaamatuks, kuidas ta oli tookord Maunot uskuma jäänud. Sest juba kolmandal päeval kinnitas mees, et on Vallisse armunud peaaegu et esimesest pilgust, ja Vallile oli kõlanud see lausa nagu unelmate muusika. Tõsi, selles uinutavas meloodias oli ta algusest peale mingeid dissonantse tajunud, mis häirivalt, teinekord isegi hoiatavalt mõjusid, aga ta oli need noorusliku enesekindlusega teisejärguliseks tunnistanud. Sest kindlasti – nüüd oli seda häbi tunnistadagi – mängis oma osa ka Mauno positsioon. Tema oli kooli direktor, isegi ajalehes kirjutati temast kiitvalt. Juba esimesel õhtul oli ta Vallile varjamatult üleoleva žestiga visanud lauale eelmise aasta kohaliku lehe, milles oli temast ülistav kirjutis ja suures formaadis pilt.

„Näed, mis nad minust arvavad… Ajakirjanike asi, eks nad peavad ju midagi kirjutama!” ütles mees sinna juurde halvasti varjatud uhkusega.

Noore kuke kompleks, oli Valli siis oma raamatutest pärit tarkusega asja enda jaoks paika pannud. Et tahab ronida kõrgemale ja teistest kõvemini laulda. Aga ikkagi tunnustus, ja seda vajame me kõik. Kindlasti oli selle ilukõne taga ka paras tükk tõtt – kunagine koolivend näis kõigiti tubli ja vääriline koolijuht olevat. Ning kui see tubli ja vääriline noor mees ei väsinud oma äkkitekkinud tundeid kinnitamast, uinutas tema õhin Valli tõrksuse ning nädala möödudes lasi ta end küll kõhklevalt, aga meeldivatest tulevikulootustest kantuna Mauno Kaasiku magamistuppa talutada.