Читать книгу Mürgiliblikas - Erik Tohvri - Страница 6

Kui Valdur oma ostudega jõudis ammusest ajast tuttava maja juurde, näis talle, et siin on aeg seisma jäänud. Kuuekümnendal aastal ehitatud maja oli samamoodi ilmetu, kui oli olnud pärast valmimist. Veel enam – see krohvimata, silikaattellistest laotud ehitis oli nüüd veelgi luitunum ja aastakümnete linnatahmast halliks muutunud ega sobinud enam sugugi siia ümbrusse, kuhu viimasel ajal olid oma välimusega uhkeldavad korrusmajad kerkinud. Siiski, midagi oli ka selle maja juures muutunud – trepikoja uks oli uus, metallist ja koodlukuga, ning avamiskatsele see ei reageerinud.

Valdurit haaras nõutus. Maja oli kindlasti õige, trepikoda samuti, aga Leili korteri numbrit ei suutnud ta meelde tuletada. Tol ajal ei vaadanud ta kunagi korterinumbrit, sest tee oli teada – kolmas korrus, esimene uks vasakul. Ja kui millegipärast tekkiski kahtlus, tarvitses vaid silmata korteri uksel nimesilti – Ilmar Ruuden. Ilmar, töökaaslane, kellega teda olid ühised tehnikahuvid peagi sedavõrd siduma hakanud, et ta Valduri külla kutsus ja Leiliga, oma naisega, tuttavaks tegi. Ning käigud sellesse majja muutusid aina sagedasemaks. Algul oli ta siia rõõmuga ja avali südamega tulnud, alati pudel veini kaasas, mis siis kolme peale kohvi (või kui parajasti kohvi saada ei olnud, siis tee) kõrvale ära mekiti. Sellest muutus tuju paremaks ja jutusoon avaramaks, need olid õdusad õhtud. Või siis suvised väljasõidud Ilmari autoga, mis alatasa rikki läks ja mida siis ühise jõu ja oskusega teeservas parandati… Nad olid noored, julged ja entusiastlikud.

Aga seejärel tuli aeg, mil Valdur sellest uksest ainult teatud ajal ja õhtuhämaruse varjus sisse astus. Enamasti just pärast seda, kui ta oli töölt lahkudes oma vahetuse Ilmarile üle andnud. Ebalev vargatunne, mis teda alguses saatis, kadus sedamööda, kuidas need käigud harjumuseks said; pealegi oli Leili teda alati rõõmsalt vastu võtnud. See andis julgust ja õigustava teadmise, et ta on oodatud, ilmselt isegi vajalik külaline. Ning siin käies tekkis arusaam, mis tuntud õpetussõna omalt poolt täiendas: kui jagatud mure on vaid pool muret ja jagatud rõõm kahekordne rõõm, siis jagatud süü võib isegi olematuks muutuda, sest seda on alati võimalik teise osapoole kaela veeretada…

Nüüd, üle neljakümne aasta hiljem, seisis Valdur Rohtmets tumepruuni kindlalt suletud metallukse ees ja ootas kedagi, kes majast väljuks või siseneda tahaks, ühesõnaga – talle ukse avaks. Sest fonoluku nuppude kõrval olid vaid korterinumbrid, ei ühtegi nime… Aga kui juhuslik avaja küsib, millisesse korterisse ta minna tahab, mida vastata, et mitte varga muljet jätta? Ilmselt päästaks perekonnanimi, vaevalt et Leili seda vahetanud on: Ruuden. Leili Ruuden… Aga nagu kiusuks polnud kedagi majja minemas ega sealt tulemas ning mees hakkas aina enam ebalema – kas polnud see märk, et vanad elamused peavad jäämagi minevikku, jääma omamoodi hauarahuga ümbritsetuks? Sest elu ja ajalugu ei saa kunagi korduda, vähemalt mitte samade osalistega. Muumiad peavad jääma rahus lebama just sinna, kuhu aeg on nad paigutanud, sest nende rahu häirimine toob kaasa ettearvamatuid tagajärgi.

Ometi keelas kuskilt seestpoolt tulev jonn alustatut pooleli jätta. Valdur uuris veel kord fonoluku nuppude rida, mille juures olid korterinumbrid kuueteistkümnest kuni kolmekümneni. Igal korrusel on kolm korterit, trepp käib päripäeva, tõenäoliselt alustati nende nummerdamist vasakult paremale… Esimene korrus – kuusteist, seitseteist, kaheksateist, teine korrus siis kuni kakskümmend üks ja kolmas – kuni kakskümmend neli. Leili korteri number on kakskümmend kaks!

Loogika pidas paika. Kohe, kui Valdur oli nupule vajutanud, hakkas aparaat krõbisema.

„Valdur?”

„Just, mina.”

„Ma teen lahti.”

Kindlus avanes klõpsatusega ja mehele hoovas vastu ühismaja trepikodadele omane aroom – lõhnade segu, milles oli komponente praerasvast, pesuvahenditest ja kassipissist. Trepiastmed olid endiselt hallist betoonist, aastatega juba veidi lohku kulunud ja kohati ajahambast näritud. Trepikäsipuu värv oli siin-seal puiduni kulunud ja kogu piire kahtlaselt loksuma hakanud.

„Astu sisse! Mantli võid varna riputada,” korraldas Leili, ta oli meest korteri uksel oodanud. Tulija harutas lillede ümbert paberi krabinal lahti ja ulatas Leilile kolm roosi.

„Palun!”

„Kas sa näed!” Naine kergitas kulme. „Sa oled elu jooksul midagi õppinud! Ma ei mäleta, et sa siis oleksid mulle lilli toonud.”

„Öeldakse, et inimene õpib, nii kaua kui elab… Ja siis polnud alati lilli saadagi!” kohmas Valdur vastu, tundes, et oleks tahtnud selle asemel midagi muud öelda. Näiteks seda, et tollal poleks ta tohtinudki lilli tuua – kuidas oleks Leili nende päritolu Ilmarile selgitanud? Aga see igivana ja kulunud fraas sobis hästi siia minevikuhõngulisse ümbrusesse, muutus nagu osaks interjöörist, mis mehele nii mõndagi meelde tuletas. Ta oleks ühe sammuga nagu nelikümmend aastat tagasi minevikku astunud, seisatas esikus ja vaatas veidi ebalevalt ringi. Alles pilk Leili näole veenas, et toonased ajad ei saa korduda, see polnud enam hoopiski tookordne sügavsilmne ja kirglik naine, vaid pilkliku olemisega vana daam.

„Mul on siin veel…” Valdur pani veinipudeli ja biskviidikarbi lauale.

„Tahad mind vägisi panna kohvi keetma. Mina joon ainult hommikuti ja ka siis vaid tassikese. Vererõhk… Aga niisuguse kohtumise puhul võib vist erandi teha, organism ehk ei pahanda… Istu!” ütles Leili ja kadus kööki.

Kaks väikest tuba ja imetilluke köök olid sisustatud nagu vanasti. Kuigi mööblit oli ilmselt vahepeal vahetatud, oli see sündinud juba ammu ja just see vanamoodne mööbel süvendas Valduris veelgi tunnet, et ta on mingisse ajamasinasse sattunud, mis teda ammumöödunud aegadesse tahab kanda. Kõik oli siin nostalgiliselt tuttav, aga samal ajal ootamatult kitsas ja ängistav. Nii esik, tilluke köök, toad… Ilmselt oli muutumatu ka too õige väike vannituba, kus oli ruumi vaid istevanni jaoks. Kõik oli vana, iganenud ja… armetu.

„Nii! Millest me siis räägime?” Leili tuli köögist ja istus tugitooli.

„Jumala eest, mitte haigustest!” ütles Valdur südamest. „Kui meieealised kokku saavad, siis käib jutt ainult seljavalust ja seedimisest ja vererõhust… Ja muidugi…” Ja muidugi vähist, oli mees öelda tahtnud, aga hammustas keelt. Tänu küllatulekule oli äsja arstikabinetis kogetu tagaplaanile jäänud, nüüd aga ründas täie teravusega: siinsamas, minu sees see elajas istubki ja loeb mu elupäevi…

„Hästi, ega minagi haigustest rääkida ei tahaks,” oli naine nõus. „Aga nüüd peaks juba kohvi saama!” Ta läks kööki ja naasis auravate tassidega.

„Tuletame noorust meelde,” pakkus mees. „Ilus aeg oli!”

„Arvad, et ilus?” küsis Leili kummalise alatooniga. „Sinul vist tõesti! Minul küll mitte, sest sa oskasid minu elu lõpuks tõeliseks põrguks muuta!”

Valdur Rohtmets sulges silmad. Kuuldu oli liiga otsene süüdistus, et seda niisama alla neelata. See oli rünnak, ja rünnaku puhul tuleb leida kaitse, vähemalt peab üritama end kaitsta. Ning mees ütleski:

„Leili, ma ju armastasin sind! Hirmsasti!”

„Ja sa julged veel praegugi seda öelda! Võibolla mõtledki niiviisi?”

„Just! Mõtlengi!” kinnitas Valdur.

„Sa oled ikka endine! Valetaja.”

„Omateada ma ei ole valetanud…” Tahtmatult lipsas mehe häälde killuke ebalust. Ta sai Leililt hävitava pilgu, nii et pidi näo kõrvale pöörama.

„Sa oled tõesti lootusetu tüüp… Ja mina, loll, uskusin sinu juttu! Alles hiljem sain teada, et samal ajal käisid sa ka Asta juures, ja Agnest noolisid samuti, Taimist rääkimata, tema oli ju vallaline… Ja pärast tuli mängu ka Valli… Armastasid! Eks sa rääkisid nendele sedasama juttu mis minulegi. Seda, kuidas sa kõrvuni armunud oled, ööd ja päevad ainult temale mõtled! Jutt oli sama, ainult nimi iga kord teine. Sa oleksid nagu mingeid blankette täitnud, tekst oli valmis, ainult nimi puudus… Oli nii, jah?”

„Oota, Leili, täpselt nii see küll ei olnud…” Valdur püüdis midagi kiiresti välja mõelda, et naist maha rahustada, ja jätkas alandlikult: „Kas sa tahad tõesti öelda, et ma olin sinu vastu halb? Ma ju nägin, et sul Ilmariga õiget klappi ei ole, kõik sellepärast… Ma tahtsin sind aidata, saa aru!”

„Ilmari võiksid rahule jätta! Mina jään tema ees oma elu lõpuni süüdlaseks – sinu pärast!” ütles naine vihaselt, aga Valdur tunnetas tema toonis ka halvasti varjatud ebalust, isegi teesklust. Ning see julgustas teda kasutama sedasama relva, mis oli talle kogu elu jooksul kõik naised lähedaseks ja kättesaadavaks teinud – sinisilmset otsekohesust.

„Leili, ma… minu tegusid on alati mingi lapsemeelsus juhtinud. Sa tead ju küll, kui laps tahab midagi saada – algul hakkab jonnima, siis kavaldama, siis võibolla isegi valetama… Aga sinule ma ei ole valetanud! Kui ma sulle armastusest rääkisin, siis mõtlesin tõesti niimoodi!”