Читать книгу Äravalitu. Esimene raamat - Erik Tohvri - Страница 4

Rakveres peeti järjekordset laata. Laadapäevadel täitsid avara munakivisillutisega turuplatsi maameeste vankrid ja nende taha omaette ritta koondatud laiguliseks määrdunud puldantelgid. Seal olid endale koha leidnud mitmesuguste elukutsete esindajad, näiteks kingsepp, kes omavalmistatud saapaid müüs, aga oli kohemaid valmis ka sealsamas jalast võetud jalanõudele pooltallad alla lööma või pealsed ära paikama; tema kõrval kauples sadulsepp uhiuute, parknaha ja tökati järele lõhnavate hobuseriistadega. Veidi maad edasi oli endale avara telgi püstitanud päevapiltnik, ja selle ukseava juurde kogunes ilmast ilma poisikesi, kes üksteise võidu püüdsid telki sisse kiigata. Seal oli tõesti, mida vaadata – kõiki seinu katsid suured maalitud pildid kaugete tundmatute linnade vaadetega, aga oli ka idülliline metsamaastik, mille ees tagajalgadel seisis tõeline, kuigi koidest mõnevõrra näritud karu. Keset parki kõrguvat lossi kujutava pildi ees oli aga tubli varsa mõõtu puust hobune, mille seljas lapsi pildistati. Päevapiltnik ise, mustade vurrude ja siledaks kammitud juustega klanitud härrasmees, särav uurikett vestitaskust üle kõhu rippumas, seisis telgi uksel ja kutsus möödujaid sisse.

„Härrad-prouad, astuge ligi! Kõige paremad ja selgemad pildid, ainult viiskümmend marka tükk! Kui tellite kolm pilti, saate ühe pealekauba!”

Fotograafi kutset võtsid vähesed kuulda, enamik linnakodanikke kõndis sinnapoole, kus seisis kõige suurem, üleni kirevate kirjadega ilustatud telk. See oli tsirkus, ja lapsed sikutasid kättpidi oma emasid-isasid just seda vaatama. Tsirkuses näidati ahvi, kel olid riided seljas, ja karu, kes oskas tantsida. Mõnikord oli kaasas ka pesuehtne elevant, kes talitaja käest londiga terve leiva võttis ja suhu pistis. Seal olid ka kirjuks maalitud näoga tolad, kes iga kolme sammu tagant maha kukkusid ja rahvale nalja tegid. Linnas, kus peale kahe kino teisi lõbustuskohti ei olnud, oli tsirkus oodatud nii laste kui paljude täiskasvanute hulgas.

Ennast juba peaaegu täiskasvanuna tundvale Vaike Kleinbergile oli aga kogu laadamelu vastumeelne. Tema pere elas siinsamas turuplatsi servas, Makkeni talurahvakaupluse hoovipealses majas ja iga kord tungis tüütu laadasagin ka nende kahetoalisse, ilmatu suure poolpimeda köögiga korterisse. Just see köök, mille üheks seinaks oli hooneid eraldav paekivist tulemüür ja milles talveöödel tikkus vesi ämbris ära külmuma, muutus laadapäevadel rahvarohkeks, sest ema teenis perele lisasissetulekut kaugelt tulnud laadaliste majutamisega. Need olid enamasti Peipsi-äärsetest küladest kohale sõitnud talumehed, kes laatadel sibulaid ja kurke müüsid ning kellele öömajaks piisas köögipõrandale laotatud õlekotist. Magajaid mahtus põrandale isegi kümmekond, toit oli neil endal kaasas ning ema kostitas mehi vaid tulise teeveega. Selle jaoks kahises pidevalt köögipliidil läikiv koonilise kujuga plekist veekeedunõu, mida trumliks nimetati.

„Pjeerenaine, kas tiid saab?” See oli tavaline küsimus, millega vene küladest pärit mehed ema poole pöördusid. Nad said oma teevee, trumlisse lisati ämbrist uut ja peagi hakkas see pliidil jälle kahisema.

Vaike isa Aleksander oli kooliõpetaja ja habemessekasvanud poolumbkeelsete laadaliste ööbimine nende korteri köögis oli ka temale vastumeelne; ometi taipas mees ülihästi, et ainult väikesest õpetajapalgast kolmelapselise pere vajadusteks ei piisa, ning pidi leppima sellega kui paratamatusega. Laadalistega õiendas tema naine Kristiine, ja Aleksander oli kehtestanud vaid ühe nõude – et laadalised tubadesse ei astuks ja ainult köök nende pärusmaaks jääks. Vaid maailma näinud väikeärimees Havist, kes igal laadal peenemat metallikraami müütas, sai ööbimiskoha peretuppa, kus mehed oma asemetel lamades tihti hilisööni vestlesid.

Vaike oli Kleinbergide lastest kõige vanem, jõudnud juba gümnaasiumi lõpuklassi ja see tõstis ta teistest pea jagu kõrgemale. Juba siis, kui kaks aastat noorem õde Leida kohustuslikust kuuest kooliklassist kaugemale ei jõudnud, tundis Vaike, et tema on Kleinbergide peres äravalitu, kes oma annete toel elus kõrgele lendab. Ja tema anded ilmnesid juba üsna noores eas – Vaikel oli kena, haruldaselt kõrge ja puhas lauluhääl, millega ta koolipidudel esinedes alati pika aplausi teenis; peale selle oli tal üsnagi harvaesinev joonistamisand, mis väljendus kas või selles, et kõik tema koolivihikute ääred olid kenasid inglinäolisi tüdrukupäid täis joonistatud. Ning kui Vaike hakkas koolis endale nime tegema ka luuletamisoskusega, oli kõigile selge, et see tüdruk jõuab elus kaugele.

Vend Juljus oli lastest kõige noorem ja kaunite kunstide vastu huvi ei tundnud, teda huvitas hoopis tehnika. Niisiis oli Vaike ainus, kes oma vaimuannete toel pidi Kleinbergide nime tuntuks tegema, ja selle üle olid vanemad omavahel korduvalt kõnelenud.

„Saad aru, ta on nii andekas! Ta peab edasi õppima, vaata tema joonistusi… Ta on juba valmis kunstnik!” seletas Kristiine mehele.

„Andekas, jah… Aga andest üksi ei piisa, et kaugele jõuda,” ütles Aleksander mõtlikult. Pedagoogina oli ta ennegi näinud lapsi, kes nendele pandud lootusi ei õigustanud. Ta teadis, et nii ilu kui andekus on head soovitused senikaua, kuni asjaosaline neid ei teadvusta; kui inimene ise ennast ilusaks või andekaks pidama hakkab, toob see tihti kaasa nii upsakuse kui ka laiskuse.

„Vaike peab edasi õppima!” kordas naine.

„Seda mõtlen minagi. Ainult…” Aleksander jättis lause pooleli, juba ette teades, et ta käbe teinepool nagunii kõik vastuväited sedamaid kummutaks. Ja ega ta tahtnudki vastu vaielda, tahtis vaid arutleda – kas meil jätkuks selleks raha… Aga pere majandusohjad olid nagunii Kristiine hoida, ja mees vaikis.

Gümnaasiumi lõpuklassis käies hakkas ka Vaike ise aina enam hellitama lootust, et temast saab kunstnik. Joonistamine, eriti portreteerimine veetles teda kõige rohkem, ta oli koolis mitmeid kaasõpilasi paberile jäädvustanud. Tõsi küll, Vaike tehtud portreedel tundusid inimesed olevat isegi kenamad kui tegelikkuses, tal oli kalduvus neid ilusamaks joonistada. Õpetaja sirvis hoolega Vaike joonistusplokki ja jäi mõttesse.

„Teie, Kleinberg, peaksite kunsti alal edasi õppima, teil tundub tõesti kätt ja silma olevat. Võibolla prooviksite „Pallasesse” sisse saada, ma arvan, et see õigustaks…”

See tunnustus tiivustas tüdrukut. Ta hakkas end juba tundma kuulsa kunstnikuna, kes korraldab oma tööde näitusi; veel enam – ta kujutles, kuidas temast ajalehtedes kirjutama hakatakse ja kuidas talle aplodeeriva rahvahulga ees lillesülemeid kingitakse.

„Joonistusõpetaja soovitas mul „Pallasesse” õppima minna!” ütles Vaike õhtulauas ilma sissejuhatuseta ning öeldus oli nii uhkust kui enesekindlust. Õpetaja soovitus pidi ka isale ja emale mõjuma.

Kristiine vaatas kõigepealt Aleksandri poole, aga mees mälus pikalt ja mõtlikult oma leivasuutäit. Ning alles siis, kui oli selle eelnevatele järele saatnud, arvas:

„See on keeruline lugu… „Pallas” on ju Tartus, seal pole Vaikel kuskil elada või olla. Oleks veel et Tallinna, saaks Alma juurde.”

„Tädi Alma juurde ma ei läheks nagunii!” sähvas Vaike enne, kui ema omalt poolt midagi lisada jõudis. „Tema õpetusi ma ei jõuaks eluilmaski ära kuulata!”

Laua ümber tekkis vaikus. Leida, noorem tütardest, oli harjunud vanemate vestlust vaikides kuulama teades, et tema arvamisega nagunii ei arvestata. Juljus hammustas võileiba ja mõtles oma mõtteid, õe probleemid jäid temast kaugele.

„Eks peab siis Vaikele Tartusse toa võtma…” arvas Kristiine. „Inimene peab ju kuskil elama.”

„Sul on hea rääkida, aga mis see maksma läheb! Kust meil need rahad tulevad?” küsis Aleksander ja silitas käega üle otsmiku. Tema pealaele oli juba paari aasta eest hakanud aina suurenev paljak tekkima ja siis oli mees otsustanud oma juuksed nulliga maha ajada. Ka omaaegsetest uhketest vuntsidest oli ta säilitanud vaid väikese ninaaluse vurrupuhma, mille Vaike oli tabavalt tilgapüüdjaks ristinud. See nimi pälvis kogu pere heakskiidu, Aleksander ise muidugi välja arvatud, aga ta püüdis sellistest väikestest nöökimistest lihtsalt üle olla.

„Nüüd on ju siin järjest laatu peetud, eks neid tule ka edaspidi,” arvas Vaike ja tema toonist võis aru saada, et rahaprobleem ei puutu üldse temasse.

„Need on ju ainult mõned viletsad margad, mis see meile sisse toob. Kui ma seekord tuhat marka teenin, on hästi.” Kristiine ohkas, tema oli majas see, kes raha välja andis ja selle üle arvet pidas. Omal ajal ministeeriumikooli lõpetanud, oli talle matemaatika küllalt hästi selgeks saanud.

„Tuhat marka on tulevast aastast ainult kümme krooni!” tegi nüüd ka Juljus suu lahti, ta oli teiste jutuajamist poole kõrvaga siiski kuulanud.

„Ükskõik, mis raha nimi on, peaasi, et seda oleks… Nii et – sina tahaksid ikka Tartusse ja „Pallasesse”?” pöördus Aleksander nüüd otse vanema tütre poole.

„Just! Õpetaja ütles ka, et…”

„Õpetaja võib öelda mis tahes, see meid rikkamaks ei tee… Aga kui mamma arvab, et me hakkama saame…” vaatas pereisa veidi kõhklevalt Kristiine poole, aga too noogutas nõustuvalt. Tema oli valmis tegema mis tahes, et lemmiktütar vaid edasi õppida saaks.

„Ma söön kas või vett ja leiba, peaasi, et ikka Tartusse!” ütles Vaike õhinal ja mõtles sel hetkel tõesti niimoodi. Leida vaatas vanemat õde veidi kohkunult, tema oli harjunud kõike kuuldut tõena võtma ja pidi endamisi tunnistama, et tema küll palja vee ja leivaga elada ei saaks.

Pärast tähtsa otsuse tegemist tekkis Kristiine kummutisahtlisse väike plekist karbike, kuhu ta hakkas raha koguma. Ööbijatelt saadavad margad muutusid aastavahetuse järel sentideks ja neid tuli hoolega ning õige pikka aega koguda, enne kui järjekordne kroon kokku sai. Kristiine tänas õnne, et nad elasid just turuplatsi ääres, ka see andis majapidamises mõnevõrra kokkuhoidu. Oma toidukraami ostis ta eranditult turult ja teinekord kõndis kõik müüjate read läbi, et mõni sent odavamat lihatükki või siis võinaela leida. Leiba ja sepikusegust saia, mida rahva hulgas poolvalgeks kutsuti, ostis ta siitsamast turuplatsi serval lösutavast madalast poekesest, kus hinnatase paari sendi võrra madalam oli kui mujal, aga kõik see ei aidanud peidetud plekk-karbi sisu nimetamisväärselt kasvatada, ja Kristiine tõdes, et ta peab veel midagi välja nuputama. Nooruses, ammu enne abiellumist oli ta õmbluskursustel käinud, kodunt lahkudes isa käest kaasavaraks jalaga õmblusmasina saanud ning sellega oma perele suurema jao riideid õmmelnud. Küllap olidki Aleksandri poeülikond ja triiksärgid, mida ta koolis kandis, pere ainsad riietusesemed, mis ei olnud Kristiine õmbluslaualt pärit; nüüd otsustas naine, et ta võiks hakata tellimisel ka võõrastele riideid õmblema. Eelkõige muidugi lasteriideid, sest selleks kulub vähem materjali ning tänu oma lastele oli tal sel alal ka kõige suurem kogemus.

Kristiine õmbles, Vaike valmistus gümnaasiumi lõpetama ja oli pühendunud õppimisele ning kuueteistaastane Leida kui kodune laps pidi kraamima toad, koorima kartulid ja tegema kõik ettevalmistused selleks, et emal köögis võimalikult vähe ajaviitmist oleks. Kodustest toimetustest jäi pere meeste, nii Aleksandri kui Juljuse osaks vaid kaevust vee toomine ja talvine ahjukütmine. Pereisa istus enamasti oma töölaua taga ja parandas õpilaste etteütlusi ja kirjandeid, kaheteistkümnene Juljus oli aga tehnikaajakirja juhendite abil detektorraadio kokku seadnud ja istus nüüd enamasti selle juures, kõrvaklapid peas, ning püüdis kaugete raadiojaamade hääli tabada.

Kevadel sai Vaike gümnaasiumi lõputunnistuse, millel reaalainete hinded polnud küll hiilgavad, kuid mis tõestas, kuhu poole tuleb edaspidi püüelda – nii joonistamine, laulmine kui ka emakeel olid selged „viied”. Isegi vana pedagoog Aleksander Kleinberg hakkas tütre lõputunnistust uurides muhelema.

„Paistab, et sinus ikka midagi on,” ütles ta rahulolevalt.

Tüdruk tegi vallatu reveransi.

„Danke! Saage tuttavaks, mina olen tulevane kuulus kunstnik Vaike Kleinberg.”

„Nonoh, sa pole veel „Pallasesse” sissegi saanud! Kunstnikust on asi päris kaugel!” Isa püüdis Vaike ülemeelikuse peale noomivat nägu teha. Temale meeldis rohkem ettevaatlikkus ja alalhoidlikkus, aga ema Kristiine asus tütre poolele.

„Kui ta vähegi püüab, küll ta sisse saab! Kätt ja silma tal on... Leida! Leida!” hakkas ta siis köögi poole hüüdma. „Kas kartulid on kooritud, ma hakkan süüa tegema!”

Tuhande üheksasaja kahekümne kaheksanda aasta kevadel oligi Kleinbergide peres vastu võetud tähtis otsus – nende vanem ja vaieldamatult andekas tütar Vaike püüab jätkata oma õpinguid Tartus, tuntud „Pallase” kunstikoolis. Koos Vaikega sõitis Tartusse sisseastumiskatsetele ka ema – selleks, et tütart võimalikul raskel hetkel toetada ning edu korral talle eluasemeks sobiv, kuid mingil juhul mitte kallis toakene otsida.