Читать книгу Äravalitu. Esimene raamat - Erik Tohvri - Страница 6

Kleinbergide perelaua ümber toimus järjekordne nõupidamine ja see polnud enam sugugi nii rõõmus ja üksmeelne kui suvel, mil otsustati Vaike Tartusse õppima saata. Kaks ja pool kuud oli vanem tütar kodust eemal vastu pidanud ja siis lausa häbiväärselt tagasi koju põgenenud, sülitades sellega nii vanemate lootustele kui ka tema õpinguteks raisatud veeringutele.

„Mis siis muud, nüüd pead tööle minema! Täiskasvanud inimene, kui sa õppida ei taha…” ütles isa nördinult. „Ma kartsin kohe, et sinul „Pallase” jaoks püsivust ei ole. Läkski nii!”

„Ta pole ju harjunud üksi elama!” asus Kristiine tütart kaitsma. „Ja kohe kaugele võõrasse linna…”

„Sa, papa, ütled – tööle? Oled sa ka mõelnud, kuhu?” Valve pöördus isa poole ja tema hääl oli tulvil salvavat trotsi. Ka isa ägestus tütre ennast täis toonist.

„Kuhu? Eks lähed Makkeni poodi talumeestele petrooli müüma! Paistab, et muuks sinust asja ei ole!”

„Papa, ära siis kohe niiviisi…” vaigistas Kristiine algavat tüli. „Mõtleme kõik koos, arutame…”

„Mis siin ikka arutada, Vaike teeb ikka omamoodi. Olekski parem, kui tööle läheks, siis ta saaks teada, mis raha väärtus on.”

Vaike tabas isa öeldu tinglikkuses lohutava tõetera. Oleks ja saaks, oli perekonnapea öelnud – tähendab, kogu see tööleminekujutt on vaid kiusuks, ja asi pole veel kaugeltki otsustatud. Ta vaatas abiotsivalt ema poole ja Kristiine küsiski:

„Mida sa, Vaike, ise tahaksid teha?”

„Eks ikka õppida!” noogutas tütar innukalt.

„Sulle ju anti võimalus! Miks sa Tartus siis ei õppinud?” torises isa, aga tundis samas oma ägedust laanduvat. Ka tema oli lootnud, et Vaikest midagi saab, aga ometi ebaõnnestumist kartnud. Nüüd tundis Aleksander nördimuse asemel vaid tühjustunnet – niisugust, mida tuntakse mõnest varalahkunust kõneldes ja püütakse lohutust leida väitest, et ta oli ju lootusetult haige… „Sa tahtsid kunstnikuks, ja meie pingutasime… Esimese semestri õpperaha saime vaevaga kokku, kus see nüüd on? Kadunud! Preili tuli koolist lihtsalt tulema!” ütles ta pettunult.

„Papa, kui sa oleksid näinud seda maja, kus ma elama pidin… Ja neid inimesi, kelle juures ma elasin! Mul ei olnud seal kellegagi rääkidagi! Ja koolitöid ei saanud teha, sest pime oli, ainult väike lambike pererahva toapoolel!” seletas Vaike õigustavalt.

„Mis te siis valisite niisuguse elamise,” torises Aleksander, aga see kukkus juba päris retooriliselt välja. Ta teadis hästi, et paremat ei oleks nende rahakott kannatanud, ja selles, et Kristiine võimalikest elukohtadest Vaikele parima valis, ei kahelnud ta sugugi.

„Kas sa Tallinnasse tahaksid? Tädi Alma juurde, seal oleks ikkagi parem kui Uhlmannide juures…” Kristiine vaatas hoolitsevalt tütre otsa. Tädi Alma oli perekonna hirm, töötas pealinnas kuskil ministeeriumis sekretärina ning saatis oma vanemale õele Rakverre pikki kirju õpetustega, kuidas elada ja lapsi kasvatada. Almal endal senini meest ja lapsi ei olnud, kuigi kolmekümnes eluaasta oli juba ammu seljataga. Tema leidis rahuldust kutsetööst.

„Ma juba ütlesin, et tädi Alma juurde mina elama ei lähe!” tuli Vaike poolt kindla valmisotsusena, mis edasiarutamisele ei kuulu.

„Kuramus, siis lähed tõesti tööle!” ütles Aleksander. Juhtus haruharva, et pereisa mõne rängema sõna poetas, ja sedagi tegi ta siis moonutatult, mis öeldut nagu pehmendas. Aga see oli märk, et tal tõesti on sellest arutelust villand, seda teadsid nii naine kui tütar.

„Oota-oota, aga on ju veel võimalus ka siin, Rakveres…” vaigistas Kristiine meest.

„Kas sa mõtled õpetajate seminari?”

„Õpetajaks ma ei hakka, kindla peale!” teatas Vaike vahele.

„Noh, siis – naiskutsekool…” pakkus Kristiine ebalevalt, ja nähes, et sellele Vaike poolt kohe eitavat reaktsiooni ei tule, jätkas juba julgemalt: „Seal ju tehakse samuti kunsti – mustrid ja tikandid ja…”

Aleksander ei osanud selle peale midagi öelda, see oli ikkagi naiste ala. Vaike tegi küll rahulolematu näo, aga vaikis. Ilmselt mõtles järele, vaagis oma võimalusi. Naiskutsekool, tõepoolest, sealt saaks vähemalt mingi elukutse, kuigi see jääks unistatust õige kaugele.

„Ja seal õpid ka midagi niisugust, mida sul koduses elus vaja läheb! Näe – mina käisin õmbluskursustel, eluaeg olen sellest kasu saanud!” ütles Kristiine juba veendunult.

„Nojah… Kui sinna sel aastal veel juurde võetakse…” Vaike oli otsusele jõudnud, et ema pakutud variant oli võimalikest parim. Vähemalt elimineeris see isa ettepaneku tööle minna, pealegi vaid mingile lihtsale tööle, sest vaid gümnaasiumi lõputunnistus ei oleks paremat võimaldanud. Ei, olgu siis juba naiskutsekool, ja õnneks paiknes see siinsamas lähedal, lausa kõrvaltänavas.

„Praegu on alles november, eks pead rääkima,” arvas isa lühidalt. Näis, et mingi otsus on tehtud ja tema osa nõupidamises seega lõppenud. Pealegi ootas kirjutuslaual järjekordne pakk parandamata vihikuid, sulepea ja tindipott punase tindiga nende kõrval.

„Olgu, lähme kohe homme ja uurime järele!” ütles Kristiine ja see kõlas tõesti lõppotsusena. Vaike tõusis laua tagant esimesena, ringutas rahuldust tundes, et ema on temaga nõus kaasa tulema, ja mõtles, et kodus on ikkagi hea olla.

Aleksander Kleinberg istus oma kirjutuslaua ääres, järjekordne õpilasvihik viimase etteütluse kohalt avatud. Etteütluste parandamine oli tüütu ja rutiinne tegevus, sest tekst oli kõikides vihikutes sama, erinesid vaid käekirjad ja vead. Ta luges parandatud lehekülje veel kord üle ja avastas selles kahe silma vahele jäänud vea – kindla märgi, et ta ei suuda keskenduda.

Miks ma olen nii hajevil, kas tõesti Vaike ja tema ebaõnnestunud kunstiõpingute pärast? Kui temast poleks ka tippkunstnikku saanud, oleks ta võinud end siiski leivateenijaks koolitada. Näiteks raamatuillustraatoriks, mis ju on üks graafika rakenduslikke harusid. Võibolla oleks ta selle kõrval ka vabagraafika alal silma paistnud, aga näe – ei jätkunud püsivust. Jälle see tuntud nõiaring, andekuse ja töökuse tabamatu vahekord, mis õiges vahekorras segunedes tippusid sünnitab. Neid, kelle poole austusega üles vaadatakse…

Päris tippu poleks Vaike oma iseloomu tõttu ilmselt küll mitte kunagi jõudnud, tuli Aleksandrile sedamaid kainestav mõte. Juba lapsena oli vanema tütre juures hakanud ilmnema mingi rabedus, mida vahel oleks vist võinud ka jonniks, kanguseks või siis äärmiseks isepäisuseks nimetada. Kui Vaikele oli midagi vastumeelt, siis ei suutnud teda sellega lepitada ei veenmine ega sundimine; lapse kehalist karistamist olid nii Aleksander kui Kristiine vääraks ja alandavaks pidanud, seda Kleinbergide majas ei kasutatud. Laste kasvatamisega tegeles rohkem Kristiine, ja alles aastate möödudes avastas Aleksander hämmastusega, et naisel on lihtsam mõni Vaikele vastumeelne kodutöö ise ära teha kui selleks oma tõrksat tütart sundida. Ning kui mees selle peale naist noomima hakkas, asus Kristiine ootamatult Vaiket kaitsma.

„Las teeb parem oma koolitööd, tema on andekas ja peab õppima! Küll me Leidaga hakkama saame!” oli Kristiine enda õigustamiseks väitnud, ning lõpuks mees taandus. Ka temal oli lihtsam oma tööle pühenduda ja kodused asjad naise hooleks jätta. Vaike isepäisuse teemal oli aga juba aastaid tagasi toimunud Kristiine ja tema pealinnast külla tulnud õe Alma vahel üsnagi tõsine tüli.

„Te olete selle plika ju täiesti ära hellitanud!” ütles kauge külaline ilustamata, nähes kuidas Kristiine magamistuppa lohakile jäetud asju tütre tagant koristab. „Kui vana ta nüüd on? Kaksteist, jah?”

„Jah, kaksteist,” noogutas Kristiine. Nad ei saanud Almaga eriti hästi läbi, sest õde pidas ennast igati haritumaks ja targemaks.

„Kas sa mäletad, kui mina kaksteist olin, meil kodus? Mina pidin ka enda pesu ära pesema ja õppisin isegi sukki nõeluma, sest ema käskis! Aga sina teed preilile kõik ette ja taha ära!”

„Tema töö on koolis käia ja õppida! Ta on andekas tüdruk, temast peab midagi saama!” väitis Kristiine, aga see ajas Alma lausa tigedaks.

„Sul pole pedagoogikast aimugi! Imeasi, kuidas Aleksander laseb seda sündida!” tõstis õde häält ja tema silmist sähvis tigedaid pilke. Alma oli oma ütlemistes alati terav, olgu siis otse või kirja teel, nagu õdede suhtlemine enamasti toimus. Pealinnast saabuvad kirjad sisaldasid mitmeid lehekülgi õpetusi ja juhatusi, need polnud nõuanded, vaid nõudmised, ja Kristiine nimetas neid sõimukirjadeks.

„Mis te siin minu nime pruukisite?” Aleksander tuli elutoast ja jäi uksele seisatama. „Läksite jälle riidu, jah?”

„Ah, mis sina sellest…” tõrjus Kristiine, aga Alma pöördus juba otseselt õemehe poole:

„Kuidas sa lased tal Vaiket niiviisi hellitada? Hästi see küll ei lõpe, see tüdruk läheb teil raisku, pange tähele!”

„No-noh, kas just nii rängalt…” Mees tundis vajadust oma naist kaitsta, nemad olid ikkagi perekond, ja kuigi Aleksander sisimas Almale vahel õiguse andis, pidi ta Kristiine poole hoidma.

„Te olete mõlemad ühesugused! Paras paar kokku saanud!”

„Sinul lapsi ei ole, sa ei teagi, mis tähendab emaarmastus!” tuli nüüd Kristiine poolt, ta oli Aleksandri juuresolekust tuge saanud.

„See pole kellegi armastus! Tead, mis see on? See on ahviarmastus, ainult lollid loomad käituvad niimoodi! Need, kel mõistust ei ole!” kriiskas Alma. Tema ei hoidnud oma tundeid kunagi vaka all, liiatigi tunnetas ta, et õigus on tema poolel.

„Nii, nüüd aitab!” Aleksander tõstis harva häält, aga siin ta sai aru, et peab riiu lõpetama. „Kristiine, mine kööki! Ja Alma, sina võta juturaamat või mine Rakvere peale jalutama!”

Järgmisel päeval sõitis Alma jälle pealinna ning tema läkitused saabusid sealt endise järjekindlusega, kuid nende sisu muutus pärast seda külaskäiku veelgi teravamaks ja nõudvamaks. Kristiine oli aga õe kirjade suhtes nagu soomusrüü selga tõmmanud, luges mitmeid lehekülgi täitvad läkitused küll läbi, aga talitas ikka omamoodi.

Kristiine ja Vaike käisid koos naiskutsekooli juhataja juures, kuid läbirääkimised ei andnud loodetud tulemust. Juhataja arvas, et poolelt õppeaastalt alustades ei õnnestu Vaikel teistele järele jõuda ja kevadel teisele kursusele saada.

„Teised on vajalikud algteadmised juba omandanud, sellepärast!” lisas hallipäine daam nähes, et Vaike norgu vajus.

„Ma õpin üksinda järele!”

„Ei, see pole võimalik! See ei ole õpperaamatute järgi õppimine, meil toimub kõik otse õpetaja käe all,” vangutas juhataja pead. „Aga kui te soovite, võite tulla vabakuulajaks, võtate tööst osa ja selle võrra on teil tuleval aastal kergem.”

„Nii, jah… Mis sa, Vaike, arvad?” küsis Kristiine.

„Eks vist võiks tõesti…” Vaike arvestas kiiresti ja leidis, et juhataja poolt pakutu on küll poolik lahendus, aga sellel on üks hea külg – see vabastaks ta isa poolt ette pandud töölemineku sundusest. Mõte, et peaks päev päeva kõrval kellast kellani kuskil mingit tüütut ja rutiinset tööd tegema, oli talle juba ammu vastuvõtmatuna tundunud ning sellest pingest vabanemine kippus kogemata ka sõnadesse. „Siis ma ei pea vähemalt praegu tööle minema!”

Ema noogutas. Tema ei olnud oma elus veel päevagi palgalisena töötanud, kuigi oli perele lisasissetuleku hankimiseks nii ühte kui teist teinud. Juba enne abiellumist, Narva-Jõesuu isakodus elades oli Kristiine koos emaga suvitussakste pesu pesnud ja triikinud, aga see oli teistmoodi töö, mida töölkäimisega võrrelda ei saanud. Igapäevane töölkäimine oli ikkagi meeste kohustus, ja sellest oleks Kristiine tahtnud ka oma tütreid säästa. Eriti muidugi Vaiket, kes oma vaimuannete poolest silma paistis.

Elu turuplatsiäärses hoovimajas hakkas jälle kulgema oma tavapärast rada. Vend Juljus oli veel koolipoiss, õde Leida aitas ema kodutöödel ja Vaike nautis naiskutsekooli vabakuulaja kohustusteta elu. Üsna peagi sai talle selgeks, et võib külastatavaid tunde vabalt valida ja igavad ning talle mitte huvi pakkuvad kõrvale jätta; enamasti juhtus küll nii, et ta puudus just esimestest tundidest, sest talle meeldis hommikuti kauem magada.

„Mis kell sul siis kool algab, et nii hilja lähed?” imestas ema.

„Ah, tead, õpetaja ütles, et ma võin hiljem tulla. Et nendel hommikustel tundidel ei ole minu jaoks tähtsust,” vassis Vaike, pani kiiresti riidesse, sõi ema tehtud võileiva ja läks. Kristiinele tundus tütre jutt küll imelik, aga ta oli harjunud Vaiket ja tema valikuid usaldama.

Aasta vahetus ning peagi hakkas päike kõrgemalt käima ja lund sulatama. Talvel peeti Rakveres laatasid küll harvemini, kuid kevade saabudes olid kõik tuttavad laadalised jälle kohal. Teiste seas ka väikeärimees Havist, kes saabudes Kristiinet nagu vana tuttavat kättpidi tervitas.

„Jälle kevad käes, rändlinnud liiguvad,” naeris mees lõbusalt. „Kas me öömajakaupa saame?”

„Siiamaani oleme saanud, küllap ka seekord… Kuidas elu on läinud, olete ikka poissmees?” Arnold Havist oli arvata neljakümnene vilka ja avala olemisega isand, kes Kristiine teada ei olnud endale seni peret soetanud.

„Ikka-ikka, ega veerevale kivile sammalt ei kasva… Ma ootan, kui teie vanem tütar veidi vanemaks saab, siis tulen kosja!” lõõpis mees, aga tõsines samas. „Tal on nüüd vist gümnaasium läbi, mis ta teeb? Kas läks kuskile edasi õppima, rääkisite, et ta tahab kunstnikuks saada?”

Kristiine hammustas keelt ja kirus ennast, et oli kunagi Vaike tulevikuplaanidest Arnoldile rääkinud. Siis, eelmisel suvel, oli kõik selge ja lihtne tundunud ning tütre andekusest kõneledes ei puudunud tema toonis ka väike uhkusenoot; nüüd oli kõik teisiti.

„Vaike, jah… Sügisel ta läks Tartusse õppima, „Pallasesse”, aga me ei osanud talle head elukohta leida… Siis ta külmetas, jäi haigeks ja tuli koju,” seletas Kristiine kiirustades, ise mõeldes, et peaks ta selle valega tütre tervist mitte ära sõnuma. Aga kuidagi piinlik oli võõrale rääkima hakata, et Vaike lihtsalt koduigatsuse pärast Tartust koju põgenes. Arnold Havist aga õnneks rohkem ei küsinud, vaid pakkis oma lugematute sahtlitega sumadani köögipõrandal lahti, lootes, et selle läikiv sisu perenaise tähelepanu äratab.

„Äkki hakkab teile siit midagi meeldima? Näiteks see juukselõikusmasin. Või habemeajamiskomplekt, mehele kingituseks! Koos selle kahepoolse peegliga, väga mugav kasutada… Või siis need tuliteravad kööginoad…” Mees võttis üksteise järel oma hiigelsuure kohvri laegastest esemeid, et neid näidata.

„Ei, härra Havist, ärge parem nähke vaeva,” raputas perenaine pead. „Minul ei ole võimalust teilt midagi osta.”

„Aga võibolla saaksime kaubale, et ma tasun teile öömaja eest näiteks sellega…” Ta pani kribinal-krabinal kokku mingi traatidest punutud viguri, millele Kristiine ei osanud nimegi anda. „See on uus leiutis, silguküpsetamise raam, väga praktiline asi! Näete, siia vahele laotakse toored silgud ritta ja pliidi all süte kohal… niiviisi…”

Havisti püüdlikkus ajas Kristiine vägisi muigama, aga ta jäi endale kindlaks.

„Ei-ei, jääb ikka niimoodi nagu alati, et öömaja eest maksate rahas! See on minu teenistus, sellepärast.”

„Nojah, eks ma seda arvasin ka…” Kaupleja tõmbus tagasi ja tundis piinlikkust, et oli perenaist tahtnud talle kasulikku kaupa tegema meelitada. Ta polnud ju Kleinbergide juures ainult öömajaline, vaid kuigipalju ka perekonnatuttav, kes pidi soliidseks jääma.

Kristiine Kleinberg aga talitas oma köögis pärast seda jutuajamist veelgi mõtlikumana kui seni. Havisti huvi Vaike edusammude vastu turgutas tema hinges üha enam kõpitsema hakanud kahtlust, et Vaike kapriisitsemine ei olegi vaid nooruse üleminev nähtus, vaid selle tekkimises on ka tema osaline olnud. Ja et õelt pealinnast saabuvad õpetuskirjad polegi ainult tema õnneliku perekonnaelu vastu suunatud kadedusest kirjutatud.