Читать книгу Äravalitu. Esimene raamat - Erik Tohvri - Страница 7

Unisevõitu väikelinna elus ei toimunud päevade, kuude ega isegi aastate jooksul märkimist väärivaid muutusi. Vana ordulossi varemed seisid endiselt vooremäe harjal ja jälgisid linnas toimuvat, nii olid nad seal peaaegu muutumatuna seisnud juba aastasadu. Ainult all-linnas sagivad inimesed vananesid, lastest said pikkamisi täiskasvanud ning oma tee lõpuni kõndinud sõidutati pärgade ja lillede saatel surnuaiale igavest rahupõlve pidama. Vahepealsed käisid tööl ja need, kel parajasti tööd ei olnud, lõid niisama aega surnuks. Kogu linnas tuntud räbalakorjaja Tahu Jaan lükkas oma igapäevaseid käike tehes endiselt oma käru kolinaga mööda munakivisillutisega tänavaid ja käis suuremate majade prügikaste revideerimas, korjates sealt üles kõik, millel tema arvates veel vähegi väärtust oli. See igale linnaelanikule tuttav, vana võidunud mütsilotti kandev ja pisut lollakalt naeratav mees oli hoiatavaks näiteks, kuhu võib inimene langeda, kui ta ei püüa eluredelil kõrgemale kribida ning vaid logelemise ja aja surnukslöömisega tegeleb.

Ka aja surnukslöömisele oli Rakvere linnas mõeldud. Üks niisuguseid paiku oli näiteks ohvitseride kasiino, mis küll ei paistnud silma välise sära poolest, kuid oli eriti vallalistele mundrikandjatele asendamatu ajaviitekoht. Siin sai omavahel lõbusat juttu rääkida, mitmesuguseid raha- ja kaardimänge mängida ning selle kõrvale endale ka mõne kruusi õlut või tuju tõstmiseks pitsipaar kangemat kraami lubada, siis kui võiduõnn naeratas või kellegi rahakott seda võimaldas. Siin olid kindlaks kujunenud laudkonnad, mis omavahel ei segunenud; selles tehti vastavalt auastmetele ranget vahet. Kõrgemad ohvitserid istusid omaette eraldatud niðis, aga kamandajate kõige madalam klass, nimelt allohvitserid, kuulusid üsna välisukse lähedal paikneva pika laua taha. Alamväelastel siia asja ei olnud. Kasiino oli omaette koht sellepärast, et nende seinte vahel ei kehtinud tavapärased sõjaväelise suhtlemise reeglid; siin polnud tarvis auastmelt kõrgemale au anda, välja arvatud muidugi juhul, kui taheti teda kõnetada. Teisest küljest hoidis selline segaseltskond mundri väärikuse suhteliselt kõrgel, sest alamad olid ülemuste silma all ja vastupidi – mõlemad pidid oma prestiiþi nimel rangelt piiri pidama.

Verner Raumann oli üks nendest, kes kuulus kasiino välisukse juures asuva pika laua äärde. Kasvult üle keskmise, peadligi kammitud juuste ja veidi pungitavate silmadega allohvitseri päritolust ei teadnud kaaslased just palju; tema välimuse järgi otsustades tundus, et tegemist ei ole eesti soost noormehega. Oli teada, et ta räägib soravalt nii eesti, vene kui saksa keelt ja tal on üsna võimas bassihääl, mis sõdureid kamandades kaugele kostab. Kasiinos oli Verner igaõhtune külaline; tal ei olnud linnas oma korterit, vaid mees elas kasarmus, kus allohvitseride jaoks olid eraldi eluruumid.

„Poisid – laupäeval peame säärikud läikima viksima ja mundrid üle triikima! Meid on ballile kutsutud!” Veltveebel Koppel oli just kasiinosse sisenenud ja tõttas teistele uudist kuulutama.

„Tohoh! Sa vist ajad midagi segamini…” porises vanemallohvitser Leetma, korpulentne kuju, kes teiste vahele ei tahtnud mahtuda ja sellepärast laua otsas istus. „Meie ja ballile, see on nagu sadul sea selga… Kes seda enne on näinud!”

„Tõsijutt! Kõik vallalised allohvitserid on kutsutud!”

„Ah nii… Siis see mind ei puutu.” Leetma oli abielus.

„Kus see ball toimub? Kes seda korraldab?” küsis Verner Raumann. Kuuldu tundus hallis igapäevaelus vaheldust pakkuva ettevõtmisena ja mees mõtles kõigepealt, kui palju tal veel rahakotis kroone leidub. Kuigi kasarmutoit maksis seal elavatele üleajateenijatele vaid sente, polnud Verneril kunagi küllaldaselt raha. Õigemini – selle eest, et kasinast palgarahast midagi üle ei jääks, hoolitses juba kasiino.

„Naiskutsekooli ball, puha kenad plikad koos! Ja see toimub seltsimajas, Laial tänaval,” teadis Koppel vastata.

„Pah, need on ju nagu kloostrikasvandikud…” urises allohvitser Grauberg. „Need ei lase ennast näpugagi katsuda!”

„Preilidel on tantsitajaid vaja, eks sellepärast! Kus nad siin Rakveres noori mehi ikka võtavad kui mitte sõjaväest,” arvas keegi.

„Olgu, saab mindud! Joome selle peale!” ütles Verner ja kummutas klaasi. Tantsimisoskuse oli ta omandanud juba lapsena, kui nende pere veel Riias elas. Juristiharidusega isa oli rangelt nõudnud, et tema lapsed korraliku kasvatuse saaksid; Saksa päritoluga guvernante käe all õpiti kõike vajalikku, klaverimäng, laulmine ja tantsimine kaasa arvatud. Verneri isa oli kõigi vastu nõudlik inimene, kes oma põhimõtetest ei taganenud; baltisaksa päritolu mees omas kinnisvara nii Riias kui Tallinnas ja nende pere elas vaheldumisi nii siin kui seal. Vernerile oli Tallinnas rohkem meeldinud ja ta keeldus allumast isa nõudmisele, et poeg pärast gümnaasiumi lõpetamist tingimata Riia ülikooli läheks. Sellest sündis ootamatult suur pahandus, mille peale Verner koguni gümnaasiumi lõpuklassi pooleli jättis, omapead Eestisse tuli, aga paraku siin endale ülalpidamist ei leidnud. Lõpetamata haridusega noormehele näis sõjaväkke astumine ainsa väljapääsuna ja kolme aasta pärast ülendati ta veltveebliks.

Ballipäeval vaatas Verner oma paraadmundri üle, kontrollis, et kõik oleks omal kohal, ja astus kell kuus seltsimaja fuajeesse. Ta oli arvanud, et sinna koguneb rohkesti rahvast; kohapeal selgus, et peale paari tosina tütarlapse oli tulnud vaid kümmekond sõjaväemundris ja neli-viis tsiviilriietuses noormeest. Tüdrukud istusid saali seinte ääres pinkidel, vadistasid omavahel ja piidlesid noormehi, kes ukse juures salkadena seisid. Siis tõmmati lavaeesriie kõrvale ja seal olid lilleliste dekoratsioonide taustal istet võtnud mänguvalmis muusikamehed. Seejärel ilmus lavale frakis ja valgetes siidkinnastes tseremooniameister.

„Mu kallid daamid ja härrad! Tere tulemast Rakvere naiskutsekooli ballile! Seda balli peetakse igal aastal ja see on pühendatud kooli aastapäevale. Nagu ikka, alustame suurepärase helilooja Johann Straussi valsiga!”

Orkester alustas mängimist. Noormehed vaatasid ebalevalt üksteisele, keegi ei tahtnud olla esimene, kes üle tühja põranda endale partnerit valima tõttab. Paus kujunes piinlikult pikaks, orkester alustas juba kordusfraase ja siis võttis Verner end kokku, astus ehtsõjaväelaslikult sirge sammuga pinkidel istuvate daamide poole, kummardas esimese talle veidi sümpaatsemana näiva tüdruku ees ja lõi läikivate säärikute kannad kokku. See oli nagu signaaliks ka teistele ja mõne hetkega oli saali põrand tantsijatest tulvil.

Pärast kolme tantsu ilmus jälle tseremooniameister lavale.

„Me kõik austame kauneid kunste! Nüüd esitab vanema kursuse õpilane…” Mees vaatas käes olevat paberit ja jätkas: „…Vaike Kleinberg teile enda kirjutatud luuletuse. Palun!”

Verner mõtles, et nüüd oleks paras aeg puhvetisse minna, luuletused ei olnud teda kunagi eriti huvitanud. Aga kui ta pilgu jälle lava poole pööras, nägi ta seal tüdrukut, kes millegipärast tema pilgu vangistas. Tüdruk tegi kniksu ja luges peast:

„On vaikne, mahe kevadöö,

täis õielõhna ilm…

Ja läbi õrna pilvevöö

veel helgib tähesilm.

Nii vaikselt voolab jõeke,

kui tukuks minnes teel…

ja mööda kevadlilledest

tal merre ihkab meel.

Ja ööbik hõiskab kaasikus

tal laulust rõkkab rind…

Oh, tere kevad, jälle uus,

sa rõõmustad nüüd mind!”

Esineja kummardas, sai oma aplausi ning tõttas põskede õhetades lavalt minema. Verner saatis teda pilguga ja imestas, kuidas ta ei olnud seda neidu enne märganud. Nüüd jälgis ta tüdrukut hoolega, ja kui orkester järjekordselt alustas, kiirustas tema juurde.

„Kas ma tohin paluda?”

Neiu lõi silmad maha, punastas ja tõusis veidi ebalevalt. Nad alustasid valsituuri, Verner oli kogenud tantsija ning neiu võttis tema rütmi kohe omaks. Ja mees tundis kohustust end esitleda.

„Minu nimi on Verner, Verner Raumann…”

„Mina olen Vaike,” naeratas tüdruk, ja siis nad rohkem ei rääkinud. Vaike nautis noormehe tantsuoskust ja laskis end juhtida, püüdes omalt poolt iga teda suunavat liigutust tabada. Aga kui Verner ka järgmiseks tantsuks Vaike valis, küsis tüdruk juba julgemalt:

„Miks te jälle minu võtsite? Siin on ju küllalt teisi daame!”

„Teie tantsite hästi, sellepärast! Ja olete üldse…” Mees vakatas, teadmata, kuidas jätkata. Esimese impulsi ajel oli ta tahtnud kaaslast ilusaks nimetada, aga sai sõnasabast kinni, see ei oleks sobinud.

„Mis ma olen? Mida te tahtsite ütelda?” päris tüdruk, kui Verner ootamatult vait jäi.

„Seda, et… et te olete sümpaatne!”

„Te olete nähtavasti harjunud naistele komplimente tegema.”

„Ei, see ei ole kompliment… Ja ega mul ei olegi siin naistuttavaid, ma olen Rakveres alles esimest aastat.”

Tutvus oli loodud ja tantsu vaheajal läksid nad koos puhvetisse, Verner hirmul, kas tema kõhnast rahakotist jätkub neiu kostitamiseks. Aga õnneks piirdus Vaike ainult klaasi limonaadiga.

Pidu arenes, algne ujedus oli minetatud, ja kui orkester järjekordse tantsuloo lõpetas ning vaheajaks lavalt lahkus, ilmus sinna jälle tseremooniameister.

„Austatud koosolijad! Meil on kombeks olnud tantsuvaheaegadel anda kõikidele soovijatele võimalus esineda, ükskõik millega keegi soovib. Kas siis ilulugemine, laulmine või isamaaline kõne… Ärge häbenege, ärge hoidke oma andeid vaka all, vaid tulge siia lavale! Kõik ootavad ja kuulavad teid!”

Verner ja Vaike olid leidnud endale saali seina ääres kõrvuti istekohad, ja kui tseremooniameister oli lõpetanud, arvas Vaike:

„Küll on ikka ettepanek! Ma tahaksin teada, kes küll vabatahtlikult sinna esinema läheb, mul oli oma luuletuse lugemise ajal niisugune tunne, et jooksen minema… Omal ajal gümnaasiumis oli iseasi, seal olid kõik omad, aga siin…”

Verner kuulas tütarlast naeratades ja äkki tekkis talle kiuslik mõte vastupidist tõestada.

„Arvate? Aga miks mitte minna, kui niisugune võimalus antakse! Ja meil kasarmus klaverit ei ole, aga siin on!”

„Kas teie mängite klaverit?” küsis Vaike ja tema hääles ei puudunud isegi aukartus. „Päris tõesti?”

„Minu arvates on see elementaarne.”

„Mis te siis ootate, minge ja mängige!” ütles tüdruk, kuigi ta teise öeldust täpselt aru ei saanud ja võttis seda vaid aasimisena. Ta ei uskunud, et see sõjaväevormis noorsand tema soovitust kuulda võtaks. Aga Verner krapsas püsti ja ütles kuidagi võõralt kõlava galantsusega:

„Teie soov, preili, on mulle käsuks!”

Vaike ei jõudnud veel üllatusest toibuda, kui mees juba üle saalipõranda otse lava poole sammus, paariastmelisest trepist üles astus ja klaveri juurde seisatama jäi. Ta ootas, kuni saalis sumin vaikis ja kõik tema poole vaatasid, ning ütles siis sügava bassihäälega, mis Vaikele judinad seljale tõi:

„Ma esitan teile jaaniussikeste prelüüdi.”

Verner istus klaveri taha, võttis alguseks paar akordi, hakkas siis mängima ja tegi seda pagana hästi. Vähemalt Vaikele tundus, et ta pole oma elus nii head, rütmikat ja nüansirikast mängu kuulnud. Ja kui mees lõpetas, tõusis ja kummardas, vallandus saalis tormiline aplaus. Osa tüdrukuid plaksutasid püsti seistes.

„Veel! Veel! Bi-is!” kostis hüüdeid. Verner seisis endiselt klaveri kõrval, naeratas ja tõstis siis käe. Ning kui aplaus vaikis, asus ta jälle klaveri taha, langetas keskendudes pea ja võttis nagu meloodiat otsides mõned akordid. Nendest kujunes lühike sissejuhatus ja siis hakkas mees end klaveril saates kõigile ootamatult laulma. Tema suurepärane bassihääl täitis hetkega kogu saali.

„Deine Augen sind so tief ’ wie die Wolga, und sie geben mir keine Ruh’… Deine Augen sind so tief ’ wie die Wolga, und wie die Wolga bist schön auch du…”

Laulja ei vaadanud enda ette ega klaviatuurile, vaid oli oma vaate suunanud saali ja Vaike taipas, et mees otsib silmsidet just temaga. Tüdruku hing juubeldas, ta tundis, et just nüüdsama, siin ja praegu on toimumas ime, millele ta ei oskaks nime anda, kuid mida ta oma neiusüdames oli ammuilma igatsenud. See kenas, laitmatult istuvas mundrikuues ohvitser laulis temale, ainult temale. Ja kui laul lõppes, esineja oli püsti tõusnud ja kummardanud, tuli ta otsejoones üle saalipõranda Vaike juurde.

„See oli imeilus! Kuidas te küll oskate nii ilusasti laulda!”

„Arvate? See oli lihtne, ja teate, mispärast? Sellepärast, et ma laulsin teile,” ütles Verner ja naeratas. Ning lisas siis tõsiselt: „Aga nüüd on teie kord!”

„Ei-ei, mis te räägite!” tõrjus Vaike kohkunult. „Mina, ja siin… Ei, sellest ei tule midagi, ma ei oskagi laulda!”

„Vaike, sa laulad ju nii ilusasti!” ütles korraga tema kõrval istuv kooliõde Ursula. „Kui meil klassipidu oli, kõik ainult ahhetasid!”

„Näete siis, Vaike – ärge mulle valetage! Siin on tunnistajaid!” naeris Verner. „Ei aita midagi, teil tuleb laulda!”

Vaike tundis ennast korraga kahele poole kistuna. Ta oleks tõesti tahtnud laulda, näidata sellele ohvitserile, et ka tema oskab midagi, aga samas haaras teda kartus, et nüüd, siin kõigi võõraste ja just Verneri ees võtab ta vale noodi või lähevad sõnad meelest. Need kaks tunnet võitlesid, aga siis jäi ikkagi võtjaks auahnus, mis sosistas: sa pead näitama, et sa pole niisama tüdruk, vaid ikkagi andekas, mitmekülgne, peaaegu äravalitu…

„Kas teie saadate mind klaveril? Siiamaani olen ma ilma saateta laulnud, aga siin suures ruumis…” Vaike võttis end kokku, vaatas küsivalt Vernerile ja hakkas samas tundma rambipalavikku, iga avaliku esineja igipõlist saatjat, mis ühtaegu hirmutab ja innustab.

„Hea meelega! Aga mida te laulate, kas ma oskan?”

„Laula seda… Tangoritat! Te ju teate seda uut moe-ðlaagrit?” küsis Ursula seekord otse Vernerilt.

„Muidugi! Kas läheme?” pöördus Verner Vaike poole, tüdruk ohkas ja tundis, et nüüd ta lihtsalt peab oma hirmust üle saama. Nad läksid lavale, mees istus klaveri taha ja saal jäi ootuses vaikseks.

„Ma laulan…” ütles Vaike kähinal. Suu oli ühtäkki kuivanud ja nii laulu nimi kui sõnad korraga meelest läinud. Ja siis, nagu tahtes esinejat aidata, alustas Verner mängimist, improviseeris mingi eelmängu ja sõnad tulid Vaikele iseenesest meelde.

„Mul nimeks on la bella Tangorita, ja minu kodu on Santa Fe’s…”

Verneri sõrmed liikusid klahvidel, aga seejuures oli ta üleni üksainus suur kõrv. Ta kuulas lauljat, järgis nii tempot kui pause ja oli vaimustuses. Sellel tüdrukul oli suurepärane koloratuur; see polnud küll koolitatud hääl, kuid vaieldamatult loomulik anne, mis tabas ka kõrgemad noodid õigesti ja ilma kobamata. Mees kujutles, kuidas nad võiksid koos duetti laulda, kaks vastandlikku häält mõjuksid kindlasti huvitavalt. Ta hakkas mängule endamisi kaasa ümisema, ja kui Vaike laulu kahte lõpurida kordas, laulis Verner paar oktaavi madalama häälega korduse kaasa. See oli improvisatsioon, mis ootamatult efektselt välja kukkus, ning esinejad jäid lõppakordi vaibudes teineteisele vaimustunult otsa vaatama.

Vallandus maruline aplaus. Nõuti lisapala või laulu kordamist, aga nii Vaike kui Verner keeldusid, teades, et teist korda see enam nii hästi välja ei tuleks.

„Te olete tuttavad, te olete seda kindlasti varem harjutanud!” ütles Ursula, kui nad oma kohale tagasi istusid, ja selles ütlemises oli omajagu etteheidet. Vaike ja Verner vaatasid teineteisele otsa ja puhkesid üksmeelselt naerma. Oleks vist asjata olnud hakata kooliõele seletama, et nad kohtusid esimest korda.