Читать книгу Kaldaliiva - Erik Tohvri - Страница 4

Alati, kui mulle meenub Kooreküla, näen ma silme ees pikka-pikka munakividega sillutatud sirget teed. Esimest korda mööda seda sõites tundus mulle, et see kahelt poolt inimesekasvu kadakatega palistatud tee viib maailma äärele, sest kuskil kaugel eespool oli näha vaid päikesevalguses helendavat meretriipu, seal pidi olema lõpp. Kadakad ei lasknud autos kõrvale vaadata ja näis, et sellel pikalt merre ulatuval poolsaarel peale kadakate muud ei olegi. Ometi oli meid just sellele teele juhatatud, et pääseda Koorekülla, kus olevat müüa väike ja vana mereäärne kalurimaja.

Mere äärde endale suvekodu leida, võimalikult üksikus kohas, see oli juba ammu minu salajane unistus olnud. Nii salajane, et ma ei söandanud sellest pikka aega isegi oma naisele rääkida. Teadsin, et Asta huvi mere vastu piirdub vaid madalas rannavees suplemisega ja sedagi ainult eriti palavatel suvepäevadel, aga minule on meri tähendanud alati palju rohkemat. Meri on minu jaoks olnud avaruse ja piiramatuse, võiks öelda veel enamgi – vabaduse sümbol. Tollane sõit Koorekülla toimus aastal 1978, ja merel oli siis iga eestlase jaoks veelgi olulisem tähendus, sest seal teisel pool, silmaga haaramatu veevälja taga oli vaba maailm. Maailm, kus pidi valitsema tõeline vabadus – midagi sellist, mida ma tollal ei suutnudki ette kujutada. Veel utoopilisemana tundus tollal soov sellisest vabadusest osa saada; minu unistuste piiriks oli võimalus leida ümbritsevas hallis argipäevas oma väike maailm, milles viibimine vähemalt ajutiselt suudaks luua ihaldatud vabaduse illusiooni.

Just sellist kohta me Astaga tol päikeselisel maikuupäeval Eesti läänerannikult otsisimegi. Olin oma südamesopis ammu pakitsenud unistuse Astale tasapisi, lausa terahaaval avaldanud, ja imelikul kombel ei kohanudki seekord tema poolt järeleandmatut vastuseisu. Oleks muidugi palju öelda, et mu naine plaanist kuskile mere äärde majake osta oleks õhinal kinni haaranud; see oleks temale täiesti ebaomane olnud. Koos elatud kahekümne kuue aasta jooksul olime teineteist üdini tundma õppinud, veendunud, et me oleme kuratlikult erinevad inimesed, seetõttu mitu korda abielulahutuse äärel olnud ning taas leppinud ainult seetõttu, et meil oli kooliealine tütar, kes veel vanemate tuge vajas. Olin ammu kogenud, et minu poolt ette pandud eluplaanidesse suhtub Asta skeptiliselt ja pahatihti hoopis tõrjuvalt; sellepärast tundus lootustandvana, et ta seekord nõustus pikemalt mõtlemata taolisele luurekäigule kaasa sõitma. Autosõit oli üks väheseid tegevusi, mis meid ühendas ja millesse me ühtemoodi pooldavalt suhtusime. See mitmesaja kilomeetri pikkuseks kujunev retk tõotas meile mõlemale kui mitte muud, siis ilusat kevadmatka. Logistasime mööda kõrvalisi rannaäärseid teid, igasse teeäärsesse poodi tegin asja ja küsitlesin müüjaid, pidades sellist teadete hankimise viisi maal kõige tõhusamaks. Paraku pidin ikka ja jälle pettuma – teised linnainimesed olid meist ammu ette jõudnud. Näis, et meie jaoks ei ole Eestimaa randades enam ühtegi müüdavat tarekest, ja see, mis vähemalt minu jaoks oli meie sõidu põhieesmärk olnud, ähvardas lõplikult nurjuda. Aga siis, kui olime mööda kõverikke rannateid sõitnud juba ligi paarsada kilomeetrit, leidsime vanapapi, kes kuskil poeukse juures pudelist õlut rüüpas ja minu küsimise peale kukalt sügama jäi. Juba see oli hea märk, paljud küsitletud olid järele mõtlemata pead raputanud.

„Eks sõitke Koorekülla, seal pidi Taku Mihkli maja müügis olema,” arvas mees ja juhatas meile teeotsa kätte.

Ma poleks varem uskunud, et tolles mahajäetud Eestimaa nurgas leidub selline noolsirge ja munakivisillutisega tee. Alles hiljem sain teada, et see oli rajatud Esimese maailmasõja aegu koos mereäärse rannakaitsepatareiga; kunagisest suurtükipatareist olid järel vaid puudesse kasvanud mullavallid, kuid tollal rajatud sirge tee jäigi külaelanikke teenima. Aastate jooksul küll mõnevõrra vajunud ja kühmuliseks muutunud, oli Kooreküla teel vaieldamatult üks hea omadus – see ei muutunud kunagi poriseks ja oli igal aastaajal sõidetav.

Minu päevinäinud autole selline tee küll ei meeldinud. Munakivisillutis pani sõiduriista vappuma ja vibreerima, lohukohtades hakkas auto veidralt noogutama ning ma pidin veelgi kiirust vähendama. Asta heitis mulle mureliku kõrvalpilgu, aga ei ütelnud midagi, kuigi olin talle oma mõttes juba sõnad suhu pannud: see tee lammutab meie auto ära! Ometi jättis naine selle ütlemata, ka teda oli nähtavasti haaranud omapärasest ümbrusest tekkinud seletamatu lummus. Maastik oli siin kirjeldamatult vaene, aga siiski köitev, sest see oli kujundatud õige nappide vahenditega nagu mõni moodne teatrilavastus – ees üleval pimestav kevadpäike, allpool hõbedaselt kiiskav meretriip ja külgedel igiroheliste seintena kadakad. Ning kõige all sinakashallid munakivid, auto jaoks tõeline Kolgata tee.

Kui paar kilomeetrit oli sõidetud, hakkasid teeäärsed kadakapuhmad hõrenema ja lubasid ümbrust silmitseda. Tee kulges mööda mereäärset madalat seljandikku ja nüüd ilmus eespool vaatevälja ka teest kõrvale jääv, kollases õitevahus põlisvahtratesse peituv majade kogum – ilmselt oligi see Kooreküla. Sealt edasi oli näha vaid lagedust ja juba laiaks paisunud hõbevalget veevälja.

Taku Mihkli majake ei olnud kogu küla täitvate põliste vahtrapuude alla mahtunud, vaid seisis eraldi, külla viivast haruteest paarsada meetrit edasi, otse kivitee ääres. Näis, nagu oleks küla selle rookatusega madala elumaja ja selle juurde kuuluvad väikesed kõrvalhooned ära põlanud ja välja tõrjunud; nii losutas Taku Mihkli valdus seal üksiku ja lagunevana. Juba kolm aastat elaniketa, seletati meile külas. Taku Mihkel ehitas endale alevikuserva uue maja.

Kogu valdus koosnes kolmest hoonest. Keskne oli elumaja, väheldane ja madal piklik tare, mille teises otsas asus ilmselt laut. Kogu see ehitis sarnanes roohunnikuga, sest selle kohaliku materjaliga olid kaetud nii katus kui seinad. Ainult paar tee poole vaatavat aknasilma reetsid, et selles lasumis olid elanud inimesed.

„Õudne…” väristas Asta õlgu, ja esmapilgu mõjul pidin andma talle õiguse. Maja nägi tõesti välja üpris eemaletõukav, see oleks sobinud rohkem vabaõhumuuseumisse näitena sellest, kuidas rannakülas elati paar sajandit tagasi. Kui me taolist maja oleksime kohanud oma tänase teekonna hakul, poleks ma sellele isegi tähelepanu pööranud; nüüd teadsin, et see on meile kui mitte just viimane, siis üks viimaseid võimalusi mereäärne suvekodu leida.

„Oota, vaatame ikka hoolega.” Selle ütlemisega püüdsin turgutada mitte niipalju Asta kui minu enda nulli kippuvat entusiasmi. Üks asi on kujutleda end kuskil kaunis rannakülas vana majakest taastamas, hoopis teine asi aga, kui selline räämas ja arhailisena tunduv majake reaalselt silme ees seisab – peale kõige muu veel katus lehmaseljana nõgusaks vajunud ja korstnapeast mõned kivid alla pudenenud. Katsusime aknast sisse kiigata ja seal tundus olevat pilt mõnevõrra parem, isegi tapeet oli seinas ja põrand värvitud. Aga Asta jäi endiselt skeptiliseks.

„Kas sa arvad tõesti, et sellest saaks asja? Mina küll ei usu!”

„Teha saab igast asjast midagi! Maja ehitatakse isegi päris tühja koha peale,” püüdsin meeleolu tõsta. „Ja näe – see siin on ju mõneti päris korras! Kõva vundament all ja palkseinad…”

Koorimata ritvade abil seintele naelutatud rookiht varjas tõepoolest palkseina. Kui roogude alla piilusin, paljastusid seal ajahamba poolt halliks pleegitatud, kuid kõlisevalt kõvad tahutud palgid. Ka kõige alumine, vundamendile toetuv, mis tavaliselt kõigepealt pehastuma hakkab, tundus korras olevat.

„Asi pole sugugi lootusetu! Selle rookihi kisume maha, laudvooder asemele. Ja värvime rootsi värviga punaseks.” Tõepoolest, niiviisi mõeldes hakkas mu tuju tõusma.

„Sina juba kisud ja värvid! Ise ei teagi veel, mis see maja maksab, kas meil üldse nii palju raha ongi!” püüdis Asta mind jälle maa peale tagasi tuua. Aga see oli öeldud tigeduseta, rohkem järelemõtlemisele kutsuvalt, ja oli isegi üllatav. Olin kartnud, et ta selja pöörab ja autosse kõnnib, sellega igasugust kaalutlemist tarbetuks tunnistades, ja siis oleks teda juba raske kui mitte võimatu ümber veenda. Järelikult oli siin midagi niisugust, mis ka tema järele mõtlema pani.

Väike ehitus teisel pool õue pidi kahtlemata olema saun. Samuti palkseinad, aga katus kaetud laudadega, millel tolknes veel üksikuid tõrvapapiriismeid. Ilmselt olid merelt puhuvad tormituuled kunagisest kattest jagu saanud ja nüüd kõmmeldusid hallikstõmbunud lauad kevadpäikeses. Kolmas ehitis oli väike laudadest kuur, mille algset otstarvet ma ei osanud määrata ja ega see mind sel hetkel eriti ei huvitanudki.

Mihkel Takk pidi elama alevikus.

„Sõidame, otsime ta üles!” ütlesin, ja Asta kehitas õlgu. Ka see oli hea märk, vähemalt ei olnud tegemist keeldumisega.

„Ma tahan maja seestpoolt ka näha!” ütles ta.

„Loomulikult! Ega siis põrsastki kotis osteta, ammuks veel maja.”

Jälle loksusime mööda munakivisillutisega teed. Alevikku oli kümmekond kilomeetrit ja seal polnud Mihkel Taku leidmine enam raske. Mees oli umbes kuuekümnene, pikka kasvu ja kuidagi altkulmu vilava pilguga, milles minu arvates peegeldus umbusk kõigi ja kõige, sealhulgas muidugi meie kui kaugelt saabunud majaostjate vastu. Esmapilgul tundus, et me polnudki talle teretulnud külalised.

„Ma’i tea, kas ma teda üldse müün… Korra oli niisuke mõte, aga…” Mihkel Takk sügas kuklatagust ja vaatas kimbatuses ringi.

„Maja ei olegi müüa? Ega siis polegi millestki rääkida,” valmistusin pettunult juttu lõpetama, aga peremees muutus hetkega toimekamaks, ohkas ja nentis kiirustades:

„Ei, noh, eks ma ikka müün, mis mul ta’ga teha. Ega ma sinna pärapõrgusse enam elama ei lähe.”

Tema arvates võis Kooreküla näol tõesti olla tegemist pärapõrguga. Minule oleks niisugune eraldatus rohkem paradiisi mõõdu välja andnud, muidugi pärast seda, kui elamine on lõpuks oma käe järele sisse seatud. Aga selleks tuli Mihkliga kaupa teha.

„Kui teil on aega, et kohale sõita…”

„Praegu või?”

„Nojah, ega me saa siin iga päev käia, kaugevõitu.”

Asta oli seni meie jutuajamist vaikides pealt kuulanud ja arvas nüüd heaks sellesse sekkuda.

„Kui te müüa tahate, siis peate selle aja leidma!”

Mihkel mühatas, tema arust vist oli see rohkem meestejutt.

„Nojah, kui te mu siia tagasi toote…”

„Toome-toome,” kinnitasin. „Tahaks kõigepealt maja seestpoolt näha, ega muidu saa kaupa teha.”

Loksusime sel päeval juba teist korda Kooreküla poole. Päike oli edasi nihkunud, meri tee lõpul enam peeglina ei säranud ja kadakate varjud triibutasid teesillutist.

Mihkel Takk otsis taskust võtmed ja avas maja ukse. Vastu lõi kopituselõhna, hoone oli ammu tuulutamata. Tilluke piklik esik, suur köök ja kaks väikest tuba. Madalad laed, paras käega kinni võtta.

„Siit läheb lauta…” Mihkel avas köögi seinas oleva ukse.

„Laut meid ei huvita, ega me lehma pidama ei hakka,” teatas Asta.

„Oota-oota, sinna saame suure toa teha!” segasin vahele.

„Toa? Seal pole ju akentki, see kämblasuurune…”

„Akna saab teha!” Andsin Astale märku, et meievahelised vaidlused tuleb hiljemaks jätta, ja pöördusin ettevaatlikult Mihkli poole:

„Ja kui palju te selle kõige eest küsite?”

„Ahah? Nojah, mis ta’st siis küsida, ega see just loss ei ole… Siin pärapõrgus kah veel teine. Kui just auto on, siis muidugi! Eks ta remonti tahab, jah…”

„See maja tahab tervenisti ümberehitamist! Aga kõige tähtsam on ikka hind. Mis selle maja hind on?” painasin taibates, et mees sisimas kalkuleerib, kui palju ta esialgu kavatsetud hinnale võiks juurde lisada. Vastust andis oodata, ja kui Mihkel lõpuks suu lahti tegi, kõlas sealt ebalevalt:

„Ma arvasin, et vast kaks tuhat…”

Kaks tuhat rubla… Kallis see küll ei olnud, paar kolleegi olid tööl rääkinud kordi suurematest hindadest. Muidugi siin kolkas seda viimast ei saanud küsida, aga ikkagi…

„Sellega võiks vast…” alustasin ettevaatamatult, aga Asta lõikas vahele:

„Poolteist tuhat!”

Mihkel Takk raputas tõrksalt pead.

„Ei sest tule midagi. Kaks ja kogu lugu, alla ma ei anna.” Ilmselt oli peremees minu ennatlikust repliigist tuge saanud. Ka Asta taipas seda ja mind tabas tema etteheitev pilk. Paraku olin ma alati asju sirgjooneliselt ajanud ja igasugune kauplemine mulle võõras.

„Et siis kaks tuhat… Vaataks sauna ka!” pakkusin. Läksime kolmekesi hanereas üle õue ja Mihkel Takk avas sauna ukse. Seal polnud õigupoolest vaadata midagi – kaks väikest ruumi, tagumises vanast bensiinivaadist tehtud keris ja pragunenud müüritisega katel.

„Pole just suurem asi,” kirtsutas Asta nina, ja see tegi Mihkli tigedaks. Peremees ühmas ärritatult:

„Pesta saab, mis siin muud vaja!”

„Olgu-olgu, eks me ehitame selle ümber…” püüdsin ma Taku Mihklit lepitada. Mine tea, äkki paneb veel hinda juurde.

„Aga see väike kuur seal, milleks seda tarvitati?” viitasin kolmandale ehitisele, kui olime jälle kõik õuele päikesepaistesse jõudnud.

„See on võrgukuur! Seal hoidis juba minu isa võrkusid, eks ka mina… Enam neid ei ole, nüüd võite sinna endale autogaraaži teha!”

Kõik oli selge, sealsamas õuel lõime käed kokku – kaks tuhat rubla ja kõik see on meie. Ja Asta ei hakanudki vastu vaidlema, ilmselt oli ka tema siin midagi niisugust leidnud, mis teda köitis.

„Ah jaa, veel – mis selle talu nimi on?” tuli mulle meelde küsida.

„Talu?” Taku Mihkel hakkas naerma, ja tema kergendatud olekust sain aru, et mees on kaubaga rahul. „Kui te seda kohta just taluks tahate nimetada… Aga kohanimi on küll olemas, Kaldaliiva.”

Kaldaliiva… Nii saime endale maakodu, millele olin pannud õige suuri lootusi. Kõigepealt selle, et seal, omaette maailmas toimetamine meie üsnagi mõranenud perekonnaelu jälle kokku liidab.