Читать книгу Kaldaliiva - Erik Tohvri - Страница 6

Koorekülas oli tollal säilinud viis talu, mille korstnast suits nii suvel kui talvel välja käis. Peale Kaldaliiva oli veel neli maja tühjaks jäänud, omanikud surnud või linna oma järeltulijate juurde kolinud, ning need elustusid ainult suvel, puhkuste ajal. Kohalikke elanikke, kes aasta ringi Koorekülas elasid, oli vaid seitse hinge, nendest kaks käisid mujal tööl – Västriku Elmar väntas jalgrattal hommikuti kuskile kalavastuvõtupunkti ja Vahtra Aadu põristas mopeediga aleviku serval asuvasse kolhoosi remonditöökotta. Teised olid pensionärid.

Selles neemel või õigemini poolsaarel asuvas külakeses polnud kunagi jõukust maitsta saadud; liiva- ja kiviklibune põllumaa oli selleks liiga vähe saaki andnud ja sundinud elanikke ka merest leivakõrvast otsima. Ometi ei saanud Kooreküla elanikest kedagi päriselt kaluriks pidada, siin oli põhitegevuseks olnud ikkagi põllupidamine. Kunagised talupõllud olid kolhoosiajal kokku küntud ja seal kasvatati suurfarmile haljassööta, kohalikele oli jäetud majade juurde oma kartuli- ja peenramaa. Vanasti olevat igas talus loomi peetud, kuid koos inimestega kadusid ka loomad. Küla peale oli jäänud vaid kaks lehma, Västrikul ja Traksil. Lambaid oli rohkem, neid peeti omapead mere ääres küla ühiskarjamaal, mis oli põllust aiaga eraldatud ja mille nurka külaelanikud olid omal ajal nende jaoks madala rookatusega lauda ehitanud. Seegi oli aegade jooksul tormidest räsitud, katuses auk ja harjaroogu paigal hoidvad harimalgad risti-rästi paisatud, nähtavasti polnud külas enam kedagi, kes oleks ühisvarandust kohendanud. Lauta ümbritsev lambakarjamaa oli aga üks Kooreküla vaatamisväärsustest, vähemalt minu kui linnasttulnu arvates, ja seda just seal kasvavate mitmes mõõdus kadakate ja kummaliselt hambulise rannajoone tõttu. Näis, nagu oleks meri kadakatega võidelnud ja püüdnud enda alla saada kõik põõsaste vahele jäänud valendikud; tulemuseks olid keerulise kujuga kadakapõndakute vahele peituvad arvukad abajad, kus vesi vaid poole sääreni ulatus. See oli omaette miniatuurne maastik, mis ahvatles kuskil veepiiril kivile või kaldamättale istuma ja seda imetlema. Seal, rohust siledaks lakutud lambakarjamaal, ilmnes huvitav omapära – kõrgemad kadakad kasvasid just vee ääres, kaugemal olid lambad oma kärneritööd hoolikamalt teinud ja põõsad ühtlaselt ümarikuks püganud.

Sellele kadakasele lambakarjamaale sattusin üsna varsti pärast Kaldaliiva ostmist ja selle omapära võlus mind jäägitult. Tõsi küll, üsna peagi avastasin, et kadakate vahel võib kohtuda ka madudega, ning kuigi enamik neist olid süütud nastikud, ei suutnud ma nende alati ootamatu ilmumisega harjuda. Asta jälestas madusid ja oli Taku Mihklilt majaostu ajal ka nende kohta järele pärinud.

„Ei, Kaldaliiva ümbruses usse ei ole! Mina pole siin näinud ühtegi!” kinnitas Mihkel, kuid minu arvates mitte just eriti veenvalt. Esimesel suvel tunduski, et see jutt vastab tõele – me ei kohanud oma õuel tõesti ühtegi roomajat. Hiljem pidime küll nentima, et see oli vaid reeglit kinnitav erand – Kaldaliivat ümbritsevatel kadakaväljadel pesitses hulganisti nii nastikuid kui rästikuid. Harva möödus nädalavahetust, mil me ei näinud neist mõnda üle õue vingerdamas, ja Asta tormas siis alati kisades tuppa. Rästikud olid õnneks paiksemad, nemad eksisid meie õuele haruharva. Harjusime korrapäraselt muru niitma ja õues liikudes jalgade ette vaatama ning võtsime abiks tõdemuse, et miski pole täiuslik ei kogu maailmas ega ka meie Kaldaliiva miniparadiisis.

Esimese aastaga sai meie suvekodu uued aknad ja laudvoodri, mille värvimise otsustasime jätta järgmiseks suveks. Vihmaste ilmadega tegime sisetöid – tapetseerisime ja värvisime, ning selle tulemusel võttis elamine hoopis puhtama ja kodusema ilme. Ka Asta oli nähtavasti rahul, kuigi ta seda sõnades ei väljendanud. Olin juba ammu aru saanud, et mingi mulle tabamatu põhimõtte pärast hoidus ta oma rahulolu või heameelt näitamast, tegutsedes täiesti vastupidiselt tuntud ja juba piiblis kirja pandud tõele, et jagatud rõõm on kahekordne rõõm. Kunagi arvasin, et tema selline hoiak tuleb tahtmisest olla teistest erinev, vähemalt näiliselt taolistest maistest rõõmudest kõrgemal seista; aga alles Kaldaliival tegutsedes tekkis mul mõte, et enda rahulolu väljendades oleks naine andnud kaudselt tunnustust ka minu tegemistele – olin ju mina suvekodu ostmise otsustanud. Asta oli terve meie kooselu jooksul lausa kramplikult hoidunud mis tahes minu tehtut kiitmast, seda ma teadsin, ja nii imelik kui see ka ei tundu, olin sellega harjunud. Kui mul midagi hästi korda läks, oli see tema arvates loomulik; aga kui midagi oli halvasti välja kukkunud, vääris see sedamaid laitust või vähemalt halvakspanu, kui mitte järjekordset tõmbumist vaikimise vaheseina taha, kus ta oli ühtaegu nii kurt kui tumm.

Muidugi polnud meie ühiselus tegemist ainult temapoolsete puudujääkidega, kindlasti oleks ka Asta võinud oma mätta otsast vaadates minu olemuse kohta üsnagi pika puuduste nimekirja kokku panna. Me olime lihtsalt kuratlikult erinevad nii oma tunneteskaala kui ellusuhtumise poolest, aga see hakkas üha teravamalt ilmnema alles siis, kui seljataga oli juba aastatepikkune kooselu. Nähtavasti oli meie erimeelsusi seniajani tasandanud mingi mõistusele allumatu tunne, nimetatagu seda siis armastuseks või mõnda muud moodi; see tunne oli aga aja jooksul elukonaruste ja kainenenud mõistuse poolt õhukeseks kulutatud ning ei suutnud meie kokkupõrgete teravust enam pehmendada. Ometi ei olnud me kunagi päris tõsiselt rääkinud lahkuminekust, sest mingi vaist ütles, et olgu haigus kui tahes raske, amputeerimine on ikkagi viimane abinõu, mis arvesse tuleb. Ja kõigepealt pidime arvestama Leaga – meie kohustus oli tütar oma jalgadele aidata, saagu siis hiljem mis saab.

Ühine töö Koorekülas mõjus meie kooselule kahtlemata hästi. Minu esialgne lootus, et meil Kaldaliival oma ja pahandustevaba maailm õnnestub luua, osutus muidugi naiivseks pettekujutluseks, kuid seal tekkivad tülid olid kuidagi teistsugused, pinnapealsed, ega ulatanud meie abielu omal ajal oskamatult rajatud alusmüüri lõhkuma. Veel enamgi – sealt tõime endaga ka linna kaasa teadmise, et lahkarvamistest hoolimata meie kokkukuuluvustunne on säilinud, me oleme teineteisele vajalikud, ja tõdemuse, et meievahelised lahkarvamised on ilmselt samamoodi paratamatu nähtus nagu torm või kõueilm.

Kui suvi oli juba augustikuusse jõudnud, võtsin ette järjekordse katse Lea tulevikuplaanidesse pilku heita. Sattusime kahekesi kodus olema; ilmselt oli tegemist argipäevaõhtuga, sest see toimus Kivilas, meie linnakodus.

„Kas sa oled nüüd selgusele jõudnud, mis sinust saab? September on juba tulemas, kui sa veel edasi õppida tahad, siis…”

„Ei, ma lähen tööle!” ütles tütar ja see kõlas nagu ammu teada otsus. Ometi polnud ta sellest varem rääkinud.

„Tööle? Ja tead ka, kuhu?” üllatusin.

„Jaa, majavalitsusse. Seal on mingi asjaajaja koht. Palk küll suur ei ole, aga ei pea kogu aeg paigal istuma.”

„Nii… Huvitav, miks meie emaga sellest midagi ei tea, kui sul endal kõik nii selge on?” Lea enesekindlus hakkas mulle vastu, selles oli midagi astalikku.

„Ema teab. Emale ma rääkisin.”

„Taga targemaks! Mis vandenõu te minu vastu peate? Teete omapead plaani ja minule mitte sõnagi!” Tundsin, et hakkan ärrituma. Asta ja Lea olid minu vastu mingi ühisrinde moodustanud.

„Ah, sinuga ei saa ju neid asju arutada, sinul on igast asjast oma arusaamine. Sind tuleb fakti ette panna ja kogu lugu,” arvas tütar, ja nüüd tundus mulle, et tema suu läbi räägib Asta ise. Lea oli omaks võtnud mitte ainult ema väljendusviisi, vaid ka suhtumise.

„Sa räägid, nagu ma oleksin võõras! Kurat võtaks, ma olen sinu isa, saad aru!” tõstsin häält.

„Nojah, võibolla bioloogiliselt tõesti…”

Ma pole oma tütart vist kunagi löönud. Võibolla väikesena, kui ta tõesti mõne suure pahanduse oli teinud, sai kasevitsaga siraka mööda sääri. Mitte rohkem, sest mulle endale oli karistamine palju valusam kui lapsele. Aga sel hetkel tundsin meeletut tahtmist Leale kõrvakiiluga vastata, sest lisaks öeldu sisule oli ka tema toon lausa mõnitav. Ma ei tea, kust ta selleks julguse võttis, oli ta ju ikkagi minust otseselt sõltuv. Sest mina olin sel ajal ainuke, kes peresse raha tõi – Asta oli suve saabudes otsustanud jääda pensioniootele, temal kui endisel pedagoogil oli just täitunud selleks vajalik kahekümne viie aastane tööstaaž.

Ma tundsin, et olen tütre poolt nurka aetud, ja see tunne ahistas mind veelgi. Kuidas käituda? Mida öelda, et üritada veel vähegi säilitada oma vanemlikku autoriteeti, mis Lea käitumise järgi otsustades pidi küll olema peaaegu kadunud?

„Sa, tüdruk, oled lihtsalt vastik!” See polnud kaugeltki kõik, mida oleksin öelda tahtnud. Keegi minu sees karjus: Lea, palun ära tee mulle niimoodi! Aga ma ei saanud ju ennast jalamati tasemele alandada, teda paluma hakata… Või olingi seda juba teinud?

„Eks ma olen sinu käest õppinud.” Jälle nagu Asta – tema teadis, et kui olen ärritunud, on parim viis minu endast välja ajamiseks jääda pilklikuks ja rahulikuks, ning kasutas seda teadmist kuratliku mõnuga. „Ise ütlesid, et ma olen sinu tütar.”

„Jah, meil sinuga ei ole tõesti millestki rääkida! Mine tööle, kuhu tahad ja kelleks tahad… Hakka koristajaks või minupärast kas või sibiks, kui meeldib, mis see minu asi.”

Nii meie jutt tookord lõppeski. Ei saa öelda, et too kokkupõrge oleks meie edaspidisele suhtlemisele pikka või sügavat jälge jätnud – sellest ajast peale pidin lihtsalt arvestama sellega, et mul on kodus kaks ühtemoodi mõtlevat, tunnetavat ja igal võimalikul juhul minu vastu häälestatud naisolevust. Ja seda enam kiindusin ma Kaldaliiva maakodusse ning seal ootavasse lõputuna näivasse, kuid pidevat tegutsemisrõõmu pakkuvasse töösse.

Kuigi olin oma tütre otsuses kahelnud, läks Lea tõesti majavalitsusse tööle. Lootsin vaikselt, et kokkupuutumine tegeliku eluga temas need teravad ogad maha viilib, mis meie suhtlemist olid järjest enam mõjutama hakanud. Vähemalt ühte pidi ta oma väikese palga juures tunda saama – seda, et rahasaamine polegi enam nii hõlbus, kui senini oli olnud. Ise raha teenida on hoopis midagi muud kui seda oma vanematelt lunida. Ja seda, mis tema vanemate õpetustest ja kõnelustest ei olnud talle külge jäänud, pidi paratamatult õpetama elu, vähemalt sel ajal ma lootsin niiviisi.

Siis tuli üks septembripäev, mil Lea õhtul nagu möödaminnes mainis:

„Tead, iss… Ma panin ennast autojuhikursustele kirja. Paarsada rubla ja mul on load käes!”

Autojuhtimise vastu oli Lea juba lapsest saadik suurt nõrkust tundnud, ja see oli suuresti minu teene. Vanasti öeldi, et iga inimene peab selgeks õppima peale igapäevaelus vajaliku ka jalgrattasõidu, ujumise ja tantsimise; üldise autostumise ajastul lisandus sellele ka auto juhtimise oskus. Asta keeldus kategooriliselt rooli taha istumast, ja tema asemel püüdsin oma oskusi edasi anda Leale. Tüdruk oli kuuene, kui ta esimest korda autorooli panin, esialgu enda sülle võttes, sest jalad ei ulatunud pedaalideni. Kümneselt tegi ta kuskil metsalagendikul oma esimese iseseisva sõidu, ja hiljem, kui olin veendunud, et Lea asjaga hakkama saab, piirdusin üksikutel maateedel kõrvalistuja osaga. Nüüd, kui vanus võimaldas tal juba juhiluba taotleda, oli tema samm kõigiti loogiline, kuid…