Читать книгу Kaldaliiva - Erik Tohvri - Страница 5

Kaldaliiva ostmise ajaks olime Kivila väikelinnas elanud juba viisteist aastat. Töötasin kohalikus tehases, mis valmistas mitut liiki metalltooteid, neli aastat tagasi oli mind tehnikaosakonna juhatajaks ülendatud. Tehnika oli mulle püsivat huvi pakkunud juba varases lapsepõlves ja suunanud ka minu õpinguid – kõigepealt tehnikum, seejärel instituut, erialaks ikka seesama, metallide töötlemine. Pärast instituuti olin töötanud pealinnas, seal tutvusin ka Astaga, ja pärast abiellumist elasime mõne aasta naisevanemate eramus. Sealt aga oli meie pere Kivilasse meelitanud kõigepealt tehase poolt pakutav korralik korter, tagant tõuganud aga mitte küll terav, kuid selle eest üsna tihti meelde tuletatav vastuolu ämma ja äiaga, kes olid oma majas vaieldamatu ainumääramisõiguse kehtestanud. Mina püüdsin olla küll leplikum, kuid Asta oli pärinud oma isalt paraja annuse kangekaelsust ja lõpuks oligi just tema see, kes meid sellele elumuutusele õhutas.

Samal kevadel, kui ostsime Kaldaliiva, oli meie peres veel teinegi tähtsündmus – tütar Lea lõpetas keskkooli. Tema koolitee oli kulgenud samamoodi üle kivide ja kändude nagu meie abielugi, kus algus oli kõigiti sile ja lootustandev. Tütar tõi kevaditi mitu aastat järjest koju kiituskirja, lisaks veel tänukirja vanematele, kes on kasvatanud kõigiti tubli ja õpihimulise lapse. Siis aga toimus mingi murrang ja tema õppeedukus hakkas üha enam sarnanema võidujooksuga, kus sportlane ei ole oma võimeid õigesti hinnanud ja algul endast kõik annab, et pealtvaatajate aplusi ära teenida. Hiljem, ammu enne finiši paistma hakkamist, aga jõud raugeb ja lõpus jätkub seda ainult sörkimiseks, kui sedagi… Igatahes oli periood, mil tundsime tõsist hirmu, et Leal jääb keskkooli lõputunnistus saamata. Ei saa ütelda, et ta oleks mingitesse kampadesse või kellegi halva mõju alla sattunud; ka seda, et tüdruku pea ei võta, ei saanud kuidagi täheldada. Aga meie mis tahes ergutamisest hoolimata haaras Lead mingi letargia, ta lihtsalt ei tahtnud õppida. Veel halvem oli, et tal puudus igasugune huvi tuleviku vastu, ta ei teadnud ega hoolinudki, kelleks ta saada või kellena töötada tahaks.

Mure Lea pärast lõi meie pereellu järjekordse mõra. Jälle tekkisid tülid ja üksteise süüdistamised, milles Lea väitis, et kõik tema probleemid on alguse saanud meie, tähendab minu ja Asta vastuoludest. Ometi olime tema kasvatamises alati ühel meelel olnud, lapse eest ka omavahelisi tülisid varjanud, ja see kõlas meie kõrvus vaid otsitud õigustusena. Püüdsime Lea isemeelsuse ja tujukuse põhjusele isegi meditsiini abil jälile saada, kuid pärast uuringuid kehitasid arstid vaid õlgu ja väitsid, et tüdruk on võibolla veidi labiilse närvisüsteemiga, kuid kõigiti terve laps. Muidugi oli see teadmine meile lohutus, kuid koolitöö lonkas endistviisi. Ja siis, kui Leal läbi raskuste juba abituuriumi õnnestus jõuda, üritasime teda kõigiti julgustada ja ergutada; kui ta kevadel lõputunnistusega naasis, tundsime, et selle dokumendi saamisloos on suur osa ka meie teeneid.

Pärast Lea lõpuaktust oli meil võimalik kogu oma tähelepanu Kaldaliiva ehitamisele suunata. Kõigepealt hankisin suuremal hulgal puumaterjali, sest juba esimestel nädalavahetustel pärast ametliku ostulepingu sõlmimist olin elumaja välisseinad roomattidest paljaks kiskunud. Maja välimus sellest ainult võitis, kuid minu kindel eesmärk oli palkseinad laudvoodriga katta. Paraku selgus kohe, et aknaraamid ja lengid on oma aja ära elanud ja tahavad väljavahetamist. Ning kui ka need said ära tellitud ja kinni makstud, olid meie säästusummad praktiliselt ammendatud.

„Tapeet ja värvid tuleb ikkagi kohe muretseda!” ütles Asta resoluutselt. Temale oli esmatähtis see, kuidas maja seestpoolt hakkab välja nägema.

„Naelad on ostmata, neid läheb kindlasti terve kast. Ja suuremaid ka, vast kümmekond kilo…” pakkusin omalt poolt. Mina tahtsin kõigepealt maja välimuse korda saada. Selleks, et külarahvas, kes meisse seni oli kuidagi äraootavalt suhtunud, näeks – Kaldaliival on uued ja tegusad omanikud, kes selle räämas ja mahajäetud maja kiiresti korda teevad. „Ja sauna katusele eterniit, seda läheb ka omajagu,” tuli mulle veel meelde.

Sellest erimeelsusest siiski suuremat tüli ei tõusnud, küllap saime mõlemad aru, et ka teise poolt pakutu on vajalik. Küsimus oli vaid tähtsusjärjekorras; järgmisel palgapäeval aga õnnestus meil kõrvale panna nii ühe, teise kui ka kolmanda jaoks ja olime mõlemad rahul. Mulle tegi rõõmu, et ka Astale hakkas meie nomaadielu meeldima ja temagi arutas, mida ja kuidas meie uues maakodus tegema peaks. Tõesti, nädalavahetustel Kaldaliival töötades meie vahel vastuolusid või tigetsemist ei tekkinud, isegi Lea tegi nurisemata üht-teist, ning meie vahepeal kõikidest õmblustest kärisema kippunud perekonnaelu näis kõigiti normaalse ja lootustandvana. Tarvitses aga vaid järjekordsel pühapäevaõhtul linna naasta, kui hakkasime Astaga vastastikku rahulolematusest pakitsevaid sõnanoolekesi lendu laskma. Nüüd, kui Lea oli keskkooli lõpetanud, sai neid isegi rohkem kui varem; enne oli ühine mure tütre pärast meid mõnevõrra lähendanud.

„Nüüd on ta vähemalt kaheksateist täis ja keskkool läbi,” oli Asta pärast lõpuaktust kergendatult ohanud.

„Mis sest, ega ta sellepärast veel täiskasvanu ei ole, kuigi õigused on käes! Kui ta vähemalt teaks, mida edasi õppida…” Kuskil südamesopis olin ikkagi säilitanud isaliku lootuse, et arusaamine mingi eriala omandamise vajalikkusest lõpuks tüdrukuni jõuab. Kõige muretum oli aga asjaosaline ise – juba järgmise nädala keskel teatas Lea, et ta loobub sel nädalavahetusel Kaldaliivale kaasa tulemast.

„Meie läheme matkama!”

„Kellega siis ja kuhu?” tundsin vanemlikku huvi.

„Sõbrannaga! Margitiga.”

„Kahekesi?”

„Mm… Tõenäoliselt jah. Aga võibolla ka mitte.”

„Mis tähendab – võibolla ka mitte? Kas sa lähemalt ei saa selgitada?” Lea iseteadvus tegi mind omajagu tõredaks.

„Ega ma enam laps ei ole, et sa…” Tüdruk sai sõnasabast kinni, arvatavasti oleks ta minu küsitluse peale tahtnud õige sapiselt vastata, aga miski takistas. Mis see takistaja oli, selgus juba järgmisest lausest ja korraga nurruvaks muutunud toonist. „Pead sa siis minu pärast muretsema! Aga tead, mul oleks natuke raha vaja.”

„Natuke? Kui palju see natuke on?”

„Noh… Paarkümmend rubla.”

Paarkümmend rubla… Olin just oma rahatagavara üle lugenud. Paarikümne rubla eest oleks tollal saanud Kaldaliivale osta nii põrandavärvi kui tapeedi. Aga isa kohus…

„Viisteist!” tingisin, ja Lea noogutas.

„Olgu. Eks ma ema käest norin ka natuke.”

Eks seegi läheb Kaldaliiva arvelt, mõtlesin, aga jätsin ütlemata. Maakodu oli meile Astaga saanud tõeliselt tähtsaks, see näis nagu mingi tulevikuparadiis, kus imeväel lõpevad kõik meievahelised tülid ja lahkarvamised. Kaldaliiva oli see imerohi, mis pidi meid jälle lähendama ja meie abielu päästma, ning seda soovisime me tollal mõlemad. Vähemalt mina lootsin siis niimoodi. Lea aga suhtus meie uude maakodusse enam kui ükskõikselt.

„Mis mina seal tegema hakkan! Terves külas ei ole ühtegi alla viiekümne aastast inimest!” ütles tütar ja paraku oli tal õigus. Üksikusse kohta rannamaja ostes ei olnud me tema peale mõelnud, ja seda ütlesin ma ka Astale.

„See on ajutine, palju tema Kaldaliival käima hakkab! Temal on teistmoodi huvid, tema läheb mõne aasta pärast mehele ja mis tal meist… Temal saab olema oma elu,” arvas naine minu arvates liigagi ükskõikselt.

„Mehele? Millal see veel…” tahtsin vastu vaielda, aga jätsin asja sinnapaika. Lea käitumine oli tõesti ülemäära iseteadev ja ettearvamatu. Peaks ta ainult enne iseseisva elu alustamist mingi ameti õppima, ülikooli ta niisuguse õppeedukusega vaevalt suudaks sisse saada. Tõepoolest, ega asjata öelda, et mured kasvavad koos lastega… Aga teadmine, et meie kui vanemate võim Lea tulevikku järjest vähem mõjutada suudab, hakkas ka minus üha enam juurduma. Sellele lisandus küll mingi mõrane arusaamine, et midagi on meie lapse kasvatuses viltu läinud, Lea on meist kuidagi irdunud, tema arusaamad ja eelistused meie omadest erinevad. See ei olnud ainult põlvkondade vaheline vastuolu, vaid minnalaskmismeeleolu, mis teda viimastel kooliaastatel oli saatnud. Kas seda annaks veel mingil moel muuta või on juba liiga hilja? Sest ammu oli märgata, et Lea meie soovitusi enam nii lihtsalt kuulda ei võta, ja kui teda üldse mõjutada õnnestub, siis ainult heaga või midagi lubades. Aga mida see tähendaks, kas mitte kahtlase tulemusega järjest korduvaid ostutehinguid?

Kaldaliival töötades läksid need mured kogunisti meelest. Siin tegutsemist innustas mingi alateadvuslik õigustus, et ehitan endale varjupaika, mis suudab meie peret igasuguste murede eest kaitsta. Kaldaliivast pidi saama koht, kuhu suure maailma hädad ja vastukäimised lihtsalt ei ulatu ning kus kehtivad vaid meie poolt kehtestatud seadused. See arusaamine andis ehitustöödele hoogu ja jõudu. Me saabusime Koorekülla alati juba reedeti, hakkasime sõitma kohe pärast tööpäeva lõppu ja jõudsime maal samal õhtul enne öörahule jäämist veel üht-teist korda saata. Laupäev kulus vaheajata tööle ja pühapäevalgi lõpetasime alles siis, kui päike merele juba punast triipu joonistas. Igal nädalavahetusel jäi meie kätetööna maha midagi uut, olid selleks siis vahetatud aknad, valkjate vaigust lõhnavate laudadega vooderdatud seinaosa või juurdeehitatava veranda vundament. Tihti vajasin ma Asta abi, ta tuli tõrkumata juba esimese kutse peale ning pani käed külge kuhu vaja.

„Sa oled siin nagu teine inimene,” ei saanud ma jätta tunnustust avaldamata. Sellist üksmeelt polnud meil juba ammu olnud.

„Mina? Hoopis sina oled siin teistmoodi!” arvas naine.

„Tohoh… Aga võibolla tõesti! Ja tead, miks?”

Asta kehitas õlgu. Minu arvates liigagi ükskõikselt.

„Sellepärast, et esimest korda ehitame me endale! Ainult endale, kellegagi pole meil vaja seda jagada,” ütlesin.

„Nojah, eks vist sellepärast siis… Aga kellega me oma linnakorterit jagame, et seal teistmoodi on?”

Tõepoolest, selle ütlemisega tabas ta naelapea pihta. Põhjus pidi olema kuskil mujal, palju sügavamal.

„Linnakorter pole ikkagi nii oma…” püüdsin abitult vastu vaielda, kuid tundsin, et see pole õige põhjus. „Siin on kõik teistmoodi, nagu omaette riik! Pelgupaik, saad aru.”

„Ei.” Asta vangutas pead. „Minu arvates pole asi selles… Siin on sul tegevust, sellepärast. Sulle meeldib tegutseda.”

„Sinule ju ka!”

„Eks jah… Kas sa pole nüüd aru saanud, et meil sinuga on ainult kaks asja, mida tehes me ei tülitse?”

„Kaks asja? Ei tea, mida sa silmas pead?” Asta oli nähtavasti jälle midagi imelikku välja mõelnud.

„Just, kaks asja! Need on reisimine ja ehitamine.”

Reisimine ja ehitamine… Pagana pihta, tal oli tõesti õigus. Püüdsin juurelda, miks see niimoodi on, ja arvasin siis põhjuse leidvat. Muidugi!

„See on sellepärast, et nendes asjades oled sa abitu ja täielikult minust sõltuv. Siis on juhtimine minu käes ja sa ei hakka vastu,” panin äkkileitud tõe maha ja tundsin samas, et tegin seda liiga jäigalt ja ühepoolselt. Saab see nüüd tüliõunaks?

„Ahah,” ütles Asta osavõtmatult. „Kas tõstan lauda kõrgemale?”

„Ei, hoia nii! Aga kui sa tõesti arvad, et siin meid vaid ehitustöö ühendab – mis siis saab, kui Kaldaliiva valmis on? Kas siis hakkame ka siin samamoodi pahandama kui linnas?”

Mul jäi vastus saamata. Asta tegi, nagu poleks küsimust kuulnudki. Ootas, kuni olin esimesed naelad sisse löönud, ja marssis siis sõna lausumata tuppa. Hoolimata kahekümne kuue aastasest kooselust ei olnud ma seni suutnud õppida tema hingesügavustes toimuvasse pilku heitma, ja kui mõnikord tunduski, et oleme oma mõtetelt lähedased, siis juba järgmine silmapilk võis selle arvamuse armutult ümber lükata. Abielu algusaastatel olin püüdnud tema selliseid ootamatuid meelemuutusi analüüsida, hiljem aga loobusin, sest minu arvates ei allunud need mitte mingile loogikale. Miks pagana pärast on naiste mõttemaailm nii segaselt siiruviiruline? Miks ei võiks naised olla samasugused kui mehed, otsekohesed ja sirgjoonelised?

Küllap ma tegin niiviisi mõeldes naissoole omajagu ülekohut, sest laiendasin Asta kaudu kogetut ka kõigile teistele õrnema (kas ikka tõesti õrnema?) soo esindajatele. Hiljem loobusin taolisi vastukäimisi analüüsimast ja üritasin asju võtta sellistena, nagu need välja paistsid. Solvamisele vastasin omapoolse solvamisega, tige sõna või pahur näoilme kutsus minus esile samasuguse kui mitte veelgi provotseerivama reaktsiooni. Üha enam hakkas avalduma meie iseloomude eripära – alati pärast pahandust oleksin mina kohemaid soovinud leppida ja pahanduse käigus öeldud halbu sõnu isegi ühepoolselt andeks paluma; Asta aga võis päevadeks vaikimise vaheseina taha tõmbuda ja minuga käituda nagu võõras. Ka seekord Kaldaliival, kui ta oli sõnalausumata tuppa läinud, oli ta mulle nii tuttava kooriku selga tõmmanud.

„Me peame ju koos edasi elama, milleks siis viha pidada?” küsisin, ja oma arust üldsegi mitte provotseerivalt.

„Oled sa kindel, et ikka peame? Võibolla oleks meil õigem hoopis omaette elama hakata, eraldi?” vastas naine küsimusega, tema toonis ilmnes solvumine ja varjamatu tahe tüli pikendada. Niisugune ettepanek oli meie abielu ammustest aegadest saatnud, Asta teadis, et ma püüan meie elu mis tahes hinnaga koos hoida, ja kasutas seda ütlemist nagu trumpi. Aga selline provokatsioon oli temale iseloomulik, ta oleks nagu enda poolt rajatud kindlusesse tõmbunud ega kahelnud selle kaitsevõimes sugugi.

„Võibolla tõesti! Kas kohe või natuke hiljem?” andsin vastu, ise kaalutledes, kas ma üle ei pinguta. See oli Kaldaliival vist meie esimene tõsisem kokkupõrge, kuigi mõlemalt poolt talitsetud.

„Nii, kuidas sina tahad. Minupärast kas või kohe.”

„Parem siis natuke hiljem, mul on vaja maja vooder ära lõpetada,” üritasin kogu juttu naljaks keerata. „Tuled sa appi?”

Asta ei vastanud midagi ja ma läksin oma tööjärjele tagasi. Lõppude lõpuks saan ka üksinda hakkama, ainult paar lihtsat lisarakist tuleb teha, mis järjekordset lauda paigal hoiaksid ja seega Astat asendada suudaksid. Aga suhu jäi äsjasest jutuajamisest mõru mekk. Tundus, et püüdlustest hoolimata oleme jälle tagasi libisenud; minu lootus oli järjekordse valusa hoobi saanud.

Päris alguses, meie abielu algaastatel oli armastus Asta kui kõigist ihaldusväärseima naise vastu olnud minu tunneteskaalal kahtlemata esikohal ja varjutas kõik muud soovid. See oli periood, mil tundsime mõlemad (jälle ma püüan ka tema eest rääkida, sest arvan tõesti, et ka tema tundis sedasama) suurt vajadust teineteise järele. Aga siis, aastaaastalt, pikkamisi, hakkasid meid siduva tunnetelindi värvid pleekima, muutusid luitunuks ja igapäevaseks, ning minu hinnangul sai see muutus alguse just temapoolsest küljest. Niisugust ühtesulamistahet nagu minul ei olnud ma tema juures algusest peale märganud, kuid pidasin seda siis vaid tema vanematekodust pärineva kombeka kasvatuse viljaks; kui aga meie suhted üha enam jahenema hakkasid ning senine alistuv talumine tema poolt varjamatuks tõrjumiseks muutus, tähendas see paratamatut kaugenemist. Intiimelu on selline sfäär, millest ei taheta teistele rääkida, see peab jääma oma magamistoa seinte vahele. Selle puudujääkide üle kurtmine käiks justkui mingite kirjutamata eetikanormide vastu, oleks nagu oma elukaaslase selja tagant löömine, võibolla hullemgi kui otsene abielurikkumine, kui tegemist on vaid anonüümse füüsilise aktiga. Ometi peaks meditsiin ka siin appi tulema ja selgitama, mis…

„Minul pole viga midagi! Mina olen normaalne!” raius Asta minu ettevaatlikult tehtud ettepaneku peale arsti poole pöörduda.

„Sa arvad siis, et mina… et viga on minus? Et mina ei oska või ei suuda…” Raske on enese abitust tunnistada, kuradima raske.

„Mina ei tea! Minule pole ühist voodit vaja, minupärast võid selle pooleks saagida!” deklareeris tema.

„Kas risti või pikuti?” püüdsin veel huumoriga midagi päästa, kuid Asta tõmbus juba tuttavaks saanud vaikimise vaheseina taha ja jutt jäigi sinnapaika.

Sellest pahandusest peale magasime kumbki oma teki all ja lähenesime nagu mees ja naine teineteisele vaid haruharva. Ja ometi ei jätnud ma lootust, et kõik veel muutub – siis, kui meil õnnestub igapäevaelu painetest vabaneda. Kaldaliiva pidi lõpuks saama selleks kohaks, mis meie abielu jälle elamisväärseks muudab. Kõigest hoolimata.