Читать книгу Peeglikillud - Erik Tohvri - Страница 6

Pärast ema-isa lahkuminekut elasime emaga vanavanemate juures ja see periood kestis paar aastat. Kooliõpetajast vanaisa kodutööde hulka kuulusid vaid puude ja vee toomine, ahju kütmine ning mõned erakorralised tööd – näiteks talveakende ettepanek ja eest võtmine. Ei suudaks kujutleda teda köögis pliidi ääres seismas ega põrandaharja liigutamas – ta oli selleks liiga akadeemiline ning oma kõnes ja käitumises alati väljapeetud ning napisõnaline.

Vanaema oli temale nii välimuselt kui olemuselt vastandlik: väike, tüsedusele kalduv, kuid mitte tüse, elav, naeruhimuline ja jutualdis. Tema kõnes oli selgelt tuntav Viru murrak, milles esines kohati kummalisi ingerikeelseid sõnu, ja ise nimetas ta seda oma koduküla järgi Kudruküla keeleks. Kudruküla keeles leidus ka narvakatele omaseid russisme, näiteks kaubarongi kohta ütles vanaema elu lõpuni tavarna.

Vanaema ja vanaisa tutvusid ja abiellusid Narva-Jõesuus, kus Harjumaalt pärit noor kooliõpetaja 20. sajandi algusaastail oma esimest töökohta pidas. Narva-Jõesuus sündisid ka selle sajandi esimese kümnendi vahetusel nende mõlemad tütred. Salme ja Linda olid erinevad nii välimuselt kui ka vaimuannete poolest ja see määras nende elusaatuse. Vanaema oli tütarde eest kõik ise otsustanud, tema oli meie pere tegelik juht, kuid oma juhtimisoskusi ei osanud ta edasi pärandada. Nii sai Salmest mõnevõrra kõrk kuningatütar ja Lindast Tuhkatriinu, kes aga oma printsi ei leidnudki. Ja kui peresse 1916. aastal sündis kauaoodatud poeg, oli Linda osa koduabilisena lõplikult määratud.

Oli see ülekohus vanaema poolt? Mingil määral kindlasti, kuigi ta ei teinud seda teadlikult ega pahatahtlikult. Siin juhtis teda mingi alateadlik instinkt, mis looduses suunab loomulikku valikut, inimeste hulgas aga paraku võib viia ettearvamatute tagajärgedeni.

Romaani „Äravalitu” keskse tegelase Vaike prototüüp on minu ema Salme, kelle elukäiku olen püüdnud üsna tõepäraselt kirjeldada, luues samas pildi ka teistest meie peret ümbritsenud inimestest. Näiteks oli Tallinna tädi Alma omaette koloriitne kuju. Ta oli vanaema noorem õde, töötas Haridusministeeriumi kantseleis ning püüdis kõigiti etendada meie peres Ajaloolise Tõe osa. Ta pidas end vanaemast targemaks ja haritumaks ning meie pere õnn oli, et ta elas meist saja kilomeetri kaugusel. Tolle aja kombeid ja liikumisvõimalusi arvestades oli see küllaldane vahemaa. Aga oma tõekuulutused ja direktiivid saatis ta kohale vanaemale adresseeritud ülipikkades kirjades, ja need olid vägagi kategoorilises toonis. Minu isa, toosama allohvitser, oli temale oma saksa kasvatuse ja laitmatute kommetega vägagi imponeerinud ning minu vanemate lahkuminekus süüdistas tädi Alma ainult minu ema ja oma õde, kes tütre oli võimatuseni ära hellitanud ning potilillekeseks kasvatanud. Mäletan hästi, kuidas vanaema iganädalase paksu kirjaümbriku postkastist tõi, traatraamiga prillid ette pani ja läkituse voodiserval istudes läbi luges. Vanaisale teatas ta õhtul teelauas lühidalt, et sai Almalt jälle sõimukirja. Vanaisa nende kirjade sisu vastu huvi ei tundnud.

Mäletan mammale tekkinud austajat, kes meil mootorrattaga külas käis ja mulle alati apelsini kaasa tõi. Veelgi paremini aga mäletan sügist, mil pärast ema pealinnas-käiku tuli meile külaline. Jässakas, vanaisast veidi lühem, halliseguste, kõrva ääres lokkis juustega mees. Ka minule oli tal kingitus – punase peaga taskunuga, millel järel pikk lõksuga kett.

„Et ära ei kaoks,” seletas ta, aga ise vaatas hoopis mamma poole. Ja mamma oli kui ära tehtud, vadistas juttu rääkida ja õhetas, mind polnud tema jaoks enam olemaski. Vanaisa jäi laua ääres vaikivaks, vaid vanaema üritas kuidagimoodi juttu ülal hoida. Tädi Linda istus ja vahtis teraselt oma taldrikusse.

Libistasin end vaikselt uksest välja. Oli hämar sügisõhtu, posti otsas värava kõrval põles juba elektrilamp. Läksin aeda, jalgade all sahisesid langenud lehed. Seisin õunapuu all, kingiks saadud nuga peos. Ma tahtsin lõigata kuivanud õunapuuoksa, aga käänispea vedru oli liiga tugev ja neljaaastase sõrmede jõud noa avamiseks liiga kasin. Mäletan, et seisin seal, minu kohal oli raagus õunapuuvõra ja peos nuga, mis ei allunud minu tahtele. Seisin ja vaatasin roosalt kumavat akent, mille taga toimus minu reetmine. Muidugi oli vanaema see, kes lõpuks minu puudumist märkas ja mind tuppa viis.

Selle õhtuga algas mulle raske aeg. Neli aastat on vist ikkagi liiga sobimatu vanus ema kaotamiseks, ja kuigi ma oskasin juba ise lugeda Tallinnast saabuvaid kirju, oli neist mulle vähe lohutust. Vanaema ja tädi Linda tegid kõik, et mind lõbustada ja mu kaotusvalu leevendada, aga ma igatsesin mamma järele aastaid.

Elu tagahoovimajas läks omasoodu edasi – samamoodi kui varem käisid laadalised, samamoodi tuli tsirkus ja turuplatsile pandi üles tohutu suur telk. Siis viidi mind esimest korda ka sinna etendusele – mäletan elevanti, kes londiga leiva võttis ja suhu pistis, mäletan ilmatu suurt suurtükki, mille torust poiss välja lendas, kaarega üle publiku vuhises ja vastasseina ääres võrku potsatas, siis kähku sealt välja ronis ning rahvale kummardas. Muidugi plaksutasin koos teistega, see kõik oli huvitav ja põnev. Üks laadalistest, kes alati meie peres ööbis, oli Valgamaalt pärit väikeärimees Havist; tema kauples habemenugade, kääride ja muu peenema kraamiga. Mäletan, kuidas ta kord tulles tõi mulle kingituseks korgipüssi, aga püssi ma millegipärast kartsin ja hakkasin hirmunult kisama. Vanaema püüdis mind keelitada kingitust vastu võtma, kuid jonnida ma oskasin ja minu tahe jäi peale. Alles siis, kui onu Johannes Tallinnast koolivaheajale tuli, lepitas ta mind püssiga – see tegi toreda paugu ja paiskas toru otsa surutud korgi kaugele.

Meie perel oli kombeks sõita igal suvel maale suvitama. Selleks oli meil mitmeid võimalusi, kuna vanaisa sugulastel olid talud Anijal Harjumaal, vanaema vend aga oli pärinud tema isakodu Narva-Jõesuus. 1938. aasta suve veetsime sugulaste juures Anija mõisa lähistel Mullikmäe talus, otse maantee ääres, kus meie kasutuses oli ruumikas veranda. Kord tuli meid sinna vaatama ka ema koos oma uue mehega, keda ma pidin onu Karliks kutsuma. Nad tulid hommikupoolikul bussiga ja läksid tagasi juba mõne tunni pärast. Maantee keerutas tollal otse meie veranda eest läbi, praegu on tee muidugi õgvendatud ja asfalteeritud, kuid maja ja veranda on alles. Mäletan, kuidas onu Karl viipas bussijuhile, kes oma sõiduki sealsamas väravas peatas – sel ajal maal bussipeatusi ei tuntud –, ning siis mind vastu rinda suruvat ema lausa jõuga bussi poole tiris. Ma ei näinud, kuidas ema mulle bussiaknast lehvitas, ma surusin näo sirelipõõsasse ja lausa röökisin nutta. Sirelilehtede mõrkjas maitse tuletab mulle tänase päevani seda suvist õhtupoolikut meelde.

„Ära nuta, mamma ütles, et sügisel võtab ta sind natukeseks enda juurde,” üritas Linda mind lohutada. Sügis tuli, ja ma sõitsin tõesti rongiga Rakverest Tallinna. Vist koos vanaemaga, kes mu nädalaks sinna jättis ja ise tagasi koju läks. Onu Karlil oli Nõmmel kaks maja ja suur aed. Oli oktoobrikuu lõpp, puud raagus ning südame põksudes ronisime hoovimaja trepist üles teisele korrusele.

„Vaata, Erik, see on sinu õde! Eks ole armas?”

Voodis vigises mingi ilmetu näoga komps, peas pigimustad lühikesed juuksed, ja ta ei jätnud mulle mingit muljet. Lõpuks leppisin teadmisega, et õde vist peabki niisugune olema – mul polnud ju varem ei õde ega venda olnud. Aga Nõmmel oli mulle kõik võõras; hommikud olid küll üsna talutavad, siis oli onu Karl tööl ja meie vaid kolmekesi. Õhtuti ei leidnud ma aga endale kuskil kohta, minuga keegi ei tegelenud ja mamma tähelepanu oli pööratud vaid beebile ja onu Karlile. Kui magamisaeg kätte jõudis, puges mamma onu Karli kõrvale voodisse ja mina pidin tubadevahelise ukse kinni panema ning üksi võõras linnas, võõra korteri võõras toas magama jääma. Ning kui vanaema mulle lõpuks järele tuli, tundus see otsekui lunastus. Mis nad emaga omavahel rääkisid, ma ei tea, aga kui me Rakverre tagasi jõudsime, ütles ta:

„Noh, Erik – nüüd jääd sa päriselt meie lapseks!”

Ka Nooruke naeratas kergendatult. Mina aga hakkasin sellest peale vanaema emaks hüüdma. Üks põlvkond oli nagu vahelt kadunud, mul ei olnudki vanaema, vaid ema ja tema oli palju lähedasem kui mamma, kes elas võõra mehega kuskil kaugel Tallinnas, õigemini küll Nõmmel.