Читать книгу Peeglikillud - Erik Tohvri - Страница 9

Behse maja Rohuaia tänaval jäi meie perele vaid põgusaks vahepeatuseks, sest seal me ei saanud aastatki elada. Varsti tuli meil jälle kolida. Ka seekord ei olnud teekond pikk, kuid läks ülesmäge – meie uueks aadressiks Rakveres sai Pikk tänav viiskümmend neli. See oli mitmeti huvitav elamu – esiteks oli selle asukoht omapärane, maja asus vahetult Vallimäe järsu nõlvaku all, tal oli suur sopiline hoov, mille sügavuses veel üks elamu ja mitmeid kõrvalhooneid. Viljapuuaed oli rajatud terrassidena otse järsult tõusvale mäeküljele. See oli suurim majadest, kus ma seni elanud olin, lisaks mitmele korterile asus selles veel pagaritööstus ja selle tooteid turustav pood. Uus korter oli samuti õige suur ja sellel oli koguni kaks sissekäiku: üks avanes otse tänavale, teine köögi kaudu hoovile. Korteris oli kaks suurt ja kaks väiksemat tuba ja ruumikas köök, mis, tõsi küll, osutus talvel pea sama külmaks kui oli olnud turuplatsi-äärses korteris. Põhjuski oli sama – soojustamata ja alati niiske paekivisein. Lisaks loetletud ruumidele asus pööningukorrusel veel viies tuba, mis oli päris omaette, sest sinna pääses mööda treppi otse tänava-äärsest esikust.

Ka see maja kuulus saksa soost peremehele, kellel oli küll üsnagi eestipärane nimi – Koop. Peremees ise elas kuskil mujal, tal oli Rakveres mitu maja ning ta käis neid üsna harva vaatamas. Vaatamas ei olegi siinkohal õige sõna, sest härra Koop oli pime ja liikus alati oma proua saatel. Pikk, pisut vimmas, puhmaskulmudega, vanuselt kuskil kuue-seitsmekümne vahel – nii ilmus ta vahetevahel proua käevangus meie õuele ja proua jutustas talle, mida ümbruses näha oli. Koop rääkis ka eesti keelt, kuigi tema häälduses oli tunda tugevat aktsenti.

Meie korter asus maja ühes, pagaritööstus ja -äri aga teises otsas. Vahepeale mahtus veel pagari korter, mille kohal mansardkorrusel elas perekond Tõnismaa ja nendel oli minust neli-viis aastat vanem poeg Leevi. Õuemajas oli veel kaks korterit, ühes elas keegi üksik naisterahvas, kellega mul mingit kontakti ei tekkinud, ja teises vanapaar, kellel ei olnud lapsi. Taga hoovisopis oli veel üks pliidiga toakene, kus elutses keegi üksik vanamammi.

Pagaritööstus tegi elu huvitavaks, sest seal toimus alati midagi. Juba poole öö ajal pandi leivad-saiad ahju, poe avamise ajaks pidid alati olema värsked tooted saadaval. Pagaril oli ka abitööline, kelle hooleks oli puude lõhkumine ja ahju üleskütmine. Üsna varsti pärast meie saabumist kolis eelmine pagar ära ning asemele tuli uus ja noorem. Mis aga peaasi – tal oli kaks last, poeg Pentti ja tütar, keda hüüti Ninnuks. Mõlemad olid minust nooremad ja see pakkus mulle mõningat rahuldust, sest senistest vähestest mängusõpradest olin alati mina noorem olnud. Hellitusnimega Ninnust ja tema vennast Penttist minule aga kaaslasi ei saanud, nad olid selleks liiga väikesed ja saamatud ning me lihtsalt ei sobinud. Rohkem meeldis mulle sõbrustada Leeviga, kes meie vanusevahest hoolimata oli hästi seltsiv. Naaberkrunt pakkus meile piiramatute võimalustega mängumaad, sest seal lammutati madal ja lagunemisohus maja ning hakati Vallimäest kruusa kaevama. Sellega siiski kaugele ei jõutud, töö pandi seisma ja järsul nõlval kasvavas padrikutaolises puudesalus avanes meiesugustele poisikestele tõeline tegutsemisparadiis. Selles džunglis oli suurepärane mängida igasuguseid sõja- ja tagaajamismänge, Leevi muidugi ees ja mina teda jäljendades kannul. Tegime endale puust revolvrid – tema oli puusepa poeg ja oskas selleks kasutada nii isa tööriistu kui oma osavaid käsi. Pärast värvimist nägi tema revolver välja nagu päris, kuigi ma siis ei olnud veel pärisrelva näinudki. Ajast ette rutates tuleb meelde, et esimest korda sain niisugust tapariista oma käega katsuda järgmisel suvel, kui me Kehras suvitasime ja onu meile külla tuli. Ta oli ülendatud lipnikuks, oli täies mundris ning selle juurde kuulus ka püstol koos kabuuriga. Ta võttis püstolist padrunid välja ja ulatas laskeriista mulle tutvumiseks. Ema pidi seda nähes närvišoki saama. Ka Nooruke jäi temaga nõusse, mitte vist küll niipalju eetilistel kaalutlustel kui teadmisest, et ka luuavarrest võib pauk tulla, liiatigi siis tühjast püstolist. Emal oli sedamaid tuua mitu näidet, kus just niiviisi „oli veel üks pauk sisse jäänud” ja inimene sai otsa. Nii lõpetatigi mu püstoliga tutvumine ja mulle jäi vaid teadmine, et see riist on külm ja raske.

Leevi puurevolver oli aga kerge ja imeosavalt välja voolitud. Püüdsin endale samasugust teha, kuid tulemus oli isegi minu lendava fantaasia jaoks kohutav. Ma olin ikkagi vaid kuueaastane, mul ei olnud lihtsalt piisavalt käteosavust, ammugi mitte aga püsivust, et tehtavat viimistleda. Kärsitus ning tahe kõike kiiresti ja väikese vaevaga saavutada – need omadused saatsid mind kogu noorpõlve. Selleaegset pinnapealsust, mida kohati võiks isegi lohakuseks või laiskuseks nimetada, olen hiljem tõsiselt häbenema pidanud.

Sõja- ja luuremängude väljamõtlemises ei olnud minust Leevile vastast, kuid see ei takistanud mind tema kannul tundide kaupa naaberkrundi džunglis ringi tormamast. Kui väsisime, istusime kuskile põõsa varju ja Leevi pajatas asjadest, millest mul seni aimugi ei olnud. Sinna kuulusid ka sellised jutud, mida rääkides mu sõber vargsi ümber vaatas ja hääle poolsosinaks alandas. Sain teada kummalisi asju, mis mind esmahetkel lausa nõutuks tegid – näiteks seda, et noku ei olegi ainult pissimise jaoks. See teade jättis mind iseenesest külmaks, aga Leevi kinnitas mitu korda, et ma ei tohi kellelegi öelda, et just tema seda rääkis. Ja siis esitas ta mulle sosinal täiesti arusaamatu küsimuse:

„Kas sul läheb juba kõvaks ka?”

Pikal tänaval elades ärkas minus tehnikahuvi. Onu Johannes käis nüüd tihedamini meil ja ühel sellisel käigul kinkis ta mulle aurumasina. Siis soris ta oma kolukastides, mida me oma kolimistel olime truult kaasa vedanud, ja leidis palju huvitavat – küll meie esimese raadioaparaadi osi, küll tööriistu, aga ka lihtsalt traadikerasid ja plekiribasid. Need olid ülipõnevad õhtud, mil onu minu jaoks midagi meisterdas – ta ei öelnud kunagi ette, mida, ja alles siis, kui asi valmis, sain selle otstarbe teada. Nii sündis aurumasina juurde tilluke saekaater, mille raamis oli jõhvsaag ja mis suutis isegi pisut pliiatsiotsa saagida, kõige huvitavamaks osutus mulle aga imeväena tunduv elekter. Onu kolukastis leidus tilluke elektrimootor ja omaaegne raadioaku laadija ning nende abil oli võimalik mitmeid tehnilisi mänguasju ning isegi praktiliselt rakendatavaid seadmeid liikuma panna. Hiljem, juba tehnikumis käies, tegin selle mootori abil isegi äratuskella, sest sõjajärgsetel aastatel polnud seda hädavajalikku eset kuskilt võtta. Mul oli rongile jõudmiseks vaja tõusta igal hommikul kell viis, ja kuigi vanaema oli varmas mind äratama, eeldas see siiski tema valvelolekut. Siis monteerisin meie suure seinakella külge juhtmed, mis osutite kaudu vajalikul ajal kontakti andsid ja elektrimootori pöörlema panid. Võlli külge kinnitatud raskused hakkasid trummeldama vastu metallkausikest ja kogu tuba oli hetkega lärmi täis.

Tehnikahuvist ja loomupärasest laiskusest johtuvalt olen juba lapsepõlvest alates välja mõelnud asju, mis elu mingil määral kergemaks tegid – olgu see siis telefoniaparaadi osadest koolikella-kõlisti kokkupanemine Jägala koolis elades või primitiivse, kuid praktilise veevarustussüsteemi tegemine Kodasoo mõisahoones elutsemise aegu. Seal asus kaev häärberist üsna kaugel ja vee toomine oli enamasti minu ülesandeks, olin siis juba kolmeteistaastane poiss. Meie köögi akna lähedal lõppes aga vihmaveetoru, mille alumised osad olid ammu ära kukkunud ja mis iga vihma ajal katuselt tuleva vee kasutult jasmiinipõõsasse pladistas. Tõin kööki akna alla suure tsingitud plekist vanni, puurisin aknaraami augu (muide – 60 aastat hiljem oli see auk veel alles), punaväele saadetud Ameerika konservipurgi plekist tegin auku läbivad rennid… Vanaema õmbluskäärid muutusid küll veidi nürimaks, kuid vana hea „Solingen” teenis teda ka edaspidi. Peaasi – tal oli sellest leiutusest ülihea meel, ta mõtles sellele süsteemile isegi omaette kummalise nime välja – „siringid”. Nimetus tuli sellest, et vihmahoo puhul kostis köögist omapärane heli – vesi hakkas plekkvanni sirisema. Mina aga pidin pärast seda kaevust tooma ainult toiduks vajalikku vett.

Vaibumatu huvi igasuguse tehnika vastu tekkis minus tänu onu Johannesele. Tema abiga seadsime Rakveres Leevi ja meie korteri vahele telegraafiühenduse, kuigi see kujutas endast vaid morsevõtmega vilgutatavat lambikest. Morsetähestik oli mul kuueaastaselt pähe õpitud ja esimest telegrammi Leevilt üritasin vapralt dešifreerida. Küllap aga olid nii saatja kui ka vastuvõtja mõlemad parasjagu süüdi, et ma Leevi läkitatud sõnumit ei mõistnud. Lõpuks lippasin sõbra juurde küsima, mida ta teatada tahtis, ja paraku jäigi see telegramm meie unikaalse siderajatise esimeseks ja viimaseks.

Rakveres Pikal tänaval elades oli otse käeulatuses palju huvitavat. Vaid veidike ronimist, ja olimegi Vallimäel, mis on oma järskude murunõlvade ja sügavate siseorgudega täiesti ainulaadne maastikuline moodustis. Minu lapsepõlves korraldati Vallimäel rahvapidustusi ja igal tähtpäeval lehvis varemete peatornis sinimustvalge. Üpris hästi mäletan üht jaanituld, mis peeti Vallimäel umbes seal, kus praegu seisab pronksist tarvas. Kõigepealt tuli alt linnast rongkäik, mille ees sammus kireva kostüümiga Tulevana, siis pritsimeeste orkester ja linnaisad. Kohale jõudes peeti isamaalisi kõnesid, sest 23. juuni oli ju võidupäev. Mina neist kõnedest suurt aru ei saanud, kuid mulle öeldi, et üks kõnelejaist on linnapea. Siis süütas Tulevana hiiglasliku lõkke, selle järel ka künkatipule varda otsa pandud tõrvatünni.

Vallimäe üks omapära oli madal ja tihe murukate, mida keegi ei püganud, kuid mis ilmselt toitevaese kruusa-moreenpinnase tõttu püsis ühtlaselt madalana. See rohupinnas võimaldas mul imetoredasti lõbutseda, sest minu kodujalanõudeks olid vanaema õmmeldud sussid, millel all õhukesest nahast tallad. Vallimäe rohuvaip lubas teha imelisi liulaskmisi – tarvitses vaid ülal maha kükitada ning hoolega tasakaalu hoida, liug tuli pikk ja sõit kiire. Samuti oli lõbus end mäest alla veeretada, kuid siin tuli valida paras kõrgus ja mitte eriti järsk nõlv, et veeremishoog liiga metsikuks ei kujuneks. Pärast veeretamist käis pea tükk aega kummaliselt ringi ja jalad ei tahtnud enam sõna kuulata.

Praegu Rakverre sattudes ja Vallimäele tõustes häirib mind kõige rohkem, et linnapoolsel nõlval kasvavad puud on suureks kasvanud ja linnavaate varjanud. Varem oli piki seljandikuveert kulgeval jalgteel meeldiv jalutada, sest sealt oli näha terve linn nagu peopesal. Praegu võib all-linnale pilku heita ainult Vallimäe serval seisva vana tuuleveski juurest, mis tikkus minu lapsepõlves teatud aastaaegadel meie söögituppa paistvat pärastlõunapäikest varjutama. Veski tiivad olid juba tol ajal kadunud, lagunenud ukse kaudu pääsesime sinna küll sisse, kuid üles viiv trepp oli lõhutud ja veskikeres valitsev poolpimedus tekitas minus rohkem kõhedust kui avastamishuvi. Talvel, Vabariigi aastapäeval – 24. veebruaril, mis juhuslikult oli ka minu vanaema sünnipäev, kogunesid veski juurde kaitseliitlased ja korraldasid seal keskpäeval üle linna kostva püssisaluudi.

Meie Pika tänava korter oli suur, mis võimaldas oma pere lahedalt ära mahutada. Mäletan, et korteri üür oli 32 krooni kuus, see aga oli Noorukese palgast ligi kolmandik. Võibolla olid vanaisa-vanaema juba korteri valikul lisasissetulekule mõelnud, sest sügise tulekul võeti meile kaasüürilised, või nagu vanaema ütles – kostilapsed. Need olid kaks koolipoistest venda, Paul ja Boris, perekonnanimega Brenner. Pärit olid nad maalt, kuskilt jõukamast talust ja küllap mängis kostikoha valikul oma osa ka see, et tegemist oli õpetaja perega. Võib arvata, et lisaks korralikele kommetele eeldati siin ka võimalust vajadusel järeleaitamistunde saada. Sellest ajast lisandus meie lõunalauda kaks kohta, kuu hiljem leiti üüriline ka seni tühjaks jäänud pööningutoale – keegi Ehanimeline gümnaasiumiõpilane, kes küll meie söögil ei olnud. Boris oli minust pea sama palju vanem kui Leevi, kuid ta käis teises koolis ja oli kuidagi haiglase olekuga. Mõlemad vennad olid tõsised poisid, Borisiga käisime vahel linna peal jalutamas, temast mõni aasta vanem Paul oli rohkem omaette nokitseja. Paar kuud ehitas ta kannatlikult õige keerulist lennukimudelit, balsapuuliistudest siidpaberiga kaetud biplaani, mis valmis saades oli oma kummimootori jõul suuteline meie suures toas ka tõelisi vigurlende sooritama. Siis aga juhtus katastroof ja saatuse tahtel mängisin mina selles otsustavat osa. Nimelt pidas Paul kõige turvalisemaks hoida oma õrna lennukit voodi all, minul meeldis aga tema voodi raudotsal turnida. Ja siis see juhtuski – mu kuueaastased jalad libisesid voodiotsa raudvarvalt ning ma kadusin hirmsa mürtsu ja raginaga voodi alla. Mis seal ragises, seda võite ise arvata ja Pauli nägu ma ei püüagi meenutada. Kas ja kuidas seda kaotust hüvitati, seda ma ei tea, igatahes elasin pikka aega süümepiinades. Küllap nende tõttu mäletan ka unenägu, milles Pauli mitmevärviline lennuk oli jälle terve ning lendas Vallimäelt alla meie hoovi, seal piloteerimiskunsti kõikide reeglite kohaselt otse trepi ette maandudes.