Читать книгу Peeglikillud - Erik Tohvri - Страница 8

Kõik suved veetsime me kogu perega maal. See oli traditsioon ja ühtlasi vajadus kas või ajutiselt linnakeskkonnast vabaneda – olid ju nii vanaisa kui vanaema mõlemad maal sündinud. Kooliõpetaja pikk suvepuhkus võimaldas suvitada vähemalt kaks kuud ning seda võimalust ei jäetud kunagi kasutamata. Muidugi tuli suvitamiseks leida sobivaid kohti ja võimalusi, mis napivõitu sissetulekule vastavad oleksid, ning sellepärast veetsime oma suvesid järgemööda mitmete maasugulaste taludes. Seal ei olnud vaja maksta toa eest ja olenevalt talu jõukusest ja sugulusastmest oli ka söögilaud enam-vähem ühine.

1939. aasta suvi oli hoopis eriline, sest suvituspaigaks oli valitud Kunda-lähedane Letipea küla. Talu nimi oli Kelgu ja eks sellisel valikul olid muidugi ka omad tagamaad – nimelt õppisid selle talu lapsed vanaisa klassis ning ettepanek tuli nende vanematelt. Tundub sobilik oletada, et põhjuseks võis olla ka mõningate suviste järeleaitamistundide andmine, kuid kinnitada seda ei saa.

Sõit algas samamoodi kui tavaliselt, kuid seekord ei istunud me rongi mitte endise, hiljem sõjas hävinud Rakvere jaamahoone ees, vaid hoopiski kilomeeter sellest eemal Näpil, Kunda haruraudtee alguses, kus oli Kunda rongi peatus. Sõit oli ka tavatult lühike ning rongil oli vaid üks reisivagun, ülejäänud aga kaubavagunid.

Tollasest Kunda linnast ei mäleta ma küll midagi. Rohkem kui hallid vabrikuhooned ja -korstnad huvitas mind tookord sõiduriist, millega meile jaama oli vastu tuldud – see oli nimelt pinkvanker, minule ennenägematu riistapuu. Sellel olid ees ja taga rattad nagu vankril ikka, aga nende vahel pikk ja madal platvorm, mille kohal pikuti asetses nahaga polsterdatud pink. Platvorm oli nagu astmelaud, millele isegi minusugune lahedalt astuma ulatas, ning pingil istuti küljega sõidusuunas. Mingil moel meenutas pinkvanker voorimehetroskat, sest ka sellel olid vedrud, mustaks lakitud porilauad ja õhukese pöiaga rattad. Meie pakid pandi pingi alla, ise istusime kõik pingile ritta ning sõit läks lahti. Kelgu peremees juhtis hobust ja viibutas piitsa, vanaema hoidis kinni mind ja oma kübarat ning vanaisa kohendas aeg-ajalt pakke, et need maha ei pudeneks. See oli uhke sõiduriist, see pinkvanker, sõitis eriti sujuvalt ega raputanud.

Mäletan, et sõitsime üle silla, mille all sügavas kanjonis voolas jõgi. Kohati kulges tee kõrgel rinnatisel puude vahel ja läbi puuokste paistis määratu veepind, mida vanaisa väitis mere olevat. Merd olin ma tegelikult ka korra varem näinud, küll põgusalt ja vaid bussiaknast. See oli üle-eelmisel suvel, kui mamma oma uue mehega jälle meile Anijale külla tuli ja otsustati, et oleks paras aeg ka ämmal lasta vastse väimehe valdused üle vaadata. Siis sõitsime Tallinna neljakesi, mina muidugi mamma süles bussiakna all. Millegipärast on lastel ikka suurem nõrkus vahetu esivanema vastu, kuigi see, kes päevast päeva kasvatab, kasib ja hoolitseb, võib olla mitmeid kordi altruistlikum. Ja siis, sealtsamast bussiaknast, nägin ma esimest korda merd, ning see võttis nelja-aastasel marakratil lausa hinge kinni. Buss laskus munakivisillutisel põrisedes ja vappudes pikast mäest alla – nüüd ma tean, et see oli Lasnamägi – ning siis jäi sõit korraga imepäraselt vaikseks.

„Asfalt,” ütles mamma teadjalt. Akna taga vilksatasid majad, aiad, puud ja siis...

„Mamma! Vaata!”

Puud kaugenesid teest, jäid hõredamaks ja korraga oli sealsamas mõõtmatu tumesinine veeväli. Aga see veeväli ei olnud tühi, seal sinisel taustal oli ridamisi valgeid laevukesi.

„Jaa, see on meri. Need on purjejahid,” seletas mamma.

Tänapäeval Narva poolt auto või bussiga saabuja on niisugusest ilusast pildist ilma jäetud. Ja isegi siis, kui tulla jälle vana Narva maanteed mööda, pole pilt enam samasugune, sest Russalkat ümbritsevad puud on suureks kasvanud ning meri paistab nende vahelt ainult tükati. Aga tollest minu esmakohtumisest merega on nüüd möödas ligi seitsekümmend aastat...

Letipeal suvitades sain aga merega tõesti lähemalt tuttavaks nii heas kui halvas mõttes. Hobune pinkvankri ees puristas ja sikutas meid iga sammuga lähemale Letipeale, mis oma nime poolest tuletas mulle kangesti poodi meelde, sest ka seal pandi kaubad leti peale. Seitse kilomeetrit pidi see hobusematk pikk olema. Peremees rääkis, et jalgsi saab mõnevõrra lühemat teed – mööda rannaäärt käib rada, mille kohalik piirivalvur jalgrattaga iga päev läbi sõidab.

Üheksakümnendate aastate algul, pärast taasiseseisvumist, õnnestus mul jälle Letipeal käia. Tolleaegset lagedail liivaluiteil asunud kaluriküla ma seal enam ei näinud, kõik oli sootuks teistsugune kui minu lapsemälestustes. Tollal lagedaile luiteile oli istutatud männimets – puude vanuse järgi otsustades oli istutamine toimunud juba viiekümnendatel aastatel. Ahastama ajas aga asjaolu, et kogu see mets ja ka rohi teeservas olid kaetud paksu halli tsemenditolmuga. Kunda tsemenditehas ja nõukogulik röövmajandus olid selle kauni ranna looduse ära rikkunud...

Tol suvel, kui meie seal suvitasime, asus Letipea küla liivasel, suhteliselt lagedal neemel keset rändrahnusid ja kajakakisa. Neeme tipust sadakond meetrit eemal meres oli tilluke laid, millel paistis vaid kive ja rannarohu puhmaid ning kus pesitsesid kajakad. Küla keskel asus päästejaam, rannavallile ehitatud valge kivikuur, milles seisvat päästepaati sai mööda betoonist kaldpinda valatud raudteed kiiresti vette lasta. Selliseid päästejaamu rajati Eesti Vabariigi algaastail pea igasse kalurikülla ja iga randlase püha kohus oli merehädalistele appi tõtata. Aerukohad paadis olid külaelanike vahel kindlalt ära jaotatud, olid teada ka reservmehed, kes äraolijat asendama pidid. Paat ise oli küllalt suur, õhutankidega ja sellepärast uppumatu, kuid liikus siiski vaid aerujõul. Külas oli sel ajal aga juba igal jõukamal perel kalapüügiks oma mootorpaat.

Just mootorpaatidega, õigemini nende tekitatud helidega ongi minu mälestuspildid Letipealt seotud. Igahommikusele äratusele kaasnes tingimata kaugelt kostev mootorite popsumine, mis teatas, et kalurid on merelt naasmas. Randa paadi vastu läks enamasti vanaema, peremehelt ostes või rikkalikuma saagi puhul ka lihtsalt niisama saades mõned kopsakamad kalad, mis imehästi lõunasöögiks sobisid. Eluase oli meil Letipeal vägagi omapärane, nimelt Kelgu talu saun. Algul oli pererahvas tahtnud anda meie kasutusse ühte tuba oma uuepoolsest elumajast, kuid vanaisa märkas rannas üksikuna seisvat ruumikat sauna ja tegi oma pakkumise sellele. Seal sai elada rohkem omaette ja ilmselt oligi kõigile nii mugavam. Saun asus aga vahetult mere ääres liivaluitel ja tagasi mõeldes tundub isegi kummaline, et mõni suurem torm ei olnud seda palkehitist kaasa viinud. Riietusruumi mahtusid meie magamisasemed lahedasti ära, toitu sai teha väikesel pliidil ning ainuke ebamugavus oli, et laupäevaseks saunaajaks tuli sealt ajutiselt välja kolida.

Otse üle lahe oli Kunda linn oma suitseva vabrikukorstnaga (siis ma polnud Jüri Parijõe „Semendivabrikut” veel lugenud), linnast edasi, kaugemal neemel paistsid Toolse ordulossi varemed. Need olid kahjuks liiga kaugel ja seal jäi meil vanaisaga käimata, kuigi ma oleksin kangesti tahtnud ka neid lähemalt näha. Letipeast paar kilomeetrit Kunda poole losutas rannaliivas laevavrakk, mis mulle tollal hirmuäratavalt suur näis. Seda käisime me Noorukesega uurimas, kahjuks küll ainult väljast, sest laevalaele me selle kõrguse tõttu lihtsalt ei pääsenud. See laev omandas edaspidi minu kujutluspiltides üsnagi sümboolse tähenduse – iga kord, kui lugesin kuskilt raamatust midagi laevahukust, kerkis mu silme ette Letipea rannas külitav must laevamürakas.

Letipeal oli meie põhitööks muidugi suvitamine. Kui sugulaste talus suve veetes tuli meie perel rohkem või vähem osa võtta ka talutöödest – oli siis käsil heinategu või rukkilõikus –, siis seekord olime niisugusest kohustusest vabad. Kuigi mina oma ea ja kasvu tõttu polnudki suuteline talus midagi korda saatma, olid mulle talutööd olnud seetõttu tüütud, et mind võeti sundkorras kas heinamaale või põllule kaasa ja seal polnud kellelgi aega minuga tegeleda ega osanud ma ka ise midagi mõistlikku ette võtta. Lisaks on meelde jäänud suured parmud, mis minusugust marakratti halastamatult ründasid. Letipeal selliseid sundseisundeid ei olnud, ka parmud liivasele rannale ei eksinud ning seal oli mul alati tegemist. Juba seda, kuidas hallikas veest läikiv liivajoom vastavalt lainete liikumisele oma kuju muutis, oli huvitav vaadata, aga kui toredaid jalajälgi sai sellele teha, igal sellisel viis varbaringi küljes! Savikal mereliival oli veel üks vahva omadus – see hakkas imetoredasti kokku ja võimaldas meisterdada uhkeid losse, maju ja kujusid. Kui onu Johannes meile nädalaks külla sõitis, tegi ta rannajoonele vägeva lõvi, isegi ehtlõvilikult põlevad silmad sai see kõrbekuningas kahest karikakraõie südamest. Minu lossid ja kujud kukkusid välja küll palju nigelamad, kuid ma ise olin nendega rahul ja neid sai alati uuendada, sest materjalist puudust ei olnud.

Onu Johannese küllasõiduga seoses meenub ka meie ühine uurimisretk eelpool nimetatud üksikule laiule. Onu võttis mind lihtsalt kukile ja hakkas astuma otse saare poole. Nähes, kuidas onu järjest sügavamale vette vajub ja vesi kõrgemale tõuseb, haaras mind kabuhirm. Saareke oli minu arust veel kohutavalt kaugel, onule oli aga vesi juba vööni ning tõusis veelgi. Kujutlusvõime on mul alati hea olnud ja mõte, et kohe-kohe onu komistab ja kukub ning pillab mind vette, mis mulle on juba üle pea, pani mu hirmust lõugama. Hea, et vanaema lähedal ei olnud, tema oleks mulle kindlasti kas või ujudes appi tulnud, kuigi vee peal püsimise kunstist polnud tal aimugi. Onu aga astus rahulikult edasi ja lõpuks jõudsimegi saarekesele. Seal olid mõned kirjude munadega kajakapesad, aga hirm ei lasknud mind rohkem märgata – teadsin, et ees ootab tagasitee, ja pabistasin. Igatahes olin kuueaastasena üsna hale sell, kelle hirm kadus alles siis, kui jalad jälle kindlale maale said.

Letipealt on jäänud meelde ka üks marjulkäik ja sellega seotud hirmud. Marjul käisime igal suvel ja minule olid need käigud alati tohutult vastumeelsed ning igavad. Esiteks tuli maha vantsida pikk maa, teiseks, marjakorjajat minust muidugi ei olnud ja kolmandaks pidin püsima kuskil kindlaksmääratud kohal paigal, sest ema arvates pidi mets madudest lausa kihisema. Letipeal kõndisime metsa hanereas terve rongkäiguna: Nooruke, ema, onu Johannes, tädi Linda ja mina. Mäletan, et seal oli palju vaarikaid ning naised korjasid neid terve korvitäie. Kohati oli mets tihedasse padrikusse kasvanud ja enne marjakoha leidmist olime suure ringi teinud. Tagasiteed otsustati seepärast onu Johannese eestvõttel lühendada ja minna otse päikese poole. Läksimegi, pugesime läbi tiheda võsa ja kuusetihniku, kuni äkki leidsime end lausa lõputuna tunduvast ja läbipääsmatust nõgesepadrikust. Need nõgesed olid hiiglaslikud, ulatudes isegi Noorukesel üle pea; mehed lõikasid endale kepid ja hakkasid nendega edasipääsuks teed raiuma. Teekond muutus järjest vaevalisemaks, ema hakkas nõudma, et tuldud teed mööda tagasi mindaks, kuid mehed ei kuuletunud ja jätkasid tee rajamist. Minul kui argpüksil oli muidugi nutt varuks, ning kui ootamatult hakkas levima võigast haisu ja onu arvas tihnikus mingit metsloomakorjust nägevat, lõppes mu julgus täiesti ja ma pistsin Jeeriku pasunana kisama:

„Nüüd me jäämegi siia-a metsa-aa!”

Onu Johannes oli tehnikumi lõpetanud ja läinud edasi õppima sõjakooli, kus ülalpidamine toimus riigi kulul. Seega ta kodust abi enam ei vajanud ja rahadega oli peres lahedam. Vanadel tekkis isegi lootus, et viimaks suudavad nad teostada oma igipõlise unistuse – osta tükike maad ja ehitada endale vanaduspäeviks tilluke maja. Selleks oli onu Johannese abiga kohtki välja vaadatud – ikka vanaisa kodukoha lähedale Anijale, täpsemini Piibe maantee äärde Soodlasse.