Читать книгу Lumme tallatud rada - Erik Tohvri - Страница 2

Maailmasõda oli verest tühjaks jooksnud, aga see ei tähendanud kaugeltki mitte rahu. Omajagu rahulikumaks läks küll Laaneotsal, sest mingi imeväe abil olid mõlemad pojad, nii Oskar kui August, sõjast koju jõudnud. Nad tulid öösel, üheskoos ja läbikülmunutena, olles rännanud läbi metsade ja soode, hirmul tabamise eest, sest tegu oli väejooksikutega.

“Meile sai sellest sõjast kõrini… Venemaal on mäss lahti, keiser on kukutatud, enam ei ole mingit korda,” seletasid nad üksteise võidu. “Sakslased on juba siinsamas, enam neile keegi vastu ei hakka, mis siis meiegi! Vaatasime, et koju saaks!”

“Kroonuriided punti ja peitke ära! Lauda lakka heinte alla, see on kõige parem koht!” korraldas Laaneotsa Ants. “Ja istute kambris, enne välja ei lähe, kui asjad selguvad. Jumalale tänu, et teil käed-jalad otsas ja kondid terved!”

Laaneotsal elati oma elu, see oli nagu omaette metsadetagune riik, kuhu suure ilma uudised jõudsid hilinemisega. Kord nädalas käidi poes, seal sai ajalehte sirvitud ja teiste külainimestega mõtteid vahetatud. Pood asus suurtee ääres, sealt käis elu lähedalt mööda, sinna toodi ka posti, sedavõrd, kui seda sõjaajal üldse liikumas oli. Aga siis, kui talv oli haripunkti jõudnud, tuli uudis Eesti Vabariigi väljakuulutamisest ka Laaneotsale, tuli naabriperemehe, Pärnamäe Eedi suu läbi, kes oli poe juures käinud ja ei tahtnud head uudist ainuüksi endale hoida.

“Räägitakse, et Eesti hakkab nüüd punaste vastu sõdima! Pidi päris oma väge kokku pandama!” seletas ta õhinal.

“Mis see väike Eesti suure Venemaa vastu… Litsuvad laiaks nagu lutika,” vangutas Laaneotsa Ants pead. “Eks ta oleks hea küll, kui oma riik tuleks, saaks selle Kolla võimu alt priiks…”

“Nikolai on ju ammu pukist maas, mine tea, kas on eluski… Ajutine valitsus oli, seegi löödi punaste poolt uppi. Venemaal pidi töörahva võim olema, aga Eesti tahab päris priiks saada…” seletas Eedi. Tema oli noorem mees ja suure ilma asjad olid talle palju selgemad kui Laaneotsa peremehele, kes ainult oma talu peale mõtles, metsast põldusid juurde raadas ega muust suurt hoolinudki.

Sõnumeid valla pääsenud Vabadussõjast hakkas tasapisi tilkuma ka Laaneotsale ja need äratasid Oskaris võitluskihu.

“Ma lähen ka, vabatahtlikuks. Annaks punastele vatti, nii et mäletavad,” seletas ta isale, aga too ei tahtnud asjast kuuldagi.

“Kuskile sa ei lähe! Ühest sõjast said kuidagiviisi tulema, täna õnne, et eluga! Nüüd kohe jälle proovima, et saaks ikka sellest elunatukesest lahti… Ei lähe kuskile, Laaneotsale on peremeest vaja!”

“August ju jääb…” püüdis Oskar seletada, aga isa lõi käega.

“August on loru, temast õiget peremeest ei saa! Vahib lilli ja liblikaid ja konnapoegi… Sina saad Laaneotsa endale!”

Poegadega ei olnud Laaneotsa Antsul suurt vedanud. Vanem, Aleksander, oli emasse, kõhna kondiga, aga pea võttis koolitarkusi hästi ja Ants andis naise keelitamistele järele ning lubas vanemal pojal Tallinnas kooliõpetajaks õppida. Nüüd oligi Aleksander Liiberg kubermangu teises ääres koolmeister, nainegi võetud ja kaks tütart kodus häält tegemas. Oskar aga oli hoopis teist masti, lahtiste kätega ja maatöö peale hakkamas, paras Laaneotsa peremeheks. August oli jälle mõtleja ja unistaja moodi, ei tea, mis sellest poisist saama peaks, sest ka koolitarkusi ta eriti omaks ei võtnud. Ja noorim, Villu – tema kohta ei osanud veel midagi arvata, tosin aastat oli selleks liiga noor iga, et inimese iseloomu sisse näha…

Lapsed on suur rõõm, aga ka suur mure. Mure, mis saadab vanemaid kaua, tegelikult kuni hauani. Poegadele peab isatalu midagi kaasa andma, neile omapead elamiseks võimalused looma. Aleksander sai hariduse ja, jumalale tänu, on paigas. Oskar saab Laaneotsa. August aga… jah, ka Augustile tuleb midagi hankida. Villu on veel väike, temaga on aega. Tütred… eks tütred lähevad mehele ja oma elu peale, paar mullikat ja veimevakk kaasavaraks, aga nüüd on seegi asi rikkis, Leeni on oma käega ikkagi pahuksis, see tõuseb vaid vöökohani, ei kõrgemale. Ja Kaarpalu Mardiga olevat ta nüüd päriselt lõpu teinud – küla teadis aastaid, et neist saab kord paar, aga mis see ühe käega tüdruk perenaiseks… Ka Leenile tuleb midagi eluteele kaasa sokutada, ega tedagi saa ilma jätta. Eriti siis, kui vanatüdrukuks jääbki…

Niisuguseid mõtteid heietas Laaneotsa Ants koduseid talitusi tehes ja sellepärast polnudki tal suure ilma muredega eriti pistmist. Et sõda käis, Vabadussõda, sellest sai kõige paremini aimu poes – polnud sealt enam võtta midagi, ei vikatit ega lambiõli. Vikati sai veel sepa käest tellida, aga lambiõliga oli lugu sandim, hakka või uuesti pirruvalgel elama. Lammaste veristamine päästis siiski pimedusest, naised kastsid lambarasva küünaldeks ja haisesid need põledes mis haisesid, aga valgusesilm oli ikka majas. Küünlad kõlbasid isegi laternasse panna, et pimedal ajal laudas loomi talitada.

Ants oli oma talu üle uhke. Isa, keda Sootaga Madiseks oli kutsutud, sai omal ajal hea kroonutöö peale, Peterburi raudteed ehitama, ja teenis sealt tubli palga. Polnud ta ka raiskaja ega toobitõstja, pani saadud veeringud usinasti kõrvale ja ostis siis laanepõhjast tüki metsa, mille mõisasaks odavalt ära müüs. Nii ta siin tasapisi alustas, ehitas hooned, materjal oli omast käest võtta, raadas jupphaaval põllumaad juurde ja kasvatas peret. Lapseõnn oli Madise peres imelik olnud, neli tütart järjepanu ja alles siis tuli poeg, kes kihelkonnakirikus Antsuks ristiti ja koha pärijaks sai. Tütred läksid ilma laiali, vanad kustusid varakult ja Ants Liibergist sai Laaneotsa täieõiguslik peremees. Tema võttis isa alustatud töö juba laiemalt ette, pidas nooremas põlves sulastki, kes muude tööde vaheajal usinasti põldudevahelisi kraave kaevas, et kevadine suurvesi varakult Metsaojja valguks ja põllud hobust kandma hakkaksid. Hiljem, kui oma pojad juba kaela kandsid, kadus vajadus sulase järele, sest talus oli oma peret küllalt, et töödega toime tulla. Vana Laaneotsa Madis oli rehetarele juba korstna peale ehitanud ja see tare teenis päris hästi ka Antsu peret; Ants aga ehitas omakorda Laaneotsale lauda, kõrge raudkivivundamendiga hoone, mida käis terve küla uudistamas.

“Nii on õige, muidu sõnnik määndab palkseinad ära,” kiideti.

“Suur laut, siia mahub tosin lehma lahedasti sisse!” avaldati tunnustust. “Kuhu sa selle piima paned?”

“Suurtee äärde pidi koorejaam ehitatama, hakkan sinna viima,” seletas peremees. “Talule on palju vaja, eks piimast ja viljast see raha peab tulema.”

Antsu ettevõtmisi kiideti ja kadestati, sest Laaneotsast sai üsna peagi küla kõige tuntum talu. Ja kui Vabadussõja võidukas lõpp Eesti Vabariigi lõplikult jalule pani, valiti Laaneotsa Ants külavanemaks. Näis tõesti, et tema ettevõtmisi õnnistati kuskilt ülevaltpoolt – vili kasvas nagu müür, neli lehma tõid lehmvasikad ja sellega oli karjale alus pandud. Ning siis, kui mullikad juba nisasid kasvatama hakkasid, võeti talusse tüdruk – Saaremaalt pärit Minna, sest karja talitamiseks hakkas naiste käsi napiks jääma.

Minna oli hea valik. Napi sõnaga ja lahtiste kätega, tegi ta nurisemata ära kõik vajalikud tööd ja peale kõige muu oli ta veel kenake. Juba esimesel nädalal tundis Oskar, et uus tüdruk on talle lausa hullupööra meeldima hakanud. Läks veel paar nädalat ja enam ei suutnud noored varjata, et tekkinud tunded olid vastastikused.

“Sõge lugu, kui võtab teenijatüdruku päris omaks,” kõneles Kadri omavahel Antsule. “Talumees peaks ikka talutütre kosima!”

Ants oli aga Minna suhtes palju paremini häälestatud, see käbe mustapäine tüdruk oli ka vanaperemehele silma jäänud ning ta ei rutanud poja valikut maha laitma.

“Parem vaene, aga tragi kui rikas ja laisk! Sa näed ju, et Minna on igal pool asja eest, niisugust annab otsida!”

“Vast kõik vaid sellepärast, et sihib perenaisekohta…” kartis Kadri.

“Niisuguse perenaisega oleks Laaneotsa õnnega koos!” ütles Ants kindlalt ja sellega jutt ka lõppes.

Oskar Liiberg ja Minna laulatati tuhande üheksasaja kahekümne esimese aasta jaanipäeval.

“Nüüd hakkab Laaneotsal kitsaks jääma,” arvas vanaperemees. “Vist viimane aeg uksed lahti teha ja lapsed laia ilma lasta.”

“Keda sa arvad?” küsis Kadri. “August, tema jah… Aga Leeni on meil ju äbarik. Ja Mariel pole veel peigmeestki.”

“Ma mõtlesin, et kui paneks Augusti ja Leeni koos ühe talu peale. Augustil on jõud, Leenil mõistus, peaks klappima küll. Lillevälja karjamõis pidi uustalunikele ära tükeldatama, ostaks neile sealt ühe tüki…”

“On sul seda raha…” kahtles perenaine.

“Ega niipalju pole, aga teeks hüpoteegi. Laaneotsa on ju midagi väärt, selle peale võib laenata küll!”

“Aga Kusti ja Leeni, kas nad üldse nõus on?”

“Ma natuke rääkisin, paistab, et saaks ehk asja.”

“Aga kui August naise võtab?”

“August naise?” Ants Liiberg naeris lühidalt ja tigedalt. “See poiss ei oska naisega midagi ettegi võtta! Ja mina panen talle tingimuse, et kui talu tahab, jääb poissmeheks!”