Читать книгу Lumme tallatud rada - Erik Tohvri - Страница 6

Täielikult peremeheõigustesse astunud Oskari pere oli aastatega kasvanud, lisaks kuueseks saanud Kaarlile nõudis söögilauas oma kohta kaheaastane Kalju ja perenaise Minna paisunud vormid tunnistasid, et peatselt on majja veelgi lapselisa oodata. Vana Ants Liiberg oli talu asjade otsustamisest tagasi tõmbunud, suviti kõndis ta küll väljade vahel ja uuris viljakasvu, kuid kätt talutööde külge panema ei kiirustanud. Näis, nagu oleks ta tõmmanud kindla kriipsu oma seniste tegemiste ja praeguse jõudeoleku vahele; selles vanaperemehe olekus oleks võinud haista isegi mõningat vimma. See ei olnud küll suunatud teiste Laaneotsa elanike vastu, rohkem oli selles kibestumist, sest vanadus lähenes paratamatult ning sellega kaasnesid tervisehädad ja jõuetus. Aga vahetevahel, nagu tõestada püüdes, et temas on veel meest, kõndis Ants pinumaale, võttis kirve ja andis okslikele pakkudele vatti, et siis halud kenasti riita laduda. Ja siis, pärast niisugust vemmeldamist, hiilis temasse juba unustuse hõlma kippuv töörõõm, mis kibestumise kaasa viis.

Oskar hoidus isalt töödes abi palumast või talle mõnda lihtsamat tööotsa kätte näitamast. Kord oli ta seda teinud, vihjanud, et laudas tahaksid sõimed parandamist, ja saanud vastuseks, et see on peremehe töö. Poeg oli selle ütlemise peale tagasi tõmbunud, hoidunud mõne päeva isaga rääkimastki, aga siis mattusid solvumistunded uuemate tegemiste alla ja elu läks edasi. Uus laut oli hakanud sellesse pandud raha ja vaeva tagasi tooma – talus oli kuue lehma kõrval kolm mullikat, kes kevadel pidid piima tulema ja nõnda pidi piima koorejaama vedamisest saama suvel igapäevane töö. Selleks oli jällegi vaja inimest, ja kui Oskar oli isaga ääri-veeri mööda juttu teinud ning jõudnud lõpuks ettepanekuni, et too hakkaks piima vedama, sai ta hävitava vastulöögi.

“Sina jäta mind rahule! Mina olen oma töö Laaneotsal teinud ja ma arvan, et nüüd on mul õigus puhata!” käratas vana Ants.

“Ega ma siis paha pärast! Ma arvasin, et koorejaamas saad külainimestega kokku, ilmaasju arutada ja…”

“Kellega? Karjapoistega? Piimavedu on karjapoiste töö!”

Laaneotsal karjapoissi ei peetud, karjakoplil oli kindel tara ümber, tehtud juba Antsu peremeheks oleku ajal ja Oskaril tuli ainult vahel harva seda parandamas käia. Aga tööjõust oli talus küll puudus ja peale Minnaga arupidamist tehti otsus, et suveks tuleb Laaneotsale võtta nii sulane kui tüdruk. Viimane ka sellepärast, et Minna pidi kuu-paari pärast järjekordse järeltulijaga maha saama ja rinnalapse kõrval kõiki perenaisetoimetusi teha käis üle jõu.

Oskari käe all oli Laaneotsa silmanähtavalt kosunud. Metsalt oli võidetud põllu alla veel kolm-neli hektarit, kuid viimastel aastatel oli peremehe hool pöördunud heinamaa poole – kasvav kari tahtis korralikku talvesööta, senine sooäärne heinamaa kasvatas aga peamiselt lõikeheina, mida lehmad heal meelel ei söönud. Kogu heinamaad läbiv magistraalkraav pidi olema lahendus, mis viib liigvee lähedasse ojja ja muudab senise sooserva mahlakat rohtu kasvatavaks niiduks. Nii olidki kaks valla teisest otsast palgatud kraavihalli suve otsa uue kraavi kaevamisega ametis, ja kui niiduäärne kasesalu sügiseselt kollakaks tõmbus, oli noolsirge kraav valmis. Oskar võttis vabal hetkel ka ise labida ja aitas kraavikaldaid siluda, kõndis vahel isegi õhtuhakul vaatama, kuidas mustjaspruun vesi heinamaalt ojja valgub. See kraav oli ainult esimene samm, kuid vaieldamatu eeldus selle poole, et senine tarnaväli ajapikku korralikule heinale ruumi annaks.

Heinateoga oli Laaneotsal igal suvel olnud tükk tegemist, enne kui talvesööt küünidesse varju alla sai. Oma peres selleks tööks jõudu ei jätkunud ja paratamatult tuli appi võtta päevilisi, kes siis hommikust õhtuni heinamaal vikatit vibutasid. Sellel suvel oli aga Oskar oma ammuse plaani teoks teinud, kogu varuks olnud raha kokku kraapinud ja niidumasina ostnud. Uus masin võimaldas kahe hobuse jõul kogu heinamaatüki kolme päevaga maha niita; lisaks sellele oli aga masinast abi oodata ka viljavõtul, mida Laaneotsal seni oli samuti vaid käsivikati jõul tehtud.

Kahekümnendate aastate lõpul sammus Laaneotsa talu Oskari käe all jõudsalt ülesmäge, aga teha oli veel palju. Oma rehepeksugarnituur oli seni vaid unistuseks jäänud, pakilisemad ostud tõrjusid selle järjest tagaplaanile. Heina-viljaniidumasin oli neist esimene, järge ootasid looreha ja korralik kultivaator, millega põldusid külvi alla kobestada. Oskari mõte kiskus selle kõrval veelgi kaugemale, ta unistas ajast, mil saaks asuda elumaja ümberehitamisele, sest senine rehetarest kohandatud elamu hakkas kasvavale perele kitsaks jääma. Plaane ja tegemisi jätkus, ainult rahakott, mis neid plaane ja tegemisi toetama pidi, kippus ikka ja jälle kõhnaks jääma. Sellepärast muutus Oskar Augusti küllatulekul alati napisõnaliseks ja tõrjuvaks – oli teada, et vend käis Laaneotsal ainult siis, kui rahapuudus tema tegemisi kollitama hakkas. Ta tuli ootamatult, tavaliselt mõnel õhtupoolikul, ja hakkas ääri-veeri mööda juttu tegema.

“See Nõlvaku on meil üks põhjatu auk, ei meie seda täita jõua… Maja ma ei loodagi niipea valmis saada, aga ühe toa tahaks küll talveks valmis teha. Seal karjaköögis elamine, see on ikka hädaasi, ole kogu aeg pead-jalad koos…” seletas ta Oskarile veel vankril istudes.

“Palju teil neid päid-jalgu, te olete ju ainult kahekesi,” väitis Oskar vastu, ise mõttes kirudes, et ta kavandatud veskilkäigu oli sellel päeval ära jätnud – oleks vähemalt see tüütu kohtumine määramata ajale edasi lükkunud. Veelgi parem – August oleks tema ära olles isa poole pöördunud, vanamehel olid omad rahad ja temalt oli Nõlvakule varemgi nii krõbisevat kui kõlisevat pudenenud.