Читать книгу Lumme tallatud rada - Erik Tohvri - Страница 3

Leeni käsi oli sedavõrd paranenud, et lihtsamaid maatöid kannatas teha, tõusis isegi lehma alla istudes udarast piima sõõrutama, kuigi oli nõrk ja väsis kiiresti. Tüdruk oli juba leppinud sellega, et tema ei saa kunagi päris terveks, ja põletanud silla, mis teda oli ühendanud selle eelmise eluga, kus naabriküla noormees Kaarpalu Mart oli tema jaoks olnud see ihaldatu, kellega koos sai tulevikuplaane peetud. Mart ise aga ei tahtnud sugugi sellega leppida, et Leeni oli teda ühtäkki eemale tõrjuma hakanud.

“Sulle on talusse perenaist vaja, mitte santi!” ütles Leeni kindlalt.

“Usu mind, su käsi paraneb ära…” oli poiss pimesi vastu ajanud, veel mitmeid kordi Laaneotsal käinud, aga tüdruk oli kõikumatu. Siis tuli Vabadussõda, Mart oli vabatahtlikuna sõtta läinud ja kuuldavasti kuskil Valgamaal oma otsa leidnud. Nii oli Leenit noorpõlvega ühendav sild koguni mõlemast otsast ära põlenud.

Isa plaan neile Augustiga koos talu osta hakkas Leenile kohe meeldima. Oma elu peale saada, see oli unistus, mille täitumine paistis nüüd õige lähedal olevat, ja kui siis Laaneotsa Ants mõlemad vankrisse kamandas ja Lillevälja mõisamaadele sõidutas, uudistas ta hoolega võõrast ümbrust. Metsade keskelt tulnuna tundus talle siin esialgu kõik lage ja kõle, kuid pikkamisi hakkas ta leppima sellega, et põlismetsa asemel on metsatukad ja lepikud, avarat heinamaad kirjavad üksikud põliskased ning allpool põlispajude vahel lookleb sinitaevast peegeldav jõgi. Just see jõgi osutus magnetiks, mis metsakülast tulnud Leenit enda poole tõmbas.

“Kas jõe äärde saaks? Nii, et talu piir vastu jõge käiks?” küsis ta ja isa noogutas.

“Selle tüki ma teie jaoks välja vaatasingi! Kaheksa hektarit põldu, kaksteist heinamaad ja karjamaad, siis veel natuke võsa, mis ei ole üks ega teine, aga millest annab midagi teha…”

“Aga maa… Kas muld on siin hea?” tegi August esimest korda suu lahti, hüppas vankrilt maha ja võttis põlluservalt peotäie mulda. See oli must ja sõmer ning nähtavasti rahuldas küsijat.

“Hooneid ei ole, rohkem kui see vana raudkivist heinaküün…” seletas isa ja viipas eemal seisva suure küünilobudiku poole. “Ma mõtlesin, et sellesse annaks esialgu teile elamise teha – ühte otsa loomad, teise ehitaks pliidiga suurema toa, see võiks pärast karjaköögiks jääda.” Ta ptruutas hobuse seisma ja kõik kolm tulid vankrilt maha. Küüni juurest hakkas maapind laskuma alla jõe poole, mille sinine veepeegliriba eemalt paistis.

“Tead, mis me oma talule nimeks paneme? Nõlvaku!” ütles Leeni. “See on ju nõlv, mis alla jõeni ulatub, eks?”

“Eks siin on hakatuseks raha vaja…” arvas August ja takseeris küüni, mis paistis üsna korras olevat, isegi pilpakatus jättis usaldusväärse mulje ja tundus vett pidavat. “Kõigepealt tuleb ikka mingisugune elamine ehitada.”

“Laaneotsalt saab palgid, Petersoni saeveski ajab need laudadeks ja prussideks… Eks naelad tuleb osta ja telliskivid korstna jaoks. Ja näe – seal on parajasti ka aknakohad müüri jäetud, sobib küll!” näitas isa pojale. Leeni aga kõndis ümber küüni ja püüdis kujutleda, et siin ongi tema tulevane kodu, ent kujutluspilt ei hakanud elama. Ümbrus oli selleks liiga lage ja peale üksikute kraaviserval kasvavate pajupõõsaste ei pakkunud miski silmale tuge. Aga selle eest oli kindel raudkivist küün, veel mõisaajast pärit. Ning lehma ja hobuse oli isa lubanud, neile peaks kohe hakkama talveheina tegema, enne kui see ära puitub – juulikuu juba käes. Tegemist kui palju, selle kõrval on ka ehitada vaja, loomadele ulualune ja inimestele samuti…

“Eks ma pean kedagi appi võtma, ega ma üksi…” kahtles August, aga plaan päris oma elu peale saada meeldis tallegi. Ja kui ostupaberid olid jutti aetud ning piirisihid maha märgitud, avaldas ta Leenile seni saladuses hoitud mõtte:

“Me teeme Nõlvakust aiandustalu! Sellest olen ma kogu aeg unistanud, juba siis, kui ma Laaneotsale õunapuid istutasin!”

“Aiandus…talu? Mis see on?” imestas õde ja siis taipas. Tõepoolest, Augustit oli Laaneotsal palju rohkem huvitanud aiatöö, õuna- ja pirnipuudega võis ta mässata hommikust õhtuni. Seal ta neid istutas, katsetas pookida, lõikuda ja kujundada, oli istutanud puude vahele ka mõisast toodud tomatitaimi ning oli üliõnnelik, kui need esimesi punavaid vilju hakkasid kandma.

“See on nagu talu ikka, aga suure aiaga. Nii, et kõik ongi nagu üksainus suur aed…”

“Kogu talu? Heina- ja karjamaa ka või? Istutad karjamaa ka õunapuid täis, et lehmadel ennast oleks hea sügada, eks?” nokkis Leeni, Augusti vaimustust tõsiselt võtmata. Tema oli kahe jalaga maas ja nägi Nõlvakut kõigepealt korraliku väiketaluna, mis ära elada laseb ja liiga palju jõudu ei kuluta. Sest oma puudulikule käele mõeldes oli ta täis ebalust – kuidas küll hakkama saada, kui ema ja õde kõrval ei ole? August küll, aga eks temal tulevad jälle omad mured.

Sel suvel Nõlvakul ehitamiseni ei jõutudki. Hein sai enne lõplikku puitumist küll maha niidetud ja küüni varju alla veetud, saeveskist toodi kohale ka prussid ja lauad, aga tegelikuks vaheseinte ehitamiseks läks alles siis, kui kased heinamaal juba kollased olid ja esimesi lehti maha puistasid.

“Ega me sel aastal palju jõua, eks talv tuleb veel Laaneotsal ära elada,” oli August arvanud, aga külast võetud ehitusmehe abiga sai ometi niikaugele, et esimeste külmade saabudes käis suitsukeel vastsest korstnast välja ja pliit ajas tulevase toa soojaks. Ja siis oli Leeni see, kes venda taga õhutama hakkas.

“Toa me saame valmis, nüüd on veel loomade poolele vahesein vaja… Lauad kahele poole ja heinad vahele, mis muud! Ja küll sa näed, jõuluks saame sisse!”

August raputas pead, teda ehitustöö eriti ei huvitanud. Selle asemel nägi Leeni, kuidas vend ehituse vaheaegadel küünilähedasel põllutükil plaani pidas, mõõtsirkliga mõõtis ja vaiu maasse lõi.

“Siia tuleb aed! Näe, need on õunapuuread, marjapõõsad õunapuude vahele. Ja ridade vahele peenrad ja tomatid ja kõik mis vaja,” seletas ta õhinal, kui õde tema tegemist uudistama tuli. Augusti kavandatud aed oli suur ja võttis Leeni pead vangutama.

“Kes neid õunu ja marju korjama hakkab, kui me ainult kahekesi oleme… Selleks on inimesi vaja, kust neid võtta!”

August ei teinud kuulmagi.

“Õunad kastidesse, suve- ja sügisõunad kohe Tallinna turule, hobusega alevisse, sealt rongiga… Ja talveõunad keldrisse, kelder tuleb ehitada. Nendest saab head raha!”

Leeni nägi, et venda ümber veenda on võimatu, temal olid omad plaanid.

“Ja siis veel – sinna küüni seina äärde, lõuna poole, taimelavad! Hakkame tomati- ja kapsataimi kasvatama, kevadeti tuleb terve vald meie käest neid ostma! Ja paar väikest triiphoonet tahaks ka teha, suurte kurkide jaoks!”

“Jaa, paistab, et sa seal mõisa aednikupoisina ikka üht-teist õppisid. Aga see oli enne sõda, siis olid teised ajad!”

“Aiasaadusi on alati vaja läinud ja Eestimaa viga ongi selles, et talumehed ei oska neid kasvatada. Hea, kui mõnel korralik õunaaedki on, aga ka neid on vähe. Tomat on veel üsna tundmatu vili, sellega saab raha teha! Ja sõstrapõõsad, igal suvel vein käärima panna…”

August oli parandamatu. Toa ehitus seisis, aga tema trampis mööda oma tulevast aeda, siis tõi Laaneotsalt hobused ja adra ning kahe päevaga kündis õunapuuridade vahelised peenramaad üles. Ja seejärel tuli ta kord pikemalt reisilt, vanker puuistikuid täis.

“Nüüd sa oled kogu raha nende peale ära raisanud! Ehitusele on vaja naelu ja seinapappi ja uks teha lasta…”

“Küll saab ka need!” heitis vend käega, aga pärast seda, kui oli oma puuistikud talveks kraavi paigutanud, juured mullaga katnud ja kuuseoksigi peale toonud, hakkas tõsisemalt ka ehitusega tegelema. Polnud ta küll mingi ehitusmees, aga tööriistad seisid käes ja tema töö tulemus oli kui mitte just päris korralik, siis rahuldav. Läkski nii, nagu Leeni oli ennustanud – jõulukuus sai elamine sedavõrd korda, et Laaneotsalt toodud hobune, lehm ja mullikas said varju alla ning venda-õde oma uude, veel vaigust lõhnavasse tuppa. Pliit ja soemüür jagas nende elamise pooleks – ukse poole asus August, akna poole Leeni. Kummagi jaoks lõi vend lauaotstest kokku koiku, Leeni tegi neisse paraja suurusega heinakotid, linad ja tekid olid isakodust saadud. Ka söögilaua tegi August ise, püüdis pealmisi laudu isegi hööveldada, aga tulemus polnud just kiita. Küllap oli höövlitera liiga nüri või meistrimees kärsitu, kuid tegija lõi käega:

“Ah, ajutine asi, küll ükskord ostame parema!”

Kui seinale riputati uus kalender aastanumbriga tuhat üheksasada kakskümmend viis, olid Nõlvaku talus elanikud sees. Palju oli veel tegemata, isegi aken paksus raudkiviseinas oli ajutine ja ühekordne ning kogus peale paksu jääkirmetise, aga need kõik olid ajutised raskused, millest õde-venda lootsid peagi üle saada. Kõige tähtsam – neil oli pea kohal oma katus.