Читать книгу Sovetistan - Erika Fatland - Страница 7

Värav 504. See peab olema mingi eksitus. Kõik teised väravanumbrid algavad kahesajaga: 206, 211, 242. Olen ma sattunud valesse terminali? Või veel hullem – valesse lennujaama?

Atatürki lennujaamas Istanbulis kohtuvad Ida ja Lääs. Reisijad moodustavad kireva sulami Mekasse suunduvatest palveränduritest, Absolut Vodka pudelitest nõtkuvate tax-free kilekottidega päikesest põlenud rootslastest, masstoodetud ülikondades asjalikest ärimeestest ja valgesse riietatud šeikidest, keda ümbritsevad pealaest jalataldadeni kaetud kaasad, kaasas eksklusiivseid Euroopa disainikaubamärke kandvate kompsude koormad. Ükski teine lennufirma maailmas ei korralda reise nii paljudesse riikidesse kui Turkish Airlines ning need, kes reisivad imelikesse võõrakõlalistesse kohtadesse, peavad tavaliselt arvestama vahepeatusega Istanbulis. Turkish Airlines korraldab lende Chişinăusse, Djibouti, Ouagadougousse ja Ussinskisse. Samuti Asgabati, mis oli minu sihtpunkt.

Pika koridori lõpus tabas mu pilk lõpuks lubatud numbri 504. Minu teekonna jooksul väravani tundus viimane nihkuvat aina kaugemale, mida lähemale ma jõudsin, ning rahvamurd hakkas vähehaaval hõrenema. Lõpuks olin üksi terminali äärealal, Atatürki lennujaama kaugeimas sopis, mida vaid vähesed on külastanud. Koridor lõppes laia trepiga. Rassisin astmetest üles ja astusin värvikirevate pearätikute, pruunide lambanahkade, sandaalide ja kaftanite maailma. Siin eristusin massist mina oma kevad-sügisese jaki ja jooksukingadega.

Üks tumedajuukseline väikeste silmadega mees trügis minu poole. Tal oli käes diivanipadja suurune hoolikalt pruuni teibiga kinnitatud pakk. Kas ma saaksin seda tema eest kanda? Ma teesklesin, et ei saa vene keelest aru, ja läksin sorry, sorry ümisedes edasi. Mis mees see on, kes ei jaksa ise oma pagasit kanda? Paar keskealist naist lillade puuvillaste maani kleitide ja nendega sobivate pea ümber seatud rätikutega astusid mehe kaitseks välja: oli seda siis nii palju palutud? Kas ma ei oleks võinud teda aidata? Ma raputasin pead, no, sorry, sorry, ja kiirustasin edasi. Ei tule kõne allagi, et aitan üht metsikut türkmeeni tema kahtlase pakikesega. Kõik hoiatustuled vilkusid.

Jõudsin vaid viis-kuus meetrit edasi liikuda, kui mind uuesti peatati. Piitspeenike punases maani kleidis 20ndates aastates naine haaras mul käsivarrest. Kas ma poleks nii kena ja aitaks teda natuke pagasiga? Ainult natuke? Ma väga palun?

„Njet!” ütlesin otsustavalt ja tõmbasin end vabaks.

Alles ootenurgas taipasin, milles asi – kõigil reisijatel oli lihtsalt liiga palju käsipagasit, aga teel väravateni seisid rangeilmelised lennukompanii töötajad vannitoakaaludega. Kohe pärast kontrolli läbimist rebisid reisijad teibiga riiete alla kinnitatud pakid keha ümbert lahti.

Tundus täiesti uskumatu, mida kõike need naised oma pikkade kleitide alla suutsid peita. Itsitades eemaldasid nad oma koorma ega lasknud end märkimisväärselt häirida ka sellest, et teenindaja nägi, mida nad tegid. Nad olid ju kontrollpunktist möödas.

Peamine müsteerium oli aga ikka veel lahendamata: mille jumala pärast oli neil nii palju käsipagasit? Teenindaja leti taga märkas vist mu segadust, sest noogutas mõistvalt ja viipas mu lähemale.

„Need on ärinaised,” seletas ta. „Nad käivad vähemalt kord kuus Istanbulis ning ostavad kaupu, mille Asgabati turul lisakasumiga maha müüvad. Peaaegu kõik kaubad, mida Türkmenistanis müüakse, on pärit Türgist.”

„Miks nad kohvritesse ei paki?” küsisin mina. „Kas nad kardavad, et pagas läheb kaduma?”

Stjuardess naeris.

„Uskuge mind, neil on kohvrid ka!”

Lennuki pardale minek viidi läbi põhjalikult. Reisijad, kellel oli üleliigset käsipagasit, pidid pakkima selle odavatesse kilekottidesse, kinnitama teibiga ja saatma tavalise pagasina. Isegi lennukis valitses kaos. Naised istusid, kuhu neile sobis, nende tegevust saatsid valgehabemeliste kaftanites meeste kõvahäälsed protestid. Iga kord, kui mõni reisija kaebas, ühines vaidlusega kakskümmend kaasreisijat. Diskussiooni segasid end nii mehed kui naised.

„Kui istekohtadega tekib küsimusi, pöörduge palun personali poole,” teavitas üks lennusaatjatest valjuhääldaja kaudu, kuid kellelgi ei tulnud pähe seda teha. Kaftanite ja puuvillaste kleitide vahele surutuna polnud mul muud valikut, kui triivida aeglase vooluga mööda vahekäiku kaasa. Stjuardess pressis end silmi pööritades läbi tiheda kehademassi.

Minu istekohal 17F troonis juba lillas kleidis võimukas keskealine naine.

„See peab olema mingi eksitus, see on minu istekoht,” ütlesin vene keeles.

„Sa ei taha ju lahutada kolme õde?” vastas naine ja noogutas peaga kahe matrooni poole naaberistmetel. Kõik kolm olid üksteisega äravahetamiseni sarnased. Kõik kolm vaatasid mind tähelepanelikult.

Otsisin pileti välja, näitasin näpuga numbrile ja siis istekohale. „See on minu koht,” ütlesin ma.

„Sa ei taha ju lahutada kolme õde?” kordas võimukas proua.

„Kuhu mina siis istun? See on, nagu ma ütlesin, minu koht.”

„Sa võid sinna istuda.” Ta osutas tühjale kohale meie ees. Kui avasin vaidlemiseks suu, vaatas ta mind pilguga, mis tähendas: Sa ei taha ju lahutada kolme õde?

„See pole aknaalune iste,” pomisesin ma ja istusin kuulekalt kohale, millele autoriteetne proua mu juhatas. Ma ei tahtnud ju lahutada kolme õde. Eelkõige poleks ma tahtnud istuda neli tundi just nende õdede kõrval. Kui mu istekoha õigusjärgne omanik välja ilmus, saatsin ta edasi minu taha jäävatel istmetel troonivate õdede juurde. Mees loobus peagi kõikidest läbirääkimiskatsetest ja läks otsima vaba kohta salongi tagaotsas. Ajal, kui lennuk suundus juba stardiraja poole, tiirutasid vahekäigus ikka veel neli meest, kes olid oma kohtadest ilma jäänud ja pidid vaba platsi leidma.

Tavaliselt jään ma magama kohe, kui lennuk õhku tõuseb, aga seekord ei saanud ma sõba silmale. Minu kõrvalistuja haises pohmelli järele ning matsutas valjusti läbi une. Iseteadliku olekuga naine akna all näppis kannatamatult teleriekraani enda ees. Hoolimata sellest, et ta vaatamiseks midagi huvitavat ei leidnud, jätkas ta ärritunult ekraanile vajutamist.

Et aeg kiiremini läheks, lehitsesin kena väikest türkmeeni sõnaraamatut, mille olin kaasa võtnud. Neis neljas riigis räägitavate keelte õppimiseks leiab mahukaid iseõppekursusi koos juurdekuuluvate lugemike, tõlkeraamatute ja DVD-ga ning hulljulguse hoos ostsin endale kõik korraga. Üksnes türkmeeni keele kohta leidsin ainult selle tagasihoidliku köite, mis oli poolenisti sõnaraamat, poolenisti ellujäämisõpetus. Viimane osa raamatust oli pühendatud kasulikele fraasidele nagu Oled sa abielus? Ei, ma olen lesk. Ma ei saa aru, kas te saaksite rääkida aeglasemalt? Järk-järgult tutvustas autor lugejale situatsioone ja probleeme, mis võivad ette tulla reisil läbi Türkmenistani. Mitu tundi lennuk hiljaks jääb? Kas lift töötab? Palun sõitke aeglasemalt! Hotelle hõlmav osa andis põhjust muretsemiseks: WC on ummistunud. Vesi on kinni keeratud. Elekter läks ära. Gaas on kinni keeratud. Akent pole võimalik avada/sulgeda. Konditsioneer ei tööta. Neist üldiselt ohututelt probleemikäsitlustelt läks autor üle mitmetele võimalikele kriisisituatsioonidele: Peatage varas! Helistage kiirabisse! lõpetades üldiselt kasulike fraasidega nagu Mina seda ei teinud! Ma ei teadnud, et see on keelatud! Päris lõpus võttis lühike, kuid tähtis peatükk kokku teema Kontrollpunktid. Õppisin pähe fraasid Ärge tulistage! ja Kus on lähim rahvusvaheline piir? ning panin raamatu käest.

Naine akna all oli loobunud telekast millegi huvitava otsimisest ja magama jäänud, norsates suu pärani. Jäin vaatama aknast paistvat punakat õhtutaevast. Järgmise kaheksa kuu jooksul külastan viit maailma uusimat riiki: Türkmenistani, Kasahstani, Tadžikistani, Kõrgõzstani ja Usbekistani. Aastal 1991, kui Nõukogude Liit lagunes, said neist maadest esmakordselt ajaloos iseseisvad riigid. Sellest alates oleme neist vähe kuulnud. Vaatamata sellele, et kokku katavad need riigid üle nelja miljoni ruutkilomeetri ning mahutavad rohkem kui kuuskümmend viis miljonit elanikku, on see regioon enamikule meist täiesti tundmatu.

Suurima ponnistuse regiooni tutvustamisel on paradoksaalsel kombel teinud inglise koomik Sacha Baron Cohen. Tema film „Borat: Kultuurialased õppetunnid Ameerikast abiks suursuguse Kasahstani riigi ülesehitamisel” oli väga populaarne nii Euroopa kui ka Ameerika kinodes. Cohen lasi Boratil pärineda Kasahstanist just selle tõttu, et keegi polnud varem sellest riigist midagi kuulnud. See andis talle täieliku loomingulise vabaduse. Need osad filmist, mis leiavad aset justkui Borati kodukülas, on tegelikult filmitud Rumeenias, mitte Kasahstanis. Venemaal sai filmist esimene mitte-pornograafiline linateos, mis peale Nõukogude Liidu lagunemist keelustati. Kasahstani võimud ähvardasid filmikompanii kohtusse kaevata, kuid mõistsid lõpuks, et selline kohtuasi kahjustaks riigi mainet veel enam. Asjaolu, et peamiseks teadmiste allikaks ühe regiooni kohta on komöödiafilm, näitab ilmekalt, kui tundmatu see piirkond meile tegelikult on. Kasahstan on suuruselt maailmas üheksandal kohal, kuid ka mitme aasta möödumisel filmi esilinastumisest räägitakse maast kui „Borati kodumaast” isegi soliidsetes uudistekanalites.

Kui neid postsovetlikke riike üldse mainitakse, siis tavaliselt ühise nimetuse all Turkestan, mis oli käibel 19. sajandil, või veel lihtsamalt Stanid või siis rohkem piilupart Donaldist inspireeritud Farawayistan.

Sõna stan pärineb pärsia keelest ja tähendab kohta või maad. Türkmenistan tähendab „türkmeenide maad”, kuid Turkestani võib tõlkida kui „Türgi rahvaste maa”. Hoolimata nime ühisest järelliitest on need viis riiki siiski üllatavalt erinevad. Kui Türkmenistan koosneb üle 80% ulatuses kõrbest, siis Tadžikistanist on üle 90% mägede all. Kasahstan on tänu oma maapõues peituvale naftale, gaasile ja mineraalidele niivõrd rikastunud, et avaldas hiljuti soovi olla taliolümpiamängude korraldajamaa. Ka Türkmenistan n-ö püherdab nafta- ja maagaasivarudes, samas kui Tadžikistan vaevleb viletsuses. Paljudes Tadžikistani linnades ning külades antakse elanikele elektrit vaid talvel ja sedagi kõigest mõni tund päevas. Türkmenistani ja Usbekistani võimud on nii autoritaarsed ning korrumpeerunud, et neid võib võrrelda Põhja-Korea diktatuuriga. Inimestel puudub sõnavabadus ning ainuvõim on presidendi käes. Kõrgõzstani rahvas seevastu on võimul oleva presidendi juba kaks korda kukutanud.

Ehkki need viis maad üksteisest paljuski erinevad, jagavad nad ühist saatust ning on sarnase päritoluga. Peaaegu seitsekümmend aastat, aastatel 1922–1991, olid nad osa maailma ajaloos ainulaadsest gigantsest ühiskondlikust eksperimendist – Nõukogude Liidust. Bolševikud keelasid eraomandi ning igasugused isikuvabadused.

Sihiks oli kommunistlik, klassideta ühiskond, mille saavutamiseks kasutati kõiki vahendeid. Igal alal viidi läbi radikaalsed muudatused. Majandus organiseeriti ambitsioonikate viisaastakuplaanide järgi, põllumajandus kollektiviseeriti ning rasketööstus ehitati nullist üles. Nõukogude ühiskond oli uskumatult ulatuslik süsteem. Üksikinimene oli allutatud kogukonna jaoks olulistele eesmärkidele. Terveid rahvusi sundasustati ning miljonid inimesed kuulutati usulise, intellektuaalse või majandusliku tausta tõttu rahvavaenlasteks. Need nõndanimetatud rahvavaenlased hukati või saadeti riigi äärealadele töölaagritesse, kus võimalused ellujäämiseks olid kasinad.

Kannatused olid suured ja majanduslikult kujutas see sotsialistlik eksperiment endast suurt läbikukkumist. Kuid kõik ei olnudki Nõukogude Liidus nii halb. Bolševikud panustasid tugevalt koolidele ja haridusele ning piirkondades, kus kirjaoskamatus oli üldlevinud – nagu näiteks Kesk-Aasias –, õnnestus see peaaegu välja juurida. Nad tegid hiiglaslikke jõupingutusi, et ehitada teid ja arendada infrastruktuuri ning anda kõigile Nõukogude Liidu elanikele ligipääs nii arstiabile kui ka balletile ja ooperile ning muudele heaolu tagavatele kultuuriväärtustele. Alates Karjalast läänekaares kuni Mongoolia steppideni idas sai end arusaadavaks teha vene keeles ning kõikjal, kuhu sa ka sattusid, lehvis mastis kommunistlik punalipp. Läänemerest kuni Vaikse ookeani kallasteni oli terve ühiskond organiseeritud ühe ja sama ideoloogilise mudeli järgi: ladvikuks vene rahvus, kes ülemuste ning tippbürokraatide rollis istusid soojadel kohtadel. Oma hiilgeajal kattis Nõukogude Liit tervelt seitsmendiku maakera pinnast ning selle impeeriumi piirides oli enam kui saja etnilise grupi kodu.

Mina kasvasin üles Nõukogude Liidu languse ajal. See võimas liit hakkas õmblustest kärisema umbes siis, kui käisin põhikooli teises klassis, ning varises seejärel kiiresti kokku. 1991. aasta sügisel tekkisid maailmakaardil muutused. Viisteist vabariiki, mis kokku moodustasid Nõukogude Liidu, tuntud ka kui Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ehk NSVL, murdsid liidust välja ning kuulutasid end üleöö sõltumatuteks vabariikideks. Mõne kuu jooksul tekkis kuus uut riiki Ida-Euroopasse: Eesti, Läti, Leedu, Valgevene, Ukraina ja Moldaavia; viis Kesk-Aasiasse: Kasahstan, Kõrgõzstan, Usbekistan, Tadžikistan ja Türkmenistan; ning Kaukaasias nägi ilmavalgust kolm uut riiki: Gruusia, Aserbaidžaan ja Armeenia^(1*.).

26. detsembriks 1991. aastal oli Nõukogude Liit ametlikult lagunenud.

Vanad maailmakaardid jäid koolides endiselt alles. Kindlate vaheaegade järel rullis õpetaja ühe neist lahti ning osutas uutele riikidele, mis eksisteerisid kaardil endiselt ilma piirideta. Aastaid pidime leppima enam mitte eksisteeriva suurvõimu endiste ning uute riikide nähtamatute, kuid vägagi reaalsete kontuuridega. Ma mäletan, kui lummatud ma olin tollal nii endise Nõukogude Liidu suurusest kui ka sellest, kui lähedal see kunagine sotsialistlik superriik meile tegelikult geograafiliselt asus. Nõukogude Liit, mis on jäänud minevikku samal määral kui Jugoslaavia ning Teine maailmasõda, on kogu aeg olnud üheks meie lähinaabriks.

Minu esimene kohtumine endise Nõukogude Liiduga toimus suure grupi Soome turistide seltskonnas. Ma käisin viimast aastat keskkoolis ühes Helsingi gümnaasiumis ning olin hankinud endale odava pileti Peterburi bussireisile. Juba piirikontroll kandis endas tõsiduse pitserit: tervelt viis korda sisenesid relvastatud sõdurid bussi, et kontrollida kõigi reisijate passe ja viisasid. Kui Viiburis einetamiseks peatusime, puhkesid mitmed soome pensionärid nutma.

„See oli kunagi väga kaunis linn,” sõnas üks naine.

Sõdadevahelisel perioodil oli Viiburi olnud Soome suuruselt teine linn, kuid peale teist maailmasõda pidid soomlased selle osa Karjalast Nõukogude Liidule loovutama. Igal pool oli allakäik näha. Värv koorus majaseintelt suurte laikudena, kõnniteed olid auklikud, inimesed tundusid kibestunud ning tõsised, seljas tumedad, trööstitud riided.

Peterburis majutati meid ühte betoonehitisse. Oma laiade tänavate, kulunud trollibusside, pastellvärvi klassikaliste majade ning ebasõbralike piletimüüjatega oli linn sügavalt meeltliigutav, kuid samaaegselt inimvaenulik, justkui näotu, aga ühtlasi kaunis, ühekorraga eemaletõukav, aga siiski ahvatlev. Tookord mõtlesin, et ei lähe sinna enam kunagi tagasi, kuid kohe, kui olin jõudnud koju Helsingisse, läksin ja ostsin endale vene keele õpikud.

Järgnevatel aastatel tuupisin sõnu ja käändeid, sõdisin mineviku ja lihtmineviku aspektidega ning harjutasin peegli ees nõrkade ja tugevate konsonantide hääldamist. Ja tuli rohkem reise Peterburi ja Moskvasse, aga ka endise Nõukogude Liidu äärealadele nagu Põhja-Kaukaasiasse, Ukrainasse, Moldaaviasse ning separatistlikesse vabariikidesse nagu Abhaasiasse ning Transnistriasse. Nõukogude ajastu oli endast jälje maha jätnud kõikjale, mägisest Osseetiast kuni palmirohke Krimmi poolsaareni, unisest Chişinăust Moskva liiklusummikuteni. See ajajärgu märk ehitistel ja inimestel tähendas seda, et ükskõik kui palju kilomeetreid neid ka ei lahutanud, ikka olid nad äravahetamiseni sarnased. Kuigi suhtumises Putinisse ja tänapäeva Venemaasse varieerus sügav imetlus kõrvuti abituse ning halvakspanuga, kohtasin ma igal pool ühesugust nõukaaja nostalgiat – kõik, kes olid piisavalt vanad, et suurriigi hiilgeaegu mäletada, igatsesid seda tagasi. Alguses see üllatas mind, sest koolis olime kuulnud vaid sunnitöölaagritest, küüditamistest, pidevast jälgimisest, lootusetult ebaefektiivsest majandussüsteemist ning keskkonnakatastroofidest. Keegi polnud meile rääkinud lennureisidest, mis olid sama hästi kui tasuta, väsinud tööliste subsideeritud sanatooriumi- ja puhkusreisidest mere äärde, tasuta lasteaedadest ja kooliharidusest. Unustada ei maksa ka kõiki neid häid uudiseid. Kuni Gorbatšovi võimuletulekuni olid ajalehed ja uudistekanalid paksult häid uudiseid ning rõõmulugusid täis. Riigimeediat uskudes läks Nõukogude Liidus kõik nagu lepase reega. Kuritegevus puudus, õnnetusi ei juhtunud ja iga mööduv aasta tõi endaga kaasa uusi ja vägevamaid võite.

Mida rohkem ma Venemaal ja endises Nõukogude Liidus ringi reisisin, seda rohkem tärkas minus uudishimu endise impeeriumi äärealade vastu. Paljud Venemaa poolt 19. sajandil koloniseeritud ning hiljem Nõukogude võimu alla surutud rahvad olid venelastest väga erinevad nii välimuse, keele, eluviisi, kultuuri kui ka religiooni poolest. Eriti just Kesk-Aasia rahvad. Enamik tänapäeva Kasahstani, Kõrgõzstani ja Türkmenistani põhjapiirkondade rahvast elas siis, kui venelased tulid, alles nomaadidena. Riigikorda tegelikult ei eksisteerinud – ühiskond oli vabalt kujunenud suguharudesse kuulumise järgi. Lõunapoolsed tänapäeva Usbekistani ja Tadžikistani rahvad olid paiksed, kuid elanud ümbritsevast maailmast aastasadu niivõrd isoleerituna, et ühiskond oli paljudes eluvaldkondades ajast väga maha jäänud. Feodaalsed khaaniriigid Hiiva ja Kokand ning Buhhaara emiraat, mis nüüd kuuluvad Usbekistani alla, olid seetõttu Vene sõduritele kergeks saagiks.

Nii nomaadid kui keskaasialased olid peamiselt moslemid. Naised Samarkandi ja Buhhaara tänavatel olid traditsiooniliselt pealaest jalatallani kaetud ning levinud oli mitmenaisepidamine, seda ka nomaadide seas. 11. sajandil olid Buhhaara ja Samarkandi linn tähtsad teaduslik-kultuurilised keskused, kuid venelaste saabumise ajal oli nende linnade intellektuaalne hiilgeaeg jäänud kaugele ajalukku. Sada aastat tagasi suutsid vaid väga vähesed keskaasialastest lugeda ning üksikud olemasolevad koolid tegelesid suuremalt osalt usuõpetusega.

Läbi ajaloo on Kesk-Aasiat vallutanud mitmed eri rahvad alates pärslastest ja kreeklastest kuni mongolite, araablaste ning türklasteni^(2*.). Pidevad invasioonid oli hind, mida keskaasialased olid sunnitud maksma asukoha eest Ida ja Läänt ühendaval teel. See oli seesama soodne asukoht, tänu millele puhkesid siidikauplemise ajastul üle tuhande aasta tagasi õitsele nii paljud Kesk-Aasias linnad.

Sellegipoolest polnud ükski võõrvõim tunginud keskaasialaste igapäevaellu nii sügavalt ja süstemaatiliselt kui seda tegi nõukogude valitsus. Tsaariajal olid venelased põhiliselt huvitatud majanduslikult kasulikest asjadest, nagu puuvillakasvanduse arendus ning kontroll Kesk-Aasia kaubanduse üle, ning nad segasid end vähe asjadesse, mis puudutasid kohalike eluolu. Buhhaara emiiril lubati isegi troonile jääda, vähemalt seniks, kuni ta tegi, nagu talle öeldi. Nõukogude valitsusel seevastu oli aga hoopis teistsugune ja märksa ambitsioonikam plaan: muuta utoopia tõelisuseks. Vaid mõne aasta jooksul olid Kesk-Aasia rahvad sunnitud minema üle traditsiooniliselt sugukondadel baseerunud ühiskonnalt karmi sotsialistliku korra rüppe. Muutuma pidi kõik alates tähestikust kuni naiste staatuseni ühiskonnas, ja kui vaja, siis jõuga. Ajal, mil need drastilised muutused läbi viidi, kadus Kesk-Aasia maailma kaardilt. Nõukogude ajal oli suur osa sellest regioonist välismaailmale hermeetiliselt suletud.

Millised jäljed on nõukogude kord jätnud neile riikidele ja inimestele, kes seal elavad, linnadele ja loodusele? Kui palju on alles algsest, nõukogude-eelsest kultuurist? Ja eelkõige – kuidas on läinud Türkmenistanil, Kasahstanil, Tadžikistanil, Kõrgõzstanil ja Usbekistanil peale Nõukogude Liidu lagunemist?

Nimetatud küsimused märkmikus, istusin ma Asgabati lennukile. Olin valinud reisi alustamiseks Türkmenistani, sest see oli minu kõige kahtlasem mängukaart. Seda maad külastavad aasta jooksul ainult mõned tuhanded turistid ja viisanõuded on karmid. Välismaiseid ajakirjanikke ei lasta riiki peaaegu kunagi ja neid üksikuid, kes saavadki loa, jälgitakse ööpäevaringselt. Viisaavaldusse kirjutasin ma, et olen tudeng, mis iseenesest polnud vale, sest olin ikka veel Oslo ülikooli tudengite nimekirjas. Peale kuudepikkust kirjavahetust reisibürooga sain lõpuks kaks nädalat enne reisi kinnituse, et kutsega oli kõik korras. Lõpuks ometi võisin tellida lennupiletid ja hakata reisi ette valmistama.

Läbi öö lennates pidime kella iga kahe tunni järel tunni võrra edasi lükkama. Kui lennuk hoo maha võttis ja aeglaselt laskuma hakkas, kumas idas koitev päike. Kohe, kui rattad maad puudutasid, avasid reisijad oma turvavööd. Lennupersonal oli ammu alla andnud ega vaevunud enam vahekäigus kõikuvate ja oma käsipagasit otsivate kaftanites meeste peale häält tõstma. Läbi ovaalsete plastakende silmasin vilksamisi uut lennuterminali, mis läikis nagu valge marmor hommikupäikeses.

Kunagi varem pole ma tundnud end kodust nii kaugel.

1 Tšetšeenia ning ülejäänud Kaukaasiast põhja jäävad väikeriigid jäid endiselt Venemaa osaks. Nõukogude Liidus polnud neil täielikku nõukogude vabariigi staatust, vaid need olid Vene Föderatiivse Nõukogude Vabariigi alluvusse kuuluvad autonoomsed nõukogude vabariigid. Tervelt 44 Nõukogude Liidu autonoomset vabariiki jäid 1991. aastal loodetud vabadusest ilma. (Siin ja edaspidi autori märkused, kui ei ole märgitud teisiti.) [ ↵ ]

2 Definitsioonid Kesk-Aasia kohta varieeruvad: sageli loetakse see kuuluvaks Afganistani regiooni, vahel osaks Venemaast ja Hiinast. Suures Norra leksikonis on Kesk-Aasia defineeritud kui „äravooluta mägismaa Sise-Aasias, mis on ümbritsetud Altai, Sajaani ja Jablonovi mäestikega põhjas, Trans-Himaalajaga lõunas ning Karakorami, Pamiiri ja Tian Shaniga idas.” Riike, millest on juttu käesolevas raamatus (Türkmenistan, Kasahstan, Tadžikistan, Kõrgõzstan ja Usbekistan) peetakse siiski kõigi tänapäevaste definitsioonide kohaselt üheks osaks Kesk-Aasiast. Kui ka midagi muud pole täpsemalt määratletud, siis mõistega Kesk-Aasia viitan ma selles raamatus alati ülalmainitud viiele riigile. [ ↵ ]