Читать книгу Sovetistan - Erika Fatland - Страница 8

Kogu see marmor pimestas mind. Elamurajoonid kerkisid maast nagu lumine mets, kõrged ja suursugused, kuid isikupäratud. Kuhu ma ka ei pööranud, igal pool oli sama: säravvalge marmor. Pildistasin nagu jaapanlane kiirustades läbi autoakna, sõidu pealt. Enamik piltidest olid kasutamiskõlbmatud.

Sõiduteed elurajoonide vahel olid naftariigile kohased: kaheksa sõiduraja laiused ja neid valgustasid eridisainiga tänavavalgustid. Autod, mille võis küll vaid ühe käe sõrmedel üles lugeda, olid säravpuhtad. Mercedesed olid kindlalt enamuses. Laiadel kõnniteedel polnud näha ühtegi jalakäijat, siin-seal olid vaid politseinikud punaselt põleva kumminuiaga, mida ta kasutas, tõenäoliselt igavuse peletamiseks, iga teise sõiduki peatamiseks. Tundus nagu kuuluks kõik selles linnas tulevikku, isegi konditsioneeriga bussipeatused. Tulevikus polnud ainult inimesi. Kontrast kaosega lennukis oli jahmatav – need kalliks läinud marmorhooned olid vaid tühi kest, tänavad olid tühjad. Ainult kraavipervedel oli liikumist näha. Terve oranžidesse vestidesse riietatud, üleni kaetud ja justkui päikese eest kaitstud nägudega naisleegion töötas agaralt, et linn laitmatult puhtana hoida. Nõndaviisi seal lõigates, kõblates, pühkides ning kaevates sarnanesid nad geriljasõduritele.

„Asgabatist on saanud väga ilus linn, tänu meie presidendile,” märkis Aslan, minu kahvatu, umbes kolmekümnendates eluaastates väikelaste isast autojuht. Viimased kolm sõna tulid kiiresti nagu automaatne lisaelement, nagu moslemid lisavad „rahu olgu temaga” iga kord, kui nimetavad prohvetit, või nagu meie lausume mehaaniliselt viisakusfraase „tänan, samad sõnad” või siis „meeldiv taas kohtuda”.

Hiljem avastasin, et neist „presidendifraasidest” on mitmeid erinevaid variatsioone, kuid neid kõiki öeldakse samasuguse iseenesestmõistetava tõsidusega.

Asgabat on ehitatud nii, et võtab iga külastaja hingetuks. „Vaata, mida me oleme võimelised korda saatma!” hüüavad marmorehitised. „Vaata mind, vaata mind!” Kui maailma ajakirjandus ei jälgi alati, mida see väike kõrberiik Kesk-Aasias ette võtab, siis selle eest on juba ammu oma pilgu selle ekstsentrilise maa poole pööranud raamat „Guinnessi maailmarekordid”. Minu külaskäigule eelneval aastal oli Türkmenistani pealinna elanikel võimalus tähistada veel üht rekordit: Asgabat on nüüd ametlikult linn, kus leidub ühe ruutkilomeetri kohta kõige rohkem marmorfassaade maailmas. Räägitakse, et türkmeenide täitmatu vajaduse tõttu selle valge ehitusmaterjali järele pidid Itaalia Carrara marmorikaevanduse kivivarud peaaegu otsa saama. Enne seda võisid Asgabati elanikud kiidelda sellega, et nad elavad linnas, mida kaunistab suurim purskkaevude kompleks maailmas ja seda vaatamata sellele, et üle 80% Türkmenistanist on kõrb. Asgabati kaheksarajaliste sõiduteede kõrval sirutuvad viljatud liivaluited igasse ilmakaarde, samas kui seespool marmormüüre voolab vesi ojadena. Voolavad veed vulisevad ja sulisevad kõikjal, kuhu sa ka satud. Lisaks asub Asgabatis maailma suurim siseruumidesse ehitatud vaateratas. See on muinasjutuline 46,7 meetri kõrgune klaasist vagonettidega ja pöörleb aeglasel käigul aina ringiratast. Asgabati telejaam on 211 meetri kõrgune ja tähekujuline, ning ühtlasi ka maailma suurim tähekujuline arhitektuuriteos. Veidi aega paiknes ka maailma kõrgeim lipumast Asgabatis, kuid selle rekordi lõid teised endised nõukogude vabariigid juba ammu üle.

Itaalia marmorit kasutatakse ainult kõige suuremates ja olulisemates projektides. Luksuslikud elamurajoonid on ehitatud natuke vähem hinnalisest marmorist, kuid marmor jääb siiski marmoriks. Seevastu sobis erinevate ministeeriumite, hiilgavate mošeede ning presidendipalee ehitamiseks vaid kõige hinnalisem ja eksklusiivsem marmor. Kõik need suursugused ehitised on disainitud ja konstrueeritud välismaiste, peamiselt Prantsuse ja Türgi firmade poolt. Insenerid on teinud tähelepanuväärset tööd, et anda eri ministeeriumitele omanäoline välimus: kui välisministeeriumi tipus ilutseb sinine gloobus, siis haridusministeerium on kujutatud poolavatud raamatuna. Hambaraviteaduskond näeb välja nagu hammas – tõenäoliselt oli see hambaarsti haridusega presidendi soovitus. Ka ajakirjandusministeerium on kujutatud raamatuna, kuid seekord täiesti avatud raamatuna. Raamatu parema lehekülje ülemisel serval särab esimese presidendi kullast profiil nagu leegitsev initsiaal.

Kaks presidenti on Türkmenistanis kõikjal. Ikka veel seisavad kõikides Türkmenistani linnades kullast skulptuurid, mis kujutavad Türkmenbasy, kes valitses riiki Nõukogude Liidu lagunemisest kuni oma surmani 2006. aastal. Riigi pealinn on kujusid täis ja need kõik on omavahel äravahetamiseni sarnased: sirgeseljaline, julge visionääri näojoontega ülikonnas ja lipsuga bürokraat. Tema järeltulija, Gurbanguly Berdimuhamedov (rohkem tuntud kui Uus President), on valinud moodsama väljenduse – portreefoto. Tema hiiglaslik isalik nägu ripub kõikjal pealinnas. Ta vaevu naeratab piltidel, müstilist monalisalikku naeratust. Kohtusin tema portreega juba lennujaama viisakontrollis, siis jälle linnaväravas ja seejärel hotelli vestibüülis, kus talle oli antud terve sein. Türkmenistanis pole sa kunagi üksinda, ükskõik kui inimtühjad tänavad ka ei oleks. President vaatab sind.

Ma rippusin autoaknast poolenisti väljas ja klõpsisin pilte teha, kuni mul nimetissõrm hellaks jäi ning lõpuks tuimaks muutus. Püüdsin kaamerasse pool gloobust, kullast kupleid, tühje kaheksarealisi sõiduteid. Aslan tasandas vastutulelikult käiku, kuid ei peatunud kordagi. Kui tänaval oli palju politseinikke, palus ta mul kaamera ära panna. Mingite arusaamatute julgeolekureeglite pärast oli niinimetatud strateegiliste ehitiste – nagu presidendipalee või luksuslike valitsushoonete – pildistamine rangelt keelatud. Pildistada polnud lubatud ka administratiivhooneid, mida leidus siin tegelikult rikkalikult. Mälestusmärke ja monumente võisin seevastu pildistada nii palju kui tahtsin. Iga verstapost sõltumatu rahvusena oli tähistatud suursuguste skulptuuride ja purskkaevudega. Viie aasta tähtpäev, kümne aasta tähtpäev, viieteistkümne aasta tähtpäev ja kahekümnenda aasta tähtpäev, kõik need olid linnapilti oma jälje jätnud. Kui iseseisvusmonument sümboliseeris lahkulöömist Nõukogude Liidust 1991. aastal, siis konstitutsioonimonument tähistas Türkmenistani noort põhiseadust. Neil tuli palju tasa teha ja suur linn täita. Nõukogude valitsus Moskvas ei vaadanud kunagi Asgabati kui millegi olulise peale. Venelased asutasid siia garnisoni 1881. aastal ning tasapisi kasvas see moodsaks linnaks keset kõrbe. Aastal 1948 tabas linna tugev maavärin, terve linn varises sekunditega maatasa ning sajad tuhanded inimesed kaotasid elu. Nõukogude valitsus ehitas linna küll uuesti üles, kuid erilise entusiasmita. Ehitati tavalised hallist betoonist elamurajoonid, linna veeti kohustuslik elektriautode ja vaaterattaga lõbustuspark, jalust koristati mõni roheline park ning taasavati kohalik muuseum, mille väljapanek koosnes peamiselt loomatopistest ning potikildudest. Täna poleks nõukogudeaegne linnaplaneerija oma linna ära tundnud.

„See siin on olümpiaküla,” seletab Aslan, kui me sõidame mööda veel ühest reast marmormammutitest. Valgetele seintele on riputatud hiiglaslikud plakatid uisutajatest ning medalitseremooniatest. „Ujumishall on ette valmistatud tänu meie presidendi ettenägelikkusele. Jäähall on samuti valmis, samuti korterid, kus sportlased hakkavad elama.”

„Ma ei teadnud, et Türkmenistan organiseerib olümpiamänge,” sõnasin ma.

Aslan heitis mulle solvunud pilgu. „Me võõrustame 2017. aastal Aasia võitluskunstide ja sisealade mänge,” teatas ta.

Mul ei olnud aimugi, et Aasial on oma olümpiamängud, kuid jätsin selle mainimata. Kellaaeg polnud veel sealmaal, et süüa, kuid minul käis juba pea ringi. Kaameraaku ikoon vilkus juba punaselt. Tavaliselt valin oma reisimarsruudi ise, kuid siin olin reisibüroo päevaplaani orjuses. Pealesunnitud reisimarsruudist pääsevad ainult need, kes kiirustavad läbi riigi lühiajalise transiitviisaga, muidu peavad kõik Türkmenistani külastavad turistid jätma reisiplaneerimise riiklikult autoriseeritud büroo hooleks. Büroo vastutab välismaalaste eest 24 tundi ööpäevas ning nad jätavad su harva üksi. Tõsi, pärast esimese presidendi surma on reeglid natukene leebemad ning muu hulgas on turistidel lubatud nüüd ka üksi Asgabatis ringi kõndida. Politseinikke on siin nii palju, et võõramaalased on niikuinii pidevalt nende valvsa pilgu all. Muidu tuleks vähemalt ühel reisibüroo esindajal järgmise kolme nädala jooksul minuga igal pool ja kogu aeg kaasas olla, öösel muidugi välja arvatud. Kolm nädalat on maksimum. Ükski turist ei tohi riigis viibida kauem kui kolm nädalat.

Aslan keeras auto hiiglaslikule inimtühjale väljakule. Väljaku teises servas troonis palee. Luksuslik sissekäik toetus Kreeka sammastele, sinine sibulkuppel sirutus taevasse ning sammaste tipust tervitasid külastajaid kaks kuldset Pegasust.

„Kas see on presidendi residents?” küsisin ma imetlevalt.

„Ei, oled sa hull? Meie-hea-president elab väljaspool linna suletud maa-alal. See siin on ajaloomuuseum, mis avati esimese presidendi poolt 1998. aastal.” Aslan muretses mulle pileti ja saatis mu läbi lükanduste sisse. Kui ma fuajeesse astusin, pani valvur tule põlema. Sisekujundus oli pruun ja nõukogulik ning teravas kontrastis hoone barokse väliskujundusega. Seinte ääres seisid pikkades kleitides naised ja rääkisid vaikselt omavahel. Minu giid, Aina, oli umbes kahekümneaastane ning riietatud õpilase vormiriietusse: tikitud rinnaesisega punane maani kleit, peas must lame müts. Juuksed olid punutud kahte pikka patsi, nagu see noorte türkmeeni naiste seas oli kombeks. Ta tervitas mind rangelt ning käskis lifti astuda.

„Kas muuseumis käib palju külalisi?” küsisin rohkem selleks, et midagi öelda.

„Jaa,” vastas Aina ilma vähimagi vihjeta irooniale.

„Kuid mitte täna?”

„Ei,” vastas ta sama tõsiselt.

Aina oli nagu masin. Kaardikepiga varustatult juhatas ta mu äärmise tõhususega läbi Türkmenistani viie tuhande aasta pikkuse ajaloo. Loetles monotoonselt ja kiiresti aastaarve ning võõrapäraseid nimesid. Pidin mitu korda üle küsima, millal üks või teine linn sai asutatud või millal see või teine riik eksisteeris. Aina juhatas kõik oma vastused sisse ärritatud väljendiga: „Nagu ma ütlesin …”

Kuni Aina mind tulemuslikult potikildudest, kuldehetest ja kaunistatud joogisarvedest mööda juhtis, mõtlesin sellele, kui vähe ma tegelikult sellest maailma osast teadsin. Siin leidus kultuuriliselt õitsvaid ühiskondi ja linnu ammu enne, kui roomlastest said roomlased. Suured dünastiad nagu meedialased, ahhemeniidid, partialased, sassaniidid, seldžukid, võimsad riigid nagu Margiana ja Horezm …Kuna maa asukoht on nii soodne, täpselt Ida ja Lääne vahel, kaitseks vaid ebasõbralik kõrb, siis pole siin aastate jooksul sissetungijatest ja võimuvõtjatest puudust olnud, mis komplitseerib kogupilti veelgi enam.

„Kas siis budiste idas ei leidunud?” küsisin ma hämmeldunult, kui Aina hakkas rääkima islami keraamikast Ida-Türkmenistanis.

„Nagu ma ütlesin, leidus budiste siin enne islami invasiooni 8. sajandil.”

Programmi kohaselt oli pärastlõuna vaba ja aeg minu enda käsutuses. Kasutasin juhust, et jalutada ringi laiadel, tühjadel tänavatel, jalas kerged suvekingad. Oli varajane aprill ning mahe nagu Norra suvepäeval. Türkmeeni suved aga on kõike muud kui leebed: täiesti ootamatult võib termomeetri näit tõusta 50 soojakraadini. Pole midagi imestada, et neil on bussipeatustes konditsioneerid.

Karmid politseinikud jälgisid mind pilguga. Aeg-ajalt kiirustas minust mööda kari tudengeid, tüdrukud punastes kleitides ning noormehed ülikondades, siis olin jälle üksi. Majaseintelt jälgis mind oma pehme läbitungimatu pilguga Uus President. Ühel hetkel tundsin, nagu oleks mind viidud ajas 50–60 aastat tagasi, nõukogude võimu hiilgeaega. Tol ajal jälgis tänavatel elanikke Stalin. Tolleaegsetel kunstnikel oli eriline oskus tuua diktaatoris esile ainult head. Vaatamata Stalini rangele hoiakule, paranoilisele isiksusele ja autokraatlikule võimukusele, suutsid nad riigijuhti alati kujutada lahke, tundliku ja peaaegu isalikuna. Uut Presidenti pildistanud fotograafil olid ilmselgelt samasugune võime. Hiiglaslikel raamitud fotodel kujutatud mehel olid ümarad heasüdamlikud põsed, mis ei mõjunud seejuures paksude või lodevana, vaid tundusid hoopis tervisest pakatad, ja ta valvas oma hooliva pilgu ja natuke müstilise naeratusega linna tänavaid.

Kaubanduskeskuste kulla, marmori ja neoonvalgustitega kaetud luksuslikud fassaadid poleks teinud häbi ka Dubai moodsatele kaubatänavatele, kuid välimus oli petlik. Seestpoolt meenutasid kaubanduskeskuse ähmaselt valgustatud saalid ning odavaid Türgi riideid ja lihtsat kosmeetikat täis riiulid suvalist halvasti varustatud turgu. Terves linnas leidus vaid kolm pangaautomaati, mis aktsepteerisid ka välismaiseid pangakaarte, ning üks neist asus hotelli Sofitel Oguzkent luksuslikus fuajees. Eksperimendi mõttes pistsin pangakaardi automaati ja proovisin võtta välja viis dollarit. Ühendus ebaõnnestus, vilkus mulle vastu veateade.

Pimeduse saabudes muundus linn tulede pillerkaariks. Iga marmorkivi oli hoolikalt valgustatud ja rohked purskkaevud ning veekanalid vahetasid vahetpidamatult värve. Ühtegi nurka polnud jäetud pimeduse hooleks.

„Asgabat on öösel veel ilusam,” märkis Aslan, kes oli tulnud viima mind linna kõige nooblimasse restorani. Ülemiselt korruselt avanes vaade üle kogu linna. Alguses oli ülemine korrus vaid minu päralt, kuid varsti täitus see ametlikult riietatud külalistega. Mehed olid riietatud itaaliapärase lõikega rätsepaülikondadesse, naised aga liibuvatesse sädelevatesse moesünnitistesse. Ei olnud näha mingeid maani ulatuvaid kleite, patsidesse põimitud juukseid ega pearätikuid. Kelnerid kandsid laiali jooke, mis olid sama värvirikkad nagu valgustatud kanalid linnapildis. Kõlaritest mürtsus muusika. Kell oli kaheksa ja pidu täies hoos.

Kui ma aga kühveldasin endasse viimase suutäie magustoitu, oli pidu juba läbi ning rahvas hakkas minema asutama. Türkmenistani pealinn sulgeb asutused kell 23, nii argipäevadel kui ka nädalavahetustel. Baarid või restoranid, mis on lahti kauem kui kord ette näeb, riskivad koha täieliku sulgemisega ning ametivõimude poolt määratud suurte rahatrahvidega.

Tagasi hotelli jõudes läksin vannituppa, et end ööks valmis seada. Kraanikausi kõrval oli tuhatoos. Kirbe sisseimbunud suitsuhais levis üle kogu toa, kuid suitsuvaba tuba polnud võimalik leida. Kui riigi esimene president Türkmenbasy pidi peale südameoperatsiooni 1997. aastal suitsetamise maha jätma, kehtestas ta suitsetamise keelu kõikjal avalikes kohtades. Asgabatis oli nüüd lubatud suitsetada ainult siseruumides.

Ma riietusin ootamatult tekkinud häbelikkusega kiiruga ümber. Reisiteatmik hoiatas, et kõiki välismaalaste hotellitube jälgitakse salaja. Võib-olla nad on ka kaamerad paigaldanud? Kergitasin kaht lillemaali seinal, kontrollisin sahtleid, uurisin telefoni, televiisorit ja külmutuskappi, kuid ei leidnud midagi. Sellegipoolest ei vabanenud ma tundest, et keegi jälgib mind. Heites voodisse õhukese lina alla tundsin, kuidas madratsivedrud surusid vastu mu selga. Kohe, kui laud sulgesin, hõljusid minu suunas marmorist elamurajoonid, kõik kaetud presidendi poisiliku naeratuse ning tema läbitungimatute pruunide silmadega.