Читать книгу Sovetistan - Erika Fatland - Страница 9

„Ebaõiglane valitseja on nagu talunik, kes istutab maha maisi ja ootab nisu võrsumist.”

„Ruhnama”

Põllumaa lõpus sätendab midagi kuldselt. Peotäis põllumehi on väljal ja kaevavad maad. Nad on riietatud lihtsatesse määrdunud puuvillastesse riietesse. Nende taga, nagu tõusev päike, särab hiigelsuur kuppel. Laial värskelt asfalteeritud teel pole näha ühtegi teist autot. Kõrge marmorist värav tervitab meid sissekäigul Kiptšakki – Esimese Presidendi sünnilinna.

Saparmurat Nijazov, rohkem tuntud kui Türkmenbasy, on mees, kes läks maailma ajalukku kõige veidrama diktaatorina, keda kunagi on nähtud. Ta sündis 19. veebruaril 1940. aastal Kiptšakis, mis oli tookord vaid tagasihoidlik väike küla Asgabati äärelinnas. Tema isa suri teise maailmasõja ajal, oletatavalt võideldes vapralt sakslaste vastu. Ema hukkus suures maavärinas, mis tegi Asgabati aastal 1948 maatasa. Kaheksaaastaselt jäi Saparmurat orvuks – saatus, mida ta jagas sel ajal paljude teiste omasugustega. Võit natsliku Saksamaa üle läks Nõukogude Liidule kalliks maksma: 20–30 miljonit inimest maksid eluga ning tuhanded linnad ja külad olid varemeis. Rõõmu võidu saavutamise üle varjutasid haigused ning nälg. Inimesed surid nagu kärbsed ning sajad tuhanded lapsed kasvasid üles tänavatel nagu hulkuvad koerad.

Täiskasvanuna kasutas Saparmurat oma kurba tausta ära igal pool, kus see kasulikuks osutus. Tegelikkuses oli ta üks neist, kel väga vedas. Ta ei pidanud kunagi elama tänaval – valitsus paigutas ta lastekodusse. Sealgi elas ta vaid lühikest aega, sest üks onudest võttis ta oma hoole alla. Lapsena käis ta Asgabati parimates koolides ning seejärel astus ta Leningradi Polütehnilisse Instituuti, kus omandas elektriinseneri prestiižika hariduse. Kuigi aastad Leningradis ei teinud temast akadeemilist raskekaallast, leidus tollal vaid üksikuid türkmeene, kes teistest sama kaaluka taustaga eristusid, kui orvust Saparmurat, ja tänu sellele oli uks poliitikasse avatud.

Poliitikas kerkis ta karjääriredelil kiiresti ja 1985. aastal, peale korruptsiooniskandaali, mis maksis paljudele Türkmenistani karjääripoliitikutele koha, trügis Saparmurat Nijazov tippu välja ning sai Türkmenistani Kommunistliku Partei esimeseks sekretäriks. Siin kehtestas ta end Nõukogude Liidu kõige reformivaenulikuma liidri ja Gorbatšovi perestroika-poliitika jõulise vastasena. Nijazov soovis säilitada tugeva liidu, mis oli ka türkmeeni rahva tahe: statistikat uskudes hääletas 99,8% elanikest 1991. aasta rahvahääletusel Nõukogude Liidu säilitamise poolt.

Elu Türkmenistani Nõukogude Vabariigis, mis oli üks impeeriumi vaesemaid, polnud mingi meelakkumine, kuid enamik rahvast elas sellele vaatamata paremini kui enne nõukogude võimu kehtestamist. Lapsed said võimaluse käia koolis, vanadele ja noortele sai kättesaadavaks arstiabi, maanteed, raudtee ning siseriiklikud lennud ühendasid riigi ülejäänud Liiduga. Selles kontekstis pole just raske mõista, miks toetas Nijazov 1991. augustis salaja reformivaenulike riigipöördekatset Gorbatšovi vastu. Kui riigipöördekatse ebaõnnestus, oli enamikule selge, et Nõukogude Liidu päevad on loetud. Nijazov sunniti kurssi muutma: kaks kuud peale putši luhtumist, 27. oktoobril, kuulutas Türkmenistan end pärast rahvahääletust sõltumatuks suveräänseks riigiks. Türkmenistani valitsuse andmetel hääletas seekord Nõukogude Liidust lahkulöömise poolt 94% elanikest.

Samal ajal kui Türkmenistan kuulutati sõltumatuks, valis ülemnõukogu Asgabatis presidenti. Nijazov pääses ametisse 98,3% häältega. Esimeste kuude jooksul presidendiametis tegi ta vaid mõned üksikud kosmeetilised uuendused. Türkmenistani Kommunistlik Partei muutis oma nime Türkmenistani Demokraatlikuks Parteiks. Muud parteid polnud lubatud ning Türkmenistan jäi seetõttu ühe-partei-riigiks.

Enamik ametnikest, kes olid nõukogude ajal endale soojad kohad kätte võidelnud, jäid endisele positsioonile ka sõltumatus Türkmenistanis.

Juba sama aasta detsembris tekkisid esimesed halvaendelised märgid. Võeti vastu uus seadus, mis puudutas „presidendi au ja väärikust” ning mille kohaselt tuli vabastada ametist kõik, kes väljendasid vaateid, mis ei ühtinud presidendi omadega. Samaaegselt käivitati kauakestev „stabiilsusprogramm”. Kümme aastat stabiilsust pidi juhtima Türkmenistani turvaliselt 21. sajandisse või – nagu seda proklameeriti – utoopilisse tulevikku nimega Altyn Asyr, Kuldajastu.

Seitsekümmend aastat nõukogude valitsuse ajal harjutanud propagandamasinad olid saanud isikukultusese kehtestamises suurepärase treeningu ning lasid käiku kogu oma arsenali, et jätta Nijazovist mulje kui maad ühendavast isalikust juhist. Juba 1992. aastal ilmus mitu teda ülistavat raamatut. Kõik need anti välja riikliku kirjastuse poolt. Nii nagu sai Jossif Vissarjonovitš Džugašvilist Stalin ehk Terasmees, nii sai Saparmurat Nijazovist 1993. aastal ametlikult Türkmenbasy, Türkmeenide Juht. Koolid, tänavad, külad, mošeed, vabrikud, lennuväljad, viinad, parfüümid ning isegi Krasnovodski linn, endine venelaste garnison Kaspia mere ääres, nimetati ümber Türkmenbasyks. Kui meteoriit Karakumi kõrbe kukkus, polnud mingit kahtlust, kelle järgi see taevakeha nimetatakse. Suure juubeli puhul võeti kasutusele ametlik juhtlause, mis sarnanes rabavalt omaaegsete natslike lipukirjadega „Üks rahvas, üks kodumaa, üks Türkmenbasy”.

Leninit ja Marxi kujutavad skulptuurid eemaldati muljetavaldava kiirusega tänavapildist ning asendati Türkmenbasy ülikonda ja lipsu riietatud kullast kujudega. Riiki külastavad üksikud turistid tohtisid neid veidraid masstoodetud kujusid pildistada vaid juhul, kui said pildile kogu skulptuuri – nimelt oli Türkmenbasy kujutavaid skulptuure lubatud jäädvustada vaid täies pikkuses, mitte osaliselt. Kui Türkmenistan kehtestas 1993. aastal oma valuuta, manat, ehtis Türkmenbasy portree kõiki rahasedeleid. Kõigil kolme riikliku telekanali ülemises paremas servas oli kujutatud presidendi profiil. Türkmenbasy nägu oli kõikjal, isegi viinapudelitel, ja tundus, et alatiseks, sest aastal 1999 lasi ta end nimetada eluaegseks presidendiks. Kaks aastat hiljem lisas ta oma tiitlile beyik, mis tähendab „suur”. Orvust kaheksa-aastasest poisikesest oli saanud president Saparmurat Türkmenbasy Suur.

Välispoliitiliselt tegi Türkmenbasy kõik, et distantseeruda endistest Nõukogude Liidu riikidest, kuigi polnud alguses soovinud impeeriumist lahku lüüa. Juba 1993. aastal otsustas ta lõpetada üle viiekümne aasta kasutusel olnud kirillitsa ning asendada see ladina tähestiku kohandatud versiooniga. Uute ladina tähestikuga kooliraamatute trükkimine võttis aega ja nii tuli türkmeeni koolilastel palju aastaid õppida õpikuteta. Ei õpetajad ega bürokraadid olnud läbinud uue tähestiku kasutamise kohta mingeid kursusi – selle tagajärjel on paljudel täiskasvanutel tänapäeval oma emakeeles keeruline lugeda ja kirjutada. Kõigele lisaks kehtestas Türkmenistan ainukesena endistest nõukogude liikmesriikidest Venemaa ning teiste postsovetlike riikide kodanikele viisanõude. Tänase päeva seisuga on Türkmenistani riiki sisenemise nõuded rangeimad maailmas ning ainult mõne üksiku maa kodanikud, nagu näiteks Venetsueela, Mongoolia, Türgi ja Kuuba, võivad riiki siseneda viisata.

Üheks Türkmenbasy poliitiliseks saavutuseks, mille üle ta kõige rohkem uhkust tundis, oli see, et ta suutis 1995. aastal panna ÜRO tunnustama Türkmenistani kui neutraalset riiki. Sellest ajast tuli seda kõikides ametlikes dokumentides nimetada kui „sõltumatu, alaliselt neutraalne Türkmenistan”. Sündmuse tähistamiseks lasi Türkmenbasy ehitada pealinna keskele 75 meetri kõrguse torni ja selle tippu paigutada 12 meetrit kõrge kullatud skulptuuri iseendast, seljas ülikond ja mingisugusesse Supermani-keep. Monument sai nimeks Neutraalsuse Kaar. Skulptuur selle tipus oli öösiti valgustatud, päeval aga pöörles nõnda, et figuuri nägu jäi alati päikese poole. Neutraalsuse Kaar oli Asgabatis kõrgeim ehitis ning sellest sai üks linna sümbolitest. Õhtuti tulvas rahvas torni tippu, et nautida panoraamakendest avanevat linnavaadet. Türkmenbasy jaoks oli neutraalse staatuse saavutamine tähtis esmajoones poliitiliselt, sest nüüd oli tal ettekääne loobuda koostööst endiste nõukogude liikmesriikidega või jääda passiivseks, samas vabalt edasi kaubeldes kahtlaste naabritega nagu teokraatlik Iraan ning Talibani juhitud Afganistan.

Kui kümme aastat stabiilsust läbi sai ning Türkmenistan tegi samme Kuldajastu poole, tundus, nagu hakkaks Türkmenbasy end justkui jumalikuks olevuseks pidama. Ta väitis end olevat Aleksander Suure ja prohvet Muhamedi soost prohvet. Ühel kenal päeval uue sajandi algul, kohe pärast Kuldajastu algus, olid riigikodanikud hommikul ärgates ime tunnistajaks: üleöö oli president imekombel saanud tagasi oma noorusaja mustad juuksed. Paksus juuksepahmakas polnud enam ühtegi halli karva. Järgmiste nädalate jooksul tuli välja vahetada tuhanded presidendi hallide juustega pildid, alates raamitud klaasialuste portreedega, mis rippusid aukohal maa kõigis klassiruumides, lõpetades hiiglaslike plakatitega, mis olid kleebitud igale vabale seinale riigi linnades.

Presidendi huvi soengumoe vastu ei kustunud. Veidi aega pärast imelist muutust oma välimuses keelustas ta meestel pikkade juuste ja habeme kandmise. Turistid, kes ei olnud keelust teadlikud, riskisid juukselõikuse ning raseerimisega piiril.

Türkmenbasyl olid konkreetne arusaam ka sellest, kuidas türkmeeni naised peavad välja nägema. Ta oli juba otsustanud, et koolitüdrukud ja naistudengid kannavad maani kleite ja lamedaid mütse, mis oli omamoodi türkmeeni traditsiooniliste rahvariiete järeleaimamine, kuigi ajalooliselt mitte just päris korrektselt. Nüüd võttis ta üles ka teema, kuidas peavad teleülekannetes naised välja nägema ning otsustas, et uudisteankrud ei tohi enam meiki kasutada. Milleks türkmeeni naistele meik? Nad on juba loodud kauniks! Samal ajal keelas ta ära ka ooperi ja tsirkuse, sest need polnud piisavalt türkmeenipärased.

„Türkmeenilikkus” ja „türkmeeni kultuur” olid asjad, mis aina enam vallutasid presidendi meeled. 2001. aasta septembris nägi trükivalgust Türkmenbasy kaualubatud kaheköiteline suurteos „Ruhnama” ehk „Hingede raamat”. See oli koostatud nagu kogumik isiklikke presidendi kirjutatud kõnesid, mis kõik algasid fraasiga „Kallid türkmeenid!” või „Minu sügavalt armastatud türkmeeni rahvas!” Siin-seal olid avaldatud ka leheküljed presidendi oma käega kirjutatud käsikirjadest koos mahakriipsutamiste ning parandustega, justkui tõenduseks, et teose autor on tõesti president ise.

Need kaks köidet olid ühtaegu katse võtta kokku kogu Türkmenistani ajalugu ja anda samal ajal ülevaade türkmeeni kommetest ja kultuurist. Lisaks oli teksti pikitud lüürilised kirjeldused, mis tutvustasid autori loomulaadi: „Juba alates viiendast eluaastast olen ma tänanud Jumalat 100 000 korda selle eest, et olen pärinud oma vanematelt väärikuse, õilsuse, kannatlikkuse, terase vaimu ning eesmärgikindluse nii kehas kui vaimus. Minu loomus ei ole nõrgenenud tõusudel ja mõõnadel, vaid pigem karastunud. See on allikas, mis kunagi ära ei kuiva ja on alati minu türkmeeni rahva, minu püha maa, minu emamaa, mineviku ja oleviku ning tulevaste generatsioonide jaoks olemas.” Türkmenbasy väitel oli „Ruhnama” kirjutamise eesmärgiks „kahanenud rahvusliku uhkuse allika puhastamine umbrohust ja kividest, et vesi saaks taas vabana voolata” ning soov luua „türkmeenide esimene elementaarne teatmeteos. See on türkmeenide meele, kommete, traditsioonide, kavatsuste, tegude ning ideaalide essents”.

Nagu diktaatoritel sageli kombeks on, võtab Türkmenbasy oma teoses „Ruhnama” ette ajaloo kardinaalse ümberkirjutamise. Ta ajab türkmeeni rahva jälgi 5000 aastat ajas tagasi, lausa Noa aega välja. Usaldusväärsemate allikate andmetel on türkmeeni rahvas elanud piirkonnas vähem kui tuhat aastat, kui nad sinna koos teiste türgi suguharudega Ida-Siberist sisse rändasid. Hõimustumist ega välistegurite mõju nendes kahes köites peaaegu et ei mainita ning Türkmenistani koloniseerimist venelaste poolt 19. sajandil kirjeldatakse kui orjaiket ning takistust, mis ei lasknud Türkmenistanil jõuda uude Kuldaega. Eelmine Kuldaeg olevat aga olnud müütilise olendi Oguz-khaani valitsuse ajal ning seldžukkide alamatena 11. sajandil. Tegelikult polnud 19. sajandil, kui venelased tulid, mingit ühtset türkmeeni rahvust olemas, olid ainult üksteisega harva kontakteeruvad hõimud, kes olid samas sageli omavahel sõjajalal. Väljendid nagu türkmeeni kultuur, rahvus, riigipiir ning isegi türkmeeni kirjakeel pärinevad nõukogude ajastust. Isegi Türkmenbasy ise, kes oli saanud hariduse Leningradis ning kerkinud võimuastmetel tippu tänu Gorbatšovile, oli osa sovetlikust pärandist, mida ta nüüd nii tõsimeeli eitas.

Raamatu ilmumisel Türkmenistanis avas Türkmenbasy Asgabatis uue silmapaistva monumendi − see oli „Ruhnama” hiiglaslik skulptuur, mis avas end igal õhtul kindlal kellaajal, taustaks pühalik muusika. Valjuhääldist deklameeris sügav meeshääl mõned suurteose värsiread, enne kui leheküljed jälle aeglaselt sulgusid. Et kindlustada „Ruhnama” lugemine rahva hulgas, määras Türkmenbasy teose põhikoolis ja ülikoolis kohustusliku kirjanduse hulka. Esimese klassi lapsed pidid „Ruhnama” abil lugema õppima ning türkmeeni ajaloo tundides oli see ainuke teatmeteos, mida kasutati. Sellest õppisid türkmeeni kooliõpilased, et türkmeenid leiutasid nii ratta kui ka mehaanilise roboti.

Kõik teised ained olid samuti „Ruhnamast” läbi imbunud, isegi matemaatikas oli õppemetoodika koondunud „Hingede Raamatu” õpetuse ümber. Kuid ka sellest polnud Igavesele Presidendile küllalt. 2004. aastal otsustas ta, et humanitaar- ning reaalained tuleb keskkooli ja kõrgkoolide õppekavadest eemaldada, sest need on segased ega olnud praktilised. Ta asendas need sobivamate teemadega nagu „Poliitiline sõltumatus Saparmurat Türkmenbasy Suure juhtimisel”, „Saparmurat Türkmenbasy kirjanduslik pärand” ning „„Ruhnama” kui türkmeeni rahva vaimne teejuht”.

„Ruhnamat” lugema ei sunnitud ainult õpilasi ja tudengeid, vaid eksam teose kohta viidi sisse ka sõiduõppe kohustusliku osana. Imaamid pidid jutlustama „Ruhnamat” mošeedes – kes keeldusid, pandi vangi. Kõik välismaised firmad, kes soovisid Türkmenistaniga äri ajada, pidid hoolitsema selle eest, et „Ruhnama” sai tõlgitud nende kohalikku keelde. Tänu sellele on see teos tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde. Aastal 2005 saadeti teose esimene köide Vene raketiga kosmosesse. „Raamat, mis on vallutanud miljonid südamed Maal, vallutab nüüd maailmaruumi,” seisis kommentaar türkmeeni ajalehes.

Hoolimata raamatu globaalsele ja hiljem ka kosmilisele levikule ei piisanud sellest Türkmenbasy silmapaistmisvajaduse rahuldamiseks. Tema ambitsiooniks oli luua kogu riik enda näo järgi, sealhulgas ka riigikeel. 2002. aastal otsustas ta ära muuta nädalate ja kuude nimed. Ta väitis, et vanad vene keelest laenatud nimetused olid „ebatürkmeenilikud”. Aasta esimese kuu nimetas ta enda järgi Türkmenbasyks. Veebruarist sai baydak, mis tähendab „lipp”, kuna türkmeeni lipu tähtpäev oli 19. veebruaril, Türkmenbasy sünnipäeval. Aprill sai uueks nimeks Gurbansoltan, mis oli Türkmenbasy ema nimi. Leiva nimetus muutus sõnast chorek palju pikemaks väljendiks Gurbansoltan Edže, mis oli presidendi ema täispikk nimi. September, „Ruhnama” esmaavaldamise kuu, sai loomulikult nimetatud ruhnama’ks, samas kui detsembrist sai bitaraplyk, mis tähendab „neutraalsus”. Nädalapäevad said rohkem igapäevased nimed. Esmaspäev sai ümber nimetatud esimeseks päevaks, neljapäevast sai õigluse päev ning pühapäevast puhkepäev. Kõik tänavanimed Asgabatis, väljaarvatud mõned peatänavad, millele anti luba edasi kanda nime Türkmenbasy, said nimetuseks numbrid.

Järgnevatel aastatel tõmbas diktaator ohjad veelgi enam pingule. Suleti kõik riigi internetikohvikud, mis tegi interneti tavalisele inimesele kättesaamatuks. Aastal 2003 võeti vastu täiendav seadus 1991. aasta „Presidendi au ja väärikuse” seaduse karmistamiseks. See nägi ette, et kõiki, kes pidasid presidendi poliitilist kurssi küsitavaks, süüdistati riigireetmises. Lisaks tsirkusele ning ooperile pandi nüüd ka ballett riigis põlu alla ning kuna president ei kannatanud koerte lõhna, keelati Asgabatis koerapidamine. Samuti keelati televisioonis muusika mängimine lindilt. Muusika pidi olema elav, mitte suu liigutamine muusika taktis.

Võim korrumpeerib ja absoluutne võim korrumpeerib kindlasti, märkis omal ajal inglise ajaloolane lord Acton. Vähesed näited illustreerivad seda paremini kui Türkmenbasy elukäik. Kuidas aga juhtus, et vanemateta Saparmurat Nijazovist sai Türkmenbasy – diktaator, kes keelas tsirkuse ja koerad ning heitis kõik oma vastased vanglasse? Üks seletus peitub nõukogude süsteemis, mis oli kõike muud kui demokraatlik: korrumpeerunud, autoritaarne ning korduvalt järele proovitud isikukultusega. Türkmenbasy oli selles süsteemis üles kasvanud ning see oli kõik, mida ta teadis. Kui Nõukogude Liit lagunes, polnud Moskvas enam kedagi, kes oleks teda tagasi hoidnud. Ta võis teha nagu heaks arvas. Enamik nõukogude aja poliitikuid olid harjunud esimese sekretäri tahtele alluma ning jätkasid kuuletumist ka pärast seda, kui ta võttis nimeks Türkmenbasy. Mitte et neil oleks valikut olnud: igaüks, kes julges presidendile vastu hakata, sattus viivitamatult trellide taha. Iga mööduva aastaga Türkmenbasy suurushullustus kasvas, tema ideed muutusid aina meeletumaks, kuid igal pool võeti ta vastu sügavate kummarduste ja alandlikkusega. Ta ei soovinud vastuseisu ega näidanud üles vastutulelikkust. Talle kuulus täielik võim.

Hoolimata sellest, et pärast iseseisvumist võis Türkmenistan kogu nafta- ja gaasiekspordist saadud kasumi endale jätta, ei piisanud sellest marmorehitiste rajamiseks ning teiste Türkmenbasy vaaraolike kapriiside rahastamiseks. Pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist polnud peaaegu midagi tehtud selleks, et säilitada haridus- või tervishoiusüsteem. Vaktsiiniprogrammid olid katkestatud ning tervisekeskustel ei olnud enam ei seadmeid ega ravimeid. Heaolusüsteem, mille Nõukogude valitsus oli nullist üles ehitanud, oli juurteni mäda. Viletsuse varjamiseks keelati arstidel diagnoosida tõbesid nagu AIDS või tuberkuloos. Õpetajad omakorda ei tohtinud panna halbu hindeid ning põhikool lühendati kümnelt aastalt üheksale. See oli üks taktika, mida Türkmenbasy oli nõukogude ajal õppinud ning hästi valdas: kui tegelikkus ei vastanud ootustele, tuli vaid fassaade kohendada ja statistilisi andmeid muuta, ning − niuhti − probleem oli lahendatud!

Et raha kokku hoida, lasti lahti kümme tuhat õpetajat. Neist polnud niikuinii kasu, arvas Türkmenbasy. 2005. aastal otsustati sulgeda kõik piirkonnahaiglad. Sada tuhat tervishoiutöötajat vallandati ning asendati sõjaväelastega. „Kui rahval on vaja arstiabi, peavad nad lihtsalt minema suurte linnade haiglatesse,” seletas Türkmenbasy. Kuid Türkmenistan on suur ja infrastruktuur viletsas seisus, tegelikkuses jäid nüüd paljud ilma arstiabita. Reformi läbiviimine tehti ülesandeks tollasele tervishoiuminister Gurbanguly Berdimuhamedovile, kes on täna on riigi president. Samaaegselt otsustas Türkmenbasy, et värskelt koolitatud arstid ei pea enam andma Hippokratese vannet, vaid vanduma truudust talle, Türkmenbasy Suurele. Kõige tipuks otsustas ta likvideerida kõik raamatukogud väljaspool Asgabati. Ta leidis, et rahvale oli koraani ja „Ruhnama” lugemisest enam kui küll. Milleks neile teisi raamatuid vaja? Rahvas maarajoonides ei suutnud niikuinii korralikult lugeda, õigustas Türkmenbasy oma otsust ning lühendas samaaegselt kohustuslikku kooliskäimist veel kahe aasta võrra. Kuldajastu oli alanud.

Rahamured olid ilmsed, sest veidi enne oma surma viis ta läbi veel ühe suure reformi. Seekord puudutas see pensionäre. Otsustati, et pensioni hakkavad saama ainult need, kes suudavad tõestada, et on töötanud vähemalt 20 aastat, ning kellel pole täiskasvanud lapsi. Täispensioni saamiseks pidi isikul olema ette näidata vähemalt 38 tööaastat. Uute kitsenduste tõttu kaotasid sissetuleku peaaegu kolmandik pensionäridest, üle saja tuhande inimese. Ülejäänud kakssada tuhat kaotasid pensionist vähemalt viiendiku. Seadus võeti sealjuures vastu tagasiulatuvalt: need, kes ei vastanud kriteeriumitele, pidid tagasi maksma kõik, mis oli neile viimase kahe aasta jooksul riigi poolt rohkem makstud.

Mitte ainult riigi majandus, vaid ka Türkmenbasy tervis oli kidur. 1997. aastal elas ta Saksamaal üle tõsise südameoperatsiooni. Operatsioon tehti muidugi saladuskatte all. Alles 2006. aastal otsustas Türkmenbasy rahvale rääkida, et ta oli olnud haige ning et teda opereerisid Saksa arstid. Ta võis siiski lohutada „oma sügavalt armastatud türkmeeni rahvast”, sest arstid olevat talle kinnitanud, et ta on nüüd täiesti terve, ning lubanud, et ta elab vähemalt kaheksakümne aastaseks. Paari kuu pärast, pisut enne jõule sai Türkmenbasy raske südameinfarkti ning suri 66. aasta vanuselt. Ametlik surma kuupäev on 21. detsember, kuid türkmeeni opositsioon välismaal usub, et ta suri mõned päevad varem. Valitsus vajas paar päeva, et kaaluda ees seisvaid valikuid, enne kui oldi valmis rahvale kurvast sündmusest teada andma.

Türkmenbasy oli oma surma hetkeks riiki valitsenud 21 aastat, neist 15 autokraatliku juhina. Miks olid türkmeenid kõigi nende aastate jooksul leppinud korralageduse ja kõigi tema ekstsentriliste ideedega?

Lihtne vastus on, et neil ei olnud valikut. Türkmenistani kohtusüsteem on üks suletumaid maailmas, juhuslikke vangistusi tuleb sageli ette ja piinamine on tavaline ülekuulamismeetod. Julgestuspolitsei ning presidendi isiklik julgeolekuteenistus oli suur ja ulatus kõikjale ning elanikud olid kohustatud ette kandma kõigest, mis vähegi sarnanes välja öeldud või isegi mitte välja öeldud kriitikale valitsuse kohta, täpselt nagu Põhja-Koreas. Enamik rahvast hoidub selle tõttu üldse poliitikast rääkimast. Lisaks pikkadele vanglakaristustele ähvardab kritiseerijaid ka psühhiaatriahaiglasse sattumine ning ravimitega uimastamine nagu nõukogude korra ajal. Karistuslävi oli madal ning peaaegu kõik riigi tipp-poliitikud ja kõrgeimad ülemused olid ühel või teisel ajahetkel kandnud vanglakaristust.

Teine seletus on „porgand”. Juba 1992. aastal võttis Nijazov ühe stabiilsuseprogrammi põhisambana vastu otsuse, et hädavajalikud kaubad ja teenused nagu elekter, gaas, kütus ja sool on inimestele tasuta. Leiva hind pidi olema kõvasti riigi poolt alandatud, et see oleks kõigile taskukohane. Keegi ei pidanud maksma makse. Tõsi, palgad olid madalad ja töötuse tase pea kuuskümmend protsenti, kuid rahvas sai vähemalt sõita autoga nii palju kui tahtis – muidugi kui auto oli olemas.

Me keerame tühjale parkimisplatsile. Päikesekiired tantsivad üle kullatud kupli. Minaretid ja sissesõiduvärav on kaetud kullaga ja kogu see pilkupüüdev konstruktsioon on ümbritsetud Kreeka marmorsammastega. Ehitis meenutab rabavalt presidendipaleed Asgabatis, ainult kuppel on suurem. Valatud kattega plats mošee ees on just pestud ning säravalt puhas. Ka sel korral olen ma ainuke külastaja.

„Türkmenbasy ehitas mošee, et mälestada oma ema, kes hukkus siin maavärina tagajärjel 1948,” jutustab Aslan. „See on suuruselt maailma neljas ning Prantsuse inseneridel võttis selle ehitamine aega tervelt kaks aastat.”

On ilmselge, et Türkmenistanis ei ole tavaline, et ehitiste püstitamiseks nii palju aega kulub. Mõni aeg tagasi oli see Kesk-Aasia suurim mošee, kuni Kasahstani pealinna Astanasse ehitatud uus mošee selle ületas. Kui ületasime tühja väljaku, kajasid meie sammud vastu. Varem tavatses siin seista kullast Türkmenbasy skulptuur, kuid see eemaldati pärast tema surma.

„Kas ei ole liiast ehitada nii väiksesse külla nii suur mošee?” küsin ma.

„Ei ole, mošee on ju ümbritsevate külade elanike jaoks ka,” selgitab Aslan.

Noor tõsine valvur saadab meid sisenemisel pühasse ehitisse. Kuni me tähekujulisel vaibal ringi jalutame, vuristab ta ette terve rea numbreid. Minaretid on 91 meetrit kõrged, et tähistada 1991. aastal Türkmenistani saavutatud sõltumatust. Vaip, millel me seisame, kaalub üle tonni. Mošee mahutab 10 000 palvetajat. Rajatise juurde kuulub ka maa-alune parkimisplats, mis suudab vastu võtta 100 bussi ja 400 autot. Kuldkupli diameetriks on 50 meetrit ning see on oletatavalt maailma suurim.

Ta jätab mainimata, et kuppel muutus mõni aasta peale mošee valmimist roheliseks, mis näitab, et kõik pole kuld, mis hiilgab. Kuid nüüd läigib ja särab see jälle, nagu midagi poleks juhtunud. Ta ei nimeta ka seda, et kirjad kuplil pole mitte tsitaadid koraanist, vaid „Ruhnamast” pärinevad lööklaused, mis ülistavad presidenti. „„Ruhnama” on püha raamat – koraan on Allahi raamat” seisab ühel sambal. Kupli siseküljel on graveeritud laused, mis ülistavad türkmeenide juhti Türkmenbasy.

Taban end mõttelt, kas inimesed siia üldse kunagi palvetama tulevad.

Mausoleum Türkmenbasy mošee kõrval tundub võrdlemisi tagasihoidlik, niivõrd kui üks kullast kupliga marmorehitis üldse tegelikult olla saab. Kaks paraadvormis auvahti valvavad sissekäiku. Sõdur käsib meil maha jätta kõik oma asjad, enne kui annab loa siseneda hämarasse ruumi.

Marmorist reelingud piiravad Türkmenbasy hauda, mis asub hauakambris allapool. Tema haud, suur marmorist kirst lebab keset valget marmortähte ja on ümbritsetud kas siis teises maailmasõjas või maavärinas hukkunud pereliikmete haudadega. Seinaäärsel laual lebab üks koraani väljaanne. Minu üllatuseks ei leidu selle kõrval ühtegi „Ruhnama” köidet, kuigi Türkmenbasy otsustas, et need kaks raamatut peavad lebama teineteise kõrval maa kõikides mošeedes. Oma surmas eelistas ta ikkagi seda ühte.

Aslan seisab vaikides minu kõrval ja vaatab alla haudadele, haaratud äkki raskest tõsimeelsusest. Enne, kui me välja päikese kätte astume, pühib ta kiiresti pisara.

* *

Üheks parimaks indikaatoriks nägemaks, kuidas riigil läheb, on raamatukauplused. Raamatute valik riiulitel räägib maa asukate ja poliitikute kohta sageli enam kui kõik väljapanekud rahvamuuseumites kokku. Mira raamatupood Asgabatis pidi olema Türkmenistani parim. See meenutas mulle rohkem valla raamatukogu, millel on nii imelikud lahtiolekuajad, et seda ei külastata kunagi. Seinte ääres suurtes kastides vedelesid narmendavad Vene klassikud, kõikide väljaandjaks nõukogude kirjastused. Gogol, Dostojevski „Idioot”, paar Tšehhovi näidendit, üks algoritmide õpik.

Ma olin ainuke külastaja. Hakkasin märkama teatud seaduspära.

Uued raamatud, suured pilkupüüdvad neljavärvilises trükis läikivate kaantega eksponaadid, olid seatud aukohtadele kastide taha ning letile klaasi alla. Kõikide raamatute esikaanel oli Uue Presidendi Gurbanguly Berdimuhamedovi pilt. Gurbanguly hobusel, Gurbanguly kirjutuslaua taga, Gurbanguly Karakumi kõrbes, Gurbanguly hoos tenniseväljakul. Enamik raamatuist olid ka ilmunud tema sulest. Teosed olid korrastatud temaatiliselt, alates spordist ja tervisest ning lõpetades meditsiini ja poliitiliste vaadetega.

„Ma tahaksin hea meelega osta raamatu Gurbanguly Berdimuhamedovist, kuid mul ei ole kohvris nii palju ruumi,” seletasin ma. „Kas teil on temast ka tavasuuruses raamatuid?”

Raamatupoe kogukas müüjanna kammis riiuleid läbi, ta polnud silmnähtavalt just päris kindel, kus erinevad raamatud asuvad. Lõpuks tuli ta tagasi raamatuga, mis oli ainult natuke suurem kui tavaline kõvakaaneline romaan. See oli isegi ingliskeelne: „The Grandchild Fullfilling his Grandfather’s Dream” („Lapselaps, kes viis täide vanaisa unistuse”). Esikaanel oli pilt Uuest Presidendist, tema ümber terve kari naeratavaid lapsi, kes hoidsid Türkmenistani lippu.

„Ma tahaksin meeleldi osta raamatu ka Esimesest Presidendist,” sõnasin ma.

Müüjanna tundus küsimusest üllatunud olevat. „Ma vaatan, mis meil on,” pomises ta ning kadus jälle riiulite vahele. Jõudsin läbi vaadata postkaardid, kuni ta raamatut otsis. Viimaks tuli ta minu juurde ja vabandas, et neil ei ole temast raamatuid.

„Isegi mitte „Ruhnamat”?”

Peale uut otsimisaktsiooni ilmus ta taas leti taha, käes roosa raamat.

„Meil on ainult see venekeelne eksemplar ja ainult teine köide.”

„Ruhnama” polnud enam nähtavasti liikluseksami ABC.

Ma pidin seda imet oma silmaga nägema ning palusin Aslanil sõidutada end „Ruhnama” monumendi juurde. Mees väitis vastu, et see pole enam turistide jaoks tavaline koht, kuid oli siiski nõus sealt läbi sõitma. See asus ju niikuinii kesklinnas ning vaid lühikese autosõidu kaugusel Mira raamatupoest.

Roosa raamat oli peaaegu majasuurune. Ta asetses suurel avatud väljakul vaatega tervele reale marmorist kortermajadele ning ümbritsetud kaunitest purskkaevudest. Võimsad prožektorid hoolitsesid selle eest, et monument ei seisaks kunagi pimeduses. Purskkaevude taga seisis kujundatud lava, mis ei paistnud olevat enam kasutuses. Jälle olin ma ainuke külastaja. Avar väljak ümber hiiglasliku roosa raamatu oli tühi ja mahajäetud. Valgust ei paistnud ka üheski aknas neis marmorist korruselamutes. Needki tundusid tühjad ja mahajäetud.

„Ma ei saa aru, miks sa „Ruhnamast” nii huvitatud oled,” lausus Aslan ning raputas pead. „See on ju ainult tavaline ajalooraamat.”

„Millal see õhtul avaneb?”

„Seadeldisega on vist midagi juhtunud. See ei avane enam.”

Edasi sõitsime vaikuses. Valge marmor ei mõjunud enam nii muljetavaldavalt. See kõik tundus kuidagi monotoonsena, ilmetu ja kõle. Kraaviserval rohis agar naissoost umbrohugerilja.

„Kas Uus President on populaarne?” küsisin usalduslikult, teades hästi, et see kuulus tema töölepingusse – rääkida presidendist ainult kiitvaid sõnu.

„Ta on väga tubli!” Vastus mõjus siirana. „Elekter, gaas ja sool, kõik on tasuta. Tead sa mõnda teist maad, kus elekter ja gaas on tasuta?”

„Ei,” vastasin ma. „Kes sulle rohkem meeldib, Esimene President või Uus President?”

Aslan tundus küsimuse üle järele mõtlevat.

„Esimene President oli võib-olla isegi parem, sest siis oli kütus ka tasuta. Nüüd peame selle eest natuke maksma. Kuid varem polnud meil internetti, nüüd on. Näed, ei ole lihtne võrrelda. Mõlemal on oma head küljed.”

„Paljud netileheküljed on blokeeritud,” väitsin ma vastu. „Twitter näiteks, YouTube ja Facebook.”

„See on selleks, et noori kaitsta. Paljud tüdrukud avaldavad Facebookis endast paljaid pilte. Nad on noored ega mõtle tagajärgedele. Facebooki blokeerides ei lase meie-hea-president neil oma elu rikkuda ning perekonda häbistada.”

„Facebookis ei saa endast paljaid pilte avaldada.”

„Ei saa või?” Aslan vaatas mulle hämmeldunult otsa. „Aga miks siis on meie-hea-president Facebooki blokeeris?”

Kohe peale Uue Presidendi pühitsemist hellitasid inimõiguste eest võitlejad ning teisitimõtlejad lootust, et Türkmenistanil seisab nüüd ees kauaoodatud demokratiseerimisprotsess. Esimese asjana muutis ära Gurbanguly Berdimuhamedov osa Türkmenbasy kõige ebapopulaarsematest otsustest. Kuud ja nädalapäevad said tagasi oma vanad nimed ning vanurid pensioni. Koolikohustus tõsteti taas üheksalt kümnele aastale, mitte ei langetatud seitsmele, nii nagu Türkmenbasy plaanis. Ballett, ooper ja tsirkus ei olnud enam keelatud.