Читать книгу Oh seda Jukut küll! Anekdoote lastest ainult täiskasvanutele - Erkki Kõlu - Страница 6

Telefonikõne Tallinnas.

„Tere! Ma helistan teile lasteaiast Lepatriinu. Teie järjekord jõudis kätte!”

„Suur tänu, aga just eile saatsime me oma poja ajateenistusse.”

Avatakse uus lasteaed. Pidulikul avakoosolekul küsitleb lasteaia juhataja laste vanemaid.

„Toomase isa, kellena te töötate ja kuidas saaksite meie lasteaeda aidata?”

„Ma töötan aknafirmas, võin lasteaiale tasuta aknad panna.”

„Väga hea. Mari ema, kellena te töötate ja kuidas saaksite meie lasteaeda aidata?”

„Ma töötan toitlustuse alal ja võin pidulikel puhkudel tasuta söögid tuua.”

„Väga hea. Juku ema, kellena te töötate ja kuidas saaksite meie lasteaeda aidata?”

„Ma töötan maavalitsuses ja võin lasteaiale väljaspool järjekorda tasuta halduskontrolli korraldada.”

Ema valmistub hommikul kiiruga Jukut lasteaeda viima. Ühe käega meigib end, teisega paneb last riidesse. Nad jooksevad bussi peale ja jõuavadki viimasel hetkel. Bussis märkab ema, et Jukul pole kindaid.

„Pojake, kas su kätel kinnasteta külm pole?”

„Ei! Aga jalgadel ilma saabasteta on küll!”

„Kuidas kõik mind ära on tüüdanud, raisk! Iga päev üks ja seesama! Üks ja seesama, kurat!”

„Pojake, mis sa seal pomised? Tule kähku hommikust sööma, muidu jääme lasteaeda hiljaks!”

Naine sõidab kaheks päevaks vanemate juurde ja palub mehel poja järgmisel hommikul lasteaeda viia.

Järgnev on lasteaia Krõll kasvataja jutt:

„Laste vastuvõtt meie lasteaeda lõpeb kell 8.30. Kell 10.20 prahvatas uks lahti ja sisse tormasid pisarais Juku ja tema isa, kes hullunult karjus:

„Kas see on sinu lasteaed või ei??? See on meie linnaosas viimane!!!””

Naine peab hommikul lapse lasteaeda viima, aga tunneb kohutavat laiskust peale tulevat.

„Vii laps lasteaeda, teen pooliku välja!” pöördub ta mehe poole.

Vaikus. Ja siis kostab Juku hääl:

„Andke see kümnekas mulle, ma lähen ise!”

Isa viib hommikul poega lasteaeda.

„Issi, kui sa mulle õhtul järele tuled, siis ole kaine!” palub Juku.

„Kas midagi juhtus või?”

Ema viib Juku lasteaeda ja näeb järgmist pilti: lapsed istuvad liivakastis, mobiiltelefonid käes, kasvataja aga tukub pingil.

„Miks te ometi magate?!” pahandab ema. „Teil kaovad niimoodi ju lapsed ära.”

„Kuhu nad ikka kaovad?” lööb kasvataja laisalt käega. „Meil on Wi-Fi ainult liivakasti piirides.”

Kaitsepolitsei peadirektor esineb lasteaias lastele.

„Härra peadirektor, minu isa räägib, et te jälgite meid arvutitega,” teatab Juku.

„No mis sa nüüd, ta pole su isa,” vastab kaitsepolitsei peadirektor.

Lasteaias küsib kasvataja:

„Lapsed, kes on Eesti kõige tuntum inimene? Kes õigesti vastab, saab auhinnaks tahvli šokolaadi.”

„Eesti kõige tuntum inimene on meie president Kersti Kaljulaid!” hüüab Juku kähku.

„Õige, Juku. Šokolaad on sinu.”

Juku võtab šokolaadi ja pomiseb oma kohale tagasi minnes:

„Vabanda, Kerli, aga äri on äri.”

Lasteaias on meeletu kaadrivoolavus, kasvatajad vahetuvad iga kuu.

„Kuidas su uue kasvataja nimi on?” küsib isa Jukult.

„Enam ei tea, lihtsalt mingi kena tšikk ...”

Ema uurib kasvatajalt, ega teised lapsed tema Rögaberti haruldase nime pärast narri.

„Kes teda siin ikka narrib?” kehitab kasvataja õlgu. „Ega ometi Dildomar, Airon-Propper või Zugderdemediin?”

Lapsed seisavad ringis ümber kasvataja. Too teatab:

„Ja nüüd, lapsed, kordame valjusti ja üheskoos veel kord üle kõik need rumalad sõnad, mida mitte kuskil ja mitte kunagi öelda ei tohi!”

Kasvataja küsib Jukult:

„Keda sa joonistad?”

„Jumalat.”

„Aga keegi ju ei tea, kuidas ta välja näeb!”

„Kohe saavad teada!”

Kasvataja jagab lastele värvimislehed, millel on vihmavarjuga part, ning palub vihmavarju roheliseks ja pardi kollaseks värvida. Juku värvib pardi punaseks.

„Kuule, Juku, mitu korda sa elus punast parti oled näinud?” küsib kasvataja.

„Sama palju kui vihmavarjuga parti,” vastab Juku.

Juku vaatab telerist kuulsa poplaulja esinemist ja lausub mõtlikult:

„Aga kui me lasteaias niimoodi röögime, siis saame kasvatajalt riielda ...”

Juku läheb vanematega kinno. Tema ees istub armunud paarike. Noormees embab neidu ja küsib:

„Kas tunned midagi?”

„Jah. Seda, et mind armastad.”

Hommikul lasteaias kutsub Juku Manni enda juurde ja surub ta enda vastu.

„Kas tunned midagi?”

„Ei,” vastab Mann.

Juku surub kõvemini:

„Aga nüüd?”

„Tunnen.”

„Mida?”

„Kakale tahan!”

Kasvataja lastele:

„Aga nüüd räägib Juku teile loo „Juhtum metsas”, mille ta ise välja mõtles!”

„Mitte midagi ma ei mõelnud ise välja,” vaidleb Juku, „nad olid tõesti täitsa paljad!”

„Lapsed, nimetage mulle üks väga kuri loom,” palub kasvataja.

„Krokolõvi!” hüüab Juku.

„Kas siis niisugune loom on olemas?” imestab kasvataja. „Kuidas ta välja näeb?”

„Tal on ühes otsas lõvi ja teises otsas krokodilli pea.”

„Nii ei saa olla. Kui tal on mõlemas otsas pead, siis ei saa ta ju kakada!”

„Sellepärast ta kuri ongi.”

Kasvataja paneb pool tundi Jukule sukkpükse jalga. Kui ta kergendusohkega lõpetab, lausub poiss:

„Need pole minu sukkpüksid.”

Sisimas kirudes võtab kasvataja sukkpükse viisteist minutit jälle ära. Kui ta lõpetab, on Jukul taas midagi öelda:

„Need on mu venna sukkpüksid, ema pani need täna hommikul mulle jalga.”

Lapsed hakkavad õue minema. Kasvataja aitab Jukul saapaid jalga panna. Umbes poolel teel jäävad need kinni – ei lähe jalga, ei tule ära. Kui kasvataja lõpuks ka teise saapa jalga saab, voolab tal higi ojadena. Ta on valmis lausa nutma hakkama, kui poiss mainib:

„Aga nad on vales jalas!”

Tõepoolest, parema jala saabas on vasakus, vasaku jala oma aga paremas jalas. Saapaid jalast võtta pole sugugi kergem, kui neid jalga panna. Kasvataja hoiab end tagasi ja paneb nüüd saapad õigesse jalga.

„Need pole minu saapad!”

Kasvaja hammustab huulde, et marakratile mitte näkku karjuda „Miks sa siis vait olid?!”. Ta jahmerdab jälle tükk aega, et need neetud saapad jalast saada. Kui see lõpuks tehtud on, ütleb poiss:

„Need on mu venna saapad. Emme tahab, et ma neid kannaksin.”

Kasvataja ei tea enam, kas nutta või naerda. Viimast jõudu kokku võttes paneb ta Jukule saapad jälle jalga ja küsib siis:

„Aga kus su käpikud on?”

„Ma toppisin need jalga ja tõmbasin sokid peale.”

Kohus kasvataja üle algab järgmisel nädalal ...

Juku teeb teistele lastele lasteaia õuel nägusid. Kasvataja märkab seda ja lausub:

„Lapsena öeldi mulle, et inetute nägude tegijale võib selline kole nägu igaveseks pähe jääda.”

Juku silmitseb kasvatajat ja leiab:

„Nojah, ei saa öelda, et sind poleks hoiatatud.”

Juku vaatab lasteaias huviga, kuidas kasvataja küüsi lakib ja märgib siis:

„Teil on nii pikad küüned, tädi Mari ...”

„Jah. Kas meeldivad?” küsib kasvataja.

„Muidugi! Sellistega on hea puu otsa ronida!”

Lasteaias räägib Juku Mannile:

„Sa vaata vaid, mis ma eile leidsin: katkise kondoomi, sadomaso piitsa, dildo, tuubi vaseliini ja juuksepaela!”

„Aga milleks see juuksepael on?” küsib Mann.

Kolm last lasteaias:

„Emal on meid kaks, ja igaühel on oma tuba!”

„Emal on meid kolm, ja igaühel on oma jalgratas!”

„Emal on meid seitse, ja igaühel on oma isa!”

Lasteaias karjub Mann Jukule ahastava häälega ja peaaegu nuttes:

„Anna siia, see on minu komm! Sinu kommi sõin ma juba ära!”

Eesti jalgpallikoondis külastab lasteaeda.

„Õudne oli vaadata nende nägusid, millel polnud usu ega lootuse varjugi,” ütleb viieaastane Juku pärast jalgpalluritega kohtumist.

Kasvataja lastevanemate koosolekul:

„Ma ei tea, millega te nädalavahetusel tegelete, aga esmaspäevahommikuti löövad kõik lapsed oma piimatasse kokku.”

Mees räägib sõbrale:

„Kõnnin mööda koridori ja kuulen korraga karmi naisehäält. „Nii, pane püstol maha! Ma ütlesin – püstol maha! Kähku! Võta püksid maha! Nüüd aluspüksid! Edasi sa tead, mis teha tuleb, eks?” Avan vaikselt ukse ja piilun ettevaatlikult sisse: seal seisab kasvataja, käed risti rinnal, poti ees seisev 4–5-aastane poiss aga pissib.”

Juku on lasteaiast tulles tujust ära.

„Mis lahti?” uurivad vanemad.

„Toomas ütles, et lõikab mul noku maha, kui ma tal oma autoga mängida ei lase. Autot ma talle ei anna ...”

„Mis sa nüüd, pojake!” lohutavad vanemad. „Ta ju ei mõtle seda tõsiselt! Teeb ainult nalja!”

„Mann ei lubanud tal kah oma Barbiega mängida,” lausub Juku kurvalt. „Ja kus tema noku nüüd on, ah?”

Telefonikõne.

„Teie laps on meie juures.”

„Millised on teie nõudmised?”

„Sõitke kähku kohale. Lasteaed pannakse varsti kinni.”

Mees ja naine tülitsevad selle pärast, kes peab Juku lasteaiast ära tooma.

„Kas ma kinkisin sulle jõuludeks kasuka?” küsib mees.

„Kinkisid.”

„No siis minegi poja järele!”

„Aga miks sina ei lähe?”

„Milles? Sokkides ja odekolonnis või?!”

Ema viib Jukut lasteaiast koju ja tunneb huvi, kuidas poisi päev möödus.

„Mängisime arsti,” vastab Juku.

„Ja kuidas oli?”

„Istusin pool päeva koridoris ukse taga!” teatab Juku tigedalt.

Juku emale:

„Emme, täna lasteaias kontrollis meid arst.”

„Mida ta kontrollis?”

„Kontrollis, kas me hingame või ei.”

Isa küsib pojalt:

„Juku, kas te lasteaias ka raha peale kaarte mängite?”

„Jah, mängime.”

„Ja kes võidab?”

„Kasvataja.”

Mees: „Kallis, ma tõin täna lapse lasteaiast koju!”

Naine: „Suurepärane! Mis me talle nimeks paneme? Meie poeg käib koolis!!!”

Juku on koos vanematega külas. Perenaine räägib:

„Miks te ometi midagi ei söö? Kas tõesti ei maitse?”

Juku pöördub valjul häälel ema poole:

„Ema, et kõik hästi sööksid, tuleb öelda nii, nagu meil lasteaias: „See siin pole teil kodu, sööge, mida antakse!”

Ema küsib tütrelt:

„Kuhu pärast lasteaeda minnakse?”

„Mehele!”

„Kuidas mehele?! Kõigepealt on ju vaja haridus omandada!”

„Aga Juku ütles, et tal on minu jaoks õpik!”

„Missugune?”

„„Kamasutra”!”

Naine sõidab komandeeringusse ja saadab mehele SMSi:

„Juku tuleb lasteaeda viia kl 8.15ks. Poiss ärata kl 7.15. Pane talle jalga teksad ja T-särk, need on sahtlis. Ja sinine jakk (ripub kapis). Kaasa pruunid tunked (alumises sahtlis), valged sokid ja sandaalid. Lasteaias riieta ta ümber. Püüa tal juukseid kammida: kamm on esikukapi ülemises sahtlis. Kontrolli kõik üle ja pane hommikuks valmis. Kui vaja, helista.”

Mees saadab vastu sõnumi:

„Põrgusse see lasteaed, ma palkan talle parem lapsehoidja!”

Ema viib Jukut lasteaeda ja tõreleb:

„Miks sa niimoodi tormad?”

„Aga ema, sõbrad ju juba ootavad mind!”

„Ja mis sa nendega siis tegema hakkad?”

„Kaklema!”

„Ma kuulsin, et sul olevat lasteaias pruut,” ütleb isa Jukule. „On ta ka ilus tüdruk?”

„Väga ilus!” kiidab Juku. „Mannil on ainult kolm puudust.”

„Ja mis need siis on?”

„Lõualotid!”

Kohtuvad kaks blondiini.

„Miks sa nii nukker oled?”

„Oskasin oma pojal terve päeva ära rikkuda.”

„Mismoodi?”

„Eile õhtul helistas tema kasvataja, ütles, et neil möllab gripp ja palus kõigil maskides tulla.”

„Ja mis siis? Neid müüakse ju igas apteegis.”

„Ülejäänud olidki nii targad, meie Juku aga läks jänesemaskis!”

Vestlevad kaks sõpra:

„Aga mina mäletan seda aega, kui minu lasteaias käis üks Juku-nimeline riiukukk. Kakles kõigiga. Mina olin kah tugev, hakkasin talle alati vastu. Selle eest löödi mind lasteaiast minema.”

„???”

„Juhataja ütles, et turvamees ei tohi lastega kakelda.”

Kaks poissi lasteaias. Üks teatab teisele: