Читать книгу Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus - Erkki Tuomioja - Страница 1

29. mail 1940. aastal helises telefon Iitti vallas Marlebäcki mõisas eesti päritolu näitekirjaniku ning Soomes ka eduka ärinaise ja salongienamlasena tuntud Hella Wuolijoe maakodus.

Kõne oli kaugelt Eestist. Selle tellis Jaan Tõnisson.

Kõik toimus ainult natuke rohkem kui kaks kuud pärast seda, kui Moskva rahuleping lõpetas Stalini alustatud, sada päeva kestnud Talvesõja. Soome oli säilitanud iseseisvuse, aga maksis selle eest kallist hinda. Sõjas kaotati üle 20 000 mehe ning rahulepingu järgi tuli Nõukogude Liidule loovutada Karjala kannas ja Viiburi, kokku üle kümne protsendi Soome territooriumist.

Hella Wuolijoel oli sõja lõpetamises oma osa. 1939. aasta jõulude ajal oli ta kirjutanud välisminister Väinö Tannerile ja teinud ettepaneku, viidates vanale sõprusele Nõukogude Liidu Stockholmi saadiku Aleksandra Kollontaiga, et ta võiks sõita Rootsi ja uurida, millised on võimalused alustada rahuläbirääkimisi. Tanner ja valitsuse kitsam sisering haarasid pakkumisest kinni. Wuolijoel õnnestus Kollontaiga kokku saada ja sillutada koos temaga – või õigemini Stockholmi saadetud, varem Helsingis diplomaadina tegutsenud NKVD luureohvitseri Boriss Jartseviga (õige nimega Rõbkin) – teed Soome ja Nõukogude Liidu läbirääkimistele olukorras, kus Moskva tunnistas ainult Otto Ville Kuusise Terijoe nukuvalitsust.

Kuna Eesti ja kaks ülejäänud Balti riiki olid 1939. aasta sügisel taandunud Stalini nõudmise ees anda oma maal baase Punaarmee käsutusse, said venelased kasutada Eestis asuvaid baase Talvesõjas Soome vastu. Eestlased olid tollal üldiselt rahul, et järeleandlikkus päästis neid sõjast ja elu jätkus endistviisi, ilma et baasides asuvad Nõukogude väed oleksid asjadesse sekkunud. Baltlaste rahulolu sai jõhkralt häiritud paari nädala pärast, kui Stalin alustas kampaaniat Balti riikide täielikuks okupeerimiseks ja liitmiseks Nõukogude Liiduga.

Jaan Tõnisson kuulus mitmekordse riigivanema ja Eesti rahvusliku liikumise juhina riigimeeste kasti ning tegutses nüüd Pätsi 1934. aastal moodustatud autoritaarse valitsuse mitteametlikult sallitud demokraatliku opositsiooni juhina1. Teine maailmasõda lähenes Läänemere riikidele; Saksamaa oli just alustanud välksõda, milles kuu aega hiljem alistati Prantsusmaa. Tõnissoni ja Wuolijoke oli ideoloogilistest erimeelsustest hoolimata peaaegu neljakümne aasta jooksul sidunud lähedane ja imetlev sõprus ning ka nende kuude jooksul olid nad ühendust hoidnud, soovides takistada sõja jõudmist Läänemere kallastele.

Sestap on üsna tõsine pettumus, et Hella Wuolijoe telefoni pealt kuulanud Soome kaitsepolitsei ei kirjutanud seda vestlust 1940. aasta mais üles, vaid piirdus üherealise tõdemusega: „Rääkisid tühjast-tähjast.” Tollast aega arvestades on seda raske uskuda ja tõenäolisem on, et pealt kuulanud uurija läks vestlusest nii lakooniliselt mööda ainult sellepärast, et ei saanud aru eesti keelest, milles Tõnisson ja Wuolijoki vestlesid.

Jaan Tõnisson oli üks Eesti iseseisvumise juhtkujusid. Kõigis Eesti rahvuslikku ärkamist ja iseseisvumist ning ka Eesti esimest iseseisvusperioodi (1918–1940) käsitlevates ajalooteostes on Tõnisson kesksel kohal. Seda teades on hämmastav, et temast ei ole veel kirjutatud põhjalikku teaduslikul uurimusel põhinevat biograafiat.

Põhjuseks ei ole allikate puudus ega see, et Tõnissonist ja tema rollist oleks kuidagi eriliselt raske kirjutada, vaid pigem on see tingitud nendest üldistest raskustest, millega eestlased on oma ajalugu käsitledes vastakuti seisnud pärast seda, kui 1940. aasta suvel Nõukogude vabariikidega sunniviisiliselt liidetud riik uuesti iseseisvus.

Pole kahtlustki, et Eesti oli ohver. Aga kas ta oli ilmsüütu ohver, kelle tegevus ja valikud ei mõjutanud asjade käiku? On arvukaid näiteid probleemidest, millega ajaloolased – nii Eestis kui ka mujal – on silmitsi seisnud, üritades hinnata kõige keerulisemaid ja valusamaid nende sündmustega seotud küsimusi. Eesti ei ole ainus riik, kellel on raskusi möödanikuga toimetulekut vergangenheitsbewältigung’iga – seda tähendavat võluvat saksakeelset mõistet ei ole võimalik paljudesse keeltesse ühe sõnaga tõlkida, vähemalt mitte eesti ega ka inglise keelde. See termin aitab siiski osaliselt seletada, miks nii paljud Soome ajaloolased on – väga mitmesugust vastukaja saades – käsitlenud neid Eesti ajaloo teemasid, mida eestlased ise ei ole veel puudutanud. Nii on seni kõige ulatuslikumad Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneri – veel kahe Eesti esimese iseseisvusperioodi keskse kuju – biograafiad ilmunud soomlase Martti Turtola sulest.

Paljud, ka Turtola, on tutvustanud soomlastele Eesti iseseisvuse algusaastate võtmeisikuid võrdluse abil, kus Päts on Eesti Svinhufvud, Laidoner Mannerheim ja Tõnisson Ståhlberg. Sellise võrdluse kohasust võib hinnata mitut moodi, aga päris otsitud see ei ole. Laiendada võrdlust teistele isikutele on juba palju keerulisem: raske on näha August Reid Eesti Väinö Tannerina, Kaarel Eenpalu T. M. Kivimäkina või Andres Larkat K. M. Walleniusena. Ainult üks kõrvutus on täiesti tabav: Soome Hella Wuolijoki oli ka Eesti Hella Wuolijoki.

Mõte uurida Jaan Tõnissoni elutööd ja sellest kirjutada sündis suuresti huvist, mida Tõnissoni ja Hella Wuolijoe tähelepanuväärselt lähedane suhe minus äratas, kui kirjutasin 2006. aastal ilmunud Hella Wuolijoe biograafiat „Õrnroosa. Hella Wuolijoe ja Salme Dutti elu revolutsiooni teenistuses”. Nagu raamatust selgub, oli Jaan Tõnisson üks tähtsamaid mehi Hella Wuolijoe elus. Nende suhe, millest käesolevas raamatus edaspidigi juttu tuleb, sai alguse, kui Ella Murrik marssis viieteistaastase koolitüdrukuna Tartus Postimehe toimetusse ja otse Jaan Tõnissoni kabinetti.

Tõnissoni ja Hella Wuolijoe kummalise sõpruse lugu on samuti üks raamatut läbiv teema.

Hella Wuolijoe elu uurimine ja sellest kirjutamine ei äratanud huvi mitte ainult Tõnissoni, vaid ka minu vanaema eesti juurte ning üldse Eesti ja eestluse vastu, millega mul ei olnud enne 1990ndaid muud kokkupuudet kui lühike turismipõige Tallinna 1981. aastal. Oma töö tõttu hakkasin õppima eesti keelt. Pärast peaaegu kümmet aastat ebakorrapärast õppimist ei valda ma seda endiselt, aga suudan siiski lugeda eesti kirjandust originaalkeeles ja kasutada eestikeelseid dokumente.

Kuigi olen selles teoses püüdnud läbi töötada kogu Tõnissoni mahuka elutöö, on siiski selge, et see ei ole veel nii põhjalik biograafia, nagu kõnealune oleks ära teeninud. Veel vähem saab rääkida Eesti ajaloo tervikülevaatest, kuigi proovin rääkida Eesti ajaloost natuke rohkem, kui ainult pildi loomine Tõnissonist seda eeldaks. Võrdluseks toon paralleele Soome tollaste arengute ja sündmustega. Sama meetodit kasutavad sageli ka Eesti ajaloolased. Soomlase vaatenurk Tõnissoni elutööle on raamatus muuski mõttes tugevam, kui see oleks eestlasest autori töös.

Ajaloo käsitlemise keerukust Eestis kirjeldab seegi, et inimest, kes kirjutab midagi kriitilist Jaan Tõnissoni või Konstantin Pätsi kohta, kahtlustatakse kergesti hämaratel motiividel neist ühe kasuks tegutsemises. Kuigi Pätsi ja Tõnissoni pooldajad võivad veel poolsada aastat pärast nende surma asja selles valguses näha, on siiski põhjendamatu uurida sõjaeelse vabariigi ajalugu Pätsi ja Tõnissoni pideva võitluse narratiivina ning pidada ühe kritiseerimist teise upitamiseks, ja vastupidi. See tähendaks ühtlasi ka alahinnata Eesti ajaloost kirjutavaid ajaloolasi – nii eestlasi kui ka teisi.

• 

Mind on minu töös aidanud paljud Eesti ja Soome ajaloolased. Eraldi tahan mainida vestlusi Krista Aru, Magnus Ilmjärve, Martti Turtola ja Jaak Valgega ning nendelt saadud hindamatuid teadmisi ja kommentaare. Omaette tänu on ära teeninud Helena Eenmaa, kes tuhnis minu teadusassistendina Eesti arhiivides ning kopeeris, kommenteeris ja tõlkis mulle eelkõige Eesti rahvusarhiivi Jaan Tõnissoni fondi dokumente. Sama tööd on teinud ka minu eesti keele õpetaja Kai Yallop, kelle pikaajalise õpilasena olen saavutanud sellise keeleoskuse, et loodetavasti olen töös kasutatud eestikeelsetest allikatest õigesti aru saanud. Jaan Tõnissoni käekirja tõlgendamisel on Eenmaa ja Yallopi abi olnud täiesti asendamatu, sest omal jõul ei oleks ma sellega hakkama saanud. Niisiis on selge, et pärast kogu saadud abi on kõik teksti jäänud tõlgendus- ja arusaamisvead ainuüksi minu vastutusel.