Читать книгу Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus - Erkki Tuomioja - Страница 3

1710. aastal kaotas Rootsi Põhjasõjas Balti alad Venemaale ja kaotus kinnitati 1721. aastal Uusikaupunki rahuga. Ühtlasi lõppes Rootsi sada aastat kestnud ajastu Euroopa suurriigina.

Praegune Eesti oli enne iseseisvumist jagunenud kaheks kubermanguks, põhjapoolseks Eestimaaks ja lõunapoolseks Liivimaaks. Viimane omakorda jagunes eestlastega asustatud põhjapoolseks osaks, kuhu kuulusid näiteks Viljandi ja Tartu, ning lätlastega asustatud lõunapoolseks osaks. Põliselanikel ei olnud sõnaõigust ei Eestimaal, Liivimaal ega lõunapoolseimas Balti kubermangus Kuramaal. Saksa ordurüütlite järeltulijatel, kes olid need alad 13. sajandil vallutanud, oli siinsetes kubermangudes piiratud autonoomia. See põhines tsaari tagatisel, mille see oli piirkonda Venemaaga liites sakslastele nende privileegide säilitamiseks andnud.

Niisiis erines Eesti seisund Vene impeeriumis Soome omast. Rootsi oli pärast kaotust 1808.–1809. aasta Soome sõjas loobunud juba niigi venelaste hõivatud Soomest Hamina rahulepinguga 1809. aastal. Rahulepingus ei mainita küll Soomet, vaid loetakse üles Rootsi üheksa idapoolset maakonda, mis siirdusid Vene võimu alla, aga Hamina rahu ja sellele eelnenud Porvoo maapäeva on siiski peetud praeguse Soome loomise aluseks, kuigi Stockholmi võimu alt Peterburi alamateks saanud soomlased seda tollal veel nii ei tajunud. Porvoo maapäev on Soome ajalookäsitluses tagantjärele omandanud riigiloomisakti olemuse, sest Aleksander I, võttes vastu seisuste truudusvannet, tõstis oma kõnes Soome „rahvaste sekka” ning lubas järgida ja säilitada Soomes senini kehtinud seadusi.

Olenemata sellest, kuidas tõlgendada Porvoos antud lubaduse iseloomu ja tsaari kavatsusi, on fakt, et Vene võimu alla siirdudes said loovutatud maakonnad omaette Soome haldusvõimu – esmalt valitsusnõukogu (hallituskonselji) ja seejärel senati juhtimisel –, mis rakendas maa enda õiguskorda ja Rootsilt päritud õigust. Nii oli Soomel 19. sajandi jooksul võimalus vähehaaval tugevdada ja arendada oma rahvuslikke võimuinstitutsioone. 1861. aastal saadi ka oma raha ning säilitati ja laiendati poliitilisi vabadusi, mis Venemaal poleks kõne allagi tulnud. Seega oli Soomel võimalus võtta enda kanda kogu iseseisvale ja suveräänsele riigile kuuluv võimutäius kohe pärast iseseisvuse väljakuulutamist 1917. aastal.

Soome lahe lõunakaldal olid lood palju kehvemad. Balti kubermangudel ei olnud mingisugust autonoomiat ning tõsiasi, et tsaar oli uuendanud maaomanikest saksa eliidi privileege, ei olnud suurendanud elanikkonna enamiku, eestlaste õigusi. Erinevalt Soomest, kus kohaliku, küll rootsi keelt kõneleva, kuid rahvuslikult meelestatud eliidi ridadest olid pärit ka esimesed rootsi keele soome keele vastu välja vahetanud fennofiilid, ei samastanud baltisakslased end elanikkonna enamikuga. Nad moodustasid, üksikud erandid välja arvatud, eestlastega distantsi hoidva ja nendesse koloniaalisanda kombel üleolevalt suhtuva vähemuse.

Eestlaste rahvuslikud pürgimused hakkasid kuju võtma 19. sajandi teisel poolel. Sel ärkamisajal asus rahvuslik liikumine esimesena kaitsma kohaliku elanikkonna keelt; liikumise eesmärk oli saada tunnustus eesti keelele ja luua eestikeelset kirjandust. Vähehaaval politiseeruv rahvuslik liikumine sattus vastuollu Venemaal tugevnenud natsionalistliku ja panslavistide liikumisega. Kuigi Vene riigi toetatav õigeusu kirik kogus jõudu ja leidis Eestis uusi liikmeid, säilitas luteri kirik siiski võimupositsiooni. Kirikul oli märkimisväärne roll näiteks selles, et kirjaoskus oli üsna üldiselt levinud. Teisalt tekitas suhe kirikuga – kus võim kuulus veel pikka aega saksa kirikuõpetajatele – lahkarvamusi ka rahvusliku liikumise sees.

19. sajandil arenes Eesti majandus kiiresti ja sajandivahetuseks oli Eestist saanud Vene impeeriumi kõige arenenuma tööstusega piirkond. Tööstustöölised olid siiski enamasti venelased, samal ajal kui eestikeelse elanikkonna peamiseks elatusallikaks jäi põllumajandus. 1850. aastatest alates muutus üha levinumaks maa harijate, st eestlaste maaomand. Balti kubermangudes oli pärisorjus kaotatud varem kui Venemaal, aga tegelikud võimusuhted hakkasid maapiirkondades muutuma alles pärast seda, kui sakslased hakkasid maad müüma seda janunevatele eestlastele. Põllumajandus oli suhteliselt arenenud ja eelkõige linaeksport Inglismaale tõi maapiirkondadesse uut jõukust.

1880. aastatel Baltikumis alustatud venestamispoliitikal oli selge usulis-kultuuriline rõhuasetus, mis avaldus kavatsusena kindlustada vene keele ja õigeusu kiriku seisundit. Ühtlasi esindas see Venemaa üldisemat kavatsust ühtlustada Balti kubermangude haldustavad ülejäänud riigi tavadega. Algul ei olnud poliitika suunatud eelkõige eestlaste vastu, sest otsesemalt ähvardas see baltisakslaste eelisseisundit – 1881. aastal troonile tõusnud Aleksander III oli esimene keiser, kes ei kinnitanud enam selge sõnaga sakslaste privileege. Aga erinevalt Soomest, kus venelased suhtusid soosivalt soome keele positsiooni tugevdamisse, sest leidsid, et see aitab nõrgendada tihedaid sidemeid Rootsiga, ei tekkinud Eestis kunagi tsaarivalitsuse ja Eesti rahvusliku liikumise mitteametlikku liitu.

Eesti rahvusliku ärkamisaja esimene järk oli olnud peaasjalikult kultuuri- ja keelekeskne. Selle perioodi kõige tähtsam saavutus oli „Kalevipoeg”, F. R. Kreutzwaldi kogutud ja aastatel 1857–1861 avaldatud eesti rahvuseepos. Jakob Hurt hakkas korraldama „Kalevipoja” lugemise õhtuid Tartu ülikooli üliõpilastele ning algatas ühtlasi protsessi, mis viis eestlaste esimese oma üliõpilasorganisatsiooni, Eesti Üliõpilaste Seltsi asutamiseni 1870. aastal. Hurt, Johann Voldemar Jannsen ja viimase tütar, armastatud poetess Lydia Koidula, ning Ado Grenzstein olid selle kultuurikeskse liikumise tähtsaimad teerajajad. Liikumine pani aluse eestikeelsele ajakirjandusele ja korraldas esimese ülemaalise laulupeo 1869. aastal.

1880. aastatel hakkas neile liikumise esimese põlvkonna mõõdukatele esindajatele konkurentsi pakkuma radikaalsem ja poliitilisem suund eesotsas Carl Robert Jakobsoniga. Jakobson oli kirjanik, õpetaja ning Viljandi ajalehe Sakala toimetaja. Konflikt saavutas haripunkti Eesti Kirjameeste Seltsi koosolekul 1881. aastal, mil Jakobson valiti selle presidendiks ning Hurda pooldajad, teiste hulgas Kreutzwald, Jannsen ja Grenzstein, lahkusid selle tõttu seltsist. Jakobsoni pooldajad ei uskunud ajapikku enam vanema põlvkonna mõõdukate kombel Vene ametivõimude heatahtlikkusse Eesti ja eestlaste huvide esindamisel.