Читать книгу Jaan Tõnisson ja Eesti iseseisvus - Erkki Tuomioja - Страница 5

Jaan Tõnisson viis oma juuraõpingud lõpule juba 1892. aastal. Edasi tegutses ta esmalt ülikoolis lektorina ja ühines seejärel 1893. aasta jaanuaris Tartu Postimehe omaniku Karl August Hermanni kutsel ajalehe toimetusega. Lehe asutaja oli Johann Voldemar Jannsen, kes oli seda Pärnus nädalalehena välja andnud. Ajaleht hingitses vaevu, kui Hermann selle 1884. aastal ära ostis ja Tartusse kolis ning seda seal päevalehena välja andma hakkas. Tal õnnestus mõne aastaga muuta maa ainuke eestikeelne päevaleht edukaks väljaandeks.

Hermanni kutsega algas Tõnissoni üle neljakümne aasta kestnud töö Postimehes, kus ta juba 1893. aasta mais võttis enda kanda peatoimetaja kohusetäitja ülesanded, sest Hermann lahkus neljaks kuuks tervist parandama. Lehe väljaandjaks ja vastutavaks peatoimetajaks sai Hermanni äraoleku ajaks ametlikult küll tema poolvend Mikk Hermann, aga too ei sekkunud Tõnissoni töösse. Tõnisson ei hinnanud ajalehe omanikku kuigi kõrgelt, vaid nimetas teda kirjas Oskar Kallasele „suureks egoistiks”, kes tahab lehe abil kiiresti miljonäriks saada, ilma et oleks ise ajalehe heaks raatsinud isegi paarituhandet rubla anda.8 See võis olla tormakas kohtuotsus, sest tegelikult ei õnnestunud Hermannil ajalehtede väljaandmisega kunagi rikkaks saada. Vastupidi, Postimehest lahkudes kasutas ta oma vara kirjastustegevuseks ja õige mitme ajalehe väljaandmiseks, nende hulgas näiteks ajalehed Valgus ja Hüüdja Tallinnas, ning sattus nende kahjumi tõttu kitsikusse. Kui Hermanni ähvardas 1907. aastal oht maja hüpoteegi tõttu kodutuks jääda, tegi Tõnisson Postimehes ettepaneku korraldada Viljandis laulupidu, mille sissetulekutega ostetaks haamri alla sattunud maja perele tagasi.9

Kuigi Postimeest samastati hiljem põhjendatult aastakümneid Jaan Tõnissoniga, tuleb arvesse võtta, et üksi ei oleks ta suutnud kunagi ajalehte hankida ega tõsta seda positsioonile, mille leht nüüd kiiresti saavutas. Edu taga oli kolm sõpra: Tõnissoni kõrval veel Oskar Kallas ja Villem Reiman. Kallas sündis Tõnissoniga samal aastal, Reiman oli neist seitse aastat vanem. Reimanil oli vaimulik haridus ning 1889. aastast alates töötas ta esmalt abiõpetajana ja seejärel kirikuõpetajana Kolga-Jaanis, umbes 70 km kaugusel Tartust. Muud palgatööd tal ei olnud, aga ta oli usin kirjutaja ja kirjanik ning tegutses hiljem näiteks Eesti Kirjanduse Seltsi esimehena.

Oskar Kallas alustas õpinguid Tartu ülikoolis ja õppis seejärel Helsingis. Pärast ülikooli lõpetamist töötas ta Narvas, Peterburis ja mujal, jätkas õpinguid Helsingis, kus abiellus 1900. aastal Aino Krohniga ja kaitses järgmisel aastal õemehe Kaarle Krohni juhendamisel doktoritöö rahvaluule alal. 1903. aastast alates elas Oskar Kallas jälle Tartus, kus töötas Postimehe toimetajana ja pidas õpetajaametit. Hiljem oli ta iseseisva Eesti saadik Helsingis ja Londonis. Ilma Kallase ja Reimani toetuse ja ressurssideta ei oleks Tõnisson saanud Postimeest üle võtta. 1905. aastal tegelesid nad koos Tõnissoniga ka Eesti esimese seadusliku poliitilise partei, Eesti Rahvameelse Eduerakonna asutamisega.

Kui Hermann 1893. aasta sügisel tervist parandamast tagasi tuli, oli Tõnisson koos Reimani ja Kallasega valmis kogu ajalehe välja ostma. Kolmik ei suutnud siiski kokku saada omaniku küsitud 10 000 rubla sularaha või 7000 rubla käsiraha ja 5000 rubla hiljem makstavat võlaks jäävat osa ning ettevõtmine jäi sel korral soiku. Kallas oli rahul, sest ta arvas, et Hermann on hiljem müügiga innukam ning neil on vahepeal aega raha kokku saada. Uue ostupakkumisega sundis siiski kiirustama teade, et lehe suurima konkurendi Oleviku peatoimetaja Ado Grenzstein oli valmis pakkuma Postimehe eest 13 000 rubla. Grenzsteiniga vaenujalal olev Hermann ei tahtnud aga lehte talle müüa ning nõustus müügiplaane edasi lükkama tingimusel, et Reiman ja Tõnisson teda kibedamast rahahädast esialgu 1000 rublaga üle aitavad. Tõnissonil sellist raha ei olnud, aga Reiman leidis vajaliku summa.10

Niisiis, kui Tõnisson 1894. aasta jaanuaris esimest korda Postimehe toimetusest lahkus, ei olnud ta sugugi loobunud oma kavatsustest saada lehe väljaandjaks. Selleks ei ajendanud teda eeskätt ajakirjanduslikud, ammugi siis majanduslikud ambitsioonid, vaid ennekõike ajalehe omamise ja toimetamisega kaasnev ühiskondlik mõju ning tema varjamatu soov tõusta selle abil rahvuslikuks juhtkujuks. Kohe pärast seda, kui Postimehe ostmine oli võimatuks osutunud, pakuti talle müügiks teist ajalehte. Tegu oli Viljandis ilmuva Sakalaga, mida ta oli juba kooliõpilasena ahminud ja hinnanud. Sakala ostuvõimalusest andis talle teada August Kitzberg, kes rääkis, et lehe peatoimetaja Jüri Peet on haiguse tõttu valmis lehte müüma.

Kärsitu Tõnisson oli Sakalast kohe huvitatud. Kuigi Reiman ja Kallas olid alguses vastu ja soovitasid oodata uut võimalust osta Postimees, sõlmis Tõnisson 1894. aasta alguses eellepingu ajalehe ostmiseks pika maksetähtajaga. Esimesena õnnestus tal nõusse saada Kallas, seejärel ka Reiman. Tõnisson plaanis hakata lehte välja andma kolmel päeval nädalas, aga Kallas veenis teda alguses piirduma nädalalehega. Kui Kallas asus lehele toetajaid koguma, öeldi neile, et uued omanikud tahavad muuta Sakala eesti rahva ja hariduse kaitsjaks ja teenäitajaks. Ado Peet, kellele leht pärast venna surma läks, ei soovinud aga lehte müüa, ja kuna eelleping ei olnud siduv, jäi seegi ettevõtmine aprillis soiku.11

Kui Jaan Tõnisson asus samal aastal tööle kohtuametnikuna Venemaal Orjolis, ei kavatsenud ta jääda sinna pikemaks, vaid tahtis sel moel juurde hankida pädevust ja lugupidamist. Kraad õigusteaduses oli talle tähtis ning ta kasutas avalikkuses pikka aega meeleldi jur. cand. tiitlit. Ta võis arvestada sellegagi, et kohtutöökogemus tagab ametivõimude soodsama meelestatuse kirjastustegevuse suhtes. Venemaal töötamine ei olnud tollal mingi erand, ligi kolmandik kõrghariduse saanud eestlastest töötas Venemaal.

Tõnissoni sõit Orjoli lükkus siiski mõne kuu võrra edasi, sest talle pakuti võimalust hakata samal aastal Tartus toimuva suure laulupeo peakorraldajaks. Ülesanne andis võimaluse näidata oma korraldajavõimeid ja muidugi ka luua sidemeid kõigi rahvusliku liikumise kesksete tegelastega.

Tartusse pöördus Tõnisson tagasi 1896. aastal, pärast Hermannilt saadud kirja, kus too nüüd Postimeest müüa pakkus. Hermann oli teinud Postimehest maa tähtsaima eestikeelse ajalehe ja viinud selle suhtelise õitsenguni, aga edu ei jäänud püsima. Põdur Hermann tüdis viimaks lõplikult lehest ja eelkõige pidevast kemplemisest tsensuuriga. Ajalehe armetu seisukord ja tõsiasi, et sel ei olnud rohkem kui 450 tellijat, enesekindlat Tõnissoni siiski ei heidutanud. Ta oli aga sunnitud pikalt ja põhjalikult plaani pidama, ennekõike Kallase ja Reimaniga, enne kui oli valmis tehingut sõlmima.

Suurim väljakutse oli rahastamine ja lõpuks kogus nüüd lehe eest küsitud 9250 rubla kokku rühm noorema põlve rahvusmeelseid haritlasi. Kõige rohkem paigutasid ettevõtmisse raha Villem Reiman, Oskar Kallas ja Karl Koppel, igaüks 2000 rubla, Tõnisson ja veel mõni teine investeerisid väiksema summa. Kõik rahastajad olid nõus Tõnissoni nimetamisega peatoimetajaks ning sellega algas tema 1935. aastani kestnud pikk periood ajalehe väljaandja ja peatoimetajana ning vahepeal pikka aega ka lehe ainuomanikuna.12

Kui Tõnisson 1896. aastal taas ajalehes alustas, nüüd omanikeringi kuuluva peatoimetajana, olid tal abiks Jakob Ilves ja Karl Koppel, kelle toimetajavõimeid pidas teistest omanikest vähemalt Oskar Kallas olematuks. Just Kallast oleks Tõnisson kohe ajalehe toimetusse tahtnud, aga too pidas Peterburis lektoriametit, millest ta ei tahtnud loobuda. Temast sai siiski ajalehe kaastöötaja Peterburis, kes ajas lehe asju pealinnas ka muul moel kui kaastöödega. Kallase ülesandeks jäi ühtlasi hankida Saksamaalt ajalehe väljaandmiseks vältimatu uus trükimasin. Uus masin oligi kasutamiseks valmis 1897. aasta detsembris.

Praktilised probleemid tundusid Tõnissoni peatoimetajaks asudes üle jõu käivat. Kolga-Jaanist lehte toetanud Reiman muretses tema käekäigu pärast ja kirjutas 1897. aasta jaanuaris pärast Tartus käimist Kallasele, et Tõnisson töötab end surnuks, sest peab olema mitte ainult toimetaja, vaid ka korrektor, trükikoja juhataja, kontorisekretär ja jooksupoiss; „ja sealjuures kirub ja nirub ja karjub igaüks ja kaebab. Kaebuseks oleks palju põhjust, aga mitte vähemat põhjust ei ole Tõnissoni üle kaevata”, sest „ta saab kaks tundi päevas magada. – Seepärast kõik mehed laevalaele, kui laev merehädas! Ja läheb see laev hukka, siis oleme pankrotis!”. Nii utsitas Reiman Kallast pühendama rohkem aega ajalehele ja kiirustama uue trükimasina hankimisega. Sõprade toel pidas Tõnisson siiski vastu ega murdunud töökoorma all.13

Jaan Tõnisson kuulus 19. sajandi lõpu rahvusliku liikumise radikaalide hulka, aga poliitiliselt oli see radikalism veel väga ettevaatlik. Oma esimeses juhtkirjas 1896. aasta detsembris tõstatas Tõnisson küsimuse „Mis tahab uus toimetus?” ja vastas, et „üksnes seda, mis on õige Jumala ees, kohus riigivalitsuse ees ja puhas südametunnistuse ees, mis tõsiseks kasuks tuleb Eesti maale ja rahvale. Meile on lipukirjaks Peetruse sõna: „Armastage vendi, kartke Jumalat ja austage kuningat”, mis ju niisama palju tähendab, kui see sõna, mis meie rahva suus ja südames liigub: „Keiser, usk ja isamaa!””14 Väärib tähelepanu, et toda truualamlikkuse kurssi hoiti ka revolutsioonilisel 1905. aastal. See püsis kindlalt kuni tsaarivõimu kukutamiseni, misjärel võttis leht vabariikliku hoiaku.

Tolleaegne Postimees keskenduski rohkem kultuuri- ja keeleküsimustele ning väga praktilisele valgustustööle kui avalikult poliitikale. Tõnissoni ja Postimehe programm nägi ette tõsta eesti keel kui rahva ülekaaluka enamiku emakeel talle kuuluvasse seisusesse nii, et see tõrjuks eesti haritlaste seas kõrvale saksa keele. Ei olnud mingi erand, et näiteks Ella Murriku keskklassi kuuluvas, läbinisti eesti peres räägiti koduse keelena saksa keelt kuni 1898. aastani – saksa keelt kasutati veel 1894. aasta laulupeo korralduskomisjoni keelena –, aga just neil aastail toimus muutus eesti keele kasuks ning Postimehe osa ei saa sealjuures alahinnata.

Kirjanduse, muu kultuuri ja õigekeelsuse kõrval avaldati ajalehes, nagu juba Hermanni ajalgi, ka pikki ja mitmeosalisi kirjutisi käsitööst, põldude väetamisest, aiandusest, mesindusest, lastekasvatusest, tervishoiust, kooliharidusest ning teistest inimeste argielu ja toimetulekuga seotud teemadest. See väga eluline ja konkreetne valgustustöö, mille abil ajaleht soovis parandada Eesti talupoegade ja linnade käsitööliste majanduslikku olukorda, oli hariduse kõrval Postimehe teine keskne programmiline eesmärk.

Neid rõhuasetusi mõjutas loomulikult seegi, et avalikku poliitilist tegevust ja kirjastustegevust tsenseeriti rangelt. Nendes tingimustes oli Tõnissoni ajalehe kultuuri- ja kirjandusprogramm siiski olemuselt väga poliitiline. Ka Tõnissoni ja Postimehe konkureerimine teise Tartus ilmunud ajalehega Olevik ja selle omanikutoimetaja Ado Grenzsteiniga oli poliitiline.

Grenzstein ja tema ajaleht suhtusid eestlaste tulevikku üsna pessimistlikult, pidades väikerahvaste vältimatuks saatuseks sulanduda suuremate hulka. Isegi niivõrd, et Grenztein võttis 1890. aastate alguses kõige intensiivsemalt rakendatud venestamispoliitika ka ise üsna aktiivselt omaks ja suunas oma võitluse teraviku sakslaste vastu. Kui Grenzstein kuulutas Olevikus eestlaste ja venelaste ühistel huvidel põhinevat allumist keisrile, julgustasid Tõnisson ja Postimees eestlasi nägema tulevikku helgemana ning suunama oma energia eesti kultuuri ja Eesti majanduse arendamiseks, kuni leevenduvad poliitilise tegevuse piirangud.

Ajalehtede konkurents oli ühtlasi võitlus rahvusliku liikumise suuna ja juhtimise pärast ning seal tõusid kindlateks võitjateks Tõnisson ja Postimees. Ajal, mil Hermann loobus Postimehest, pidas Grenzstein seda oma võiduks, sest tema suhted Hermanniga olid täiesti katkenud pärast seda, kui too ütles juba 1890. aasta sügisel karmisõnalises kirjas lahti igasugusest tutvusest Grenzsteiniga. Läks aga nii, et võistluses Tõnissoni ja tema valdusse läinud lehega jäi Grenzstein alla. Ta loobus Olevikust ja kolis vabatahtliku pagulasena 1901. aastal esmalt Saksamaale Dresdenisse ja hiljem Prantsusmaale.

Oma lüüasaamises ei süüdistanud Grenzstein mitte niivõrd Tõnissoni – kuigi kirjeldas teda kui meest, keda isegi tema toetajad peavad kolmveerandhulluks –, kuivõrd Tartu tsensuuriametnikuna töötanud Jaan Jõgeveri, kes tema arvates eelistas Postimeest Olevikule ja kelle kohta ta saatis aastate jooksul pikki kaebekirju kõrgematele Vene ametnikele. Kui Grenzstein Oleviku uuesti ellu äratas, oli temast saanud äärmuslik antisemiit. Oma osa sai ka Tõnisson, keda Grenzstein pidas juudiks, igatahes hingelt juudiks või vähemalt „juutide mängukanniks”.15

Hilisemate arengutega kursis oleva järelmaailma silmis võivad Tõnissoni ja Grenzsteini erinevused suhtumises Vene võimu tunduda suuremad, kui need tegelikult olid. Kuigi Tõnissoni vastuseis eestlaste venestamisele erines järsult Grenzsteini arusaamadest, esindas ka tema ometi väga ettevaatlikku ja alalhoidlikku suhtumist Vene võimu, nagu näitas juba tema esimene juhtkiri. On siiski raske öelda, mil määral lähtusid Tõnissoni Postimehes aastate jooksul korduvalt keisrile ja riigivõimule antud truudusvanded veendumusest ja mil määral taktikalistest kaalutlustest. Tema karmid hoiatused väiksele eesti rahvale mitte sekkuda suure Venemaa probleemidesse kajastasid igatahes tema veendumust, kui hukatuslik võiks see Eestile olla. Tõnissoni soovimatust seostada Eesti arengut sündmustega Venemaal mõjutas ka tema revolutsiooniaastatel veelgi süvenenud arusaam venelaste puudulikust võimekusest riigiasju ajada ja soovist rahvast harida.16

Tõnisson oli niinimetatud Tartu renessanssi vaieldamatu eestvedaja. Postimees oli tema tähtsaim ja silmapaistvaim, kuigi sugugi mitte ainuke mõjutuskanal. Ajakirjanikuna ei olnud ta just oma ala osavaima sulega ega vaimustavaim esindaja. Hella Wuolijoki kirjutas mälestustes, kuidas „tema ajakirjanduslik stiil oli raskepärane ja tsensuuri survel tihti veel raskem, kui muidu võinuks olla”. Soomestunud kirjaniku arvamusega langeb kokku ka tõsiasi, et Jakob Hurt oli olnud vastu Tõnissoni saamisele lehe peatoimetajaks, sest pidas tema stiili ja keelekasutust „lausa mahajäänuks”. Postimehe ajakirjanduslik vanameelsus ei takistanud siiski Tõnissoni noori innukaid toetajaid, ka Hella Wuolijoe kinnituste järgi, põnevusega ootamast tema „igapäevast jutlust” ilma esiletõstetud pealkirjade ja fotodeta, fraktuuris trükitud ajalehes, mida tänapäeva lugeja kättegi ei võtaks.17

Kui Tõnissoni kirjutajavõimetes leitigi puudusi, siis seda vaieldamatumalt peeti teda esmaklassiliseks kõnemeheks, kelle kume hääl sisendas aukartust ja imetlust. Villem Reiman nimetas teda juba 1892. aastal „kõigi eestlaste agitaatoriks”. Ta ei püüdnud kuulajatele kuidagi eriliselt meele järele olla ega kasutanud huumorit ning ajalehes trükituna ei erinenud need kõned kuigivõrd tema kirjutistest. Tema mõju ja populaarsus kõnemehena põhines peale teema valdamise emotsionaalsel ja paatoslikul esinemisel, millest kiirgas veenvat autoriteeti. Ka mitte-eestlastest kuulajatele imponeerisid tema kõnemeheoskused; Peterburi ajaleht Novaja Vremja nimetas teda Vene esimeses duumas „pulbitsevaks tulemäeks”.

Ei tohi siiski unustada, et Tõnissoni oraatorivõimeid ülistasid eelkõige tema pooldajad. Vastased arvasid teisiti. 1906. aastal Tõnissoni Vanemuise teatri avamisel kriitiliselt kuulanud üheksateistkümneaastane radikaal Karl Ast kirjutas ajalehes Sõnumed nii:

„Nüüd tuleb avamine. Cand. jur. Tõnissoni pikk, kuivatanud kogu ilmub kõnetoolile. Ta on, nagu harilikult, lakitud sabakuues. Valged kindad ehivad kõnemehe käsi.

Täis vaimustust, täis teatrilikku väljakutsuvust hakkab Jaan, kodanlase-Jaan rääkima. Ka tema kõne on sorav ja luulelik.

Ma olen Tõnissoni vähe kuulnud. Tuleb meelde, kuidas ta kord „Bürgermusses”, Kreutzwaldi 100. sündimisepäeva puhul rääkis. Siis olid temal apostellik õpetlik toon ja pastori kõnekäänud. Nüüd püüab ta end poliitika-kõnemehena näidata. Eht parlamentaarlane! Nähtavasti on riigivolikogu paremad oraatorid tema peale tublisti oma mõju avaldanud. Kuid teatrilist keksimist, uhkustavat iseteadvust – ei, seda ei hävita ükski.”18